Minu kodus olev lemmikloom on kass, kelle nimi on Mary. Kuna minu pere võttis selle susliku loomade varjupaigast oli see nimi talle juba kaasa antud, nimi oli ilus ja sobis
talle igati hästi ning me ei näinud põhjust nime muutmiseks.
Mulle kõige meelde jäävamad lood on ikka need, kus ta teiste loomadega rinda on pistnud
ja neile koha kätte näidanud, sellised vaatepildid juba naljalt ei unune.
Minu koer Dexter. Nimi tuli multikast "Dexter´s laboratory" mis mulle väga meeldis. Kui koera kätte saime palusin emalt väga, et me paneks koera nimeks Dexter, sest see oli mu lemmik multika peategelane.
Minu kass Muhvin. Nimi tuli Muhvinitest, sest muhvinid on väga head ja kass oli kuidagi muhvini nägu
Mul on tegelikult kaks lemmiklooma. Üks on terve pere lemmikloom, kelleks on kass Kity ja teine on mu isiklik lemmikloom, kelleks on hamster Kihv.
Kassilie valis nime mu noorem õde seega ma väga ei tea mis ta selle nimega mõtles või soovis. Mäletan siiani seda, kui viisin kassikese esimest korda õue värskele murule. Ta alguses väga kartis muru ning üritas sülle tagasi pugeda. See oli jube armas. Nüüdseks käib ta igapäev iseseisvalt õues jalutamas.
Hamstrit ma tegelikult isegi ei soovinud. Ma tahtsin endale küülikut, kuid viimasel hetkel ma mõistsin et see oleks minu jaoks liiga suur vastutus ning otsustasin hamstri kasuks. Sain oma hamstri valida paljude teiste pisikeste hamstrite seast, kes kõik ringi siblisid. Minu hamster jäi mulle kohe alguses silma ja nii ma ta valisingi. Nimeks panin ma talle Kihv ühe multika järgi.
Mul on kass ja 2 tšintšiljat. Kassi nimi on miki, sest kui ta meile tuli märkasime esimesena ta välimuse uures et ta otsa ees on M-täht ja pealegi oli ta isane ja seega otsustasime ta nimeks miki panna. Tšintšiljade nimed on piku ja piku. See on naljakas, aga kuna nad on mõlemad õde ja vend ja täpselt samasugused ja pealegi veel kaksikud siis panime mõlemale sama nime, ehk piku. Mõlemast koduloomast mäletan ma seda kuidas nad koos mängisisd köögis nii et kass ajas neid taga ja tšintšiljad jooksid ringi ,aga seda siis kui nad noorwemad olid sest siis ei söönud nad üksteist ära.
Mul on kass Donna, kellele pani nime ta esimene omanik, mu õde, ja kelle järgi mina nimetasin meie koera. Koer Donna - punane iiri setter - oli meil enne kass Donnat ja temaga meenub lugusid küll. Koera saime me umbes 8 aastat tagasi varjupaigast ja sel ajal elasin ma veel Võru lähedal asuvas Väimela alevikus ning käisin koolis naaberalevikus nimega Parksepa. Kuna vanaema elas meil Tartus, sai tema juures tihti bussiga käidud. Kui võtsime koera, hakkasime ka teda bussiga vanaema juurde vedama, eriti jõulude ja aastavahetuse ajaks. Kogunesime terve perega (või need, kes said tulla) - mina, ema, 10 aastat vanem vend pruudiga ja 11 aastat vanem õde - ning pidasime vanaema 2-toalises korteris jõule ja saatsime ära vana-aasta. Alati lõppes see kogunemine mingit sorti tüliga, sest vanaemale polnud iialgi midagi meeltmööda. Alles siis, kui maru lahti läks, jättis ta virisemise. Donna pidas end aga ilusti üleval, nii bussis kui ka vanaema juures. Tihti sõitsin ma temaga üksi, ilma emata. Tema oli päris palju tööl.
