Algan oma kirjatükki nii nagu teeks seda algkooli õpilane: minu lemmikloomaks on kass.
Olen küll oma elus armastanud ka koeri, lehmi, vasikaid ja hobuseid, aga kassid on mulle kõige rohkem „ette jäänud“. Juba sellepärast, et olen põhiliselt oma elu elanud linnas. Kassiperenaine olen olnud kahekümne kuue aasta jooksul. Kui linnas looma pidada, on kass ideaalne, sest ta ajab oma asjad ise ja temaga ei pea hommikul vara ja õhtul hilja jalutuskäike tegema nagu koeraga.
Paratamatult tuleb mu oma elu sisse, kui kirjeldan oma kokkupuuteist kassiga.
Esimene kass keda mäletan oli Maikse talu (Aakre vallas tookordsel Tartumaal) hiirepüüdja, kelle karjapoiss Vello mulle ülevalt lakast sülle viskas. Kass jäi käppapidi minu käsivarde rippuma ja tema küünejäljed ei kadunud seale enne kui nüüd vanuses. Ühte on ikka veel aimata.
Teine kass keda Eestist ja lapsepõlvest mäletan tuli meile ise. Elasime Valgas, Köie tänaval, alumisel korrusel. Köögi aken oli õue-aia poole ja selle välimisele plekile hüppas kass ja ootas sisselaskmist ja muidugi ka sööki. Mõlemat ta sai. Tal oli eriline komme: niipea kui keegi meist istus, hüppas ta sellele sülle ja hakkas kõva häälega nurruma. Selle nurrumise pärast panin talle nimeks Jõrri.
Oli juba sõjaaeg, saksa okupatsioon ja kui aug. lõpus 1944 põgenemisteekonnale asusime, jäi Jõrri muidugi saatuse hooleks. Nii nagu jäi meie kodugi. Ja jäid paljud koduloomad, kes lihtsalt metsa lahti lasti, kui talurahvas rinde eest põgenes. Põgenemisteekonnal saime just minu onu perega kokku, kes olid pidanud taanduma Kuigatsi valla Laane talusse kuskile Viljandi kanti. „Lehmad lasksime metsa,“ ütles onunaine pisarsilmil. Seda ma ei unusta iial. Mu mees jutustab, kuidas tema ema lahingute ja lennurünnakute vahel varjendist jooksis lehmi lüpsma. (See oli Virumaal, Rakvere lähedal.)
Aga kasside juurde tagasi. Kui muretsesime omale suveelamise Gotlandi, võtsid naabertalu kassid meid omaks. Meie linnainimestena muidugi tegime kassidest teistmoodi välja. Eriti armastasime isakass Månsi (ja tema meid), kes meie varasuvel tulles meid etteheitva kisaga vastu võttis: kus te nii kaua olite? Måns on rootsikeelne lühend nimest Magnus ja tuttav paljudest Uppsala ajakirjaniku Gösta Knutsoni raamatutest „Pelle Svanslös“ (Sabata Pelle). Seal figureerib „Kuri Måns“, kes tihti kimbutab Pellet. Need, kes teavad, ütlevad, et raamatutes esinevad kassid on saanud Knutsoni aegsete Uppsala tegelaste iseloomud. Meie Måns tõesti kuri ei olnud, aga selle nime ta sai, eestistatult Monts. Montsust sai meie esimeste kassipoegade isa.
Aastal 1980 saime ise kassiomanikeks. Võtsime Gotlandilt kaasa emakass Miisa, siis 2 kuud vana. Järgmisel aastal oli ta meil muidugi kaasas ja sai Montsuga kokku.
Tulemus oli kuus kassipoega. Nende sündimisööl kandis ema – Miisa neid muidugi kasside kombel ühest kohast teise, kuni poeg Jaan pidi öö veetma põrandal ja kassirahvas laiutas tema voodis. Kuuest pojast jäid ellu Väike Måns ja Väike-Miisa, täpselt oma isa vastavalt ema moodi, sellest ka nimed. Ülejäänud neli viis me tubli poeg Johan loomaarsti juurde, kus nad said pritsi ja lahkusid. V- Måns ja V.-Miisa said koos hea kodu me tütre Elisabethi ühe tuttava juurde. Saime neist hiljem fotogi.
Miisa elas meie juures 13 aastat ja käis iga suvi meiega Gotlandil kaasas, p-pillidega varustatud, et igal aastal kuut kassipoega ei sünniks. Kartsime, et ta jookseb ära ja pidasime teda algul paela otsas, aga kass on siiski koduloom, kes hoiab oma perekonda. Seda viimast ütles meile näitleja Lensi Rämmer-Kuns, kelle kass elas ligemale 20 aastat vanaks ja kes nende puhkusel olles kord oli antud hoiule umbes 30 km kodust eemal. Hoiukodust jooksis ta minema ja jõudis paar aastat hiljem Kuuside juurde tagasi.
Aastal 1986 juhtus Miisaga suur „õnnetus“. Tabletid nähtavasti ei mõjunud. Ta sai seekord ainult 2 poega, kes sündisid pesukapis. Üks oli sündides surnud, aga teine elas. Temale sai jälle nimeks Måns (Monts) ja tema jäi meie juurde, algul ema Miisa pahameeleks, hiljem peale Miisa surma (vähktõbi) meie halliks lemmikuks kuni oma surmani 1999 (ka vähktõbi). Nende mõlemate elust lahkumine toimus loomaarsti juures pritsiga kui midagi enam teha polnud. Seda leina ja valu! Ise pidime otsustama.
Aasta pärast Montsu lahkumist tõi minia Helen meile oma ja me poja mustvalge Myseni, kes nende elumuudatuse tõttu enam nende juures ei saanud olla. Myseni nimi mulle eriti ei meeldinud, oleme lihtsalt öelnud Kass, et nooblim oleks, kirjutan Cass. Cass hoiab eriti oma peremeest (nii nad on, need kassid, valivad omale lemmikud). Ta on väga ära hellitatud perekonnaliige, võtab omale igasugu vabadusi, hüppab näiteks söögilauale võid lakkuma. Maal olles juhtub mõni hiir ette, see on rohkem mänguasi kui söök. Sööki saab ju nagunii…
Kahjuks on kasside saatus kehv nii Rootsis kui Eestis. Rootsis töötavad loomakaitseseltsid ja muud organisatsioonid selle heaks, et ka kassipidaja peaks aastamaksu maksma nii nagu teevad seda koeraomanikud. See viimane vist Eestis reegliks pole, igal juhul olen seal olles näinud tänavatel hulkuvaid koeri. Rootsis on koerad registreeritud ja maksavad ostes hirmsat raha, ime siis, et neid hinnatakse ja hoitakse. Koera peetakse Rootsis „inimese parimaks sõbraks“. Tavalisi kasse aga sünnib ikka veel liiga palju, selleks et neil mingi väärtus oleks. Tõukassid on muidugi registreeritud ja kallid. (Tundub, et raha mängib inimesele suurt rolli.)
Natuke parandab tavaliste kasside olukorda see, et leidub kassikodusid, kuhu leitud peremeheta kasse võib anda, kus nende eest hoolitsetakse ja kus nad võivad uue peremehe-naise leida. Paljud huvitatud lähevad taolistesse kodudesse omale looma leidma, aga personal (suurelt osalt vabatahtlik) kaalud neid kuldkaalul: igaühele tõesti kassi ei anta!
Suur probleem on suvekassid. Kui suvel maal olles võetakse kassipoeg, siis sügisel linna minnes lihtsalt jäetakse maha. Tihti näeb ajalehtedes üleskutset: Ei suvekassile!
Kui inimene hakkab aru saama, et tema kanda on vastutus teise elusolendi eest, muutub nii mõnigi arusaam. Ise ütlen küll, et poleks meil neid kasse olnud (ja on), oleksime küll paljust ilma ja palju vaesemat elu elanud.
Mie - SAMOYED - suur, hundikoera suurune valge koer.
Väga healoomuline, nalja, vabadust, jalutamist, vabalt ringi jooksmist armastav koer. Ta oli küll suur, kuid aias jalutas nii ringi, et kunagi ei astunud lillede peale. Meil oli suur aed ja ta jalutas igal hommikul ja õhtul aia "piirid" s.o. ringi ümber aia, kus ta oli oma teeraja jaganud.
Väga sõbralik koer, haukus vähe, armastas inimesi ning oli nagu inimene, sest sai alati aru, mida talle öeldi Nimi "Shasta" (valge lumega kaetud mägi Californias).
2. SKYEE saare terjer. Väikene, valge, kaetud nagu valge villaga.
Panime ta nimeks ka "SKYEE". Väikene koerakene, armastas magada meie voodi jalutsis. Ei söönud koeratoitu, mida siin koertele söödetakse.
Ta sõi alati sama, mida mu abikaasa sõi - liha, juurvilja ja salatit.... Loomaarst ei uskunud kui seda talle ütlesin, sest uue mõtlemise järele koerad ei söö salatit... on aga nähtavasti erandeid...
Umbes 15—20 minutit enne, kui mu abikaasa koju tuli töölt (kui elasime Puyallupis) läks ta välisukse juurde ja istus sinna ootama.... teadsin siis et mu abikaasa on teel koju... Ta palju ei haukunud. Ta aga armastas palliga mängida. Ma pidin palli viskama ja ta tõi selle mulle rutuga tagasi, et jällegi viskaksin talle. Ta oli ka väljas "omapead" ja tal oli väikene "maja". Ta elas maja ees vabalt ja kunagi ära ei jooksnud.
Ta jalutas vaid ees aias ringi, teades, kus piirid on. Väga armas koerakene.
3. Golden Retriever - mu tütre koer, kelle järele vaatasin umbes aasta aega, kui nad elasid korteris, kus ei tohtinud koera olla. See oli ostetud neil tillukene koerapojana ja loomaarst ütles, et tal on seljas liigesel viga, ning et ta ei ela kaua ja ta ei saa kunagi hästi käima etc. Kuid tütar hakkas temaga jalutama iga päev, sest ta arvas, et musklid lähevad tugevaks ja siis ehk see kaob ära. Nii see ka juhtus - koer on nüüd üle 10 aasta vana ja on ilusti jalutanud iga päev. Ta on ka väga armsaloomuline, kuigi on suur koer. Ta nagu "loeb" mõtteid ja teab kohe, mida talle ütleme. Haukus palju, kui nägi läbi klaasukse oravaid aias või linde. Praegu on ta tütre juures, neil on suur aed ja ta on jällegi "kodus", mängib väikeste "Dachshund" koertega. Nimi:
"Ginger".
Mu tütrel on kaks tillukest
"Dachshunt" koera - aastased nüüd. Olid algul nii tillukesed, et arvasin, et "kaovad ara mööblite sekka või aias lillede vahele.....
Nimedeks - "Daisy" ja "Max". Mängivad "Ginger'iga"( Golden Retriever", kes on suur koer. Ta on neile nagu "ema", mängib nendega.) Väga elavad kutsikad, nüüd juba üle aasta vanad. Kummalgi on erinev iseloom. "Max" võib palli taga ajada ja mängida kasvõi kogu päeva. Daisy aga selle vastu huvi ei tunne. Nad mängivad koos ja ajavad toas üksteist taga, ikka kiiresti jookstes ringiratast toast tuppa. Nad on väga armsad "lapsed". Kui keegi maja või auto ligidale tuleb, siis nad hauguvad nii kangesti, nagu oleksid väikesed "lõvid".
