Browse Exhibits (1 total)
Mardipäev (10. XI)
Rahvapärane selgitus mardipäeva (märdipäeva) nimetuse kohta seostub Martin Lutheri isiku ning arvatavate eluseikadega. Kuigi mardipäeva varasem daatum on olnud 11. XI, pole kuupäevamuutus kaasa toonud kujutlust kahest eraldi mardipäevast.[1] Küll aga on mardi- ja kadripäeva lähestikune asend ning kombestiku sarnasus suunanud kõrvutama ka nende päevade nimepühakuid, nii on rahvasuus pühast Martinusest ning pühast Katariinast saanud usuisa Luterus ning tema naine Kadri.
Ajaarvamise seisukohalt on mardipäev kahe tähendusega: vegetatsioonikalendris märgib ta fenoloogilise talve algust, majanduskalendris sügistööde lõppu. Samasugune tähendus on tal mitmete rahvaste kujutluses.[2] Olenevalt sellest kannab mardipäev endas jälgi just fenoloogilise ja majanduskalendri aastavahetusest (päikesekalendri aastavahetus lähtub talvisest pööripäevast). Oma olemuselt on looduse hääbumisest ning saakide salvesaamisest tulenev aastavahetus pikem ajavahemik, mitte ühteainsasse tähtpäeva surutud ajapunkt.[3] Kõige ilmekamalt vahendab seda hingedeaja ning jaguaja pärimus.[4] Mardipäev on eestlastel kõige sagedasem nii hingedeaja kui ka jaguaja lõpudaatum ning on liitnud endasse ristiusueelseid aastavahetuspüha jooni. Eeldatavasti on siia koondunud samuti ka surnutekultuse ilminguid.[5] H. Tampere hinnangus tuleb sügisest hingedeaega ning jaguõhtuid „lugeda eelperioodiks agraarse aastavahetuse või talve alguspühadele, mida muistsed eestlased vähemalt paiguti pidasid sügisel, pärastise mardipäeva paiku“.[6] Soomes on aastavahetuspüha tähendusega kekri kinnistunud 1. novembrile, siia kuulub rikkalik toidulaud ja tuleviku ennustamine, aga ka maskeerimine.[7] Mardipäev on neil olnud küll vorsti- ja lihapüha, kuid puudub maskeerimiskomme.[8] Tähelepanu äratab surnutemaailmale viitavate sõnade marras, mardus[9] kõlaline lähedus sõnaga mardipäev. See asjaolu võis Lääne-Euroopa päritoluga kombestiku sissesulamisel läänemeresoomelisse osutuda kaasaaitavaks.[10] Probleemi, kas tegemist on muistse aja reliktiga või suhteliselt hilise saksa kultuurilaenuga, on käsitlenud mitmed mardi- ja kadripäevase sandiskäimise kombe uurijad.[11] Pole kahtlust, et tegemist on eri kihistuste sulamiga, pigem on küsimuses kihistuste vanus ja see, mida meie päevini säilinud pärimusest annab objektiivselt identifitseerida genuiinseks ning mida laenuliseks. Tõtt-öelda kujutab see sulam endast ka uut kvaliteeti.
Sügistööde lõpu tähisena on mardipäev mihklipäeva (29. IX) paralleel. Viimast on loetud välistööde lõpu orientiiriks, esimene märgib saagi esmase töötlemise lõppu: linade ropsimist, vilja tuulamist, kapsaste hapendamist jms. Edaspidiseks jäid naiste tubased tööd ning meeste metsatööd. Töölepingute lõppemise või jõustumise päevana on mardipäev vähem oluline kui mihklipäev. Vaba päev või vaba õhtu võidi anda ka teenijarahvale, seejuures enam meestele kui naistele (mardipäeva on käsitatud kui meeste, kadripäeva kui naiste püha). Mardi-nimelistel peremeestel on olnud kombeks mardipäeva tähistada suuremalt kui muudes peredes. Selliseid peresid püüdsid ka mardisandid kindlasti külastada. Kõrtsiminekust on rohkem teateid Lä-E ja Sa, neis piirkondades on meelsasti kõrtsi kogunenud ka mardid pärast sandiskäimist.
Mardipäeva toidulaud on tavalisest rikkalikum eriti lihatoitude poolest. Vanim teade hanest kui mardilinnust Lääne-Euroopas on 1171. aastast; hane on siin hakatud kujutama ka piiskop Martinuse kõrval pühapiltidel, seletatud vegetatsioonihaldja kehastuseks ning pühaks linnuks.[12] Eesti talutaresse on mardihane söömise komme jõudnud suhteliselt hilja ega olegi päriselt omaseks saanud:[13] siit-sealt on teateid, et komme on tundmata (Vi, Sa, Võ) või et hane söödi mardi- või kadripäevaks jõukamates peredes (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (1)). Tallinna raearhiivi andmeil aastast 1545 oli mündivermijale nii mardi- kui hingedepäeval ette nähtud kinkida tapetud hani.[14] Kombe ülekandumisele Prantsusmaalt Rootsi, Soome ning Baltikumi on osutanud E. Päss, K. Vilkuna sõnutsi on mardihane matk Soome kestnud üle 200 aasta.[15] Kui toitluse muus osas ongi eestlastel ühist Lääne-Euroopa rahvastega, pole selle põhjuseks otsesed eeskujud, vaid tähtpäeva üldine suunitlus.[16] Nii tuleb eestlastel iseseisvaks pidada ka linnuliha söömise kommet. Linde, eriti kukki ja kanu on mardipäevaks tapetud ning antud samuti martidele; kukeliha söömine hobuste õnneks vm. otstarbel kuulub mitmete tähtpäevade – jüripäeva, mihklipäeva, hingedeaja, mardi- ja kadripäeva, jõulukombestikku.[17] Sea- või lambatapust mardipäevaks on teateid üle maa, ent võrreldes mihklipäeva pärimusega pole loomatapu nõue kuigi kategooriline. Tähtpäeva polüfunktsionaalsus tuleb ilmsiks piirkondlikes toidutavades. – Kesktalvetähiste, üldse talvetähtpäevade juurde kuuluv sea kehaosade toiduksvalmistamise komme astub jõusse mardipäevast, nimelt on Põ-E mõned teated seapea küpsetamisest. Jõuluajal on see Põ-E, tõnisepäeval (17. I) Lõ-E üldine.[18] Tehtud on tanguvorste ning jahuvorste (siit nimetus mardimauk), kadripäeval olid vorstid väheolulised.[19] Tangudest ja lihast keedetud valgevorst või verivorst kuulus mardiõhtusele toidulauale ka liivlastel ja lätlastel.[20] Veretoitudest ja karaskitest on rohkem andmeid Lõ-E ja Sa, kapsatoitudest Põ-E. Kui mardiskäijatele süüa pakuti, olid toidud üldiselt samad mis pererahvalgi. Sümboolse toidupakkumise ning mardiandide puhul näib rituaalsete toitude osakaal veelgi tõusvat ning matuse- ja hingetoitude suunas.[21]
