Saateks
See sait pakub eesti mõistatuste ja vanasõnade levikupilte ja püüab aidata selgitada folkloristikas käibivat lokaalredaktsiooni mõistet.

Folkloorinähtused tervikuna, sh. folkloorsed tüübid võivad olla arhiivi- vm. allikmaterjalis esindatud suure hulga üleskirjutustega, teisel piirjuhul üheainsa üleskirjutusega, või mingi vahepealse hulga üleskirjutustega. Žanriliselt ebamäärasest kaksik- või nelikvärsist, mille tavalisim vorm on Kilter, kubjas, aidamees (väljavahi vanamees) ― need on põrgus kõige ees (esimese katla sees) on vast 3000 kirjapaneku ümber. Mõistatusest inimese kohta Hark all, paun peal, pauna peal rist, risti peal nupp, nupu peal mets, metsas elavad sead... on üle 1000 üleskirjutuse. Salapärasest ja arvatavalt väga vanast regilaulutüübist "Osmi haigus" on kümmekond üleskirjutust. Vanasõnast Alt kive, päält jää, mis õpetab kalureid mööduma kivist alttuule ja jääst pealttuule, on üksainus Kuusalu üleskirjutus. Ja nii edasi.

Tüüpi vm. folkloorinähtust esindava allikmaterjali hulk ja folkloorinähtuse enda levikuulatus on ilmses statistilises seoses. Kui nt. eesti regilaulust, rahvajutust, mõistatusest vm. folklooriteosest on väga palju üleskirjutusi, siis selgub see laul, jutt, mõistatus vm. enamasti olnuvat ka laia, tihti üle-eestilise levikuga, kui aga üleskirjutusi on vähe, pärinevad need sagedasti ühest kindlast kandist, mitte aga omavahel kaugeist paigust. Või teises lõikes: kui laul, jutt vm. on tegelikult olnud ülemaaliselt või igatahes laialt tuntud, on temast reeglina tugevaid jälgi ka arhiivis, kitsalt paikkondlikku traditsiooni kuulunud asjade jäljed seevastu on märksa nõrgemad.

Tuleb küll ette ka huvitavaid erandjuhte, kus jäljed on küllalt nõrgad, kuid paiknevad kahe või mitme üksteisest kaugel (tavaliselt mingi keeleala perifeeriates) asuva koldena. Sellistel levikupiltidel võib olla kaks seletust:

1) tegu on vana, kunagi ülemaalise või igatahes laiemalt levinud folkloorinähtusega, mis on südamaalt taandunud ja säilinud vaid äärealadel, kus folkloorne traditsioon üldse innovatsioonile visamalt vastu paneb (Eestis on sellised alad tänapäeval eelkõige Setu ja Kihnu);

2) nähtuse levik polegi antud alal perifeeriaist kaugemale jõudnud: Eestis nt. Kuusalu randlased laenasid selle soomlastelt ja/või hiidlased rootslastelt ja/või mulgid lätlastelt ja/või setud venelastelt, ning on veidralt problemaatiline, kuivõrd ja mis mõttes see üldse kuulub eesti traditsiooni.

Juttudes, vanasõnades jm. žanrides, mis pole aheldatud ühe kindla keele või keelkonna omaduste külge, vaid suudavad keelepiire ületada, on selle seaduspära kehtivuspiirkond kindlasti laiem ühest keelest või ühe rahva folkloorist. On tendents, et laia rahvusvahelise levikuga naljandid, vanasõnad vm. üksused kuuluvad enamasti favoriitide (st. jõuliste, produktiivsete) hulka ka iga üksiku rahva folklooris, kes neid tunnevad. Läänemeresoome vanasõnade väljaandes Proverbia septentrionalia (FFC 236, Helsinki, 1985) on materjal tervikuna järjestatudki just produktiivsuse (st. sagedusandmete) alusel: alul kõigil kuuel läänemeresoome rahval tuntud ütlused, seejärel viie, siis nelja rahva kombinatsioonid jne. Raamatus (lk. 42–77) leidub nn. analüütiline tabel, mis annab mitmesugust koondteavet iga väljaandes sisalduva vanasõna kohta, sh. selle kohta, millistel mitte-läänemeresoome naabritel (venelastel vm. slaavlastel, lätlastel vm. baltlastel, sakslastel vm. germaanlastel, sh. rootslastel vm. skandinaavlastel) asjaomane ütlus on tuntud. Siit on lausa visuaalselt võimalik jälgida, kuidas raamatu (aga ka iga üksiku läänemeresoome rühma) algusest lõpu poole liikudes väheneb regulaarselt ka mitte-läänemeresoome paralleelide hulk (vt. ka joonis).

