Kass Ronja-ta ronis väiksena mööda kardinaid ja ronijast sai nimi Ronja.
Kass Hiiro-ta on halli värvi, ühe kõrva kaotas ta kakluses. Võrukeelsest nimetusest hiiro, mis tähendab halli värvi, tuligi nimi, mis on ühtlasi ka ingliskeelne hero, sest kass oli väga vapper, kui tal üks kõrV otsast tuli.
Kassipoeg Linnupoja-kutsusime kassi tiisupojaks, aga vanaema kutsus väikest õde linnupojaks, õde ühendas need ja hakkas kassi Linnupojaks kutsuma, sellest saigi tema nimi.
Kass Miisu, sest Miisu on tüüpiline kassinimi. Kass Dante, sest koju jõudes põgenes ta diicani all ja urises. Miisu on kaks korda põgenenud, ajavad vett ümber, söövad lilli. Hõõruvad hommikuti jala vastu, nurruvad, lasevad paitada.
Vanaisa juures on kass, kellele pandi nimekas Veiko. Eelmine kass oli mingil saladuslikul põhjusel Maunoks ristitud, seega ilmselt otsustasime sarnase nime panna. Traditsiooni jätkamise mõttes või nii. Veiko on võrdlemisi rumal loom. Ta on ilmselt ainuke kass, kes eriti ronida ei oska. Aga kui ta ka otsustab kuhugi ronida, siis valib ta alati kõige ohtlikuma paiga. Nt katuse. Ta võis olla ainult paar kuud vana, kui ta teise korruse aknast välja pudenes. Proovisin teda küll väljaspool akent asuvalt aknalaualt sülle võtta, ent ta hakkas siplema, ning kukkuski alla. Läbi ime polnud tal ühtegi füüsilist vigastust.
Mul on koer, kelle nimi on Sofi. Kahjuks ma ei tea, kust ta on saanud oma nime. Mäletan seda, kuidas väiksena, kui me ta võtsime, siis ta igatses ema järgi ja nuttis kodus kogu aeg. See oli väga kurb, aga õnneks sai see periood kiiresti läbi.
Kass nimega Perrie. Ta on Briti lühikarvaline ja seetõttu peab olema ka uhkem nimi ja Perrie on tegelikult bändi Little Mix laulja nimi (Perrie Edwards) ja sealt tuli ka kassile nimi.
Mul oli kass nimega Lotta. Mina ja mu pere mõtlesime nimede peale ja kellelegi meist tuli keelele nimi Lotte, aga kuna selline nimi oli juba Leiutajateküla tegelasel, kes on koer, siis muutsime natuke kirjapilti ja panime nimeks Lotta.
Mul on koer, Cavalier King Charles Spanjel'i tõugu. Tema nimi on Britta.
Nime panin talle mina kunagise teleseriaali "Hajameelselt abielus" tegelaskuju järgi.
Mul on väga palju toredaid lugusid temaga seoses, kuid mulle meeldiks need oma pere keskele jätta. Mu koer on minu jaoks üks väga eriline pereliige.
Lotte, ema pakkus sellise nime välja ja kõigile meeldis see. Lugude peale mõeldes tuleb kohe meelde, kui käsime suvel Narva-Jõesuu ja siis käisime meres ujumas ning kuidas Lotte läks liivale end püherdama ja sai üleni liivaseks.
Mul on kass, kelle nimi on Kirri. Kass on saadud tuttavatelt ning nime panemise algul pidsime silmas, et tema nimi hakkaks sama tähega kui tema ema nimi ning nimi pidi teda ka iseloomustama. Kuna ta on triibuline, oli kõige sobivam nimi Kirri (kirju). Olen alati kasse armastanud, kuigi väiksena oli mul ka väike hirm nende ees, nimelt kartsin nende küüniseid. Õrritasin teda, kuid niipea, kui ta ähvardavalt lähedale tuli, hakkasin ma kiljuma. Ema räägib siiani, kuidsa ma kassi jälitasin. See oli lapselik huvi, sest tahtsin teada, kuhu ta läheb. Talviti lumeonne ehitades tegin enda onni kõrvale ka väikese kassi onni.
Mul on kaks kassi, Miss Sniper Boomer Antymon ja Patrick Batman Aladeen. Nimed on pikad, kutusme tegelikult pigem lihtsalt Snapu ja Pätu, kuid tulid õe ja minu pikal vaidlusel. Snapu saime me õe endiselt poisssõbralt, kelle kass sai kassipojad, algselt arvasime, et tegu on isasloomaga, kuid selgus, et oli ikkagi kassipreili, miks ka "Miss" tema nime ette sai. Patrick on musta värvi ning ehk ta teine nimi Batman on sellega natukene seotud, Aladeen oli parajasti ühes filmis "The Dictator" naljakas tegelane. Kui Snapu väiksem oli, siis talle meeldis väga tihti maja alla peitu pugeda ja õhutusavades turnida, algselt oli plaan ta kodukassiks jätta, ehk kui ta esimest korda välja lippas, siis oli päris suur mure ja tagaajamine. Praegu on ta juba vanem kass veidi, kuid siiski seikleb ja mängib, peres olen ta lemmik ning ta tuleb iga öö minu kõrvale magama. Patrick on Snapu järeltulija ning ka talle meeldib mängida, samas on ta veidi iseseisvam ja aktiivsem. Kunagi kui ta kassipoeg oli, istus mu sõber talle kogemata peale, mistõttu pidime talle päris pikalt mingit rohtu süstima, et ta ikka normaalselt korda saaks.
Lemmikloomi on mul palju: kaks koera, kaks deegut, kalu on üle 7, kellest kõigil pole aga nimesid.
Ühe koera nimi on Picasso, mille panime tulenevalt tal kutsikaeas sabal olevast pintsliotsa kujutisest. Teise koera nimi on Prooton, mille panime teise nimega sama algustähe ja tema iseloomu tõttu.
Deegude nimed on Küpsis ja Pähkel, mille panime nende esialgse suuruse pärast, aga ka seetõttu, et need on deegudele kui närilistele omased toidud.
Suure hõbekogre nimi on Näts, sest alguses pidi ta olema kuldne, kuid aja jooksul kaotas oma värvi kuni muutus täiesti valgeks.
Lugusid meenub enim koertega. Näiteks otsivad nemad nagu meiegi soojust ja valgust. Seetõttu võib tihtipeale märgata ühte või kahte koera päikesetõusu ajal õues terrassi söögilaua peal pikutamas. Tegemist on umbes ruutmeetrilaiuse lauaga, kuhu kaks 40kilogrammist koera vajadusel hämmastavalt hästi end ära suudavad mahutada, kui vaid seeläbi saavad tunda kõige esimesi päikesekiiri, mis just sellele lauale langevad.
kass Maximus - väga suurt kasvu (u 6kg) oranž kass. Tegelikult ei ole ta meie oma, vaid hoopis naabri kass. Ta ei saa aga oma väikse venna Turboga üldse läbi ning seega peidab ta end meie majas ja nõuab häälekalt süüa. Nime päritolu ei tea ega julge naabritelt küsida ka.
Lemmikloom on kala nimega Daihard (sõnast Die Hard). Nime on ta saanud selle kaudu, et kui ostsime 12 aastat tagasi kalad, siis tema on ainuke, kes on elanud üle 4 aasta. Kala on näidanud üles suurt visadust.