Jaanipäeval kerigopüha kerigo ehk mõne tsäsona man …

„Eesti rahvakalender“

Jaanipäeval kerigopüha kerigo ehk mõne tsäsona man …

[---] Jaanipäeval kerigopüha [kerigo] ehk mõne tsäsona man, nigu Miiksih [---], kos oja veereh üts Jaanikivi om. Ristjä Jaan om sääl pääl istnu. Peetäs pühäs kivis. Inemise viivä sinna andid, söövä sääl, andva sandele. Kohopiimä pandas kivi pääle, nii et kõik kivi valge um. Haige tuleva sinnä tervüst otsma, tsuklese ojah. Mitu omma ka tõeste terves saanu, ususe setokese’, nii nimelt üts miis: see kinknü kõik oma vana rõiva sandele, tsukelnu ojah ja pannu hindä kogoni vahtsihe rõivihe, nii saanuki terves. Üts Miiksi mõisa herr vai valitseja lasknu kivi är viiä, lahasnu kattes tükus ja pannu lauda müürü sisse, a eläjä nakanu kuulma. Pidänü jäl kivi sainast vällä võtma ja umma paika viima. Siis lõpnu eläjide kuul. – Anno 1884 olli ma esi jaanipäivas sääl.

Ohverdamine, annetused.
Setu alalt rohkesti värvikaid kombekirjeldusi Meeksi Jaanikivi kohta. Tule juures ohverdamisest või karjaõnne taotlemisest ühiste söömingutega, millel on ohvritoimingu jooni, leidub ligi 30 kirjeldust. Vt. ka karjandus (karja ajamine ümber tule), samuti levikukaart: jaanipäev (1).
Legendi järgi istunud Meeksi Jaanikivil püha Jaan (Ristija Johannes); püha Peetriga (Peetrusega) seostub harvemini.
* tsäsona (vn. часовня) – kabeli; vahtsihe – vastsetesse, uutesse

Setu

J. Hurt

1903

H, R 9, 11 (22) < Setumaa – J. Hurt (1903)

Jaanipäev

OHVERDAMINE

74

3636