Ma sageli vaatan nende järele... ja on suur vaheldus ja rõõm neid näha.
2
Isiklik arvamine koerte kohta:
a. Koertel on mingi eriline meel, arvatavasti ESP (Extrasensory perception") sest nad juba teavad, mida Sa mõtled ja tahad neile öelda, enne kui Sa seda ütled.
b. Koertel on haruldaselt hea kuulmine - nende kuulmine on palju parem, sest nad kuulevad ka kõrgemaid ja madalamaid võnkeid ja häälte lainetusi kui inimesed.
c. Koertel on palju parem "lõhnamise" (?kuidas seda väljendada?) tunne. Seega neid saab välja õpetada ja nad aitavad pomme üles otsida jne. Siin kasutatakse koeri reisijate pagasi "läbivaatamisetel" (marijuana, cocaine etc. leidmisest pagasist
reisijatel, läbiotsimisel majades ete. nagu kahtlemata ka Eestis.
d. Koerad on väga tundelised: Sul pole vaja midagi öelda, nad tunnevad Su olekust, kas oled heas või halvas tujus; õnnelik või õnnetu jne.
d. Kui haige olin, siis koer alati hüppas mu voodisse ja pani pea mu õlale - hellus, armastus.
Ühesõnaga, meil pole halba ega kurja koera olnud.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal. 2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid? 3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olen varakult aru saanud teisi kõrvalt jälgides, et see loomapidamine pole igapäevaselt mõnus asi. Seetõttu mõned loomakesed on koju sattunud juba abielus olles mehe ja laste survel.
Algas kanaarilinnuga, järgnes kilpkonn. Need tulid laste palvel. Suveks viidi koos lastega minu ema juurde Pärnu.
Muidugi tuli ikka see kord kätte, kui lind pääses puurist ja kaduma jäigi.
Kilpkonn jäi järgmise suveni ema juurde, sest lastele enam polnud huvitav, ent emale küll! Kirjutas, et kui läks kööki, siis hommikuti tuli pliidi alt soojast välja, sai süüa. Ei mäleta, kas talveunes oligi? Tundub, et emale sai kilpkonna olemasolu üsnagi tähtsaks – ikkagi üks elus hing, kes omamoodi isegi „suhtles“, sest kui järgmisel suvel jälle aeda unustati ja ei leitudki naaberaedadest üles, siis ema oli üsna õnnetu.
Hiljem, elades Tina tänaval Tallinnas, oli ta kaaslaseks üks varblane, keda oma rõdul käis söötmas.
Eks me kõik ole ühiskondliku eluviisiga olendid ja vajame oma kõrvale teist elusat hinge.
Viivikonnas elades pressis mees peale ja saigi oma tahtmisel laikakutsika. Niikaua oli kõik kena, kuni avastasin, et koeral on paelussilülid väljaheites. Loom oleks tulnud viia Vaivarasse loomaarsti juurde, et rohtu saada, aga ei! Täiesti süüdimatu käitumisega inimene oma laste ja looma suhtes! Ometi tema käsutuses oli auto. Võibolla maapoisi silmis oli imelik mingi koeraga arsti juurde minna, oleks veel, et tarbeloom või koeral luu murdunud. Lahendas asja nii, et andis hoovikoeraks ketti. Kord enne Maardu tulekut sattusime lastega sinna majja. Ma surmani ei unusta seda koera pilku, kuidas ta meid mõõtis. Reeturid… Peale selle otsustasin, et ei võta enam ühtki looma, aga kui juhtub loom mu koju, siis teda ei reeda. Mul oli seekord valida kas oma kahe väikese tütre või koera heaolu vahel. Eriti kuna olin ise kord kursusetöö teinud parasiitussidest ja elus kuulnud paarist hoiatavast juhusest parasiitidega. Näiteks esimest tütart sünnitades haiglas suri alla 20 a. noormees. Selgus, et oli saanud ehhinokokk-paelussist maksakahjustuse (lasi koeral enda suud lakkuda). Uss ise on lühike ja elutseb koera pärakus, aga ta munad tekitavad koledat kahju.
Tuli meelde, veel varem mees vägisi tiris koju, teisele korrusele ja muidugi mulle kahe tillukese lapse kõrvale hooldada mingi kõhulahtisusega paari-kolmekuuse kutsika. Kui see lasi vaibale ühe vedela hunniku, alles siis viis tagasi.
Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis mees on rohkem peavalu tekitanud kui lapsed või hiljem lapselapsed selle loomapidamisega.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Viivikonna laika nimi oli Nöpsi. Praegu vaevlen lastelaste poolt ära põlatud Jacky’ga, kellele mina panin nimeks Polla. Ilusa kõlaga nimi. Aga ära põlati siis, kui aru saadi, et koer peab enda omanikuks mitte neid, vaid hoopis mind. Üleelamine oli vapustus: tulin maale toidupakkidega, mis jäid hoovile kui jooksin WC-sse. Omanik läks pakke võtma ja tema koer ei lubanud!!! Nii sügisel jäigi loom minu juurde minu ülisuureks masenduseks. Mulle lihtsalt ei sobi hommikul õue koeraga jalutama karata ja õhtul veel teist korda. Tunnistan, et 2005/2006 talvel tundsin, et olen valmis elust lahkuma, et tulgu parem surm! Juhtusin sellest kord kõnelema vana tuttavaga. Arvan, et ta otsis üles mu noorema tütre ja selgitas olukorda. Igal juhul mees läks koeraga tallu, mina haige vanema tütre juurde Tartusse ja sellest sügisest alates jalutab hoopis mees koeraga.
Kas teda ei taba must masendus? Vaevalt küll. Talle on alati meeldinud looduses olla. Viimastel aastatel aga endised jahikaaslased enam välja ei tulnud, isegi mitte püssita. Ta jäi nagu liiga üksikuks. Nüüd ta läheb koeraga ja tulevad ka koos tagasi. Mõlemad väsinud ning rahul. Mees jäi pensionile septembrist. Enne seda suvilanaabrinna tundis mulle mitu korda kaasa, et mul saab raske olema, eriti esimesel aastal kui mees jääb päriselt koduseks. Noh, seni ei ole ma seda tundma pidanud – tänu koerale.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei uuri. Aitab loomaarstist, kui igal aastal süstimas käia.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Arvan, et tõupuhtust ajavad taga need, kes ise peavad end alateadvuses millegi suhtes küündimatuks. Looma tõupuhtus oleks nagu kompensatsiooniks, millega enese puudujääke katta. Aga kui vaatan koeri, siis meeldivad kikkiskõrvalised – tunduvad nagu ergumad – targemad olevat, mis ei tarvitse ollagi õige.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Käinud pole koertenäitusel ei koeraga ega ilma, aga miks ei võiks olla inimestel mingi neile sobiv meelelahutus? Pealegi süütu tegevus.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitsen mina: toidan, kammin, pesen kergelt (kardab pesemist!). Õnneks jalutamas käib mees. See „sõi“ väga palju aega ära, koos pärastise koera kasimisega. 2½-2¾ tundi. Ei jõudnud enam eriti lugeda, mis ometi on olnud alati lemmiktegevuseks.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toiduga on nagu juhtub. Ei usalda krõbuskeid ega lihakonserve, sest tütre kassil tekkis sellest kõhtu kasvaja. Arst soovitas operatsiooni. Mina soovitasin puhastamata räimi (tükkidena). Kass oli vaimustuses minu soovitusest ja õige pea polnud sest kasvajast enam jälgegi. Kuidas ma Pollat, seda laikasuurust koera toidan? Iga päev võtan külmikust tüki toorest liha, võibolla nii 100-80 grammise tüki. No eriti hinnatud on maks!
Ostan seapead, raiun pool pead 3-4 tükiks ja ühest tükist keedan kaheks päevaks vedelavõitu putru herkulo ja tatraga (tangud ei meeldi). Lisan vajadusel pisut õli. Ah jaa, enne tangainete lisamist tükeldan liha peeneks ja kondid viskan minema. Vahelduseks lisan mõnda osa inimtoidust, tsipake. Koer on heas tujus ja karv läigib, ju siis on õiges toitumises. Ostsin loomaarstilt koerte vitamiinipulbrit, sai otsa. See talle küll ei meeldi. Lillevabriku kondipuruga koeratoit ei kõlba, valus on, verd eemaldub koos väljaheitega ja koer ulub seejuures. Kui kingiks tuuakse konservi, siis segan toiduportsjoni sisse, jätkub maiustamist mitmeks ajaks. Suvel sai ainult krõbuskeid, näis, et tüütas ära.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks arsti eraldi pole olnud vajadust külastada. Vaktsineerimine on muidugi vajalik, isegi kui ma ise oleks nõus marutaudi surema koos oma lemmikuga, siis vastutustunnet peaks ikka teiste inimeste suhtes olema!
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Mul on olnud 2 isast koera. Minul on ükskõik, kas steriliseerida või mitte, aga kui algul meie juurde sattudes jooksuajal koer ära jooksis ja ma selle ettepaneku tegin, siis sattus mu mees marru! Imelik, justkui oleksin teinud ettepaneku teda ennast steriliseerida. Arvan, et see on kiviajal tekkinud meeste solidaarsus, mis jalgpallistaadionil meestel ka välja lööb.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
See on vastutustundetus elu suhtes, kui lastakse loomal paljuneda, ilma et pärast järglaste eest vastutust valmis ollakse võtma.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende vaijualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerale on toas (viiendal korrusel) probleemiks tore, tihe karvkate. Seepärast peab oma kohaks seda kohta, kus antud hetkel on mingil põhjusel jahedam. Kuna puhastan ta alati põhjalikult peale õuest tulemist, siis võib korteris omatahtsi ringi liikuda, kuid ainult põrandal. Loomal ikka looma koht ja inimesel inimese ase.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pole olnud vajadust abi väljastpoolt perekonda paluda.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah, tean sünniaega koeral, see on koerapassis sees: 8.04.1998. Kuid koera sünnipäev? Koer sest ei tea nagunii midagi ja lapselapsed on selleks juba koera võtmisest saadik liiga suured olnud, et sünnipäeva koeraga mängida.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Esiteks pole meil raha selliste ettevõtmiste jaoks ja teiseks – need õnnetukesed ei paista ise sugugi rahulolevad totrates kaltsudes. Samas väikestel loomadel võiks tõepoolest mingid ürbid pori ja külma vastu olla, sest nende kehamass jahtub kergesti ja kiirelt alla lubatud piiri.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Piir looma eest hoolitsemisel on: kui oled võtnud, vastuta lõpuni. Kuid ära looma inimeseks pea. Ülehooldamisel peaks olema salajane põhjus, kas rahuldamata armastustarve teise inimese puudumise tõttu või naistel rahuldamata emainstinkt.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on loomaga eputamine IN.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ise olen laikat reetnud ja see on vist alaliselt mu südame peal. Teised loomad on vägisi kaela aetud. Aga nooremal tütrel kolli suurest rõõmust hüppas aju vastu lauanurka vigaseks, kui tütar esimest korda komandeeringult tuli. Arst ütles, et koer enam ei tõuse. See loom surmati ja maeti banaanikastis, riidesse mähitult aia ette suure kivi äärde. Kuigi kogu pere sügavalt kurvastas, uut koera enam ei võetud. Liig tüütuks sai 2 korda päevas jalutamine (enne või pärast kooli või tööd). Selle asemel sai kumbki murdeealine poiss oma kassi ja ime küll! Kumbki kass teab oma peremeest. Peremehed on nüüd juba 24 aastased.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglid? Toitu pole küll kunagi koer laualt võtnud, kuigi suust sülge on jooksnud.
