2 kassi, Miisu ja Nurr. Nimedel pole otsest seost millegagi.Nurr jookseb vahepeal kodust ära, aga pärast kolimist vabamasse kohta käib ta õues ja tuleb alati ise tagasi.
Meil on kodus varjupaigast võetud kass, kelle nimi on Rudolf, kuid me kutsume teda Ruudiks. Algselt oli tema nimi Panter, kuna tegemist on suuremat kasvu musta kassiga. Ruudi on väga inimeselembeline kass ning kohati isegi liialt sõbralik. Kui me ta alguses koju tõime, siis esimesed päevad kõndis ta alati inimeste kannul. Öösiti meeldib talle alati inimeste juures magada. Küll aga on see tüütu, sest oma suure kasvu tõttu võtab kass voodis palju ruumi. Mõnikord, kui Ruudi on terve päeva toas lebotanud, ei ole ta õhtuks väsinud ning otsustab ühe õige kassi moodi ringi hüpata ja asju kapi otsast alla lükata. Söömisega on Ruudil ka mõned huvitavad harjumused. Näiteks ei hakka kass ennem sööma, kui tema kauss on täis. Juhul kui kausi põhja on eelmisest korrast jäänud veel mõned krõbinad, teeb ta häält, et kauss tervenisti täidetaks. Õde avastas ka kord, et Ruudile meeldib brokkolit süüa.
Minu koera nimi on Ursus, mis tähendab ladina keeles karu. Me ei pannud talle ise nime, vaid see mõeldi välja kennelis, kust me ta saime. Meile pakuti küll võimalust nimi muuta, aga kuna ta on suurt kasvu koer ja meenutabki veidi karu, siis leidsime, et see nimi sobib temale väga hästi.
Kassi nimi on Pätrik, hüüdnimeks Pätu.
Lisaks on mul veel hamster, kellele mu vend pani üsnagi eestipärase nime - Ervin.
Minu lemmikloom on kass Harry ja sai ta nime Harry Potterilt, sest kassi saamisel oli parasjagu pooleli Harry Potteri vaatamine.
Temaga on juhtunud päris palju huvitavaid asju, nt on ta pesumasinasse pikali visanud täpselt enne pesu pesema panekut.
Hetkel on mul kodus kaks kassi, emane kass Mona ja isane kass Charley. Emane kass on ilmselt oma nime saanud "Mona Lisa" maali järgi. Isasele kassile pani nime mu vanem õde, küllap talle see nimi meeldis.
Varem oi ka viirpapagoi, kelle nimi oli Siutsu, kuna ta siutsus. Kahjuks oli kassidel kõht tühi ning nad otsustasid temaga oma vajadusi leevendada.
Kolm kassi: Uma, Coco ja Norbert. Uma sai oma nime varjupaigast, Coco on nimetatud Coco Chaneli järgi, kuigi ta kahjuks niivõrd elegantne ei ole, ja Norbert sai oma nime filmist "Kuidas taltsutada lohe". Uma on minu esimene kass ja kui ma ta sain, siis hakkasin õnnest nutma, ma ei mäleta, kas ma olen ülejäänud elu jooksul veel õnnest nutnud. Alguses oli meil paanis võtta hoopiski koer, aga nüüdseks on meil 3 kassi - täpselt ei oska öelda, mis juhtus.
Siiralt kahju on öelda, et hetkel pole mul ühtegi lemmiklooma. Meil on olnud palju kasse, kuid alati on nendega midagi juhtunud. Kas siis mõni õnnetus või on mõni haigus kimbutama tulnud.
Mul on lemmikloomaks kass, kelle nimi on Ott. Nime sai ta üsna tavapäratult. Mina nurusin vanematelt kassi, aga nad väga seda võtta ei tahtnud. Lõpuks ema tegi ettepaneku, et võtame kassi siis, kui ta saab nime panna. Olin loomulikult nõus sellega. Kuna ema lemmiklaulja tol hetkel 6 aastat tagasi oli Ott Lepland, siis ta otsustaski kassi nimeks Ott panna.