Tööjärje orientiirina pole ei mardi- ega kadripäev olnud nii populaarne kui mihklipäev. Sügiskünni ning viljapeksu lõpetuse tähtajaks on mardipäeva nimetatud vaid muuseas. Olulisemaid selle perioodi töid oli linaropsimine. Sagedasti on töödegraafikus nõutavaks peetud sellegi töö lõpetamist mardipäevaks. Lõ-E tuleb ette linatöötlemise keeldu, kartusel, et linakasv ei edene. Enamasti Vi on mardipäevaste tööde seas märgitud lambaniitmist, rõhutamata, et see tuli ette võtta nimelt tähtpäeval. Ilmselt oli seda enne suuremaid külmi otstarbekas teha. Lõ-E ja mujaltki on teateid lambaniidu keelust mardi- ja kadripäeva vahel (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (3)). Keelust üle astumine mõjuks lammastele või villale halvasti.
Tubaste tööde osas on kõige sagedamini mainitud ketrust. Siin on mardipäev tööjärje tähiseks – selleks ajaks pidid naistel olema mardisantidele tulemused ette näidata („mardile mauk kaela visata“). Et mardipäev ise on keelupäev, selle kohta leidub teateid idapoolsest Eestist. Ketruse keeld laieneb ka linaketrusele, teisalt aga rõhutatakse just villase töö keeldu ja see kehtib samuti villakraasimise ning varrastel kudumise kohta. Keelu motiveering puutub karjakasvatusse, enamasti on mainitud lambaõnne kadumist.[22] Kirikukaanonitest sätestatud nõue – pühitseda pühakunimega päeva – on ilmselt kaasa aidanud niisuguste keeldude püsimisele, ent oma tekkelt on need kahtlemata varasemad ning läänemeresoomelised. Analoogiad hingedeaja ning jaguaja säilinud pärimuses suunavad mõttele, et aluseks on ettekujutus kariloomade sigimisele kriitilisest ajast, seda nii aasta vahetumise kui ka kodusid külastavate hingede liikveloleku mõttes.[23] Mardipäev on hingedepäeva (2. XI) kõrval üks tähtpäevi, millele on konkretiseerunud hingedeaja või selle lõpu tähendus. Ilmsiks tuleb see hingedeajale omastes mardipäeva töökeeldudes, vaikusenõudes, soovituses tegelda mõistatamisega, teadetes hingede koduskäimisest, ilmaennetes. Truusmanni teatel tapetud mardipäevaks kana; praetud kana ja pirukaid viidud loomalauta vaimudele söögiks, hiljem aga pistetud järelejäänud luud aampalgi vahele, et head vaimud nendega halbu eemale tõrjuksid.[24]
Mardipäeva kogu pärimuse seisukohalt jääb loodusesse ja ilmastikku puutuv osa tühisesse vähemusse, ent kõrvutatuna teiste sügistalviste tähtpäevadega on see hästi esindatud – on ju tegemist talve alguspäevaga. Sellest johtub ka pikaaegse ilma- ja saagiprognoosi rohkus. Kõige tuntumad on otsustused kevade saabumise (lume sulamine, jääminek, rohukasv) kohta päevase lumikatte järgi põhimõttel: kui mardipäeval on talvemärgid näha, püsivad need ka kevadel kaua.[25] Soe mardiaeg on varase kevade endeks samuti soomlastel.[26] Nii kevade saabumise kui viljasuve ettearvamine on enam levinud Lõ-E. Mardipäevale eriomaseid uskumusi on vähe – need võivad nimelt kuuluda teistegi tähtpäevade (mihklipäeva, kadripäeva jt.) või teatava kalendaarse perioodi juurde (hingedeaeg, mardi-kadri vahe, ennejõulune aeg, jõulud). Eeldatavasti kuulub osa ilma- ja saagiprognoosist varasematesse maaviljeluse aegadesse, mil oluliseks kronomeetriliseks orientiiriks oli astronoomiline talve alguspäev ning öine taevapilt. Oluliselt rikastab ilmapärimust talve aste-astmelise saabumise ebaühtlust väljendav rikkalik vanasõnapärand („mart matab, kadri katab“ jts.).[27]
Otseselt elatusaladesse puutuvaid kirjapanekuid ületavad mardis- ja kadriskäimise kirjeldused mitmekordselt. Ka u. 1500 teisendit mardilaule meie rahvaluulearhiivides on arv, mis näitab tavandilaulu erakordselt suurt osatähtsust ning kauast käibelpüsimist nende tähtpäevade kombestikus.[28] Fragmentaarsena või mõnede algusvärsside näol on mardilaul kasutusel tänini ega ole minetanud otseseost kombestikuga. Veelgi vitaalsemaks on osutunud sanditamiskomme. Mardis- ja kadriskäimise kombe ülevõtmist võib täheldada Eesti perifeersete alade etniliste rühmade seas: rannarootslastel, vene päritoluga elanikega Peipsi-äärsetes Vai, Iis, Trm, Kod külades, aga ka Se alal. Läänemeresoomelist päritolu lubab arvata mardiskäimise kombe kõrge vanus liivlastel.[29] Ingerimaale ja sealtkaudu Lõuna-Karjalassegi on komme koos mardilauluga jõudnud eestlaste kaudu ning seda suhteliselt hilja.[30]
Martide kulgemisviisi märgib mardi(k)skäimine või -jooksmine, ka on öeldud, et joosti marti.[31] 19. saj. keskpaiga kirjeldustes on mardiskäijaiks noored mehed, noormehed, külasulased.[32] Hilisemates käsitlustes on mainitud, et need olid harilikult resp. peamiselt noormehed.[33] 20. sajandil on segarühmades käimine olnud nähtavasti juba üldine, välja arvatud läänerannikul ja läänesaartel. Kombe muutumisega meelelahutuslikuks ettevõtmiseks on sandiskäijate iga noorenenud. Tavaliselt käisid lapsed eraldi rühmadena täiskasvanutest lahus, piirdudes lähema koduümbrusega (oma küla või mõnede peredega) ning lõpetasid oma käigud varem. Põhimõtteliselt eraldi ning üksi ja päevaajal on käinud Lä vaesed (näiteks saunanaised), kellele andide kogumine võimaldas saada lisaelatist. Sõna sant, ehkki tuletuslikult seostatav ladina sõnaga sanctus – püha, on meil kujunenud mõneti kerjuse sünonüümiks.[34] Niisugune tähendus on suunanud sandiskäijaid laulusõnades oma seisust rõhutama: „Meie ei ole näljasandid, / meie oleme naljasandid“, kombe viljakusmaagilise funktsiooni taandudes on mõnel pool hakatud sandiskäimist rohkem „teenijarahva asjaks“ pidama.