Kui 2 korda päevas sööta tund enne väljaminekut, siis pole närveerimist ei koeral ega inimesel. Keha juba vastavalt kellaajale talitab. Õues korjan roe kilekotisse, selle viskan prügikasti (need on mulle hästi selgeks õpitud!) Kilekoti tõmban kätte ja siis keeran tagurpidi. Igati hügieeniline protseduur ühiskonna suhtes ja koera omaniku suhtes. Ei meeldi mulle neid roehunnikuid vahtida, kas teistele peaks see rohkem siis meeldima? Ja pole alust öelda, et enamus nii ei tee. Igaüks vastutab omaette.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Nagu poleks ette tulnud. Lastelaste kassid käivad nagunii mööda laudu ja ei usu, et seda saaks neist välja õpetada. Vanaemal oli hea hiirepüüdja emane kass. Mitte kunagi laual ei kondanud, aga kord vanaema nägi õuest, et kass on laual. Tuppa jõudes kass magas põrandal. Tark loom.
Kui koer on mehe lähedalt ära kadunud, siis järgmisel päeval jalutab koeraga ainult rihmaga. Nii oli kaks korda ja aru on saadud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Pole olnud selleks huvi.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin ikka! Kiidan. Vahel ka noomin. Saab aru küll ja käitumisega reageerib. Kas koer just mõtleb? Hästi primitiivselt vast. Aga miks ta ei võiks reageerida inimese meeleolust tingitud aura muutusele? Kui ta tunneb 40 x täiuslikumalt lõhna (inimesest), kes teab, mida ta veel paremini meist valdab. See on auramuutus, võibolla ka pilk reedab hirmu.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
See on nagu lapsekasvatus. Kui juhtiv pool on otsustanud loll olla, miks mitte seda ära kasutada?
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Ma ise vajasin kassi, mis siin lastest rääkida. Töö oli üksvahe väga pingeline. Kui koju tulin, siis elutoas ajas kass end vaibalt nii graatsiliselt ja stiilis „aega on küll“ püsti, tuli lahkelt, saba püsti, tervitama, et tundsin, kuidas mingi ventiil minus avanes ja soss – pinge langes.
Või olid meil gupid ja veel ühed akvaariumikalad. Ega mehel tööl kergem polnud, pigem mitu ja mitu korda raskem, töölt tulles viskas ainult kingad maha ja seisatas akvaariumi ees. Vahel küsis, et noh, mis see bandiit siin siis teeb? (Üks must kala peitis end teatud „oma“ piirkonda ja kui mõni ettevaatamatu sinna sattus, siis ründas.) Vahel seisis nii üsna kaua, enne kui üleriided ära võttis ja käsi pesema läks, rahunes.
Muide, kõige paremad loomad linnakorterisse on kalad. Pole ka lastele ohtlikud. Kassiga on elus kaks juhust olnud, kui imekombel lapse silm jäi vigastamata. Esimene kord oma noorema tütrega. Laps seisis pehme tooli poole seljaga ja noor kass olles mängutujus, tõmbas toolileenilt lebades üle lapse pea käpaga silma alt läbi, sinna jäi kauaks arm. Teine kord paluti võõras kodus võõrast tüdrukut hoida. Ei osanud arvata, et ta kassi piinab, vajutas kõhtu ja kass lõi vere välja alumise lau siseküljelt. Jube üleelamine mulle!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Madusid ei peaks. Ega rotte, kuigi neid kiidetakse. Arvatavasti rottide suhtes on vastumeelsus pärit lapsepõlvest. Aga maod? „Pravdas“ oli hoiatav artikkel, et Moskvas noormees pidas lemmikloomana kobrat. Nad olid teineteisega harjunud. Kui noormees abiellus ja hommikul tahtis naisele ussi tutvustada, see salvas ning surm oli kiire. Ise mõtlen, et noormehe kätel oli ehk võõras lõhn juures? Artikkel oli vast 25 a. tagasi ja võibolla oli muu keskajaleht, ei mäleta enam täpselt.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu ema seltsis linnavarblasega. (Eespool kirjutasin.)
Teadsin üht lohakat perekonda, kes puhtasjalikult söötis oma köögis rotiaugu juures suurt rotti. See hoidis hiired majast eemal.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Arvan, et kompenseeritakse sellega endast madalat arvamust, s.t. kui peetakse eksootilisi ja ebatavalisi loomi, ohtlikke loomi.
Minisiga ma nende hulka ei arvaks. Isegi ehk peaks, kui oleks oma maja aiaga, sest pidi kõige intelligentsem loom olema. (Või oli see hoopis rott?)
Ehk mõjutab mind see, et nägin teleris, kuidas USA soojas osariigis mingisiga sai autasustatud, kuna oskas tuua oma infarktiga toas lamavale perenaisele abi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates lemmikloom ei saa olla see kes on inimesele suure tõenäosusega ohtlik.
Kas ongi vahet lemmikloomal ja koduloomal? Eks perenaised on nutnud, kui tapeti või müüdi ära lehm. Või sõja ajal rekvireeriti hobune, kas siis peremees ei kurvastanud või muretsenud, kuidas looma eest edasi hoolitsetakse? Mäletan, et vanaema oli päeva kaks ebaharilikult tõsine, kui siga sai tapetud. Loom saab armsaks teda toimetades.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Vahel peavad – natuke aega, kuni argikohustused ära tüütavad – lemmikloomi seepärast, et ei mõtle tõsiselt kohustuste üle järele, mis neid ees ootavad. On otsapidi veel lasteaia multikaeas.
Aga head hoolitsejad peavad loomi armastuse ülekülluse või armastuse puuduse tõttu. Ses poleks midagi halba, kui nad ei ületaks kaasinimeste taluvuspiiri. Näiteks ei laseks kasse vabalt paljuneda ja hais „tapab“ ülemiste korruste elanikke. Või jätavad oma lemmikud elukardetavate haiguste vastu vaktsineerimata. Lasevad koeri tänavatel rihmata ringi kapata, aga samas liiguvad emad lapsekäruga. Ei ole kuigi armas, kui peni tõmbab keelega üle lapse suu. Lõpuks, kui oled koera võtnud, korista ta järel ka õues, seal liiguvad teistele inimestele niisama armsad olendid, nende lapsed.
Inimesel oma koht, loomal looma koht.
Inimese ühiseluline loomus vajab vist teadmist, et ta on teiste silmis vajalik, seega teda hinnatakse. Üksi jäädes, kas vanaduse tõttu või et teda mingil põhjusel ei võeta omaks, vist pakub sellisele inimesele lohutust ja kompensatsiooni ükskõik milline elusolend. Kelle jaoks inimene on tähtis, eluliselt vajalik. Ikkagi elus olend.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloom on olnud koer, hiljem tuttavate poni.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Jäin leseks 1974. a. Lapsed (2 tütart) käisid koolis ja koduseks seltsiks tõid lapsed koera.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koer oli segavereline, väike (kasvas algul põlletaskus), halli karvaga, muidu ära antud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lemmiklooma nimi oli Eku. Hüüdnime ei olnud. Minu vanemate kodus olid ka koerte nimedeks – Eku.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet koerte kasvatamise kohta jagasime naabritega ja laste klassikaaslastega.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud minu koerakese valikut, samuti tõupuhtus. Eku sai lemmikloomaks kooselatud aastate jooksul.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ekuga ei ole näitusel käinud, külalised on olnud vaimustuses. Eku oskas jalgu pühkida enne tuppa tulekut.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeraga erilisi hoolitsushetki ei olnud. Elan maal, omaette majas. Ekul oli vaba liikumine ja ülesanne. Ta oli lammaste karjane.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Mida sõin ise, seda sõi ka koer. Koeratoitu tollal ei olnud müügil.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Eku elas 14 aastat, siis haigestus. Käisime Viljandis arsti juures, anti ravimiseks rohte, aga ei aidanud. Oleks nagu halvatus tulnud. Paar päeva lamas, ainult vett võttis, süüa ei tahtnud ja suri vaikselt.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Eku oli isane koer, steriliseerimata. Polnud vajadust, kodust ei lahkunud. Vaktsineerimine on vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Loomakese Eku järglasi ei ole teada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Eku mõistis inimese kõnet. Ta oli vaevalt kahenädalane. Hiljem paari kuu vanuselt käisin koos koeraga läbi maa-ala, kus oli luba liikuda ja ta pidas meeles. Magamisalus oli köögis pliidi kõrval laste mängulaua all. Tuppa ei lubanud minna, siis köögis olles lamas nii, et pea pani lävepakule, ise vaatas igatsevalt tuppa, aga täitis käsku.
Ükskord lapsed võtsid Eku kaasa tuppa minnes. Peale selle kui lapsed koju tulid, siis lastega käis ikka toas. Minuga koos kodus olles oskas keeldu austada.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Lemmikloomal peab olema oma ase, oma söögi- ja joogikoht. Reisil ei ole koeraga käinud. Ei ole kasutanud loomahotelliteenuseid.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Lemmiklooma sünnipäev oli kindlalt teada 17. jaanuar. Oma peres tähistasime pere kokkutulemisega, koerale paremad palad. Peolauas jagasime mälestusi koera elust koos meiega. Uurisime, kas koer on horoskoobi järgi tunnustega. Oli küll.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Eraldi riideid pole teinud, aga lapsed on pannud selga nukkude riideid, samuti nende endi lapsepõlve riideid. Kui Ekule pähe pandi väikelapse müts, siis oli nii armsalt õnnetu moega, et ei saanud naeru pidada. Peakatteid ta eriti ei tahtnud, aga käsule ei saanud ju vastu seista.
