aadu, haadu, helvetti

Vadjalaste surmajärgsetes kujutelmades, kus eriti teine ilm ja paradiis omavahel hägusalt suhtestuvad, on p küllalt selgelt ja trafaretselt välja joonistunud. Hinnang p-le on kristlikult negatiivne, millest ei kuma läbi võimalikku varasema ambivalentsema allilma substraati.

Populaarse kujutelma järgi surmajärgsest rännakust on p-sse erinevalt paradiisist lihtne saada: ees pole mägesid, kuhugi ei pea ronima ning ees pole ka muid tõkkeid. Kujutelmades p-st prevaleerib traditsiooniline tulesümboolika, mida leidub ka piiblis (eriti Uues Testamendis), ehkki piibel on keskendutud ennekõike p-le kui sümbolile, mitte niivõrd kannatuste detailiseeritud esitusele, mille järele seda enam januneb rahvausu müstikalembus. P-s keedakse tõrvakatlas, millele teine patune tuld alla panevat. Paralleelne teade ütleb, et katlale viskavat halge alla papid ning vähempatused toovat uusi juurde. Mingil pildiinformatsioonil põhineb teade p-st kui tornist. On ilmne, et rahva fantaasia toitjaks õigeusu traditsioonis on olnud ennekõike ikoonidel nähtud kujutised p-st, Viimasest Kohtupäevast või Kristuse laskumisest allilma.

P-sse läksid petised, joodikud ja need, kes polnud käinud kirikus armulaual, samuti enesetapjad ning patused üldse. Kui matustel müristas öeldi küll, et Ilja Prorok (Püha Eelja) avab taevaväravad, aga ka, et jumal ei taha maetavat taevasse. Et nüüdsel ajal pärast surma vaid p-sse minna saavatki, kinnitab uskumus sellest, et taevas olevat täis lahkusulisi. Vadja usundile on iseloomulik, et p-ga ei seostata kuigivõrd paha kui üht ristiusu kuradi sünonüümi.

MA