Mul on lemmikloomaks kass kelle nimi on Miinu. Ta sai oma nime selle järgi, et ma väiksena ütlesin teistele, et ta on minu. Ükskord tõi ta mu voodisse hiire mulle hommikusöögiks
Mul oli kunagi kass nimega Täpi. Nimi tuli sellest, et tal oli kõhu all palju halle täppe ja Täpi tundus talle kohe sobivat. Kui ta oli väga väike, alles paar nädalat tagasi sündinud, pakkus tuttav meile teda. Nõustusime ja läksime talle järgi, aga alles poolel teel koju tagasi avastasime, et me ei ole ühtegi asja talle ostnud, milletõttu tegime peatuse ja vanemad läksid mu noorema õega poodi. Mina jäin autosse kassipoja seltsi. Ta oli vist väga ehmunud autode lärmi üle ja valgus tuli koguaeg klaasist, sest õues oli juba pime ning ta ronis mulle kaela ja salli vahele ja lausa värises. Enda kaela juurest sain ma ta ainult koos salliga ära ja siis ma pidin ka teda enda juures hoidma ja silitama, et ta maha rahuneks.
Mul on kass...Ta nimi on Pipi.Ma ei mäeleta täpselt kuidas ta nime sai aga ma kutsun teda Pikksukkiks kuna kui ma mõtlen nimele Pipi siis tuleb koheselt mu silme ette Pipi Piksukk
Mul oli kass, kele nimi oli Doora. Ta oli metsik kass, kui me ta võtsime, tegelikult ta ise tuli meile. Ma nägin teda esimest korda tiigi juures kivil istumas. Ta oli siis alles täitsa kassipoeg. Mu ema alguses ei uskunud mind, sest kassipojal on vägaraske jääda üksi ellu, sest meie kandis on palju rebaseid. Kui mu ema teda nägi siis peaaegu kohe otsustas ta kiisukese endale võtta. alguses hakkasime me uksetaha talle süüa panema. Me toitsime teda sügiseni. Selle ajapeale oli ta julgemaks muutunud (alguses ta käis söömas öösiti, kui kõik magasid. Pärast saime me aknast teda vaadata ilma, et ta ära jookseks. Kui saabus sügis laenasime Tartu kassikaitselt puuri ja ja poovisime teda kinni püüda. Esimesel korral nii hästi ei läinud me saime kätte naabrite tiine emase triibulise kassi. Teisel korral aga õnnestus ta kätte saaada. Loomaarstijuures saime teada, et ta on väga tugev olnud ja, et see on imepärane millises seisus ta oli metsiku kassikohta. Ta oli toakass kuni kevadeni ja siis me lasime ta õue. See oli riskantne samm, tegu oli ikkagi ju metsiku kassiga. Paarpäea me teda ei näinud, aga ta tuli tagasi ja oli kõige armsam kiisu kuni 2016 aasta suveni mil ta lahkus, nagu ta oli tulnud.
Mu kass sai nime juba varjupaigas, temale meie nime ei valinud. Mu koera nimeks tahtsime midagi lühikest kuid ilusat, mis talle sobiks. Nime "Luna" pakkus välja minu ema, ja kuna see meeldis kogu perele ja leidsime, et koer näeb välja nagu Luna küll, saigi see ta nimeks.
Kunagi oli mul kass Krõpsik, kellele panin selle nime sellepärast, et pinginaaber kunagi ütles selle sõna üritades öelda krõbin (krõbusk, hommikuhelves vms) ja see tundus mulle tohutult naljakas ning see sõna oli mul endiselt meeles.