Koera pesime saunas iga paari nädala järgi. Spaasse küll ei viiks.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Loomale jäägu piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsemise vahel.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Olen üle elanud lemmiklooma surma. See on hingeline valu. Katad riidega, kaevad haua, hooldad matusekohta, nutad valu tõttu. Aeg valu vähendab ja kaotatud lemmiklooma asemele teist lemmiklooma ei ole tahtnud.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Õpetasin Ekule „kodureegleid“. 1. Elu- ja liikumise piirid. 2. Puhtusepidamine. Kui vaja küsis õue. Tuli juurde, vaatas otsa ja lausus „auh“. 3. Toitu sai ainult oma söögikohas. Lapsed andsid toitu näpuvahelt, siis istus kui valvur kõrval ja ootas paremat.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Laualt toitu ei võtnud, aga salaja käis suhkruvargil. Suhkrukott oli köögi nurgas. Läksin õue ja tulin kohe tagasi. Nii ma juhtusin jaole. Küll oli tal häbi, noomisin ja andsin andeks. Edaspidi kurja pealt ei tabanud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Õpetatud sai teretamist, istumist, saba tagaajamist. Õpetamine käis koos maiustuste ja meelitustega. Peab ütlema, et Eku oli lahtise peaga. Paar treeningut ja juba ta oskas. Muidugi on vajalik koerte kool. Õppimine rühmas annab parema tulemuse.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin oma lemmikloomaga, mõistab küll kõnet ja meeleolu. Oma headusega oskab lohutada.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Peremehe kiindumust võib lemmikloom ära kasutada siis, kui on lubatud keelust üle astuda, siis tekib nagu lust proovimiseks, mis ma veel võin teha.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Laste kohused olid loomade eest hoolitsemine, pidada kinni korraldustest, mis on koerale enne kätte õpetatud. Koer on laste mänguseltsiline ja väga vajalik mänguseltsiline. Minu lapsed jätsid mõnikord oma toidunõud pesemata, aga koera nina puhastati ja nõud pesti.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Naabritega kestis ikka oma koera jutte. Ei saa ju vaikida, kui su koer on teistest targem – oskab jalgu pühkida ukseesisel matil. Kes nägi, ei suutnud imestust varjata. Tahtsime teha koduvideod, aga ei õnnestunud. Kui aparaat sai võetud, siis jättis jalgade puhastamise.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei pea madusid ega rotte.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ise ei taha eksootilisi ega ebatavalisi loomi. Käin loomaaias neid vaatamas.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Põhiliselt koerad ja kassid. Metsloom peab metsa jääma. Muidugi on hea, kui lemmikloomal on praktiline otstarve, tavaliselt koerad ja kassid on valvuriteks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Tihti on lemmikloomad hoolitsuse eest tänulikumad kui sõnakuulmatud liigikaaslased.
Olen Lobo, passi järgi mittešnautser Liivapõllu Leonart. Esivanemad pärinevad kusagilt Saksamaalt.
Eellooks.
Kirjeldan oma väga lähedase pere kodumiljööd koos karvase pereliikmega.
Nagu paljudes linnaperedes: keegi lastest igatseb väga-väga koera. Aga elatakse kahetoalises korteris. Kuhu seal koer?
Vanem laps Reili oli suviti palju minu juures, nagu väikeste koolilaste vajadus ikka. Siin oli majanaabriks tädi, kes kasvatas mitut bolonkat. Ametlikult, koostöös koerteklubiga. Tema juures õppis Reili koertega – kutsikatega hooldust, jalutamist, jooksmist. Minu kirju kasski kasvas koos kutsude perega.
Ühel järgmisel aastal, Reili oli 10-11 aastane, oli tal lugemiseks kaasas raamatuid. Need olid koerakasvatuse käsiraamatud õpetamisest, hooldamisest, haigustest ja ravist.
Niisugune põhjalikkus lapse poolt, kel omal polnud looma ega lubadustki selle saamiseks, arvatavasti asja otsustaski.
Kindel otsus vanemate poolt oli, et kui juba, siis ei mingit juhuslikkust. Otsiti koerteklubi kaudu. Ema tahtis suurt koera. Väga suure looma jaoks oleks eluruumist nappinud. Lõpuks oli leitud koertekasvatajate pere Pärnumaalt. Šnautseri kutsikas oli ammu tellitud, siis juba valitud.
2
Minuni jõudis teave kutsika toomisest lõbusa loona. Reili tuli palvega: aita tema kodukirjand ümber teha murdekeelseks. See oli kooliülesanne. Tema oli kirjutanud loo oma kutsika saamisest.
Sõidime esäga katõkesti uma kutsikule perrä. Tuu oll kongi Pärnu kandih. Imä nooremba vellega oodive kotoh. Aga mis juhtu? Mi es saaki seokõrd viil pisikeist kodo viia. Tallnast es olõ viil papre är saadetu. Mure oll suur: kuid mi ütle kotoh, et tullimi ütsinda. Pinikeis viil es olõki! Tõnõkord sõitse esä ütsinda. Joba mitu korda är kaetu pinikene magasi auton karbi seen. Kandilitse, karvatse näoga kutsik, mis tälle nimess saa? Pinikese pass oll mitu suurt lehekülge paprit. Nimess Liivapõllu Leonart. Esä arvass, et küll tä üits Lobo iks om. Ja nii jäiegi, meie pini om Lobo.
Minu murdekeel pole muidugi õige, see on segu Võrumaa eri paikadest ja Mulgimaalt. Aga koolilapsega koos oli veerimist ja nalja-naeru küllalt. See oli hilissügisel 1992. a.
Järgmisel kevadel ja suvel oli Reilil igaks pühapäeva ennelõunaks pikk programm. Koeraga jalutati, jooksti, õpetati mitu tundi. Viljandi lossimäed olid selleks just sobivad. Šnautser ongi mägedest pärit koeratõug, tugev, jooksuhimuline. Koju jõudes olid mõlemad hingetuks väsinud.
Ükskord tuldi koju nutuga. Suur hundikoer oli samuti jooksmas, küllap lahtiselt mõlemad. Oli olnud suur võitlus. Teise koera omanik, meesterahvas, aitas koerad ära lahutada. Vist tuli Reiliga kaasagi. Pureda olid saanud mõlemad. Lobo oli ka üsna mehiselt oma tugevaid lõugu näidanud. Pahandus missugune. Lahtiselt Lobot enam jooksma ei lubatud.
Varsti oli nii, et isa ja Reili said koeraga jalutada ilma rihmata, kuuletus rahulikult kõrval käima. Ema ja teised pidid jõudu kasutama. Rihmakski tuli varsti kasutusele kett. Mitu rihma lihtsalt kulusid läbi või näriti ära.
Mingeid vigureid koerale ei õpetatud, aga koduse elu käsud-keelud õppis Lobo kiiresti ja täpselt. Ühel esimestest jõuludest jäi lastel küll piparkoogimaja tegemata. Köögilaual jahtuvad majaosad sõi Lobo ära.
Loomaarsti hinnang oli, et näitusekoera Lobost ei saa, üks hammas oli kasvanud viltu. Küllap kutsikas midagi intensiivselt näris. Öeldi, et seda hammast nimetatakse siis alati miinuspunktina.
Lobo oli selle aja koer, mil tõupuhtuse rõhutamiseks olid kõrvad ja saba lõigatud. Reilil oli mure: üks kõrv kippus lonti vajuma. Kaua käis koer, plaaster kõrva tagaküljel. Oli ju tõukoer kõrvast sabani!
Veel mure. Minu juurde on paar kilomeetrit, käime bussiga. Aga Lobo? Karvane, kandiline habemes nägu on üsna hirmutav. Reili oli käinud temaga kõigis kauplustes, niisuguse kujuga suurkorvi ei olnud. Ükski ei mahtunud Lobole pähe. Nii nad siis lippasid jala.
Laaste kooliaeg täidab nende päeva pikalt. Siis on paratamatu, et koera jaoks peab ema leidma hoolt ja aega. Hilisõhtune õuering on küll alati laste päralt. Seda teab Lobogi. Kui Reili hiljem harvagi kodus oli, veel nüüdki – kella 9 paiku käib Lobo tema kannul ja ootab. See aeg olgu tema jaoks!
3
Vahepeal osteti korteri asemele maja mäeküljele, järve äärde. Siit sai Lobo kodu jaoks veel uusi reegleid.
Poolelioleva remondiga maja ei usaldatud ööseks tühjana jätta. Reili oli just põhikooli lõpetanud, saamas 16, koer 4-ne. Arvasid, et kahekesi julgevad tühjas majas magada küll.
Tüdruk magas üleval, toa uks kinni, koer jäi allkorrusele. Lobol hakkas öösel vist igav. Uuele uksevärvile jäid võimsad küünejäljed. Hommikul oli isa teinud seaduse – koer trepist üles ei lähe! Ja ei lähegi. Kui väga igatseb, paneb pea alumisele astmele ja lamab seal, vahel nutabki.
Ka õues käimiseks on oma aia kohta reeglid: sissepoole aiaväravat ei kükitata, ka pissimine kannatab väravani.
Magamiskohaks on Lobol mõnus nurk üles viiva trepi jalamil. Just paras tema teki jaoks, kogu eestuba ja välisuks on vaateväljas.
Sest oligi tore lugu. Teine vanaema pani poest tulles koti sinna kõrvale. Ise olime majas, õues, igal pool. Hakkasime koju minema, vanaema ei saa: Lobo ei luba kotti oma pesa kõrvalt ära võtta. Tuli kedagi appi kutsuda, kes koerale selgeks teeks, et kott on tõepoolest vanaema oma. Lobo oli solvunud, pani silmadki kinni, teeskles magamist.
Toiduks kasutatakse koerale spetsiaalseid koeratoite, eriti nüüd vanemas eas. Söögikoht on köögis. Ta teab – pikad habemekarvad tuleb enne tuppa minekut pühkida-kuivatada. Selleks on tal oma rätik. Ka õuest tulles ei saa märjana-porisena eestoast edasi, tuleb abi oodata.
Soenguga on omajagu tööd. Sellel karmikarvalisel koeratõul on vaja kaks korda aastas karvu „trimmida“. Seda teevad Reili, kui on kodus, enamasti ema. Istuvad kahekesi põrandal, Lobo nutab ka vahepeal. Hallide karvade hunnik ümberringi. Pole parata, karvakera poleks ju šnautser!
Mänguasjadest on armsamad kogu aeg tennisepallid. Muidugi on igasuguseid loomakesi jm. Aga jälgitakse väga nende materjali, et koer sealt midagi alla ei neelaks.
Jõuluõhtuid on kombeks veeta koos tütre perega. Kingikott kuulub kuuse juurde. Seda valvab Lobo juba aegsasti. Teab, et temagi ei jää kunagi üllatusest ilma. Seda lõbu siis - igaühe pakki on vaja aidata avada, nuusutada, võibolla ainult pead raputada, pole suurem asi! Lõpuks oma kingiga heita kusagile mõnuga seda närima.
Ühte Lobo sünnipäeva mäletan. Oli tort, vorsti lõikudest kaunistused. Sünnipäevalapsel vorstikestest kee kaelas. Pildi ajaks oli ilus tort võibolla juba söödud.
Lobo on olnud pereliige alati, igas mõttes. Ei ole olnud nunnutatud „diivankoer“. Usutakse, et ta mõistab kogu kodust elu nagu igaüks peres. Kui ta paneb pea sülle, vaatab, liigutab kõrvu ja käppi, siis lausa tunnetad, et ta saab aru.
4
Peres elasid veel mõned armsad loomad. Vennal rott Rotu, siis kirju merisiga Mõmmik. Tema suri just hiljuti. Oli juba õige vana. Need väikeloomad pole väga pikaealised. Kahju on kõigil kirjust Mõmmikust.
