Reas vadja uskumustes ning kommetes on tähelepanu pööratud vasaku ja parema eristamisele. Niisamuti on vahet tehtud ka mingi liikumise päri- või vastupäevalisusel.

Erinevaid pooli on silmas peetud ennete fikseerimisel. Käo kukkumist kuuldes on oluline olnud, kustpoolt see kuulajani on jõudnud: kui paremalt, on see ennustanud pulma kutsumist, vasakult seevastu paha meelt (kukkumine otse ees on tähendanud varvaste äralöömist suvel). Parema kõrva kumisemine on tähendanud kuulja kiitmis, vasaku oma aga laitmist, parema silma pilkumine või sügelus kogejale head (meelt), vasaku oma halba. Kuigi viimatimainitud uskumuse puhul on pooli tõlgendatud üks kord ka vastupidi (mis võib olla ka eksitus), ilmneb, et aistingute puhul on eelistatud olnud inimkeha parem pool. Sama kehtib ka käe ja jala kohta. Paremat jalga on tulnud enne kängitseda, sest see on õnnejalg, vasaku jalaga või vasak külg ees üles tõusmine on tähendanud halba päeva. Vasakut jalga on nimetatud surnujalaks ja see on surnul ka esimesena kängitsetud. Samas on ka usutud, et vasaku jala esimesena kängitsemisel ei hakkavat hambad valutama. Harjumuspärase ümberpööramine teatud juhtudel soovitud efekti saavutamiseks, on rahvausu praktikas levinud võte, seda ennekõike tundmatute negatiivsete jõududega hätta sattudes (vrd näit üleriiete ümberpööramine metsas eksimisel).

Kui millegi meeldiva vastuvõtmisel on kanaliks peetud inimkeha paremat poolust, siis negatiivse äraandmisel on selleks olnud vasak pool. Huulte rakku minnes tuulest saadud tuulõõ lento puhul on pidanud pärast loojangut ristteel üle vasaku õla mõne anni viskama, samas tuulelt andeks paludes (vt Haigused). Soolavaka ümbermineku korral, mida peeti mingi tüli ennustajaks, on pidanud sama soola üle vasaku õla viskama, et sellega võimalik pahandus ellimineerida. Lapse kurguravi korral on ema kasutanud ta vasakust jalast võetud sukka (mis soojas vees seebitatuna on pandud ümber kaela). Seega tuleb vasak pool mängu just millegi negatiivse manipuleerival kahjutustamisel.

Võimalusel on ära kasutatud ka inimkeha sümmeetriat. Sügla ravimisel on vasaku silma puhul seotud kokku parema käe kaks sõrme ja vastupidi, kasutatud lõng on hiljem mõne kivi alla mädanema pandud (vt Ravimine). Teatavate (omandatud) võimetega ravijad on näiteks rabanduse korral praktiseerinud inimkeha "mõõtmist" risti-rästi, vasakust käest paremasse jalga ja vastupidi.

Ka matusekombestikus on poolte jälgimine oluline olnud. Et vasakut poolt peeti surnu pooleks, kängitseti ja riietati surnu vasakust kehapoolest alates. Ka kanamuna kui surnu "oma osa« pandi kirstu kaasa vasakule poole. Lahkunuga hüvasti jättes või teda hiljem mälestades(?) on siinilma inimene kirstuäärest või ristist kinni hoidnud aga parema käega. Et sooliselt on vasakut poolt ka naistega seostatud, ilmneb endest, mille järgi matusehobuse vasaku jalaga liikumahakkamisel pidi järgmisena surema naine.

Vastupäeva liikumine on vadjalastele olnud maagiliselt kaitsva tähendusega. Hädade puhul käidi abi saamas neist allikatest ja ojadest, mis vastupäeva voolasid. Head tegu pidi tegema minema ikka vastupäeva, sest siis jumal hoidvat. Karja väljalaskmise juures toimunud maagilistel kaitseriitustel käis karjus leiva, soola, kanamuna ja ikooniga kolm korda vastupäeva (või kolm korda päripäeva ja viimane kord vastupäeva) ümber karja, viskas siis muna vastupäeva üle karja ja mattis vasaku kannaga vajutades. Kui surnu oli lautsil, käidi küünaldega kolm korda vastupäeva ümber kirstu ning jäeti siis lahkunuga hüvasti, niisamuti on kodusel surnumälestamisel kõigepelt käidud küünaldega kolm korda vastupäeva ümber toidulaua, millele on järgnenud toidu õnnistamine ja rituaalne söömine.

MA