Mardiskäimise eelisaeg on õhtu enne mardipäeva. Pä lõunaosas ja Vl käidi sandis pikema ajavahemiku vältel: hingesandid käisid hingedepäevast, mardid mardilaupäevast, kadrid kadrilaupäevast alates. Sa, Lä ning Ha, Pä rannakihelkondades on käidud mitmel järjestikusel õhtul mardipäeva aegu, pärastise mardipeo ehk mardipulma aeg määrati kokkuleppeliselt ning see võis kesta samuti mitu päeva. Teateid leidub sandiskäimisest ainult mardilaupäeval või nimelt mardipäeval, ka mõlemal päeval. Kuupäev ise mingiks üldkehtivaks tähiseks ei osutu.
Külanoored on eelistanud hilisemat õhtust aega, lapsed varasemat. Eraldi välja läinud grupid võisid kohtumisel liituda. Leidub teateid teiste sanditajate kimbutamisest või kogutud andide äravõtmisest, ent nähtavasti on need kokkupõrked olnud pigem lavastuslikud kui tegelikud. Grupi tüüpilist struktuuri iseloomustab kirjeldus Hel: „Sandiskäijateks olid enamasti noored, tüdrukud-poisid. Ka mõned vanemad, kes hästi elurõõmsad inimesed. Sandis käidi gruppide viisi. Noored, kes omavahel sõpruses ja heas läbisaamises, need siis käisid koos. Enamasti ühe küla noored olid ühes grupis. Grupil oli märdi ema ja märdi isa.“[35] Kogu maalt on teateid sandiskäimisest hobusega, nii veeti andideks saadud kraami, sandid ise ei tarvitsenud kogu tee endid sõidutada lasta. Käigud ulatusid paarikümne kilomeetri taha ning mitmesse külasse, grupi maksimumsuuruseks on märgitud kuni 30 osavõtjat. Kuna tegemist oli üksteist hästi tundvate, üksteise võimeid ning soodumusi teadvate isikutega, polnud eestvedajate – mardiisa ning mardiema väljavalimine probleemiks. Oluliseks on peetud sõnakust („kuda kellegil lõua töötiva“), organiseerimisvõimet („kamandas teistega“), esinduslikkust („suurem ja tugevam teiste hulgast“). Mardiemaks võidi paluda vanemaid laulunaisi just nende lauluoskuse pärast. Traditsiooniliselt on mardiskäijate eestvedajaks meespool – mardiisa (ka isa-sant), vastupidi kadridele, kus juhtiv osa on kadriema rollis esinejal.
Eestlaste maskeerimisviise ning kasutatavate rekvisiitide rikkalikku valikut hinnates on raske otsustada, millised moodused on sajandite vältel olnud püsitunnuslikud või funktsioonilise kandvusega. Maskeerimise ainueesmärk ei seisne soovis end tundmatuks moonutada. Üsnagi tüüpiline on martide kirjeldamisel karvase, koleda välimuse rõhutamine, seda küll, enamasti, kõrvutavalt kadridega. Vastandav „mardid mustad, kadrid valged“ ei kehti mitte ainult rõivavärvi kohta, vaid vihjab ka martide teatavale robustsusele ning tahumatusele, kadride puhtusele ning rõhutatult „peenele“ välimusele. Pahupidi pööratud kasukat ja rõiva karvasust on rahvausundi uurijad arvanud viljakuse sümboliks.[36] Eestis on rahvasuu andnud maskeerimise tähenduslikule küljele vaid nappe seletusi. Kam pidi karvaste santide puhul olema „hää lambaõnn“, Rei „pidi lammaste sega tõbe tooma“, Plt on martide must rõivas tähendanud pori, kadride valge rõivas lund. Slaavi rahvaste jõuluaegse koljaadakombe geneesi selgitamisel osutuvad küürakad, lonkurid, karvased, tahmaga määritud nägudega maskeeritud tunnuslikuks surnutekultusega seostuvale tavandile. Seostele manismiga viitavat veel koljaadatajate teatavad käitumisjooned, nagu hääle moonutamine või vaikimine, samuti püüd tuba pühkida, ahju lõhkuda, kedrata, kusjuures pererahvas neid igati takistada püüab.[37] Kunagised seosed surnutemaailmaga näikse meil peegelduvat enam martide kui kadride juures, ent kõike analoogset eestlaste kombestikus tingimata ja ainuvõimalikult manismist lähtuvaks pidada oleks siiski ennatlik. Märkigem vaid siinkohal, et püüd tuba pühkida on tunnuslik ka meie luutsidele[38] ja ketruslaul ning ketrajasandi soolonumber on mardi- ja kadrilaulutsükli üks omaette osi.[39] (Vt. levikukaart: mardipäev) Vastassoo rõivaste kandmist on rahvasuu seletanud tundmatuks jäämise püüuga. Meesteks rõivastumine kuulub üksiti mardipäeva kui meeste püha juurde, sandiks (kerjuseks) rõivastumine aga nii mardi- kui kadripäeva juurde, puutumata eestlastel jõulutsükli maskeeritutesse. Kui looduslikel maskeerimisvahenditel (kasetoht maskiks, linad-takud juusteks või habemeks, karukollad, samblikud, kadaka- või kuuseoksad dekoratsiooniks) ongi ehk kunagi olnud sisuline tähendus, siis rahvasuus sellekohased tõendused puuduvad.[40] Õled (õlekubuks, rukkihakiks maskeerumine, õled mütsil, õlgedest vöö, saba, õlenuust käes jms.) kuuluvad eeskätt martide atribuutikasse; kuna marte peeti viljaõnne toojaiks, võib küll eeldada seost viljakusmaagiaga.[41] Huvi pakuvad mõned Sa teated, et mardirõivast maha pudenenud õlekõrred tuli põletada, nagu polekski igasugune kokkupuude martidega õnnetoov.[42]