Kui Reili peale kodulinna kooli lõpetamist läks Tallinna kõrgkooli, oli raske lahkumine. Lobo jäi ootama kojutuleku pühapäevi, tüdruk seal igatsema. Üliõpilase päev koera jaoks aega ei jäta. Lõpuks leidis ta lahenduse. Sai pisikese üüritoa. Sinna mahutas suure täis-sisustusega puuri tšintšilja jaoks. Käies kodus, puur-kohvrike loomakesega käes nagu käekott.
Nüüd on neil oma pere. Tšintšiljade paar, aegajalt mõne pojaga, mahuvad endiselt. Kasvavad kaks koera. Bullterjer Moksi on juba paar aastat staažikas näitusekoer. Medalirosette seinal vaibatäis. Juuniori-eas inglise buldog Uma, paksuke, 25-kilone. Öeldakse, et see koeratõug polegi eriti õpetatav, aga Umale karmilt öeldud „Ei!“ mõjub küll. Keerab pea viltu, vaatab, keeleots suust väljas, ja teab, et see oli tema jaoks. Juba näituselgi käinuna pidi esinema täiesti kuulekalt ja korralikult. Kodus on ta küll naljanumber. Möllab ja mürgeldab. Äkki väsib, kukub põrandale pikali, ükskõik mis asendis või kuidas käpad jäävad. Lausa norskab kõvasti. Selle koeratõu omapärane nina ja hingamisteede ehitus pidigi olema takistuseks, sellest norskamine. Tüki aja pärast hüppab üles ja mürgel läheb edasi.
Olin hiljuti ühe õhtu nende peres. Elasin kaasa nende kodusele õhtule. Moksi on soliidne, ametlikult koolituspaberitega. Kogu oma müramises ikkagi kuuletuv, „väljapeetud“.
Koerte näituste-ringid on ulatunud kaugele. Nendest osavõtt on korraldatud koerteklubi vahendusel. See on omaette maailm: koerad ja omanikud. On oldud Soomest Lätini-Leeduni. Viimati käidi Valgevenes, seal klubi bussiga. Enamasti, vähemalt Eestimaa paikades sõidavad mehega oma autoga. On ju vaja kaasa võtta palju, alates joogiveest. Reili rõhutab eriti, et koer peab saama puhata, magada oma tuttaval tekil. Väsinud loom on närviline, see poleks siis näitusekoer. See kõik on saanud nende pere hobiks ja hooleks.
Kuidas ja kui palju mõistab koer inimest, meeleolu, kõnet? Kas ta mõtleb?
Mõtlesin hiljem õhtule Reili peres koos nende kahe koeraga. Moksi on koolituse lõpetanud, paberitega varsti 3-aastane koer. Kodus oli möllu ja mürgeldamist, ka igat inimest kaasates. Tihti üldse mitte väga kuulekas.
Aga seesama noor mürgeldaja on näituseväljakul, närvilises, pingelises ümbruses. Hulgana võõraid koeri, inimesi, haukumist, käske-keelde. Ometi on Moksi rahulik, väljapeetud – muidu poleks ju kodus vaibal kaalukaid auhinnarosette. Siin ei aita ainult oma perenaise patsutus, rahustavad vaiksed sõnad, et kõik on korras. See poleks mõeldav, kui koer ise ei mõtleks ja mõistaks. See on ju tema ise, üksi, keda jälgitakse, hinnatakse iga karvagi, igat liigutust, ka näoilmet ja sõbralikkust.
Peab olema arusaamine koera enda tasandil. On ju nii?
Veel kord peategelase Lobo juurde. Kodune pere on mures: Lobol on kuulmine jäänud viletsaks, eriti viimase poole aasta jooksul. Magab palju. On lihtsalt vanaks jäänud. Lobo saab ju varsti 15-aastaseks.
Need olid selle pere lemmikud aastate jooksul. Aeg on läinud, aga pereliikmena on olnud igal oma koht.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomad on põhiliselt olnud koerad. Alati emased. Praegu veel akvaariumikalad ja viirpapagoid.
a. Esimene koer oli puhastverd kolli, teine paberiteta rotweiler, kolmas on puhastverd Tiibeti mastiff ja neljas puhastverd pürenee mäestikukoer.
b. Kalad on magevee akvaarium. On olnud rohkem ja vähem kalu, praeguseks jäänud järgi neli kala, üks neist peaaegu 10 cm pikk chiclid.
c. Viirpapagoisid on kaks - emane ja isane.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Esimese oma koera sai võetud minu soovil, kuigi hiljem kujunes sellest vanemate koer. Teine koer sai ostetud abikaasa soovil Nõmme turu väravast. Kolmas ja neljas koer juba koos otsustades. Kindlasti tahtsime suurt koera, Tiibeti mastiffi puhul võlus meid meie koera kuldne värvus. Teine koer sai juurde võetud praktilistel kaalutlustel, kuna tundus et ühel koeral on igav ja selle tõttu toimub liiga palju hävitustööd. Sai pikalt kaalutud, millist tõugu võtta kuni sattusime juhuslikult pürenee mäestikukoera peale, kelle välimus meeldis meile mõlemale.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Viimased kaks koera on ostetud otse kennelitest, mis said leitud interneti teel. Kummagi hinnaks u 13000 krooni. Teise koera hinda ei mäleta, aga ega ta turu väravas palju olla ei saanud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koerte nimed on Netravati Ameena Akuti ja Pyrzillacs Uguline. Esimene nimi on nagu perekonna ehk kenneli nimi. Kutsume õige nime pidi Ameena ja Uguline, kui on vaja koerale rangemalt suhtuda, muidu natuke lühendatult Meena ja Liine. Nimi tuli koos koeraga kaasa ehk oli juba kenneli poolt pandud. Teisele koerale sai nimi ise pandud ja selleks oli Sally. Esimene koer tuli samuti kenneli poolt pandud nimega.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet saab peamiselt kennelitest, internetist ja olen ostnud ka mõned pürenee mäestikukoeri puudutavaid raamatuid. Kalade kohta tellisin vahepeal ingliskeelset akvaariumi ajakirja ning vajadusel on muidugi vaadatud internetist. Viirpapagoide kohta ostsime raamatu ja sellega on asi piirdunud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole otsustanud, kuigi pärast Tiibeti mastiffi ostmist selgus, et tegemist on praegusaja moekoeraga Eestis. Looma tõupuhtus on oluline, kuna arvame, et see tagab vähemalt mingisugused ettearvatavad iseloomuomadused.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oleme käinud koertega näitustel. Arvan, et kui tahta järglasi saada, siis peaks näitustel käima, muidu suhteliselt mõttetu asi. Võibolla natuke, et saab kokku sama koeratõu kasvatajatega, aga tegelikkuses piirdub suhtlemine ikka ainult mõne tuttavaga. Eriti halvad on talviti sisenäitused, kus on kitsas ja palju rahvast. Ka on koeranäitused siiski suhteliselt subjektiivsed. Ühel näitusel võid saada koeraga hea hinde ja järgmisel täiesti halva. Kõik sõltub kohtunikust.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koerte eest hoolitseb rohkem abikaasa. Mina annan vahel toitu ette, aitan toidu valmistamisel ja väga suur osa koerte kammimisest on minu õlgadel. Kalade veevahetus on ainult minu pärusmaa, samas ei puutu ma papagoide elu. See on abikaasa ja laste asi. Lastega on asi ikka nagu tavaliselt - kui loom võtta, siis lubatakse kõike ja ollakse valmis ta eest hoolitsema, aga hiljem kui vajadus tuleb, siis peab neid sundima ja lõpptulemusel teevad ikka vanemad asja ära. Tavalisel päeval kulub koertele võibolla tund või vähem. Tavaliselt on koerad õues. Hommikuti lasen koerad tuppa, kus nad siis hommikusöögi aja veedavad köögis magades. Kaladel vahetan vett kord nädalas ja iga päev hommikuti söögi andmine. Papagoisid ei tea.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerad saavad pooleks valmistoitu ja pool ise keedetud tanguputru lihaga. Ise valmistame, kuna arvame, et see on koertele kasulikum kui poetoit. Kalad poest ostetud toitu, samuti papagoid. Papagoidele saab vahel antud värsket rohelist.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole pöördume siis, kui koer on haige või teda vaja vaktsineerida. Praegustest koertest sai hiljuti käidud kirbuprobleemiga ja püreneekaga ka karvaprobleemiga. Vaktsineerimisse suhtume natuke negatiivselt. Ise arvan, et vaktsineerimine on vajalik haiguste ennetamiseks, aga samas teeb muret vaktsiinide kvaliteet, mis võib ise põhjustada koertele terviseprobleeme.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun positiivselt. Kui koera ei soovita kasutada aretustegevuses, siis on see mõistlik tegu ja hoiab ära hulga probleeme endale. Praegustest koertest ei ole kumbki steriliseeritud. Eelmine koer sai tiinusevastaseid tablette, aga nagu tablettide puhul on suur oht, tekkis lõpuks põletik ja ta tuli tühjaks lõigata.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Tiibeti mastiffil olid selle aasta alguses pojad täiesti planeeritud. 8 pojast on veel kaks müümata. Eelmisel koeral juhtus paar korda apsakas. Siis läks enamik poegi merekooli ja kaks või kolm sai antud ära.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kummalgi koeral on oma kuut, kuigi nad neid aeg-ajalt vahetavad. Toas kindlaid kohti ei ole, köögis magatakse tavaliselt laua all või seinte ääres rohkem jalust ära. Üldiselt on keelatud koertel minna elutuppa, kuigi eks vahel saab ka tehtud erandeid. Voodisse kindlasti mitte. Viirpapagoid elavad lapse toas ja aeg ajalt lastakse neil seal ka vabalt lennata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Suvel maal elades on koerad seal kaasas. Muidu jäävad ärasõitude puhul nii koerad, kui kalad ja papagoid koju ämma ja naisevenna hoole alla. Autoga sõitudel on koerad autos lahtiselt. Loomahotelli teenust kasutanud ei ole. Pidudele koeri kah kaasa võtnud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi teame, aga meil ei ole kombeks sünnipäevi tähistada.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie koerad ei vaja riideid ja seetõttu pole olnud ka vajadust neid osta.
