Mul oli koer nimega Elsa. Tema esimesed omanikud panid nime ja meie ei hakanud seda muutma. Ta on teinud palju toredat. Kui ma väike olin tiris ta mul ja mu sõbrannadel kindaid käest ja jooksis minema. Siis oli vaja teda taga ajada, et kindad kätte saada. Kui teda paitati, siis käis ta terve päev paitaja sabas ja tahtis, et teda veel paitataks. See oli armas, kui ta oma tumbas nurru lõi, täpselt nagu kass. Aiast välja saamine oli meie jaoks nagu mingi kunst, sest tema tahtis ka tulla. Esimesel võimalusel jooksis aiast välja. Siis pidi teda taga ajama. Kavalust oli vaja. Muu ei aidanud.