Jõulutsükli maskeeritute seas on jõulu- või näärisokk, karu, kurg, hani regionaalselt traditsioonilised loomtegelased. Üsnagi samased nii esindatava loomaliigi kui maskeerimisviisi poolest on vepsa jõulusandid.[43] Mardi- ja kadrikombestikus on loomamask üks paljudest võimalustest. Kõige sagedamini on kujutatud karu (tantsukaru), harvemini hobust, sokku (kitse), oinast (lammast), kurge (toonekurge) jt. Kodulindudest on hani nagu kadri- ja jõulukombestikuski iseloomulik Lä, Muh. Loomaks maskeerimise vahendites ja rollimängus on tüüpilist: tantsukarul tumeda ülespidi karvaga lambanahast kasukas; hobust (vahel koos ratsanikuga) mängib kaks vaiba või lina alla pugenut; sarviliste loomade või kuradi kujutamisele on iseloomulik sarvekandmine; kure ning hane puhul oli üll sõidurõivana kasutatav suurrätt või kuub, mille varrukast käsi läbi pisteti.
Kujutelmast, et inimese hing võib esineda looma või linnu kujul, on arvatud tulenevat kriitilistel perioodidel loomaks maskeerimise kommet või atribuutikaks lihtsalt villa, karusnaha, lina, kedruse kasutamist.[44] Loomaks maskeerimine on suhteliselt vanem kihistus kui mitmesugusteks ametimeesteks (korstnapühkija, kaardimoor, tohter, soldat, kingsepp, madrus jts.) või rahvaste esindajateks (mustlane) maskeerimine. Loomaliikide esindavuses ega maskeerimis-erisustes pole olulisi põikumisi paljude Euroopa rahvaste samalaadsest aastavahetustsükli traditsioonist.[45] Sarnasust Euroopa rahvaste tähtpäevamaskidega on täheldatud ka läti maskeerimistavades ning sarnaseid loomamaske (näiteks kurg, karu) ja maskeerimisviise võib kohata vepslastel.[46] Sügistalvise loomaks maskeerimise põhjusena võiks samahästi kõne alla tulla fenoloogilise kalendri aastavahetus kui kriitiline periood.[47] On tõenäoline, et sügistalve manistliku sisuga traditsioonides on Eesti alal kunagi kohta olnud ka loomamaskidel, ent loomadeks maskeerimise komme omandas aegsasti ajaviitelis-meelelahutusliku ja sotsiaalse suunitluse. Esivanemate kultusest lähtuva reliktkihistusena väärib enam tähelepanu maskeerimine sugulussuhteid esile toovaks perekonnaks (isa-ema ja lapsed) eesotsas mardiisaga.[48] Sellekohaseid analoogiaid pakub eriti lääneslaavi (poola, slovaki, tšehhi jt.) rahvaste traditsioon.[49] Eestlastel näib perekond olevat läbi aegade püsiv ning kogu sanditamistseremooniat korraldav ja koordineeriv, laulusõnade saatel toimuva viljakusmaagilise tegevustikuga vahetult seotud üksus.
Õige mitmete traditsiooniliste tegevuste kohta on raske väita, et neil on kunagi olnud muud funktsiooni peale meelelahutusliku. Näiteks lärmitsemist teel, kellahelistamist, pillimängu võiks käsitada kui algselt tõrjemaagilist tegevust, olgugi et teated niisugusest eesmärgist puuduvad, nagu ka teated martide kohmakalt tammuva tantsu või ülespoole upsimise tähendusest.[50] Vits pole sanditajate atribuutikas juhuslik, vaid sellele on omistatud tervistavat toimet nagu muudelegi sellelaadsetele kontaktiviimistele elava ja halja eluoksaga.[51] „Mardivitstel arvatse pärastkid veel arstivägi sehes olevad,“ on öeldud Muh. Lisandunud on karistusfunktsioon, eriti pererahva tööjärje kontrollimisel ja laste lugemisoskuse küsimisel (viimane eriti Sa, Lä).
Tuppatulekutseremooniast sissetulekuks lubaküsimisega, ukse või akna taga märkuandmisega (näiteks vitsaga uksele või aknale lüües) on teateid Lä ning läänesaartelt, mujal täidavad seda otstarvet tervituslaul ning sissetulemislaul. Need kunagi obligatoorsed kombetäitmised on hiljem redutseerunud, sissetulemislaul võidakse esitada samahästi juba toas olles või piirduda paari algusvärsiga. Terviktsükli koostisosadeks on peale tervituslaulu ja sissetulemislaulu veel santide tantsulaul, tunnistamislaul (sporaadiliselt), ketrajasandi laul, tänulaul (või sajatus), hüvastijätulaul (sporaadiliselt), kõiki neid saadab vastavasisuline tegevus.[52] Viljaterade imitatsioonimaagiline külvamine võib toimuda kas sissetulemislaulu või tänulaulu ajal või nii ühe kui teise puhul. Ketrajasandi laulust resp. ketruslaulust on teateid Lä ja Lõ-E. Esitatakse seda enamasti vastava toimingu saatel: mardiema asub kedervarrega lõnga heietama. Laul võib seejuures puududa või saadab tegevust kõneline monoloog. Värsimõõdu poolest võib laulutsüklis ketrajasandi sõnalist etteastet hinnata suhteliselt hiliseks, komme ise on märksa vanem.