Mänguasja eriti spetsiaalselt ostnud ei ole, kui kuskilt on saadud, siis on antud, aga ega nad eriti hooli. Viirpapagoidele on küll ostetud spetsiaalseid mänguasju. Koertele on ostetud spetsiaalsed kammid kasuka hoolduseks ja ka küünetangid.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei usu, et oleks võimalik üle hoolitseda. Kui hoolitsemine ei lähe just nõmeduseks ja sellega ei kaasne ebamugavus hoolealusele. Aga kui hoolitsemine piirdub siiski mõislikkuse piires hoolealuse vajaduste rahuldamisega ja talle tähelepanu osutamisega, siis on kõik korras. Eks me kõik taha, et meile osutatakse tähelepanu ja koerad veel eriti.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ega suurt ei erine, ma arvan. Võibolla lihtsalt praegu on valmistoidu valik suurem ja ka muid hooldus- ja ilu- ning tarbeasju on lihtsalt saadaval suuremas valikus.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eelmise koera surma korral korraldati matmine oma hoovi. Esimene koer on maetud vanemate maja taha metsa. Surnud kalad on läinud ilma erilise tähelepanuta tulematusele ahju.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koertele on ikka püütud õpetada kodureegleid. Osadest saavad isegi aru. Nagu tuppa siiski ei pissita. Aga õues, kui tuleb ikka tahtmine kaevata, siis ka auk kaevatakse. Samuti on väga raske välja juurida postiljoni peale haukumist.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Oli juttu juba eelmises punktis. Veel üks komme on sageli lahti unustatud väravast välja lipsata ja naabri koerte juures haukumas käia. Olen surunud turjast vastu maad. Olen proovinud siduda koera kinni pika nööri otsa ja siis jätta värava lahti, et kui läheb väravast välja, saaks ta nii öelda tabada teo pealt ja siis nahutada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koerte kool on ikka vajalik. Mingi kuulekus peab koeral olema. Meil käib tütar ühe või teise koeraga koerte ringis noortemajas. Aga mingeid erilisi trikke ei ole õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, olen koertega rääkinud ja arvan, et eks nad hääletoonist saa midagi aru. Sõnadest nüüd vast mitte. Lapsed on rääkinud ka papagoidega.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Ehk vast siiski rohkem arenenud loomad nagu koerad ja kassid. Vaevalt, et kalad seda suudaks kuidagi kuritarvitada. Aga eks koerad saa kindlasti aru ja proovivad pidevalt piire, kuhu maani neil lastakse minna.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Otseselt ei ole kohustused siiski paika pandud. Oleme ju proovinud, et laste kohustus oleks koeri kammida, eriti vanimal tütrel. Aga sellest ei tule tavaliselt midagi välja. Kas riid või on koer piisavalt kaua kammimata, et teed ise asja ära. Sama on ka papagoidega. Eks lapsed tegele siiski siis, kui nad tahavad ja see neile huvi pakub. Kui asi muutub kole rutiinseks ja kohustuslikuks ja ei ole väga põnev, siis üritatakse kohustustest kõrvale hiilida. Aga arvan, et lapsed vajavad loomi ja nendega koos kasvamist. Muudab nad rohkem teistega arvestatavateks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole eriti rohkem hakanud. Suhtleme põhiliselt ainult kenneli omanikuga, kust koer osteti.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei usu. Aga kõik sõltub muust taustast. Kui mingi looma pidamiseks tingimused ikka täiesti puuduvad, siis ei hakkaks vägisi sellist looma võtma. Ise ma ei võtaks küll rotte ja hiiri, samuti ei paku ka linnud praegu huvi. Mitte et nad ei meeldiks, aga ma ise ei viitsiks nende järgi koristada. Arvan, et ka paljude teiste loomade puhul võtaks lemmikuks, kui keegi teine teostaks puhttehnilist hoolitsust nagu puuride puhastus, toitmine jne.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Naise vend leidis üks kord aiast vigastatud tiivaga varese. Pidas seda natuke aega, aga kuna kodus on seda siiski raske teha, siis anti ära kuhugi varjupaika.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui loomale on tagatud kõik vajalikud tingimused, siis miks mitte ja inimene tunneb ka ise looma vastu huvi, mitte et loom on võetud ainult tuttavate ees eputamiseks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Arvan, et eks lemmikloomadeks võivad vast olla kõik loomad. Kindlasti on vist raske lemmikloomana pidada sinivaala või mõnda looma, kellel on erilised nõudmised keskkonna suhtes. Aga arvan, et koduloomi saab küll pidada lemmikloomadena, eriti kui vaadata praegusaja tendentse pidada siga kodus.
Kuigi arvan, et kui koduloom tõsta lemmiklooma staatusesse, siis kaotab ta kodulooma mõiste. On ju raske pidada siga lemmikloomana ja siis viie aasta pärast ta äkki jõuluks ära süüa. Ehk kõik söödavad loomad, kui nad on muutunud
lemmikloomaks, siis suhtutakse neisse natuke teisiti ja raske on neid üks kell ära süüa. Lambalt villa võtmine selle alla näiteks jälle ei käiks. Lemmikloom muutub siiski lähedasemaks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Üks põhjus on kindlasti seltsiks. Arvan, et suurim põhjus. Teiseks ei teagi õieti. Kui oled harjunud koertega elama, siis nagu ei oskagi teisiti, tekib nagu vajadus. Kolmandaks, ehk loodetavasti küll mitte suur osa, on eputamiseks.
Ühel 1984.a. Harju rajoonis, Haabneemel Ranna Tee 6-77 toimusväike pere konsiilium, kus otsustati võtta veel perekonda üks neljajalgne pereliige. Selleks oli saksa lambakoerakutsikas. Ma pole isiklikult ühtki looma pidanud, kuid minu lapselaps Villu,
kes on praegu 30-aastane ja elab Norras ning kelle ema (minu tütar) töötas Kiirovi nim. kalurikolhoosis, oli siis 7-aastane. Tal oli merisiga ja mitu hamstrit. Koer kelle nimeks pandi Gärri oli puhaste tõupaberitega. Kõige suuremat soovi avaldas muidugi Villu ja ega teistegi puhul vastuseisu polnud märgata. Looma saime osta tõukoerte klubi kaudu ja hind oli 100 rubla, mis tolle aja kohta oli küllalt suur raha. Kuna neljajalgsete väge juhatas Villu, siis ka nimede panek oli temale usaldatud. Hamstritele ja meriseale ta neid vajalikuks ei pidanud, sest nagunii nad neid selgeks ei õpi. Koer aga on teine asi. Ta võib hea õpetamise korral omandada terve käskude ja keeldude sõnavara. Oma lemmikloomade kohta leiab piisavalt infot nii raamatute näol jpm. Loomanäitustel olen pealtvaatajana käinud. Näitustesse suhtun positiivselt. Just sealt võib saada vajalikku infot. Ja on hea lemmikloomade koolituse taseme kontroll. Tütre peres hoolitses koera eest see, kes parajasti kodus oli, hommikul käidi jalutamas, toideti ja mindi, kes tööle, kes kooli. Kuna pere elas viiendal korrusel, siis ka Gärri viibis samas ruumis kõigiga ning
magas oma isiklikul vaibal. Nüüd kui kõik lahkusid kodust, kes kuhu, pandi koer vähemalt kaheksaks tunniks tuppa luku taha, muidugi sel juhul kui mina s.t. vanaisa (pensionär) polnud kodus. Kuna tihti viibisin Kohtla-Järvel.
Õhtul, kui pere tuli koju, ja kes enne saabus, see läks pärast õhtusööki koeraga jalutama ning pärast sauna, mis asus maja alumisel korrusel. Saunas käidi vastavalt vajadusele: kui olid vihmased ilmad ja porine. Loomadega tegelemine võttis suurema osa vabast ajast, kuna hoolealuseid oli veel peale koera mitu hamstrit ja merisiga. Koera jaoks käidi iga päev värsket kala ja konte ostmas. Hamstritele toodi igasuguseid seemneid. Loomaarsti poole pöördusime koera jalgade pärast. Koer oli 6 kuud vana, kui meile tundus, et tal on tagajalad kuidagi nõrgad. Arst aga rahustas meid maha, et see on tõuloomade puhul üldine viga. Klubid peavad tihedamalt tõuloomade verd värskendama, et ei tekiks lähiveresugulust, umbes nii ta ütles. Koeraga peab igal aastal käima ka vaktsineerimas. Loom elas korteris, kus oli kaks tuba ja köök ning vannituba. Loomale oli pandud ühte nurka väike vaip, kus ta magas, aga muidu käis vabalt ringi. Lapselaps lubas oma lemmikul ka voodisse minna, kui ema ei näinud.
2
1985.a. kevadel, kui kool sai läbi, tulid Villu Gärriga vanaisale ja vanaemale bussiga külla. Peale koera tõi ka jalgratta kaasa.
Koerale oli ilusti suukorv pähe tõmmatud. Tulid Tallinnast Kohtla-Järvele. Nüüd tuli mul kiiresti hakata koerale kuuti ehitama. Siin tuli ta s.o. Gärri Ketti panna, mis aga Gärrile sugugi ei meeldinud, kuna ta polnud veel ketisolekut kogenud. Kes see tahab vabadust nii kergelt loovutada. Ühel ööl ta tõmbaski keti katki, kuid hea veel, et ta minema ei jooksnud. Siin said Villu ja Gärri korralikult puhata. Ega lemmikloomal ka pole suures linnas hea elada. Meil lemmikloomade sünnipäevi ei peetud, sest kui neid pole üks ja kui neid kogu aeg sünnib juurde, kes neid jõuab meeles pidada. Kuid oma peremehe sünnipäeval said nad kõik maiustada. Oma lemmikuid pole me ka riidesse pannud. Arvan, et selleks sobivad rohkem pisikesed taskukoerad ja kui veel omanik on naissoost, kes armastab nukkudega mängida. Suurekasvulisele koerale on mõttekas
riideid osta või õmmelda siis, kui ta on õues ketis talvise pakase käes. Riided millegipärast meie neljajalgsed sõpra ei kaunista, vaid teevad ta kohmakaks, karikatuurseks.
Kes on endale lemmiklooma muretsenud, peab talle ka vastavad tingimused looma. Loomad vajavad hoolitsust s.t. nendega tegelemist. Tänapäevane lemmikloomade eest hoolitsemine ei erine millegi poolest nõukogudeaegsest. Kui, siis ainult selle poolest, et nüüd on ka loomad rohkem kaitstud, nagu inimesedki. Nõukogude ajal koheldi inimesi nagu loomi, loomadest rääkimata.
Koerale sai juba kutsikast peale õpetatud puhtust säilitama, muidugi toalilled tuli tõsta kõrgemale postamentidele, sest loom on ikkagi loom, ettearvamatu. Koer ei tohtinud ka laualt toitu võtta. Kui puhtad riided seljas olid, ei tohtinud koer üles hüpata esikäppadega riietele, kui panin riided selga, milles käisime jalutamas, siis oli tal kõik lubatud ja koer lasi oma emotsioonidel vabalt voolata. Selle selgeksõppimine polnud sugugi kerge. Sellepärast soovitangi kõigil võtta lemmikloomaks väike kutsikas.
3
Nüüd aga üks valus õppetund koerapidajatele. Kui Gärri oli kolm kuud vana, polsterdati korteris välisuks, mis viis köögist esikusse - eesmajas kõik polsterdasid, sest oli moodne. Naabrid kiitsid.
Kui ühel ilusal päeval tütar töölt koju jõudis, avanes trööstitu pilt: uksepolstrist oli natukene rohkem kui pool alles, ülejäänud osa vedeles esiku põrandad mööda laiali. See oli meie endi süü, mitte koera oma. Nüüd oli põhjust teist korda perekonsiiliumil pead kokku panna ja oma tehtud vigu tunnistada. Olime ka kuulnud, et koera ei tohi lüüa, sest ta mälu on väga hea ja ta peab seda eluaeg meeles.
