Sergah oll nahtsipäävä küläpraasnik …

„Eesti rahvakalender“

Sergah oll nahtsipäävä küläpraasnik …

Küläpraasnik Sergah: Sergah oll nahtsipäävä küläpraasnik. Tuu om nii kuu ao peräst pääle mihklipäävä. Sõs tull Tailovast vai Petserist pühäne küllä. Papp tuudi hobõsõga, a pühäse külarahvas tõi esi. Mõnikord külämehe lätsi pühäsele vasta. A mõnikord tull pühäne viil tõõsõl pääväl, nii kuis tä säält jõudsõ. Sõs tõiva’ Tailova rahvas, tuudi õks tsässona mano. Tarssina käeh olli tsässona võtmõ’. Tuu lei kloppi katusõ pääle, koput määntse lavvakõsõga. Nii’ kõik tüü maaha ja tsässona mano. Ku no’ peris tuul pääväl, sõs kiä mida teeki-is. Tsässonah peeti väikest palvust. Sõs peremehe’ vei pühast tallo pite ka’. Määne peremiis tahtsõ, tuu vei pühäse hindä poolõ. Papp läts ka. Viidi pühäne tarrõ. Panti laudlina pingi pääle, pühäne pääle. Papp pidi väiku molepina. Rahvas kumard ja and pühäsega suud. Papp and ristiga rahvalõ suud. Papilõ anti rahha kuvõrra ja vilja vai midä söögikraami ka’, nii saadõti tõõsõ talo poolõ jal’. Mõni vei pühäse lauta ka’. Sääl sõs ka’ papp saat ja õnnist tuu pühäsega. Peräst saadõti jal’ pühäne Tailovva tagasi.
Nahtsipääväst, kiä jõudsõ, tuu kutsõ kõik omadsõ’ kokko. Vaesemba õks jõvva-as õga aastaka. A üle mõnõ ao õks õgaüts pidi. Muido omatsõ’ naksi’ nurisõma’. Peremehe’ ja pernaase’ tulli külapraasniku aigu. Noorõ’ olli’ kotoh. Noil oll kodo hoita. Nuu’ pei’ jal’ umma lusti. Tulli jah vanõmba’ inemise’ praasnikulõ. Süügi olli’, juugi’, olt ja viina. Süüdi, juudi. Mõrsjaikku ikõti. Üts naane pan’d räti silmi ette, kumard. Tuu oli tuu mõrsja. Nelli tõist saistsi podruskis kõrva. Kelle mano trehvsi’, tuud kumardi’ ja iki’. Korsi’ rahha. Tuu iist tuudi jal’ viina vai liikvah. Ku jo’ purju jäi, sõs oll laul väläh meestel ka’. Muido olli’ õks naase’ noo' päälalja’. Aeti jutusit ka. Praasnika aigo mehe’ ai’. Innembä nooriku’ pei illo ka, kargsi pööräh ja hannah. Mu aigo jäi jo maaha. Ku vahepääl trehvas, sõs proomiti jõudu ka. Kats-kol’ päivä olti kuuh. Vanast oll õks elo rahutsõmb, nigu mu vanõmaki seleti. No koh määne kulänja om, sõs väitsiga kääneldäs ja volvri’ väläh. Vanast ku tull ka mille pääl tegemine, sõs kulakitega tapõldi, hiussit pite ja habõnit pite. Külä ka’ läts külägä kokko, ku tõõnõkõrd johtu. A sõs mindä-äs tõõsõlõ elo mano kõrraga. Mis tuust sõs, ku tõmmas ka’ ar’ mõnõ tuusta habõnit.

Kooskäimised, külaskäigud.
* pühäne – pühakuju; tsässona (vn. часовня) – kabeli; tarssina (vn. старшина) – külavanema; määntse – mingisuguse; kiä – keegi; teeki-is – ei teegi; molepina (vn. молебень) – palvu­se; jõvva-as – ei jõua; pei’ – pidasid; podruskis (vn. подрушка) – (pruudi) sõbratariks; ai’ – ajasid; pööräh ja hannah – ringis ja üksteise taga (sabas); kulänja (vn. гулянье) – siin: pidu; kulakitega (vn. кулак) – rusikatega; elo mano – elu kallale

Setu

E. Kirss

1938

ERA II 194, 352/4 (1) < Setumaa – E. Kirss (1938)

Nahtsipäev

NIMETUS, TÄHENDUS

5

5665