Ilmselt kujunes ketrusestseen laululiseks alles siis, kui toiming sai andide palumise või töödekontrolli funktsiooni. Samasugune ketrusestseen pole võõras soome-ugri volga rahvastele, seda on täheldatud venelaste jõulukombestikus ning näiteks liivlaste vastlasandiskäimise juurde kuulub analoogiline ketrusestseen ilma lauluta.[53] Märkigem, et Lä, Sa sanditamistele on üldse tunnuslik laulu puudumine või vähesus.[54] Sedavõrd olulisemad on kõnelised etteasted, tööjärje ja virkuse kontroll, laste lugemisoskuse küsimine, järgmiste santide tuleku (kadripäeva, jõuluaja) väljakuulutamine. Siinkohal väärivad tähelepanu mõistujutuga pöördumised pererahva poole andide saamiseks (näiteks või on „ennejaanipäevane päitsiklehma üdi“).[55] Hingedeajal ning jaguajal mõistatamisele on omistatud sigivusmaagilist toimet ning loodetud kariloomade edenemist.[56] Samal eesmärgil on mõistatatud ka jõulu eel ja jõulu aegu (teated on rohkem Lõ-E). Ootuspäraselt peaks mõistukõne ning eufemismide kasutamine martidelgi olema jäänuk kunagistest tõekspidamistest, mis suunasid teatavatel kriitilistel aegadel vältima otseütlemist.
Maskeeritult ja laulude saatel andide kogumine on Eestis omane nimelt mardi- ja kadripäeva kombestikus, teistel rahvastel koonduvad samalaadsed ettevõtmised enam talvise pööripäeva ümbrusse. Ühiseks taustaks on aasta vahetumine (esimesel juhul fenoloogilise kalendri, teisel juhul päikesekalendri alusel). Siia on kauges minevikus lisandunud kujutelm neil perioodidel kodusid külastavatest surnute hingedest, üksiti nii elatusaladele kui ka inimsaatusele kriitilisest ajast. Seetõttu on ootuspärane, et kuigi eesti mardi- ja kadrilaul moodustab väga ulatuslikult välja arendatud mitmeosalise lauludetsükli, olles sellisena unikaalne, leidub siin teiste rahvaste sanditamislauludega palju ühist laulude kompositsioonis, sõnastuses ja funktsioonis. Kõige üldisem ja ühenäolisem on ehk tervitamine ja õnnesoovimine, ent ka tuppatuleku-, ülistus- ning sajatusvärsid; iseloomulikud on spetsiaalsed pöördumisvormelid, küsimus-vastusega dialoogid tuppatulekul, endi kuulutamine kaugelt (taevast) tulnuiks, jne.[57]
Marte on peetud enam põlluõnne, kadrisid karjaõnne toojaiks („mart üle maa, kadri üle karja“). Mardilaulus jagub õnnistust siiski nii põllule kui karjale, nii perele kui pereliikmetele eraldi. Personaalsete pöördumiste puhul pereliikmete poole on taas esiplaanil põllu- ja karjaõnne soovimine („viskan sisse viljaõnne, / katusele karja õnne“); soovitud on ka lasterohkust („läve alla lasteõnne“), lastele virkust („ole ommiku usina“); vallalistele peiu- ja pruudiõnne („kamberisse kosjaõnne“). Sajatused andidest ilmajäämise puhul, olgu laulu- või proosavormis, pole nii ulatuslikult välja arendatud. Neis kuulutatakse karjale kadu („saagu te sead surema“), perele tõbesid, nälga ja muud ebaõnne: „susi sitku supipatta“, „jäägu te kodu kopitama“, „saagu sul savitse latse“, „saagu su tuba põlema“ jts. Kui sanditajaid üldse sisse ei lastud, karistati pererahvast muul moel. Ukse taha pandi puu, laoti puuriit, toodi seamold vms., tõmmati vanker katusele, puistati linaluid kaevu. Niimoodi on tembutanud ka ehalkäijad noormehed, kui neid tüdrukute juurde magama ei lastud, vankri katuseletõmbamine kuulub samuti pulmanaljade hulka.[58] Andmeid leidub tempudest, mis polnud mõeldud ei karistamiseks ega õnnestamiseks, näiteks toitude omapäi kaasavõtmine, toidunõude viimine järgmisesse peresse või salaja äravahetamine, salaja prahi ajamine põrandale, pererahva mustaks määrimine või veega kastmine.[59]
Andide ärajagamine sandiskäijate vahel on hiline komme. Mis koos saadud, tarvitati samuti koos viimases talus või lepiti kokkutulemiseks mingi hilisem päev (nimetused mardiõhtu, sandiõhtu, mardipidu, pidu, Lä-E mardipulm, Lõ-E pall, tsimman, Võ kirmas). Teade kõige pikemast mardipeost on 1893. a. Ksi: „Mardi-kadrisandid olivad vahest mõnikord ka kaks ehk kolm nädalid.“ Lä-E mardipulm (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (2)) on võrreldes muude piirkondade mardipidudega kõige esinduslikum nii kestuselt, osavõtjate arvult kui meelelahutuslike ettevõtmiste poolest. See võis kesta mitu päeva ning vastavalt varuti ka toiduaineid, õigupoolest arvestasid pärastise kokkutulemisega samuti andide andjad. Kui mardipulmaks eraldi õlu pruuliti, võisid ettevalmistused alata enne mardiõhtut. Mõnel pool (nt. Khn) määrati osavõtjaile linnasenorm. Iseloomulik on andide ülejäägi andmine peresse, kus mardipidu toimus, või siis müüdi osa kraamist ning saadud raha eest osteti lisa. Müümis- ja kogunemiskohana on mainitud ka kõrtsi, samas võidi pidada kogu mardipidu. Lõ-E on enam teateid kogunemistest kuhugi peresse nii, et aeg (samal õhtul või edaspidi) oli eelnevalt kokku lepitud ning põhitoiduse eest (söögiks lihavärske, leivad, pirukad, joogiks õlu) kandis hoolt pererahvas. Küllalt sagedased on teated, et niisugusele mardiõhtule läksid ka need, kes mardisandis ei käinudki, kuid võtsid omalt poolt söögipoolist kaasa.
