Ennekõike matusekombestikust ilmneb, et kõrvuti usuga paradiisi ja põrgusse või teise ilma, kuhu jõutakse surmajärgsel teekonnal, on eksisteerinud ka kujutlus lahkunu iu-st hauas. Selles on kombineerunud nii kristlik Viimase Kohtupäeva ootus kui ka varasem usk kalmus paiknevasse (ohtlikusse) kadunusse.

Fakt, et vadja pärimustes Viimasest Kohtupäevast eriti juttu ei ole, võib tuleneda Paul Ariste küsitlemise rõhuasetusest. Mittekristlikule rudimendile vihjab aga püüd surnu (füüsilist) magamist igati paremaks teha. Nii ei võinud surnule õmmeldud riietesse teha sõlmi, et need külgi rõhuma ei hakkaks. Õmmeldes ei lõigatud niiti ja lõnga, vaid kisti käsitsi katki, sest leiti, et ka sellest on surnul raske lamada. Ei õmmeldud masinaga; õmmeldi harvade pistetega. Kirstu ei võinud panna nõela või knopkat. Surnu juures ei võidud nutta nii, et pisarad langevad surnule - see oleks iu magamist raskendanud. Kui üldjuhul pandi vask- (mitte hõbe-) raha kaasa koha lunastamiseks teises ilmas, siis ühe teate järgi pandi kodus surnu silmil olnud viiekopikased hauda kaasa ilmselt just hauamaa lunastamiseks, mis võib olla aga juhuslikum komme.

Vadja kalmistutel säilis viimase ajani komme veeretada haua peatsisse suur kivi kui takistus ohtliku(stunud) surnu ülestõusmise vastu. Samale viitab ka matusel ja mälestamisel öeldav makka maat kerkiäät (olgu muld sulle kerge) kui algne soov, et miski ebameeldiv ei sunniks surnut taas üles tõusma.

MA