Folkloorse aine juures on siis tavaline, et vähese hulga allikmaterjaliga esindatud nähtused annavad peamiselt "siin on, seal ei ole"-tüüpi levikupilte (vt. kasvõi "Lahemaa vanasõnade" või "Võru-Setu vanasõnade" levikukaarte siinses kaardistikus), suure hulga allikmaterjaliga esindatud aga peamiselt "kõikjal on, kuid siin nii ja seal teisiti "-tüüpi levikupilte. Säärased paikkondlikud erivormid e. lokaalredaktsioonid on enamasti mingite üksikjoonte kooslused ja on küllalt tavaline, et nt. pärnumaine vorm on midagi lääne-saaremaise ja mulgimaise vormi vahepealset, mulgimaine omakorda midagi pärnumaise ja lõunatartumaise vahepealset, too omakorda midagi mulgimaise ja võrumaise vahepealset jne.

Lokaalredaktsioone ühe rahva, nt. eesti folklooriala piires võivad anda niihästi puhteestilise kui ka rahvusvahelise kogulevikuga nähtused, aga faktorid, mis lokaalredaktsioonide kujunemist määravad, on eri žanrides ilmselt erinevad. Rahvusvaheliselt tuntud üksuste korral sõltuvad lokaalvormid tihti just laenusuundadest: pole üllatav, et üleeuroopalise või laiemagi taustaga jutu või vanasõna erikujudest on hiiumaine sarnane rootsi omaga, rannaeestiline soome omaga, mulgimaine läti omaga ja võru-setumaine vene omaga (ning nagu ülal öeldud, on võimalik, et sellised eri suundadest lähtuvad laenuvoolud pole üldse südamaale ulatunudki ega seal seguneda jõudnud). Teistes, puhteestilistes või igatahes paiksemates žanrides, nagu seda on regilaulud või mõistatused, peegeldavad lokaalredaktsioonid peamiselt kohalike folkloorikandjate endi loomet.

Lokaalredaktsioonid pakuvad uurijale mitmes mõttes tulusat infot, eelkõige tüpoloogiliste üksuste tekke- ja arenguloo rekonstrueerimisel, laenude tuvastamisel jne. Mittelaenulise taustaga lokaalredaktsioonid (eriti nn. seotudkõnelises folklooris nähtuvad) on irriteeriv mõtlemismaterjal ka keele ja folkloori piiride üle.

Folkloori sisuliste ainete kujunemine ja muutumine sõltub väga suuresti juba loodusliku ja sotsiaalse keskkonna faktoritest, kuna folkloori tehakse lõppkokkuvõttes ikka sellest, mida inimesed enda ümber näevad, mida hästi tunnevad ja mis on neile elus oluline. Sõnaline folkloor on lisaks tugevas sõltuvuses ka keelest, mille kaudu ta end teostab. Varasema folkloori keel on murdekeel, millele lokaalsed erijooned on samuti lahutamatult loomuomased. Folkloristi peaksid põhimõtteliselt huvitama puhtfolkloorsed, mitte aga murdekeelelised lokaaljooned, kuid neid tasandeid teineteisest lahutada on vahel üpris raske. Väljaande "Eesti vanasõnad" (EV) põhiköidetes I–III (Tallinn, 1980–1985) on vanasõnade lokaalredaktsioonid võimalust mööda välja toodud, kuid EV-d sirvides võib alatasa leida kohti, kus redaktsioonid on moodustatud lihtsalt murdekeeleliste, mitte spetsiifiliselt folkloorsete tunnuste põhjal:

■ tüübis EV 4046 on näiteks redaktsioonid Kes koera saba kergitab kui koer ise, Kes koera hända kergitab, kui ta ise ei kergita ja Kessi peni hända kergites, ku ta esi;

■ tüübis EV 1611 on redaktsioonid Hundist ei saa karjakoera ja Saa-ai soest kar'apinni;

■ tüübis EV 5909 on redaktsioonid Kuidas lind, nõnda laul ja Määne tsirk, sääne laul;

■ tüübis EV 11835 on redaktsioonid Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub ja Tõsõlõ hauda kaivat, esi sisse satat jne.

Kui nüüd folklorist püüab lokaalsete erinevuste põhjal hinnata eri paikkondade folkloorse aine sarnasust/erinevust ja näiteks jagada Eesti ala folkloorirajoonideks, siis poleks kindlasti hea ega õige, kui sellest tuleks tegelikult välja samahästi kui Eesti murdealade kaart.