Mu kutsa, Eesti Hagijas, nimi on Brity. Selle nime panid talle ta aretajad. Brity hääldatakse nagu inglise keeles pretty. Ainuke erinevus on, et see on teistmoodi kirjutatud. Ma võin ainult eeldada, et ta nimi tähendab inglise keeles ilus, sest ta on maailma kõige ilusam koer. Ta on musta-pruuni-valge karvkattega koer. Natuke kurb on see, et ta oli ainuke oma pesakonnast, kes elusana sündis. Vähemalt ei pidanud ta õdede-vendadega piima pärast kaklema. Üks kõige naljakamaid lugusid, mis mul Brityga on juhtunud, toimus ühel meie jalutuskäigul. Me olime just lõpetamas oma tunnist jalutuskäiku ja olime jõudnud jalakäijaraja nurga peale. Just sel hetkel jõudis meie juurde vasakule buss nr 7 (ta oli minemas Maarjamõisa peatusest Tulbi peatusesse. see juhtus enne bussi marsruudi muutmist), see buss millega ma iga päev sõidan ja milles bussijuht mind arvatavasti juba ära tunneb. Olime siis meie Moluga seal tee nurga peal ja buss peatus, et oodata vasakult tulevad autod ära, ja et teha pööret paremale. Kui äkki...Brity hakkab kakama. Mul ei ole kunagi nii häbi olnud, kui mul oli sellel hetkel. Ma teadsin, et kõik inimesed bussis vaatavad aknast välja ja näevad mind, 16-aastast tütarlast, ja koera koera kakamas. Issand ja buss ei sõitnud ära ka, ma pidin kõikide nende inimeste ees selle junni maast ära ka koristama. Ma ei tea, mida ma Brityle tegin, et seda ära teenida.
Mul on kass nimega Kassu. Ta nimi tuli sellest, et kui me ei teadnud veel, mida talle nimeks panna, kutsusime me teda lihtsalt Kassuks. Piisava aja möödudes tundus meile, et ükski teine nimi ei sobi talle, sest me olime juba nii Kassuga ära harjunud. Ma isegi mõtlesin talle väiksena laulu välja: "Kassu, Massu, kuninglik Kassu-Massu. Kassu, Massu, kõiketeav Kassu-Massu."
Parim lugu Kassuga on ikkagi tema saamine. Meie sugulased elasid Elvas. Üks päev koolist koju tulles leidis mu sugulane (ta käis alles esimeses klassis) ühe vana tädi, kes müüs kassipoegi ühe krooni eest. Mu sugulane ütles, et ta valis kõige ilusama ja viis ta endaga koju. Kahjuks aga ei olnud mu tädil võimalik teda pidada ja ta pöördus oma õe, minu Emme, poole abi palvega. Muidugi oli mu ema nõus võtma selle armsa kiisu endale. Niimoodi sattuski meie kätte see armas Kassuke. Me teadsime kohe, kui ta pissis mu vennale koju sõites sülle, et see kass on meie pere jaoks mõeldud. Alles aastaid hiljem sain ma teada, et tegelikult ei olnudki mingit vana tädi olemas. Mu sugulane oli hoopis tänavalt leidnud pesakonna kassipoegi ja otsustanud ühe koju võtta. Õnneks see vastas ikka tõele, et ta valis kõige ilusama. Jumal tänatud, ei meie oleks tahtnud mingit teisejärgulist kassi (nali/sarkasm).
Minu perekonnas on kaks lemmiklooma: kass Pätu ja koer Tommi. Praeguna kass Pätu pidi saama enda tegelikult nimeks Minna. Kuna meie kass nägi pea samasugune välja kui meie eelmine kass, kelle nimi oli Pätu, siis kõigil läks Minna nimi pidevalt Pätuga segi ja seega sai meie praeguse kassi nimeks ka Pätu. Esimese Pätu nimi tuli sellest, et me võtsime kassi ajal, mil mina lugesin lasteraamatut ,,Pätu" (mis on muideks siiani, minu lemmik lasteraamat ,,Pipi" kõrval) ja kuna see meie kass ka tegi parajalt pahandust kodus alguspäevil, siis sai tema nimeks Pätu.
Koera võtsime me minu väiksema venna suurel soovil. Tommi nimega ei kaasne eriti suurt ja pidulikku lugu. Pigem me lihtsalt mõtlesime, et see nimi oleks selline, mille abil saaks koera kergesti kutsuda. Selline huvitav lugu on küll meie Tommiga, et ma ei tea kuidas, aga me vahepeal kutsume teda Tompsoniks. Ma ei oska öelda, kust see kutsumisviis tulnud on, sest tema õige nimi on Tommi, aga nii on. Koer ise reageerib mõlemale nimele kusjuures.
Mul on kass.