Donnale ei meeldinud, nagu väga paljudele koertele, kõvad helid, nagu äike ja ilutulestik. Vanaema juures tal suuremat häda polnud, kuna olime ise tavaliselt südaööl üleval ja tal oli siis kindlam tunne, aga mäletan üht lugu, kui olime kahekesi Väimelas ja öösel müristas äike. Mõni kord puges ta äikese ajal pimedasse esikusse peitu, aga see kord oli minu juures voodi jalutsis, kus oligi tema magamiskoht. Ta oli juba pikemalt rahutu ja ühel hetkel hüppas ta voodist välja ning jäi minu päitsi kõrvale seisma ja vaatas mulle otsa. Ma ei saanud aru, mis ta tahtis. Paitasin ja rääkisin temaga, kuid ta seisis ikka minu ees ja vaatas mulle pimedas otsa, justkui tahaks midagi öelda. Mõtlesin, et äkki tahab õhku - avan akna. Liigutasin end voodis üles ja tema hüppas kärmelt mulle kõrvale ja tõmbas end seal samas, kohe minu padja juures, kerra. Mõistsin - ta tahtis mulle kaissu tulla! Kallistasin teda kõvasti ja sättisin talle oma tekki peale. Ta oli nii suur, aga me mahtusime ära küll. Üritasin teda rääkides ja paitades lohutada ja ta jäigi peagi rahulikuks. Tundsin siis tema vastu ülimat hellust ja armastust - ta tahtis minu kaissu! mõtelge. Äike tegi õues veel veidi häält, kuid lakkas mõne aja pärast ja asendus ühtlase vihmagasajuga aknal. See oli ainus kord, kui ta nii moodi talitas. Olin tollal ehk 12-aastane.
Mul on lemmikloom, ta on kass ning ta nimi on Miisu. Ta sai oma nime meie juurest maalt, vanaisa juurest. Ta oli hästi väike tol ajal ning me sugulastega mõtlesime talle nime, tuli igasugu pakkumisi ning lõpuks jäid Pätu ja Miisu. Siis otsustasime ema käest küsida ning talle meeldis nimi Miisu rohkem.
Mul on kass, kelle nimi on Nora. Ma ei tea kuidas ta sai oma nime. Ema lihtsalt magas ja tal tuli see nimi pähe, nii ta saigi oma nime. Ja mu koera nimi on Zara, tema nimi tuli samasuguselt.
Lucky, meie mustavalgelaiguline kass kelle võtsime enda juurde oma ema sõbranna ema käest, kes hoiab väikseid loomapoegi keda on tänavatelt päästetult. Lucky oli oma perekonnast ainuke kes ellu jäi ja sellepärast ta nimi ongi Lucky.
Mul on kaks lemmiklooma,kass ja koer.
Ma ei tea kuidas nad oma nime on saanud,sest mind pole kodus olnud kui neile nime pandi.
Koera nimi on Ruudi ja kassi nimi on Miisu.
Mu lemmikloom on armas Musja. Minu ema nimetab teda - Musilda Ivanovna(See kõlab paremini vene keeles) Mina koos ema,venna ja isaga leidsime teda kui tegime saslõkki. Ta oli nii näljne, et kui ema pistis temale vorsti tükikese ta hammustas ema näppu vereni.
Üks tädi kes oli selle kassi omanik , rääkis meile, et kõik ülejäänud kassipojad leidsid endale uued omanikud aga see armas kiisu jäu üksi. Meil hakkas temast kahju ja ta meile väga meeldis nii , et me otsustasime teda enda juurde võtma.
Minu lemmikloomaks on kass, kelle nimi on Mirri. Ta sai oma nimeks selle, sest kui kassi varjupaigast tõime, siis ei tahtnud panna talle nimeks Miisu nagu on peaaegu igal kassil, vaid midagi teistsugust. Ükskord käis telekas piljard ning Mirri istus teleka ette ning hakkas neid palle püüdma sealt ning vaatas neid hoolikalt nagu oleks ta olnud kohtunik.
Mul oli kass lemmikloomaks, kes sai naabrikoera hammaste tagajärjel surma. Tema nimi oli Lota. Tähtsamaks sündmuseks oli tema tulek meie perekonda. Ühel talvel (ta oli siis väike kassipoeg) kui ema lükkas lund tuli Lota meie hoovi, ema kükitas ja ta hüppas sülle ning ta sai meie kassiks kuna ta hakkas kogu aeg meil järgi käima.
Mul on koer ja kass. Koera nimi on Maska, ta sai oma nime Denerifel asuva saare järgi, mu isa ja kasuema käisid Denerifel ja seal asub üks saar kuhu saab ainult jalgsi. Neile hakkas see nimi meeldima ja meie koera nimeks sai Maska. Mu kassi nimi on Mitsu, sest me võtsime ta varjupaigast ja ta oli slle nimega harjunud.