Selles halvas on teisalt ka mõndagi head. Kõige lühemalt öeldes: kenake hulk folkloorsest ainest laseb end üsna mitmes plaanis kasutada ka murdekeeleainena. Näiteks eesti murdearhiiv jätab vastused võlgu paljudele küsimustele eesti murrete süntaksi alalt, kuna asja see tahk pole kunagi olnud murdekogumise tulipunktis. Eesti mõistatuste (ja ka ütluste) arhiiviaines võiks siin tänuväärset lisainfot pakkuda. Lühivormitekstid on mingis mõttes isekasvanud küsitluskavad, mis oma sisu edastades ning oma poeetilis-folkloorseid struktuure üles ehitades täidavad ühtlasi teatud keelelised ülesanded ja annavad seega päris süstemaatilist infot eri murretes valitsevate lausestus- ja sõnastustavade kohta, mis kuuluvad juba pigem keelelisele kui folkloorsele tasandile. (Vt. nt. implikatiivsete lausestruktuuride statistikat eesti vanasõnadest, samuti eituseta ja eitusega vormide geograafiat vanasõnas EV 4046). Folklooritekstid on pakkunud ja võivad edaspidigi pakkuda seda ja teist huvitavat ka sõnavara uurijaile. Hiljuti selgus näiteks, et ainsad vihjed pastel-sõna põhjatartumaise murdevormi paskel olemasolu kohta pärinevad pastla-mõistatuse Üks hiir, kaks saba? ― Pastelking ja paelad taga kirjapanekuist (samas mõistatuses tulevad ette ka mitmed muud seda jalatsit tähistavad murdevormid). Või teine juhuslik näide: vanasõna EV 12287 kirjapanekud jm. folklooritekstid lubavad teha täpsustavaid oletusi verbide hüppama ja kargama tähendusvahekordadest eesti rahvakeeles. "Esmase" keele ja folkloori poeetilise keele seosed on pea igal tasandil mitmekesised ja tihedad.

Käesolev materjal on puhtkirjeldav, mitte uurimuslik. Kui on leidunud käepärasel kujul andmeid ütluste või mõistatuste üldise, Eesti-välise levikutausta kohta, on neile ka viidatud, kuid pole tehtud mingeid spetsiaalseid jõupingutusi nende väljaselgitamiseks või täpsustamiseks. Suhteliselt paremini on taustandmetega varustatud vanasõnad, mis sisaldavad loomanimetusi, kuna olen aastaid tagasi neid aineid spetsiaalselt koguda püüdnud.

Siinseid kaarte vaadates tuleb silmas pidada veel paari tõika.

Esiteks. Eesti arhiivimaterjal oma põhiosas kajastab folkloori seisundit viimase 100–120 aasta kestel. Eesti folkloor pole sellal viibinud enam üldsegi mitte steriilselt puhtsuulises arengufaasis, vaid selle kandjad ja kirjapanijad on olnud kooliskäinud ja kirjaoskajad inimesed. Viimase sajakonna aasta tarbekirjandus ― alustades kooliraamatuist ja lõpetades kalendrite ning lehesabadega ― on avaldanud kõikekokku päris suure hulga vanasõna- ja mõistatustekste ning nende tagasimõju käsikirjalisele arhiivimaterjalile (aga ka hilisemale traditsioonile endale) on olnud kõikekokku päris suur. Halvemal, kuid lihtsamal juhul on saatjad tekste trükiallikaist suisa maha kirjutanud, ning teaduslike lühivormiväljaannete ettevalmistamisel on sellised koopiad püütud võimalust mööda üles leida ja avaldatava materjali hulgast kõrvaldada. Paremal, kuid keerukamal juhul on raamatuist pärinevad tekstid meelde jäänud ning sedakaudu ehk ka suulisse käibesse, igatahes aga arhiivimaterjali sattunud. Trükised toovad seega levikupiltidesse mitmesugust müra ning nende toime lokaalredaktsioonidele on ettearvatavalt nivelleeriv ja hävitav, kuna nt. mingi kooliõpik võis käigus olla ükskõik millises Eesti piirkonnas. Geograafilist aspekti kätkevate uurimisprobleemide lahendamisel on puhuti mõistlikum trükistest mõjustatud hilistekstid üldse vaatlusainest välja jätta.

Teiseks. Maailmas tervikuna on olemas päris palju vanasõnade allikaid ja üsnagi vähe mõistatuste allikaid. Ning eesti vanasõnad on praeguseks hetkeks palju paremini publitseeritud ja uuritud kui eesti mõistatused. Matti Kuusi poolt 1964. a. käivitatud Põhja-Euroopa ühisvanasõnade projekti raames (vt. sellest projektist lähemalt nt. Pekka Hakamiehe ja minu kirjutises "Matti Kuusi and the Project of Baltic-Finnic Proverbs") leiti eesti vanasõnadele suur hulk läänemeresoome ja muude naaberrahvaste paralleele. Kuigi eesti mõistatuste teaduslik väljaanne on samuti lõppjärgus, on selle žanri hetkeseis tervikuna palju tagasihoidlikum.