Kui ükskord avaneb võimalus, maksab kätte.
Pere otsustas: see oli meie oma viga. Koer on loom, temal pole esteetikast õrna aimugi. Kui kõik kodust lahkusid, oli vaja toauks lihtsalt lukku keerata. Koerale vist ei meeldinud polstririide lõhn, mis oli võõras, arvas, et ehk on tegemist mõne konkurendi lõhnaga, kes on käinud siin territooriumi märgistamas!
Villu käis ka koerte staadionil trenni tegemas ning Gärri oli hea kuulekas õpilane.
Lemmikloomaga suhtlemiseks peab talle mõned mõisted selgeks tegema, mis nõuab suurt kannatust. Loom saab hääletoonist hästi aru, teeb kurja ja leebe tooni vahet. Kui tahta hästi dresseeritud koera, peab minema tsirkusse.
Lapsed muidugi vajavad loomi rohkem kui täiskasvanud, sest nad õpivad armastama loodust ja tekib vähem julmust ja südame kalkust. Inimene peab maast-madalast endale teavitama, et meie, inimesed, oleme samuti loomad, erineme neist vaid selle poolest, et loodus on meile kinkinud mõistuse.
Paljud inimesed toidavad talvel akna taga olevaid linnukesi: rasvatihaseid, varblasi, rähne jpt, aidates neil külma talve üle elada, inimeste sõbralik abi on alati teretulnud.
Põhimõtteliselt pole ma eksootiliste loomade nagu minisiga, madu, iguaan ja piraajad pidamise vastu, sest paljudel on need olemas, kuid kahjuks endale neid lemmikloomaks ma küll esialgu ei tahaks, vist on ka mind looduse suhtes valesti kasvatatud, et näiteks mao suhtes eriti pole häid tundeid.
Minu arvates lemmikloomaks sobivad ikkagi vähem eluohtlikud loomad. Lemmiklooma raamidesse ei taha hästi mahtuda suured kiskjad ja mürgised loomad, need jäägu parem loomaaedadesse.
Ka koduloom võib olla lemmikloom: 1955.a. kevadel võtsime turult põrsa, et kasvatame sügiseni ja siis pole talvel vaja turult liha tuua. Kuuri tehti talle pesa ja põrsake hakkas kasvama, oli selline armas väike notsu, armastas murul joosta ja rohtu näksida. Kui tuli kätte sügis, ei tahtnud meist keegi seda notsu liha süüa, ei läinud lihtsalt kõrist alla. See oli meie esimene ja viimane seapidamine. Villule lõppes lemmikloomapidamine küllalt kurvalt, sest ta emal tekkis allergia loomakarvade vastu ja nad pidid oma lemmikutest loobuma. Praegu elab pere Norras, Villu käib vahel Gärril külas, kui tulevad Eestisse. Kindlasti on kõik koduloomad lemmikloomad.
Näiteks hobune oli iga taluperemehe lemmikloom nr. 1 ja talupere¬naisel terve laudatäis igasuguseid loojuseid ja linde, keda ta südamest armastas. Kui tuli talus kätte hetk, mil mõne looma saa¬tuse tund oli tulnud, siis kui vähegi võimalik kutsuti naabrimees, kes tegi selle raske töö ära. Pole parata, elu on kord selline.
1944. a. suvel oli rinne jõudnud Väike-Emajõe äärde. Minu kodu, Kaubi talu, asus Õhne jõe kaldal. Saksa sõjaväe osa oli meie elumajast rekvireerinud 2 tuba ning meile oli jäetud köök ja 1 väiksem tuba. Igal hommikul peale päikesetõusu algas tugev kahurimürin ning õhulahingud. Oli ärev aeg. Ühel päikesepaistelisel hommikul, kui olin karjaga koju tulnud, kuulsin hirmuäratavat möirgamist ning sellele järgnevat mürskude lõhkemist. Mürsud lõhkesid meie maja taga Kaeranurmes. Üks mürsk oli lõhkenud koplis sakslaste hobuste ligidal. Need jooksid hullunult ringi. Ema ütles, et nüüd peame kodust lahkuma, rindest kaugemale. Rakendasime Mauri vankri ette. Mauri oli raskeveo hobune, raudjas ruun – väga rahulik ja mõistev. Upitasime vankrile riideesemeid ja toidukraami, mis arvasime tarvis minevat. Ema soovitas mul ees minema hakata, et tema tuleb teise koormaga varsti järele. Jõudsin umbes 1 km kodust Paatsi talu heinamaa-äärsele teele, kui kuulsin jälle ränka undamist. Jooksin teisele poole vankrit ja viskusin pikali. Käis kõrvulukustav kärgatus – ja nagu veevulin ning ninna tungis kõrbelõhn. Tõustes nägin purustatud vankrit ja aiste vahel pikali haavatud Maurit. Mauri oli mitmest kohast purustatud. Soolikad laiali ja veri voolamas. Ta tõstis pead ja vaatas mulle paluvate silmadega otsa – aita! See pilk on saatnud mind kogu elu. Mürsud lõhkesid heinamaal. Mina jooksin metsa poole, kus arvasin kartulikoopas varju leidvat. Redutasin seal, kuni laskmine lõppes. Pea oli uimane ja kõrvus undas. Jooksin rindest kaugemale. Ööbisin maantee silla all. Hommikuks jõudsin Holdre Eerale. Siia oli meil emaga kokku lepitud jõuda. Kohtusin hommikul varavalges emaga Eeral Ojaniidu talu õuel. Ema langes põlvili ja nuttis suure häälega. Kumbki ei saanud sõna suust. Ta oli arvanud, et ma olin surma saanud, kui oli näinud purustatud vankrit ja Mauri laipa. Mürsk oli lõhkenud just vankri kõrval.
Mauri paluv pilk on minul tänaseni meeles. Kui näen telekas või looduses hobust – torkab südames. Kasutan siin juhust rääkida lemmikloomas. Mauri oli taibukas, rahulik hobune. Ta oli minu lemmikloom. Arvatavasti ta kujundas ka minu elukutset. 1948. aastast kuni käesoleva ajani olen tegelenud meditsiiniga. Inimeste ravimine, loomade ja lindude eest hoolitsemine kasvatab lugupidamist kõige elava ja eluta vastu. Igal indiviidil on oma ülesanne siin meie planeedil.
Tahan veelkord mainida, et tollel saatuslikul päeval olin mina samal pool vankrit, kuhu mürsk tuli. Mind, kui mingil sunnil, kästi teisele poole vankrit minna. Kes mind hoidis? Mina tean seda. Tänu Jumalale!
I osa, kokkuvõte eluaastatest 2002-2005 ERM-le 2005. a.
Selles oli Topi lugu sündimisest kuni kolmeaastaseks kasvamiseni. Eelnev koer oli suur must Muta, kes jäi Avispea kodutalu teel auto alla ja sai silmapilkselt surma.
Siis saime kohe samal päeval Unikülast Mirja Vettikult kahekuuse Topi Muta asemele. See oli vanemale õele V-Maarjas Võidu tn 6 kui sünnipäevakingitus. Ta tahtis ikka väiksemat koera. Üldse talle meeldisid lapsest peale koerad.
3-aastasena on Topi juba täiskasvanud koer, rohkem õuekoera kui toakoera mõõtu. Kassist vähe suurem, pikem, kõrgem, paksu ja pika karvaga, umbes 9 kilo raske. Tal on juba päriskoera vigurid küljes. Õde Leida on ta päris hooldaja-söötja ketishoidja. Minu hooleks on ta harvemini. Peamised reisid teeme koos Milviga, kus käime autoga Avipeal vana talukoha aias puid-põõsaid hooldamas. Koer on meil pea alati kaasas. Nii on seal julgem üksipäini tegutseda kui on võimalikke pätipoisse meid hirmutamas. Talvel sinna koeraga ei sõida. Teed on lumised ja vahel talumajad ligipääsmatud. Seal aias pole ka talvel midagi teha. Vast ainult autole ahjupuude koorem pakiruumi laduda. Selle eest on seal peale kevadist lumesulamist tööd külluses. Leida püüab esialgu siin oma maja aias maad harida. Tuleb teda iga aastaga ikka rohkem ja rohkem aidata.
Siin V-Maarjas on koera hooldustöödeks: hommikune õuelastmine esikust, 3 korda päevas söötmine, jootmine, ketishoidmine, õhtul jällegi esikusse magama laskmine. Mõistagi peab aed ja väravad olema korralikult suletud, et ta kusagilt alevisse ära ei jookseks. Ja seda on ta igal võimalusel valmis tegema. Alevis on teiste koerte lõhnad ja siis ei loe oma kodu enam midagi.
Kui siis äkki avastame, et koera enam aias näha ei ole. Suur osa ajast on ta putka juures siiski ketis ja ta ei pääse õuest kuhugi. Õues aga lahtiselt toimetades leiab ta koha, kust välja pääseda. Ta kas hüppab üle 1,2 m kõrguse aiavärava või poeb lihtsalt aia taha. Väravatele seon tõkkepuud peale. Aiast väljapääsu kohta annab otsida. Siis avastan, et ta lihtsalt ronib võrgu najal üles, kuni pääseb üle. Selja toetab seejuures vastu puuseinu. Teen nii, et ta suurde kultuuraeda ei pääse. Eraldan eesõue võrgurõhtudega ja võrkväravatega. Siiski jääb veel võimalus äraminekuks. Kui külalised jätavad sisse tulles enda järel jalgvärava lahti.
Kes koera kadumist märkab, kohe hüüab, et „koer on kadunud“. Kohe hakkame Milviga teda otsima. Võtan jalgratta ja sõidan naabrid läbi. Tavaliselt läheb ta esmajoones naabrikoeri vaatama. Need panevad haukuma ja nende juurest saangi Topi kätte. Ühel korral ei annud ta end kätte, pani jooksu ja peaaegu oleks suurel maanteel auto alla jäänud. Aga kõik on alati õnnelikult lõppenud.
Nii ongi tihti koer kahekordselt kinni – aias ja vana putka juures ketis ka. Kui siis õues ise oleme, pole vaja alati ketti panna. Aitab võrkaiast ka. Suures aias toimetades tahab Topi meie juures olla. Siis on ta muruplatsil raudvaiaga maa sees ketis. Siis on ta rahulik, ega haugu niisama möödakäijate peale. Eriti tahab ta Milvi juures olla, kui on käsil töö ühe koha peal, nagu peenarde rohimine. Sama lugu on ka Avispea mahajäetud kodus (kutsume seda kodu Isamaaks – laste pandud nimega). Siin on Topi meie silme all, ikka ketis kusagil lagedal kohal.
2. Õe Leida surm.
Leida on tihti haiglasem ja liigub õues vähem. On küll 2007. aasta suvi, aga ta hakkab juba jõudma 90-nda aasta ligidale (s. 1918). Vanem õde Linda on juba manalas.
Topil pean ma rohkem silma peal hoidma. Vaatama, et ta oleks kinni ja söödetud. Palju see Topi sellest haigusest tead? Leida on ikka teda rohkem söötnud ja õhtuks esikusse toonud. Paar korda on toomise ajal Topi kedagi võõrast aia taga näinud ja siis robinal sellele haukudes värava taha jooksnud. Leida pole osanud end hoida ja koer on ta maha pikali tõmmanud.
