Mul oli lemmiklooma. Ta suri viie aastasena marutaudi. Ta oli ameerika traavli tõugu hobune. Nimeks Täpi. Nime sai ta oma märgise järgi. Temaga oli mul viie aasta jooksul palju häid hetki. Hüpped, võistlused ja jões ujumine. Oli ka ohtlikke hetki, eriti kui me panime tõketesse sisse. Parimad lood temaga seoses on siis, kui ta oli alles noor. Ta hüppas alles pooleaastasena aknast läbi, kuna tahtis boksist välja. Pooleteiseastasena (turjakõrgus oli tal siis ~135cm) hüppas ta üle ~150cm aia. Oleks ta elus, saaks temaga väga edukalt võistelda, ta oli julge ja hea hüppevõimega. Lisaks veel kiire ja hea väikestel ning järskudel pööretel. Mul on temast tehtud ka üks jutt. Panen selle siia ka: she`s gone to be a soldier in the army of lord, but her soul goes marching on... Miss you :´( Mu maailmavaade on must ja valge, aga selleks on ka põhjust. Mu saatus on ebaõiglane ja elu igavene torm. Ainult sina võid mu maailma muuta, kuid kahjuks lahkusid sa kristallkülmas öös, sina oled kõik ja sinuta olen ma kaitseta. Aeg peatub ja ma mõtlen tagasi. See oli nagu muinasloos. Ma olin jälle väike tüdruk, oli suvi ja ma olin sinuga koos. Lähen tagasi praegusesse aega, ma olen uimane ja väsinud. Ma tean, et minu soov ei täitu iial, kuid sellegipoolest soovin ma sulle igavest elu lõppevas öös ja ütlen, et tulen sinuga. Sa lubasid tulla ja mind kaasa võtta, kuid ütlesid vaid, et maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Seejärel tuli pimeduse prints ja sind kaasa viis. Hüüda jõudsin vaid veel, et ole mu kaitseingel, kuid ei tea kas kuulsid seda...