Mardipidude meelelahutuslik osa on olnud läbi aegade üsna kirev. Tantsu, pillimängu ja seltskonnamängude poolest ei erinenud see simmanist või muu nimetusega noorteõhtust. Juhul, kui mardipidu järgnes vahetult sandiskäimisele, kuulus siia rollimäng vastavalt maskeeringule. Mängiti ka muid pikemaid mänge, mis tegelaste maskeeringut ei nõudnud.[60] Sandiskäimisel oluline mardiperekond (ema-isa-lapsed) mardipeol enam asjasse ei puutu, küll aga tõuseb esile nn. mardinoorik ja tema peigmees – pulmalavastuste kesksed tegelased.
Mardipidu kannab mardipulmade nimetust põhiliselt Lä lõunaosas.[61] Pruutpaariks maskeerimist ja pulmade imiteerimist tuleb ette rahvakalendri tähtpäevadel paljude rahvaste juures, sealhulgas läänemeresoomlastel.[62] Väline sarnasus näib olevat nii ühetaolise iseseisva arengu kui ka vastastikuste kultuurimõjustuste tulemus. Laulatusetseremooniast, harvemini ristsete mahamängimisest on teateid ka mujalt Eestist ja tundub, et Lä mardiõhtu nimetus otse sellest lavastusest ei tulenegi. Vähemalt arhiiviteadete põhjal jääb mulje, et mardi- ja kadripulma nimetuse tagapõhi on avaram: vanale külaühiskonnale omane toidukraami kokkutoomine nagu pulmadegi puhul, rikkalik toidulaud koosistumisega nagu talgutel või pulmades,[63] maskeerimistega rollimängu populaarsus nendes piirkondades talgute jm. ühistööde lõpul, aga samuti ka pulmades, ning lõpuks – noorte suhtlemisvõimalus, nagu see on olnud tavaks pulmades. Paarismagajate rõivaidpidi kokkuõmblemine on olnud Lä üsna populaarne.[64] Juhitagu veel tähelepanu talgujäära kujutava noormehe käitumismallile tüdrukute villa-, lina- ja pruudiabistamise talgutel (teateid Muh, Mar, Kir, Lih, Kse, Kul) või Muhu noodavedajate ühisööbimistel nn. kohtumaja-mängule, kus lavastati „kohus“ tüdrukutele, kes poisi enda kõrvalt ära ajanud.[65] Niisiis oleksid ütlusel „Mardid eluaeg pulmi pidanud“ (Kse) laiemad tagamaad ning mardinooriku paaripanekustseen pole siin olnud mardipulmale nimeandjana kuigi oluline. Siinkohal väärib äratoomist samuti pulmadele (soome k. häät) osutav vana nimetus jumihäät soomlastel. Sellega märgitakse noorte sügisesi siivsa kõrvutimagamisega kooskäimisi, kusjuures 18. sajandist pärineb teade Oulust, et noorsugu korraldas neid pyhänmiesten aikana (pühakutepäev on 1. XI), ning paar teadet Pohjois-Pohjanmaalt pruudiksrõivastumisest ja pulmade mängimisest.[66] K. Vilkuna kommenteerib selliseid kokkusaamisi kui elukaaslase leidmise muistset viisipärast moodust, mida kristlik moraal juba aastasadu on mõnevõrra ülekohtuselt tauninud. Tegemist on Põhjala igivana kombega, millel on vasteid Rootsis ning ulatub see Kesk-Euroopani välja.[67] Tema hinnangud kooskäimiste kõrge moraalsuse kohta toetuvad 18. saj. allikatele. Seevastu kajastavad R. Viidalepal kasutada olnud andmed eestlaste käsitööõhtute, talgute jts. kooskäimiste kohta rohkem kui sajandi võrra hilisemat aega. Temagi jõuab järeldusele, et „peab olema tegemist üsna vana traditsiooniga“, et „niisuguste koosviibimiste üheks ülesandeks on olnud noorte omavahelise tutvumise ja abiellumise soodustamine“ ja et „meie noorte sügisel peetud kooskäimistele on omane teatav erootiline kallak“.[68] Mis puutub kõrvutimagamistesse, siis andis mitmepäevane mardi- või kadripulm noortele selleks võimalusi samavõrd kui kõik muud taolised olukorrad õitsil, ehal käies, talgutel, pulmades, jõuluõlgedel jne. On ilmne, et mardi- ja kadripulmade kombestikku sulas midagi sisse ka mängutubadest, mida Mihkli pastor H. Göseken 1694. a. kaebuses on pidanud taunimisväärseks: „Mängutubadest, Mengetubbat. Mängutubasid peavad nad iga aasta mardipäevast peale kuni jõuludeni, nad valivad suure talu, sinna tulevad nad kokku õhtul, niipea kui on pimedaks läinud, noormehed oma parimate riietega ja tüdrukud on parimais riideis, ehteis ja paatritega (s. o. ristidega) kaelas, otsekui läheksid nad pulma. Et neil on õlut, siis purjutavad nad ja noormehed ja neiud hakkavad nii vanade inimeste kui ka laste juuresolekul tantsima ja hüppama, jooksevad siia-sinna nurkadesse, käperdavad seal üksteist ja võtavad ette igasuguseid sugulisi kergemeelsusi. See kõik kestab tükk aega kuni keskööni, siis lähevad nad oma kodudesse ja heidavad magama. Pole siis ka imestada, et sellised inimesed pühapäeviti kirikusse ei tule. Ja just need mängutoad tekitavad kõlvatust, mida isandad peaksid nagu kord ja kohus karistama.“[69] Mängutubadest veel niipalju, et päriselt Lääne-Euroopa malli järgi tüdrukute ühised tööõhtud need siiski polnud. 16. saj. lõpu ning 17. saj. alguse kirikuvisitatsioonides on Han, Kse, Mih, Pär mainitud kogunemisi mängutubadesse pea sügisest kevadeni nii laupäeviti kui ka mitmetel kalendritähtpäevadel, siin toimub Metsik-puusli valmistamine ning Kse pastori kaebuse järgi (1693) kogunevat kogu rahvas kõikidel laupäevaöödel nendesse Metsiku ümber hüppama.[70] Rahvas ise muidugi ei pidanud oma kooskäimisi, nagu ka mardi- ja kadripulma karistusväärseks kõlvatuseks. Nii Lä mardi- ja kadripulma või üldse mardi-kadriõhtute hinnanguis on rahvaluulearhiivi kombekirjeldustes mainitud priiskamist ja purjutamist teinekord taunivaltki, kuid „igasugustest sugulistest kergemeelsustest“ pole ainsatki vihjet.