Mul on kass, nimega Voldemar. Leidsime ta tuttavata maakodust, kui ta oli kassipoeg. Mu isa ei olnud kunagi lubanud loomi võtta, kuid mina, olles 10-aastane ja vaadates teda kurbade silmadega, sest kassil polnud oma kodu, suutsin ta ümber veenda. Ainus tingimus, mille ta sätestas, oli, et kassile peab nimeks tulema Voldemar. Seda seetõttu, et alati ta oli last tahtnud nimega Voldemar, kuid kummagi minu venna ema seda ei lubanud.
Mul on kaks kassi ja üks koer. Koera tõime me varjupaigast pärast eelmise koera surma. Uue koera nimi on Bella ning see nimi tuli koos temaga varjupaigast kaasa. Koer oli algusaastatel väga rahutu ning kohati võõrastega agressiivne, ka mina olen temalt ühe korra hammustada saanud. Meenub ka üks juhtub, kus suvel tuli üks võõras mees meie hoovile, kuid koer oli lahti (st. polnud ei toas ega ketis) ning Bella tõmbas sellel mehel püksid ribadeks. Rohkem pole võõraid kutsumata külalisi meie õuele sattunud. Üks kass on vanem ja tema nimi on Ruudi, tema on meie eelmise kassi Kitty poeg, kes nüüdseks on juba surnud. Kitty oli meil juba minu lapsepõlvest peale ning mina ei mäleta aega ilma temata. Ruudi nimi aga tuli kuidagi iseeneslikult. Tegelikult kutsume me vanemat kassi majas erinevat moode. Nimevalikud on järgmised: Ruudi, Rudolf (kui ta pahandust on teinud), Kotik, Ruta, Ruts jne. See kass on tüüpiline laisk kaslane, kes päevad läbi magab ja sööb. Teine kass on Irma, tema on noorem. Tegelikult on ta isane kass, aga nime panemisel arvamsime, et ta on emane ning see nimi jäigi temaga. Irmale pani nime minu vanaema. Kassi saamise lugu on aga huvitav. Nimelt toodi ta meile kassipojana ühel küllaltki külmal talvepäeval kastiga koridori. Otsustasime ta endale jätta.
Mul oli lemmikloom mõnda aega tagasi, kuid lahkus vanaduse tõttu. Tema nimeks oli ametlikul dokumendil Kit, Kuid me kõik kutsusime teda Kituks. Ta sai oma nime, kuna kui oli aeg nime panna, siis keegi ei teadnud millist. Mu ema nägi kassikrõbina pakki KitKat ning sealt tuligi.
Mul oli kass nimega Stella (kadus ära paar aastat tagasi). Sain ta endale 7.daks sünnipäevaks. Nimeks tahtsin ma talle panna midagi väga lihtsat nagu Miisu või Kitti, kuid ema ütles, et Stella sobiks talle hästi. Ma kiusasin teda kogu aeg, kuna ma olin väike ja mul polnud piisavalt kogemust loomaga tegelemiseks. Näiteks püüdis ta kunagi hiire kinni ja tõi selle mulle ukse ette. See oli nii vastik ja ma olin tema peale hästi pahane ja karjusin ja siis ema ütles mulle hiljem, et kass ei saanud aru, mida ta valesti tegi, sest see on tema töö ja ma oleksin pidanud teda hoopis kiitma.
Mul on kass nimega Artur. Seda kassi me ei võtnud vaid ta tuli meile ise. Eelmise aasta talvel, kui me ei elanud veel oma praeguses kodus aastaringselt, Seadis ta end sisse meie kasvuhoones, sest seal oli tal soe. Kevadel hakkasin ma temaga sõprust sobitama ja tuli välja, et tegelikult on ta lähedust sooviv kass. Suvel me teda tuppa ei lasknud, tegime talle hoopis kuudi aga kui hakkas jahedamaks minema siis me hakkasime teda tuppa ka lubama ja kuidagi sujuvalt on läinud nii, et ta ongi täiesti meie oma kiisu. Artur on ta sellepärast, et isa hakkas teda nii kutsuma. Tihti ütleb ta lause "Kass Artur, perse nagu kartul" Ma ei tea kust ta selle võttis aga nimi jäi külge ja Artur ta ongi.
