Mul on olnud kaks lemmiklooma lapsepõlves. Mõlemad olid küülikud. Esimene küülik tuli meile üsna noorelt, ma olin siis ehk 3-4-aastane. Tema nimi oli Lonni ning ta oli valget värvi. Me saime ta aga hoopis peretuttavatelt, kes kolisid Soome ning jätsid kodulooma meile. Ta elas üsna vanaks, umbes 8-9-aastaseks. Oma loomu poolest oli ta üsna rahulik, nooremast peast ikka kepsakam pisut, kuid mitte eriti.
Teine küülik tuli meile poolteist aastat peale Lonni surma. Ta nimeks sai Emily Lüliti - Emily sellest, et mu vanema venna lemmikbaleriin vist oli keegi Emily ning Lüliti sellest, et see pappkast, mille sees ta toodi, sinna oli peale kirjutatud "lüliti". Ta elas kahjuks ainult 3 aastat ning suri haiguse tagajärjel. Kutsusimegi teda Lülitiks, vahepeal Lülluks. Kui me ta oma puurist vabalt ringi lasime jooksma, siis ta tegi tihti vahvaid hüppeid, mis olid rõõmsast tujust. Kuid kui ta oli vihane, mida ka ikka juhtus, kui kiusama kippusime, siis ta matsas oma tagakäpaga vastu põrandat ja andis teada, et pole olukorraga rahul. Loomulikult on olnud ka naljakaid, pisut ebamugavaid seiku, kui kumbki küülik on külalistele sülle pissinud jms.
Mul on koer nimega Panda. Selle nime sai ta selle pärast, et noorena oli tal üks kõrv must kuid ülejäänud keha valge, seega nägi ta veidi hiidpanda moodi välja. Huvitav on see, et nüüd kui ta on vana koer, siis on ta muutunud halliks ja kõrv pole enam must. Veel on mul deegu nimega Välek ja selle nime sai ta selle tõttu, et liikus väga kärmelt. Nime sai ta kohe alguses, kui temaga esimest korda mängisin. Tal on ka vend, kellele nime paneks võttis kauem aega, kuna mingit eriti silmapaistvat omadust, mille põhjal nime panna tal polnud ja nüüd on ta lihtsdalt Timmu, ühe multikategelase järgi.
Mul on lemmikloomaks kass, kelle nimi on Ott. Nime sai ta üsna tavapäratult. Mina nurusin vanematelt kassi, aga nad väga seda võtta ei tahtnud. Lõpuks ema tegi ettepaneku, et võtame kassi siis, kui ta saab nime panna. Olin loomulikult nõus sellega. Kuna ema lemmiklaulja tol hetkel 6 aastat tagasi oli Ott Lepland, siis ta otsustaski kassi nimeks Ott panna.
Mul on kass, nimega Voldemar. Leidsime ta tuttavata maakodust, kui ta oli kassipoeg. Mu isa ei olnud kunagi lubanud loomi võtta, kuid mina, olles 10-aastane ja vaadates teda kurbade silmadega, sest kassil polnud oma kodu, suutsin ta ümber veenda. Ainus tingimus, mille ta sätestas, oli, et kassile peab nimeks tulema Voldemar. Seda seetõttu, et alati ta oli last tahtnud nimega Voldemar, kuid kummagi minu venna ema seda ei lubanud.
Minul oli lemmikloom nimega Dästy. Ta oli saksa lambakoer. Me saime ta endale, sest onu koertel sündisid kutsikad ning ta andis ühe meile, kuid ma olin siis üpriski väike ja ei mäleta, kes koerale nime andis. Ilmselt oli see onu naine või onu. Mäletan, et Dästy oli lapsepõlves mu parim sõber, me tegime kõike koos, sest me kasvasime koos suureks. Me sõime lausa samal ajal ning vahel peale pikka ja väsitavat õues mängimist jäin Dästy kõrvale põrandale magama. Talv oli alati vahva, sest siis saime perega korda mööda üksteist lume alla peita ning koer leidis meid alati üles. Dästyile meeldis lumi väga, ta oli suurepärane lumepallide püüdja. Dästy oli väga tark koer ja teist sellist lihtsalt ei ole.
Minu lemmikloomaks on koer nimega Frodo (praegusel hetkel 3-aastane). Tegemist on kääbusšnautsriga. Kuna tegemist on kääbuskoeraga - tavalisest koerast palju väiksem -, siis seosnes tõuga kõigepealt J.R.R. Tolkieni raamat "Kääbik". Sellest tulenevalt tuligi mõte panna koera nimeks mõni seal raamatus esinenud kääbiku nimi. Läbi käis ka Bilbo, aga see tundus liiga malbe, seega otsustasime siiski Frodo kasuks. Kuna tegemist on pikakarvalise koeratõuga ja me saime ta Narvast, siis oleme teda ka aegajalt venepäraselt kutsunud ka Fjoodoriks.
