Mul oli kunagi koer, Muri. Ma ise ei mäletagi, kuidas ma talle nime panin, kuid ema rääkis, et ühes loos oli koer nimega Muri ja mulle olevat ta meeldinud. Temaga juhtus kord selline lugu, et ma läksin bussile, ema oli samal ajal Muriga jalutamas selle bussipeatuse juures. Ema astus poodi ja jättis koera välja. Mina olin juba bussiga ära sõitnud ja minu koerake oli näinud seda. Samal ajal kui ema poes oli, tuli teine buss ja koer läks selle peale, lootes mind leida. Isa hakkas koera pärast muretsema, kuid õnneks oli ema viimasel hetkel näinud bussi peale minemas. Ta küll ei jõudnud koera järgi minna, kuid isa sõitis kõik peatused läbi ja leidiski minu Murikese üles.
Mul on kodus kass ja u. 15 kala. Kassi päris nimi on Muriel, aga me kutsume teda Murriks või vahepeal ka Muriks (vahepeal isa kutsub nii). Nime panid talle vanemad, ma ei tea miks sellise:) Ükskord võttis ta pähe ja ronis pesumasinasse. Loomulikult tühja ja mitte töötavasse. Meil on sellest vist isegi pilt. Ühekorra on ta meile pojad teinud. Neid oli vist neli tükki. Hall, must, triibuline ja üks kirju. Nad olid hästi armsad. See juhtus siis, kui ma olin väike, nii et minule ja mu sõbrannale meeldis neid kärru pista ja nendega ringi sõita. Mõnikord jäid nad paigale, aga mitte eriti.
Mul oli kaks lemmiklooma - koer ja kass. Nad surid eelmise aasta sügisel. Koera nimi oli Larri ja kassi nimi oli Mitsu. Ma ei tea kust nad omale nime said, sest Larri oli minust 3 kuud vanem ja Mitsul juba oli nimi, kui me ta saime. Nendega on juhtunud väga palju naljakaid lugusid ja seiku, kuid ma ei tahaks nendest rääkida, sest see on väga kurb meenutus.
Minu lemmikloomaks on kass ja ta nimi on Britney. Kui ta meile toodi oli ta alles kahekuune ja nime pannes hakkasime me kuulsuste nimedele mõtlema ja kuna mu õele meeldis tollel ajal Britney Spears, siis panimegi kassile nimeks Britney. Kord oli ema oma toa akna lahti jätnud ja siis kass oli sinna istuma läinud. Ema oli öösel üles ärganud ja kuulnud mingit kräunumist. Ta läks akna peale vaatama ja nägi, et kass oli katusele roninud ja jalutas veerennis. Ema läks ja pani ennast riidesse, võttis köögist harja ja läks tänavale. Veerenn oli õnneks piisavalt madalal ja ema ajas kassi sealt põrandaharjaga alla. Meie kassil on selline komme, et kui tuuakse mingi uus asi, siis ta nuusutab selle alati üle ja ronib sinna sisse (kui saab) ja käib selle ümber ringiratast. Vahel katsub seda käpaga ja proovib hammustada või keelega maitsta. Ma mäletan, kuidas see talv sain ma sünnipäevaks akvaariumi ja kohe, kui see laua peale pandi, ronis kass sinna sisse ja hakkas seda sabaga pühkima. Küll ta katsus seda siit ja sealt ja viskas akvaariumisse pikali. Tuleb meelde veel loendamatuid kordi, kui ema on just pesu kuivama pannud ja kass ronib kuivatusresti alla ja jääb ootama, et keegi mööda läheks, et siis talle mängeldes juurde hüpata.
Mul on koer, kes elab mu vanaema juures. Ta nime ütlesin ma puhtjuhuslikult Timbu ja see tal nimeks saigi. Temaga seoses tuleb alati meelde see, kuidas ta sind nähes kallistab, nagu päris inimene.
Minu lemmikloom on minu kallis kutsu Maribell, ta on chow-chow tõugu ja väga karvane. Temale oldi juba nimi pandud, kui meie ta enda juurde elama tõime. Kõigepealt elas ta vanaema juures, kuid kui nad enda majast korterisse tulid, saime meie ta endale.
Lemmikloomi on mul palju, aga neid kõiki kodus ma kahjuks või õnneks ei oma. Näiteks meeldivad mulle kaamelid ja kilpkonnad ja tegelikult on enamus loomi hästi toredad, aga kodus on hetkel kaks saksa lambakoera. Kuna neile pannakse nimi juba kennelis, siis jääb peremeestele mänguruumi kahjuks suhteliselt vähe, aga miskit ikka. Egerit kutsume hetkel Ekuks, sest see lihtsalt läks nii, aga teisele koerale, Magicule, mõtlesime hüüdnime suhteliselt kaua. Alguses kutsusime teda igatpidi, aga siis mina pakkusin, et võiks teda Mikuks kutsuda. Emme ütles, et see ei sobi tüdrukule ja siis sealt tuletasime Kiku ja see on väga suupärane nimi. Eku ja Kiku sobivad hästi kokku kah. Kiku on näiteks aiast oma neli korda vist juba plehku pannud selle aasta jooksul, mis ta meie juures on olnud, nii et närvirakke kulub tema peale tunduvalt rohkem. Muidu on naljakas see, et inimesed ei saa tihti aru, kumb on kumb, ehkki nende suurusevahe on ilmne. Lugusid võib rääkida mitmesuguseid, aga näiteks kui Kiku meie juurde tuli, ei kannatanud ta sugugi üksi koju jäämist ja tegi selle aja jooksul, mil kedagi kodus ei olnud, hästi palju pahandust. Näiteks hävitas ta ära peaaegu kõik potililled, sõi ära umbes pooled kardinad, lõhkus ära kõik nõud, mis sai ning ka telekas sai oma osa. Nüüd me ennetame seda targalt ja paneme ta iga kord kodust ära minnes puuri.