Kui ma sain 10 aastaseks lubati mulle, et vastavalt mu tahtmisele võtame jänese. Kokkulepitud! otsisime ligi pool aastat (mul on sünnipäev aasta alguses) sobivat jänest, kuid kui viimane jänesekandidaat oli ootamatult kuumuse kätte surnud( :( ) siis otsustasime et vaatame ka teisi loomi. Kuna sattusime üsna varsti väikese kassipoja otsa, siis otsustasimegi tema kasuks. Käisime tal Jõgevamaal järel ning tagasiteel pakkus ema talle nimeks Rudolf (millegi pärast seostasin seda Naksitrallidest Sammalhabe väikese ussikesega, kellel oli nimeks samuti Rudolf).
Praegu saab temaga palju nalja, sest ta on pidevalt natuke torssis ja isepäine, ning me paneme ta vaenlastele toredaid nimesid, et aru saada, kellega ta parasjagu kakleb.
Mul on kass, kelle nimi on Bruna. Alguses panime talle nimeks Bruno, mille võtsime Lotte lugudest. Ilmselgelt arvasime, et tegu on isase kassiga. Siis aga sündisid suureks üllatuseks kassil pojad, siis pidi ka nime ära mutma. Kuna kass oli aga juba Bruno nimega harjunud, pidi nime tüve samaks jätma. Nii mutsimegi vaid ühe tähe ja nimeks sai Bruna. Nüüd kutsun teda aga Bruntsuks või Bruntsikuks.
Mul on olnud kolm lemmiklooma. Kunagi oli koer Roki, kuid nime teadaolu kahjuks ei oska öelda. Momendil on koer ja kass. Koer on Šerif, keda meie eelistatult nimetame Päntjuhiniks, sest vanasti olid ka vana-vanaema juures "Päntjuhinid". Kust tuleb nimi Šerif on aga samuti teadmata, sest kui koer toodi olin ma umbes 6 aastane. Kodus on ka kass Kitu, keda ei saanud enam onu ja tädi ülal pidada ja nii sattus ta meie jhuurde.
Mul on kass nimega Kiti. Kui ma ta sain 12-aastasena, ma ei hakanud eriti nime peale mõtlema, sest ta oli mõeldud maakassiks, kuid tänu vanaisa pahameelele sai kass rohkem linnakassiks. Kuna ta oli juba nimega harjunud, jäi see talle külge, ehkki ma hiljem olen proovinud talle külge ajada nime Cass, kuid see pole mõjunud ja ta on jäänud Kitiks.
Mu kass on paras küünistaja. Kui ta pole suveks maale viidud, ässitan teda kodus ja saan pidevalt endale arme, mis mulle isegi meeldib, aga vahel on tekkinud mõni väga ebamugavasse kohta (sõrme ots, säär) või siis väga suur (käsivars, ranne). See on natuke halb, kuid ma annan talle andeks.
Mu kassil on halb komme end ära peita. Mu vanaema kõneles, et kord, kui mu kass oli maal, ei olnud vanaema teda hommikul leidnud, kui talle süüa tahtis anda. Ta oli otsinud teda kõikjalt, kuni leidis Kiti suure kase otsast. Esimene oks oli maast kaugel ja oli vaja kasutada redelit, et selleni jõuda. Mu vanaema eeldas, et ta oli olnud seal terve öö. Kassi päästmiseks oli ta kutsunud appi naabrimehe koos redeliga. Kohe kui aga redel puud katsus, oli Kiti alla hüpanud ja minekut teinud.
Mul on kassipoeg Sam. Ei tahtnud enam Miisut panna, sest tundus kuidagi lapsik. TA nägi Samueli moodi välja. Tunde järgi sai nimi pandud. Kaks koera on ka. Roi on varjupaigast j atal vist oli juba nimi. Teine on Drežoo, kaukaasia lambakoer, seega pisut eksootilisem nimi. Tegelikult kõik kaukaasia lambakoerad, kes meil olnud on, on olnud Drežood ja ei tea, kus nimi pärit. Ma ise ei poolda uuele koerale vana koera nime panemist, aga olin liiga väike, et kaasa rääkida tol hetkel.
Mul oli väiksena 2 kassi. Üks kass, Märtin sai isalt nime rallisõitja Marko Märtini järgi ja teise nimeks kujunes Allu, alguses oli Hallu, sest ta oli halli värvi. Mu õde oli beebi ja kassid armastasid ronida tema teki alla sooja, kui ta talvel rõdul vankris magas ja ema tähele ei pannud.