Frodoga seondub tema treenimine kutsikana. Kuna sellele tõule on omane kõrge sotsiaalsus, siis oli alguses temaga tänaval jalutamine raskendatud - ta soovis alati teiste koerte juurde joosta ja seetõttu kiskus rihmaotsas. Võib öelda et pärast kahte aastat igapäevast jalutamist ja treenimist (kui ta kisub, jäin seisma ja ootasin et ta tähelepanu minule tagasi koonduks ja näitaks sedsa minu kõrvale istudes) ma loobusin. Tõule omaseid jooni vist ikka ei saa välja kasvatada.
Mul on kaks kassi ja üks koer. Koera tõime me varjupaigast pärast eelmise koera surma. Uue koera nimi on Bella ning see nimi tuli koos temaga varjupaigast kaasa. Koer oli algusaastatel väga rahutu ning kohati võõrastega agressiivne, ka mina olen temalt ühe korra hammustada saanud. Meenub ka üks juhtub, kus suvel tuli üks võõras mees meie hoovile, kuid koer oli lahti (st. polnud ei toas ega ketis) ning Bella tõmbas sellel mehel püksid ribadeks. Rohkem pole võõraid kutsumata külalisi meie õuele sattunud. Üks kass on vanem ja tema nimi on Ruudi, tema on meie eelmise kassi Kitty poeg, kes nüüdseks on juba surnud. Kitty oli meil juba minu lapsepõlvest peale ning mina ei mäleta aega ilma temata. Ruudi nimi aga tuli kuidagi iseeneslikult. Tegelikult kutsume me vanemat kassi majas erinevat moode. Nimevalikud on järgmised: Ruudi, Rudolf (kui ta pahandust on teinud), Kotik, Ruta, Ruts jne. See kass on tüüpiline laisk kaslane, kes päevad läbi magab ja sööb. Teine kass on Irma, tema on noorem. Tegelikult on ta isane kass, aga nime panemisel arvamsime, et ta on emane ning see nimi jäigi temaga. Irmale pani nime minu vanaema. Kassi saamise lugu on aga huvitav. Nimelt toodi ta meile kassipojana ühel küllaltki külmal talvepäeval kastiga koridori. Otsustasime ta endale jätta.
Mul oli lemmikloom mõnda aega tagasi, kuid lahkus vanaduse tõttu. Tema nimeks oli ametlikul dokumendil Kit, Kuid me kõik kutsusime teda Kituks. Ta sai oma nime, kuna kui oli aeg nime panna, siis keegi ei teadnud millist. Mu ema nägi kassikrõbina pakki KitKat ning sealt tuligi.
Mul oli kass nimega Stella (kadus ära paar aastat tagasi). Sain ta endale 7.daks sünnipäevaks. Nimeks tahtsin ma talle panna midagi väga lihtsat nagu Miisu või Kitti, kuid ema ütles, et Stella sobiks talle hästi. Ma kiusasin teda kogu aeg, kuna ma olin väike ja mul polnud piisavalt kogemust loomaga tegelemiseks. Näiteks püüdis ta kunagi hiire kinni ja tõi selle mulle ukse ette. See oli nii vastik ja ma olin tema peale hästi pahane ja karjusin ja siis ema ütles mulle hiljem, et kass ei saanud aru, mida ta valesti tegi, sest see on tema töö ja ma oleksin pidanud teda hoopis kiitma.
Mul on kass nimega Artur. Seda kassi me ei võtnud vaid ta tuli meile ise. Eelmise aasta talvel, kui me ei elanud veel oma praeguses kodus aastaringselt, Seadis ta end sisse meie kasvuhoones, sest seal oli tal soe. Kevadel hakkasin ma temaga sõprust sobitama ja tuli välja, et tegelikult on ta lähedust sooviv kass. Suvel me teda tuppa ei lasknud, tegime talle hoopis kuudi aga kui hakkas jahedamaks minema siis me hakkasime teda tuppa ka lubama ja kuidagi sujuvalt on läinud nii, et ta ongi täiesti meie oma kiisu. Artur on ta sellepärast, et isa hakkas teda nii kutsuma. Tihti ütleb ta lause "Kass Artur, perse nagu kartul" Ma ei tea kust ta selle võttis aga nimi jäi külge ja Artur ta ongi.