Minu lemmikloomaks on kreemikas pärsia kass Riksu, kes on 11-aastane. Me saime ta tegelikult siis, kui Riksu oli juba 3-aastane, sest meie sugulastel sündis väike poeg ja nad ei saanud kassi enam pidada, seega arvas sugulane, et kuna meie pere on suur loomasõber, siis võibolla sooviksime Riksut endale. Ja 10-aastane mina olin loomulikult kahe käega selle poolt, ka ema ja vend polnud vastu. Tean, et alguses peeti Riksut isaseks, sest kassipojana polnud aru saada, mis soost ta on. Esialgu oli ta nimi Riki. Mingi aja möödudes aga avastati, et ta on siiski emane ja kuna nime enam väga drastilislt muuta ei saanud(sest ta oli Rikiga harjunud), siis otsustati panna Riksu, mis on suhteliselt sooneutraalne. Ma armastan Riksut tohutult, ta on mulle nii kallis. Oleme ta päris ära hellitanud, aga kuna ta on nii sõnakuulekas ja tasane kass, siis pole probleemi, et ta pahandust teeks.
Saime riksu 5.augustil 2010 ja samal aastal läksime perega jõuludeks vanavanemate poole nagu alati. Riksu jätsime koju, sest ta on toakass ja ei tahtnud talle stressi kuidagi tekitada. Minu vend jäi koos enda tüdruksõbraga ka koju. 23.detsembril enne minekut märkasime, et Riksule väga meeldib pakkepael, millega kingitusi kinni seotakse. Ta mängis ja näris seda ja mõtlesime, et jätame selle talle mängisimiseks, siis on tal lõbusam. Pael oli päris pikk, üle poole meetri. Kahjuks oli see viga, sest kui olime juba maale läinud, saime vennalt teate, et nad nägid, kuidas Riksu selle paela alla neelas ja nad üritasid kähku seda talt suust kätte saada, aga Riksu jõudis kiiremini. Olime väga mures ja ehkki olid jõulud, siis ei saanud me seda täielikult nautida. 25. detsembril tulime Tartusse tagasi(mu vanavanemad elavad Kanepis) ja nägime koheselt, et Riksu on väga nukker ja loid. Helistasime loomaarstile, kes soovitas talle õli suhu kallata, et Riksu oksele hakkaks, aga see ei aitanud. Arst arvas, et ilmselt on ainuke lahendus operatsioon. Järgmisel päeval läksimegi loomaarsti juurde. Riksu ainult magas ja oli hädine. Ma mäletan, et nutsin kõvasti ja olin nii mures. Operatsioon oli minu teada umbes 700 krooni, mis tol ajal oli meie jaoks üsna suur summa. Kuid õnneks läks kõik hästi: pael saadi kätte ja Riksu jäi elama. Loomaarsti ütles, et kui me oleks umbes pool tundi hiljem jõudnud, oleks Riksu võinud surra, sest pael oli lootusetult ümber ta soolikate keerdunud. Lisaks avastas arst, et suguelundid olid üsna haigevõitu ning ta otsustas need opereerida ehk siis Riksu steriliseeriti. Meil sellest vahet polnud, sest ta on nagunii toakass ja kiisupoegi plaanis polnud. Järgneval kuul pidi Riksu kandma tihedalt ümber oma keha olevat vesti, mille meisterdasime talle T-särgist. Ta karv oli tölpis ja ta nägi päris kõhn ning halb välja, aga tasapisi siiski kogus. Peagi saime vesti ära võtta ja meie armas Riksu oli jälle endine. Ta on küll 11aastane, kuid mängib endiselt väga palju ja me armastame teda tohutult.
Kass ja koer. Kassi nimi on Paksu. Sain ta enda õelt. Ta oli natuke paks ja sellepärast on see ta nimi. Koera nimi on Pontu. Ei mäleta kuidas ta selle nime sai
Mul on tšintšilja kelle nimi on bibi selle nime panin ma talle Maria Rannavälja kassi järgi. Mul on kaks koera üks on Mürtsu ta sai nime jääaja filmi tegelase järgi,teine koer on Karu tema saisellise nime sellepärast,et ta on suur,karvane ja pruun. Mul on veel kaks kassi üks on kitty kes sai nime Hello Kittylt kes oli mu lemmik, teine kass on Triinu tema sai nime,sest mu unistuste nimi kassile oli väiksena Triinu.