Jah, lemmikloomi on mul küll nt:koer,kass ja kalad.Koera nimi on Bosse ning ta sai selle järgi endale nime, et kui ma seda koera nägin esimest korda(ma olin siis päris väikene)läkin ma joostes koera juurde ja karjusin Bosse,Bosse ning me hakkasimegi teda kutsuma Bosseks.
Mul on kaks koera ja üks kass, aga kuna üks koer on minu oma siis ma räägin temast.Ta sai oma nime päris lihtsalt kuna ta käitub koguaeg nii, et ta oleks nagu boss siis selle järgi tuli nimi Bosse.Ta on väga väike ja ta teeb koguaeg pahandust aga samas ta on väga armas ja ma ei oska ühte kindlat lugu välja tuua.
Mul on kuue aastane kass kelle päris nimi on Elisabeth aga me kutsume teda Betuks.
Kord läksime sõbraga õue aga ma enda arust tõmbasin ukse kõvasti kinna aga vist eksisin
Meie kass ei tohi õue minna ,sest tal tuleb muidu nohu . Ta on pärslane . Jätkame . Olimegi sõbraga õues ja vaatan , et seal rõdu peal oleks nagu minu kass .
Ta oligi minu kass . Ma ehmatasin ennast peaaegu pooleks . Saime ta tuppa aga mis juhtus . Ta tuli nohu.
Minu ühe kassi nimi on Tuusti.
Ta on saanud oma nime selle järgi,et ta käis väiksena alati tolmustes ja ämblikkuvõrke täis kohtades
NT:kappide all,voodi all,diivani all jne.
Igakord kui ta sealt välja tuli oli ta üleni tolmune ja must,selle järgi tuligi talle nimi.
Mul on kaks kassi, ühe nimi on Hera ja teise nimi on Sid. Esimene kass sai oma nime jumalanna Hera nime järgi. Teine kass sai oma nime "Jääaeg" tegelase järgi, kelle nimi on Sid, sest minu kass kui ka see tegelane on väga naljakas.
jah mul on lemmikloom ta nimi on Nurri (ta päris nimi on Estin),Nurri tuli sellest et mu sugulase kassi nimi oli Nurri, kahjuks tema kass jäi auto alla.
Mul on olnud (ja ikka veel on) üks ja ainuke koduloom, Liisu.
Ta on saanud oma nime oma ema omaniku järgi, Liis.
Liisu on kaheksa aastane kass, kes naudib magamist ja pikutamist.
Üks kord, kui oli talv ja olin seitsme aastane tuli ema õhtul koju, kuid laelamp ei töötanud. Liisu oli koridori lipanud ja uksest välja saanud. Keegi naaber oli kassi välja lasknud ja Liisu oli õue saanud. Hommikul märkas ema, et Liisu oli kadunud. Ta suundus õue.
Seal ta passis - maja taga. Terve öö oli ta seal passinud lume sees. Lõpuks saime ta tuppa.
Minu lemmikloomad on koer Kessu ja kass Peep. Ma tahan endale väga madu. Hiljuti käisime TÜ Loodusmuuseumis koos muuseumisõpradega ja seal osalesime eksootiliste loomade haridustunnis. Sain mitut magu katte võtta ja nad nii väga meeldivad. Nad on nii pikad ja see on nii lahe kuidas nad ennast ümber käe keeravad ja neil on nii ilusad silmad. Veel meeldib mulle kui nad teevad susisevat häält.
Minu esimesed lemmikloomad olid kaks liivahiirt, kellele ma panin nimeks Nupsu ja Tupsu (vahet me neil ei teinud). Ilmselt valisin need nimed lihtsalt seetõttu, et mulle kohutavalt meeldis kõik roosamanna ja nunnu ning sellised olid ka need nimed. Liivahiired olid ülivahvad tegelased. Tõime neile lisaks poetoidule vahel õuest kirsi- ja õunapuuoksi, mida närida. Vaarikaid sõid nad kahe käpa vahel. Esimesel päeval peale nende ostmist jäi üks neist liivakaussi magama. Hiired ei hammustanud meid kunagi ja olid üldse väga rahulikud, aga vahel võis keegi võõras neid häirides kerge hammustuse saada. Minu kass Mirju (9-aastane) sai nime sellest, et olin päeval, kui me ta saime, kuulnud sõpra ütlemas sõna kirju-mirju. Kuna kass on mustvalge, tundus mulle, et see on igati vahva nimi (siiani meeldib see mulle väga, sest see on klassikalistest kassinimedest erinev). Pärast tuli välja, et Eestis on veel vähemalt kaks samanimelist kassi. Mirju on hästi uudishimuliku ja ülemeeliku iseloomuga kass, kellele meeldib nii süles olla, magada kui ennastunustavalt mängida. Temaga seoses on mul sadu lõbusaid lugusid. Ühel korral väikese kassipojana kukkus ta kardinapuult jahtunud kissellikannu (jäi terveks) ning suutis kogu köögi ning iseenda katta paksu roosa vedelikuga (roosa ei tulnud tema valgelt kaelalt isegi peale pesu veel pool aastat maha). Teisel korral põgenes paaniliselt, kui iminappadega ämblik ta käpa külge jäi. Ta kardab mitmeid putukaid ning vaatab akendel pigem sisse kui välja. Kuna Mirju kasvas koos minuga üles, siis oli ta pidevalt minu juures, kui mängisin. Lapsena võisin veeta tunde mõeldes välja põnevaid ja keerulisi lugusid ning neid läbi mängides. Tavaliselt jutustasin ma lugu valju häälega ning samal ajal riietasin nukke. Kass elas neisse mängudesse sisse ning ronis nukuvooditesse, ajas ümber põrandale reastatud sadu Polly Pocket nukkude kingi ning oli üliõnnelik, kui sai nukupudinatega mängida. Lisaks sellele on Mirjul oskus (siis, kui ta viitsib) toa teise otsa visatud pabernutsakut ära tuua ja ta on väiksena vannis oma saba taga ajanud. Peale seda, kui olime ühel suvel neli nädalat temast eemal ning tema elas üksi korteris (talle toodi iga päev süüa ja hoolitseti tema eest) oli ta meie naasedes nii rõõmus, et ei suutnud paigalgi olla, tormas nurrudes mööda tube ringi, ronis iga kapi otsa ning ei suutnud otsustada, kas nühib, tuleb sülle või jookseb veelkord õnnest ringi. See oli kõige suurem rõõm, mida olen iial ühegi looma poolt näinud. Mirjust on veel palju-palju lugusid, ent need tulid mul esimesena meelde.
Lemmik loomaks on kass, ta sai ona hüüdnime minu ema kunagisest kassist mirrist. See kass oli väga armas kui ta oli meie maja ees kõige kõrgema puu otsas ning kui hüüdsine nime siis ta tuli ja jooksis tuppa.
Mul on palju loomi, sest ma elan maal oma majas.
Nt: Kass, koer, 50 kana (kukke)ning 12 jänest
Koera nimi on Muki, selle nime pani talle mu õde, kes oli siis 4 aastane ning see oli esimene nimi mis talle pähe tuli. Meie pere oli sellega päri ja nii on Muki selle nimega elanud juba 3 aastat
Teistel loomadel nime pole, isegi kassil me kutsume teda lihtsalt (kiisu-kiisu) tule sööma.
Mul on lemmikloomadeks kass ja koer.
Koer sai oma nime sellest, et mulle väga meeldis nimi pondšu.
Kass sai aga sellest et ta meeldis mu emale väga ja ta oli mu emale väga kallis pani ema talle nimeks Bandora, see tähendab mingis keeles kallis.