Mul on taksikoer, kelle nimi on Messi. Ta sai selle nime läbi aegade parima jalgpalluri järgi. Tol õhtul kui ta meile toodi, siis käis telekast Fc Barcelona mäng, ning Messi oli parajasti värava löönud. Seepeale hakkas täiesti imestusväärsel kombel pere uustulnuk haukuma, mille peale polnud kahtlustki, mis tema nimeks saab. Muidu on ta olnud tubli ja rahulik koer, aga nooruses armastas ta tihti pere jalanõusi katki närida. Need pättustükid tulevad seoses tema tegutsemisega kohe esimesena meelde.
Minu lemmikloomaks on kreemikas pärsia kass Riksu, kes on 11-aastane. Me saime ta tegelikult siis, kui Riksu oli juba 3-aastane, sest meie sugulastel sündis väike poeg ja nad ei saanud kassi enam pidada, seega arvas sugulane, et kuna meie pere on suur loomasõber, siis võibolla sooviksime Riksut endale. Ja 10-aastane mina olin loomulikult kahe käega selle poolt, ka ema ja vend polnud vastu. Tean, et alguses peeti Riksut isaseks, sest kassipojana polnud aru saada, mis soost ta on. Esialgu oli ta nimi Riki. Mingi aja möödudes aga avastati, et ta on siiski emane ja kuna nime enam väga drastilislt muuta ei saanud(sest ta oli Rikiga harjunud), siis otsustati panna Riksu, mis on suhteliselt sooneutraalne. Ma armastan Riksut tohutult, ta on mulle nii kallis. Oleme ta päris ära hellitanud, aga kuna ta on nii sõnakuulekas ja tasane kass, siis pole probleemi, et ta pahandust teeks.
Saime riksu 5.augustil 2010 ja samal aastal läksime perega jõuludeks vanavanemate poole nagu alati. Riksu jätsime koju, sest ta on toakass ja ei tahtnud talle stressi kuidagi tekitada. Minu vend jäi koos enda tüdruksõbraga ka koju. 23.detsembril enne minekut märkasime, et Riksule väga meeldib pakkepael, millega kingitusi kinni seotakse. Ta mängis ja näris seda ja mõtlesime, et jätame selle talle mängisimiseks, siis on tal lõbusam. Pael oli päris pikk, üle poole meetri. Kahjuks oli see viga, sest kui olime juba maale läinud, saime vennalt teate, et nad nägid, kuidas Riksu selle paela alla neelas ja nad üritasid kähku seda talt suust kätte saada, aga Riksu jõudis kiiremini. Olime väga mures ja ehkki olid jõulud, siis ei saanud me seda täielikult nautida. 25. detsembril tulime Tartusse tagasi(mu vanavanemad elavad Kanepis) ja nägime koheselt, et Riksu on väga nukker ja loid. Helistasime loomaarstile, kes soovitas talle õli suhu kallata, et Riksu oksele hakkaks, aga see ei aitanud. Arst arvas, et ilmselt on ainuke lahendus operatsioon. Järgmisel päeval läksimegi loomaarsti juurde. Riksu ainult magas ja oli hädine. Ma mäletan, et nutsin kõvasti ja olin nii mures. Operatsioon oli minu teada umbes 700 krooni, mis tol ajal oli meie jaoks üsna suur summa. Kuid õnneks läks kõik hästi: pael saadi kätte ja Riksu jäi elama. Loomaarsti ütles, et kui me oleks umbes pool tundi hiljem jõudnud, oleks Riksu võinud surra, sest pael oli lootusetult ümber ta soolikate keerdunud. Lisaks avastas arst, et suguelundid olid üsna haigevõitu ning ta otsustas need opereerida ehk siis Riksu steriliseeriti. Meil sellest vahet polnud, sest ta on nagunii toakass ja kiisupoegi plaanis polnud. Järgneval kuul pidi Riksu kandma tihedalt ümber oma keha olevat vesti, mille meisterdasime talle T-särgist. Ta karv oli tölpis ja ta nägi päris kõhn ning halb välja, aga tasapisi siiski kogus. Peagi saime vesti ära võtta ja meie armas Riksu oli jälle endine. Ta on küll 11aastane, kuid mängib endiselt väga palju ja me armastame teda tohutult.
Mul on koer. Tema nimi on Merry. Nimi on pandud tegelase järgi raamatust "Sõrmuste isand". Valisime sellise nime, sest ta on väga rõõmsameelne ja mänguline.