Sanditamas võidi käia ka mõisas või küsiti härrastelt luba pikemaks ajaks töölt ära jääda. 20. sajandil on sanditajad tee leidnud samuti asutustesse: kauplustesse, apteeki jm. Eesti linnade ja suuremate asulate marditraditsiooni kohta võib vanemate andmete nappuse põhjal arvata, et sanditamiskomme on olnud küllaltki võõras.[71] Kombe ületulekut keskustesse on soodustanud seltsitegevuse hoogustumine ning maaelanikkonna linnastumine ja külade tühjaksjäämine. Kaasajal ilmneb püsimistendents just linnaoludes.
Märkused:
[1] Kirikukalendris on mardipäeva nimetus seotud rohkem kui ühe pühamehega, nende seas on olulisemad 316. a. sündinud Tours’i piiskop Martinus, kelle surmapäev on 11. XI (surma-aastaks on loetud kas 390., 397., 400. aastat või aastaid ajavahemikus 397.–402.) ja protestantismi rajaja Saksamaal Martin Luther (1483–1546), kelle sünnipäeva 10. XI mõjul mardipäev nihkus 11. novembrilt 10. novembrile.
[2] Nt. sakslastel ja belglastel: Sartori III, lk. 264–265; prantslastel: Tokarev et al III, lk. 36.
[3] Vrd. Hiiemäe, Aastajaotustähistest, lk. 91–93.
[4] ERk V, lk. 232–233 jj. (hingedeaeg).
[5] Mardipäeva seost surnutekultusega on oletanud ka näiteks O. Līdeks läti pärimuse põhjal. – Līdeks, Latviešu svinamas, lk. 180.
[6] Tampere, ERlV III, lk. 10.
[7] Waronen, lk. 136–168; Hiiemäe, Rahvakalendri talvepühad, lk. 1676.
[8] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 304; Bregenhøj-Vento, lk. 3 ja 8.
[9] Need tähendavad Põhja-Eestis surmahaldjat, surma ettekuulutajat, vrd. Saareste, EKMS IV, vg. 29–30. Siit lähtub soomekeelne marraskuu (surnutekuu) novembri kohta, selle sisuline vaste on eesti hingekuu ehk kooljakuu oktoobri rahvapärase nimetusena. – Waronen, lk. 179; ERk V, lk. 209 (oktoober).
[10] Vrd. oletust, et eesti mardikuugi tähendaks algselt mardakuud (soomlastel vastaks sellele marraskuu nimetus). – Eisen, EM II, lk. 26.
[11] Vrd. Loorits, Grundzüge III, lk. 92–93; Tampere, ERlV II, lk. 20; Tedre, Осенние, lk. 107; Tedre, Der Heischegang, lk. 295– 296. Hea ülevaate nendest ning omapoolse argumentatsiooni on esitanud K. Salve, kes jagab H. Tampere ja Ü. Tedre seisukohta sanditamiskombe vana läänemeresoomelise aluspõhja olemasolust. – Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 91–98.
[12] HDA V, vg. 1718; muid seletusversioone vt. Eisen, EM II, lk. 26.
[13] Vrd. Zender, lk. 226.
[14] Russwurm, Revals, lk. 93.
[15] Päss, Mårtensmåssa, lk. 137; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 304.
[16] Iseloomulik on lihavärske söömine, vanade veinivarude lõpetamine ning uue maitsmine. – HDA V, vg. 1713.
[17] Vt. ERk III, lk. 13 ja 48 (jüripäev) ja ERk V, lk. 136 (mihklipäev). Samasugune komme on tuntud lätlastel. – Šmits II, lk. 1188–1189; Kraasna eestlastel on kukeohver hobuste õnneks neljapäeval pärast mihklipäeva. – Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 84.
[18] Lätt, lk. 128–129.
[19] Tanguvorstidest kui mardipäeva ja jõulu tavanditoidust vt. Kurrik, Vorstid, lk. 119–121; Moora I, lk. 179 ja 182.
[20] Kurrik, Vorstid, lk. 152; Šmits III, lk. 1186.
[21] Vrd. Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 94–95.
[22] Samasugune uskumus on tuntud lätlastel. – Šmits III, lk. 1189.
[23] Vrd. ERk V, lk. 232–233 jj. (hingedeaeg). Aastavahetusest kui kriitilisest siirderiituse ajast vt. Gennep, lk. 166–188.
[24] Truusmann, lk. 16.
[25] Ööpäeva keskmine õhutemperatuur langeb Eestis alla 0°C 15. novembrist. – Eesti NSV atlas, lk. 12.
[26] Hautala, lk. 357. Lätlaste uskumus on enamasti vastupidine. – Šmits III, lk. 1187.
[27] Vt. sõnaregister EV IV köites, lk. 118; teistel rahvastel: Kuusi in coop, lk. 137–138; 143–144.
[28] Pikemat iseloomustust mardi- ja kadrilauludest vanade tavandilaulude muusikaliste stiilide säilitajana ning eri kihistuste peegeldajana vt. Tampere, ERlV II, lk. 20–21. Ü. Tedrelt pärineb ülevaade lauludetsükli temaatiliste alajaotuste kohta. – Tedre, Осенние, lk. 105–109; ERlA I, lk. 292.
[29] Sellekohast argumentatsiooni vt. Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 91–99.
[30] Mansikka, Martin- ja Tapaninvirsistä, lk. 229–236.
[31] Vrd. Rosenplänter, lk. 216.
[32] Mälk, lk. 202; Rosenplänter, lk. 216; sama kordavad Wiedemann, AIÄLE, lk. 367 ja Loorits, Grundzüge II, lk. 92.
[33] Tampere, ERlV II, lk. 11; ERlA I, lk. 291. Tüüpilised mardisandid olid noormehed ka liivlastel ja lätlastel.
[34] Vrd. Eisen, EM II, lk. 22; ERlA I, lk. 290.
[35] RKM II 244, 305/6 < Helme khk – H. Kala (1967).
[36] Tokarev, Маски, lk. 189; vrd. Tšarziati, lk. 118.
[37] Vinogradova, Зинмняя, lk. 152; 231–232.
[38] Vt. ERk VI, lk. 274 (luutsipäev).
[39] Vrd. Tedre, Осенние, lk. 105; ERlA I, lk. 122.
[40] A. Konkka seletab seda kui hingekujutelma ülekannet. – Konkka, lk. 107.
[41] Sama on väitnud Ü. Tedre. – Tedre, Осенние, lk. 105.
[42] L. Kettunen on täheldanud keeldu jõulusanti puudutada vepslastel. – Kettunen, Matkamuistelmia, lk. 51.
[43] Joalaid, lk. 164–166.
[44] Konkka, lk. 107.
[45] Vrd. Tšitšerov, lk. 195; Tokarev, Маски, lk. 187–188.
[46] Janson, lk. 40; vrd. Loorits, Eine altrussische, lk. 24; Joalaid, lk. 164–166.
[47] Nii näib see olevat udmurtidel. – Pozdejev, lk. 83.
[48] Ü. Tedre on seda pidanud hiliseks nähtuseks. – Tedre, Осенние, lk. 104.
[49] Vinogradova, Зинмняя, lk. 151.
[50] Eeldatavasti tähendaks üles hüppamine seost viljakasvumaagiaga. – Vrd. mitmete Lääne-Euroopa rahvaste – sakslaste, ungarlaste, poolakate jt. kombestikku: Fehrle, lk. 93; Tokarev et al II, lk. 194, 205, 224.
[51] Vrd. saksa k. Lebensrute; Pokrovskaja, lk. 67. Ütlus „Terveks!“ kuulub samuti urbepäeva urbimistoimingu juurde. – ERk II, lk. 141–142 (urbepäev).
[52] Tsükli jaotust ning osade üksikasjalikumat tutvustust vt.: Tedre, Осенние, lk. 105–109.
[53] Aktsorin, lk. 158–159; Tšitšerov, lk. 203–204; Loorits, Eine altrussische, lk. 7–12.
[54] Vrd. Tampere, ERlV II, lk. 12; Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 98.
[55] Wiedemann, AIÄLE, lk. 369.
[56] Vt. ERk V, lk. 234 (hingedeaeg), 266 (jaguaeg) jm.
[57] Näiteks slaavi rahvastel: Vinogradova, Зинмняя, lk. 178–180 ja 188; Tšitšerov, lk. 115 jj.; Gurskij, lk. 160; udmurtidel: Pozdejev, lk. 83.
[58] Vrd. Tedre, Eesti pulmad, lk. 11–12.
[59] V. I. Tšitserovi hinnangus on vene koljaadatajate selletaolised tembutamised meelelahutuslikuks saanud 19. sajandil, varem kujutasid nad endast perekonna heaolu ning majapidamist sümboolselt kahjustavaid karistustoiminguid. – Tšitšerov, lk. 131.
[60] Vt. ka: Päss, Mardipäeva mängudest, lk. 71–89.
[61] Päss, Mardipäeva mängudest; lk. 77 leiduva levikukaardi täiendamisel hilisemate arhiivi laekunud teadetega laieneb levikuala veidi põhja suunas.
[62] Näiteks veel soomlastel ja karjalastel: Päss, Mardipäeva mängudest, lk. 77 ja 80; vepslastel: Joalaid, lk. 166–167; liivlastel: Loorits, Eine altrussische, lk. 9 ja 50–51; vrd. Tokarev, Эротические обычай, lk. 101–102.
[63] Vrd. ülekantud tähendusega värsse populaarsest talgulaulust „Põllul pulmad“, kus peremees on „põllul pulmad teinud“ (Karuse khk). – ERlA II, lk. 110–111; ERlA IV, lk. 156.
[64] Vt. ka: Tedre, Eesti pulmad, lk. 96. Paralleele kõrvutimagamiste nn. ühiskontrolli kohta rootslastel ja soomlastel vt. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 252–254; Vilkuna, Jumihäät, lk. 485–500.
[65] Vt. ka: Viidalepp, Kollektiivtöö 2, lk. 108–110; 3, lk. 190; 4, lk. 273.
[66] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 252 jj.; Päss, Mardipäeva mängudest, lk. 88.
[67] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 252–254; Vilkuna, Jumihäät, lk. 492–500.
[68] Viidalepp, Kildsann, lk. 62–63.
[69] Katke Göseken juniori aruandest „Verzeichnis der Desiderien, Mängel und Beschwerden, die sich bei der Kirche zu St. Michaelis in der Wihk befinden. Anno 1694 d. 4. Jan. d. Hrn. Präpositio Knüpfer zugesandt“ koos tõlkega eesti keelde leidub: Laugaste, lk. 67–69.
[70] „Das da Mengitubbat sein, worinnen das Volck alle Sonnabends Nacht zusammen Komme hüpfe üm die Metzicks.“ – Anderson, lk. 12 ja 22.
[71] Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 97–98.