Toas on Topi ehk märganud, et Leida ei taha enam temaga tegeleda. Ajab koera oma voodi eest minema kui Topi oma esimesed käpad ta voodile paneb ja nägu püüab limpsida. Eks ta ootaks rohkem enesega tegelemist nagu varem.
Paar korda on Leida olnud Rakvere haiglas ja ta voodi on hoopis tühi olnud. Aga Topi käib seda vooditki küsivalt uurimas. Leida koer on ta algusest peale rohkem kui minu koer olnud. Vähemalt siin õues aias joostes ja haukudes. Leida on teda rohkem söötnud ja jootnud. Vaadanud, et koer talvel õues ei külmetaks. Ja nüüd äkki näeb ta Leidat harvem.
Siis ma ei saa Leidaga muidu hakkama. kui saan ta mõneks ajaks Tapa haiglasse panna. Käin teda seal vaatamas. Aga paranemiseks on vähe lootust. Viimasel korral, detsembris 2007. tahaks ta koju. Aga ma ei saa seda teha. 9.XII ta sureb. Sanitar läheb veel teda õhtul vaatama peale sööki. Leida on juba läinud. Järgnevad päevad kuluvad toimetustest ja matustes. Topiga juhtub Leida surma õhtul imelik asi. Ta hakkab üksi toas olles minu juuresolekul ulguma. Ta ei ole varem millega peale ulgunud. Aga nüüd nagu põhjuseta ulub. Nii vähemalt oma veerand tundi. Püüan teda rahustada, aga asjata. Lõpuks jääb ise vait. Teisel päeval saan teada, et umbes sel ajal Leida suri. Äraseletamatu on olnud koera vaimses tundmises.
3. Saaremaa reis.
Leidat ei ole. Topi aga ei unusta ta tuba ja voodit käia tuppa tulles nuusutamas. Peame kahekesi enamiku talvest mööda saatma. Sõidame koos autoga isamaale. Vaatame majapidamist üle. Ma toon alati autos ja auto katusel küttepuid, mida siin pliidi ja ahju jaoks peeneks saen ja lõhun.
Topiga käin aia taga Võidu tänaval jalutamas. Ikka keti või nööri otsas. Kuni ühel päeval tänava otsa majaperemees kisa tõstab. Vaadaku ma, koer teeb oma junne tee äärde lumevalli. Miks ma ära ei korista. Noh, mis teha, tuleb hakata kultuurselt elama. Meie koera junnid pole kassi omadest suurt suuremad. Aga suured koerad on peamised reostajad.
Aga siiski võtan alati suure supipoti kaenlasse kui jalutama läheme. Meie järel jääb tee nüüd puhtaks. Topil pole sest suurt külma ega sooja. Nii palju ehk, et alati alevis käies peab tema kaka jaoks kott kilest kaasas olema, kuhu korjan kaka üles. Aga kakada talle meeldib, et tema märgid jääks tee tähistamiseks paigale.
Aga muudki tuleb arvestada. Pean ise koera söötma ja jootma, jalutama ja ketitama. Mul on trepikoja ehitus pooleli ja koerast on suur abi, et keegi võõras minu õuetööriistu ei tule ära viima. Majasse pannakse veevärk. Õuekraavi tuleb puhta vee ja kanalisatsioonitoru. Lühikest aega on õu üles kaevatud. Koer peab sel ajal ketis olema.
Milvi on kevadel ja sügisel rohkem mul aiatööl abis. Nii kulub paar aastat.
Ja siis osutub vajalikuks, et pean Saaremaale aiatöö asju korrastama. Koera pole kuhugi üksi jätta. Meile tõi Milvi nüüd ka musta-valgekirju kassi ka. Tuleb nad kõik autodega sõites kaasa võtta.
Teene auto pagasiruumi suletavad kastid, kus nad sõidu ajal saaksid olla ilma meid segamata. Aga tegelikult rabelevad nad kastidest-korvidest välja ja on meil jalus. Milvi peab nendega pidevalt tegelema. Neil on söök-jook kaasas. Kusagil metsa vahel peab auto kinni, et neid pissitada. Mõlemad rabelevad oma nööridest lahti ja ongi lahtiselt metsateel. Näitavad vaid sabaosa. Kas saame veel nad kätte? Alguses kohutab ära. Ei kuula nad meie kutsumist. Aga siis saan jala koera ketile peale, sellega on ta meil käes. Nüüd on veel kass, kiisutame ja tal oli ka oma rakenduse nöör taga lohisemas. Õnneks saame ka tema kinni. Ruttu autosse ja enam nendega metsa ei lähe.
Virtsu sadamas ootame praami. Milvi käib Topiga laternaposte üle märkimas! Praami peal oleme nendega koos autos. Kuivastust Kuressaare poole läheb hästi, kõik on ära rahunenud. Topi tahab Milvi süles olla ja kass magab istme taga pagasiruumis.
Linnas pole nendega midagi teha. Sõidame aiamaale, kus ka ööbime. Seal veedame mõne päeva. Koer saab haukuda ja kass liigub kus tahab. Aga ta ei kao inimeste juurest.
Milvil käib külaliseks Kaubi Aino. Temaga on Topi ootamatult sõber. Arusaamatu, miks? Aga teiste peale haugub, Aino peale mitte. Kas on Ainol ta oma koera hais küljes või mis?
Käime vahel linnakorteri peal ja poodides. Kassi ja koera paneme tuppa niikauaks kinni. Ühel päeval on rohkem tuult ja kisub akna lahti, selle klaas läheb katki.
Avastame ohtliku olukorra kui linnast tagasi tuleme. Aknal on klaas täiesti ära. Koer ja kass istuvad aknalaual toas – ootavad meid. Et nad oleksid nii targad ja ei hüppaks välja. Teiselt korruselt kukkudes murraksid oma luud-kondid ära. Kamandame ja meelitame, et nad ei hüppaks. Koerale oleks see vast surmahoop, kass pääseks kergemalt. Õnneks nad ei hüppa ja rõõmustavad, kui me teiselt poolt välisukse lahti teeme.
Aknaga juhtus aga veel pahem lugu minu endaga. Klaasimeister pani uue klaasi. Ära tulles rebis tuul akna mu käest ja sain kukkudes kõvasti haiget. Õnneks ei lõiganud klaasikillud mu kätt katki.
Aias toimetasime umbes nädala. Kass ja koer hakkasid juba ära harjuma. Linna me neid ei viinud. Aiamaal oli meil julgem ka. Keegi ei saanud tulla meie äraolekul maasikad-tomateid varastama, koera haukumist vargad pelgasid.
Ja siis ühel päeval jälle kass ja koer oma kohale autos. Milvi minu kõrvalistmele ja mina juhtima. Pikk sõit – 320 km – terve päeva Kuressaarest Väike-Maarjasse. Seekord ei juhtunud midagi iseäralikku pika tee peal. V-Maarjas olime jälle kui kodus kõik.
4. Kass (isakass e. Kõuts) ja koer Topi.
Nagu kass ja koer peavadki läbi saama. Kass on suur peremees. Igal pool, eriti toidumangumises. Ta peab enne saama. Kui koer väga lähedale satub, kohe kobab käpaga. Topi on viisakas ja tõmbub eemale. Kummalegi on oma väike kauss. Kass – teda hüütakse ka Kitiks – saab enne. Sööb oma kõhu täis ja kõnnib õue või teise tuppa diivanile magama. Topi kontrollib kassi kausi üle ja sööb ära kõik, mis kassil üle jäi. Nüüd tuleb ta lähemale kas Milvile või minule ja ootab oma osa.
Milvi teeb talle vorstist-lihast ja pudrust-saiast mingi toidu ja paneb talle ette. Topi sööb siis, sorteerides lihaolluse muust välja. Milvi segab talle siis uuesti liha, paneb uuesti ette. Nii seni, kuni kõik on otsas. Aga siis Topil alles õige mangumine algab. Ta hüppab Milvile sülle, ootab mida näpuvahelt antakse. Hoolikalt püüab kõik kätte saada, et hammas näppu ei läheks. Osa paremaid palasid annab Milvi talle kas noa või kahvli otsast või lusikast. Ise räägib, et meie koer on nii õpetatud, et sööb noa ja kahvliga. Toidu võtab väga ettevaatlikult. Siis sööb kõike, nagu tomatit, kurki, sibulakasvusid, salatit! Eriti hästi maitsevad talle magusad asjad, nagu kohupiim, jogurt, muidugi ka jäätis. Kui siis enam ei lähe, läheb ka Topi kas õue või diivanile magama. Aga kui kass on diivanil ees, siis ta sinna ei lähe. Otsib kassivaba koha.
Kass on suur hiirepüüdja. Tuleb meile näitama ja silitamist ootama, kui midagi on kätte saanud. No ükskord oli ka nii, et pani väikse hiire maha, et silita teda. Silitasimegi. Topi oli samal ajal lähedal, ja hakkas kassi saaki uurima. Uuris ja uuris kuni võttis suhu ja neelas alla. Rohi sai puhtaks ja hiirt enam ei olnud. Kass hakkas siis vaatama, et hiir ise ära süüa. Aga ka tema ei leidnud oma suutäit. Oli väga naljakas – igaühele ei tohi oma saaki ikka näidata. Hiljem hoidis ta oma hiired Topist eemale. Topi jälgis õues, millise värava taga mõni külakoer käis oma käimist märkimas. Tema pidi neist ikka üle käima. Kassil olid samad mured kevadeti ja sügiseti. Passis aknal. Kui võõrast kassi nägi, kohe oli kräunumas, et lastagu teda õue!
5. Veel Topi suursündmusi.
Kõik uue aasta vastuvõtmised toimuvad ka siin V-Maarjas suure raketi- ja paugutamise tulevärgi saatel. Muidugi ei pääse Topi ka selle üleelamisest. Aga ta ei poe nende eest kuhugi tuppa või kuurinurka. Ei, ta aina haugub, jookseb ümber maja ja vahib neid rakette. Kui me läheme tuppa, vahib ta aknast õue ja haugub veel. Ei mingit argust, vaid ületamatu meie kaitsetahtes. Et need raketid aga meile häda ei teeks.
Sama lugu on ühe värava alt teise jooksmisega. Et aga neist meie õue kedagi ei tuleks.
Ükskord Narva sugulased peatusid oma autoga tänaval. Tulid akna taha ja koputasid. Topi sai aru, et need pole õiged ja sõbralikud inimesed – meie jutu järele. Hakkas ka kurjalt haukuma. Lasime nad sisse, koer tahtis hammastega kallale minna. Aga oma elu jooksul ei hammustanud ta kedagi, haukus vaid kurjalt. Seda ka seekord. Nad lahkusid.
Aga Topile jäi see kole moment meelde. Lähen alati kurjaks ja ärevaks, kui keegi juhtus köögiaknale koputama. Topil olid ka omad sõbrad, keda ta teadis ja kelle peale kuri ei olnud. Üks Jüri käis ikka meil. Vahetas köögis riideid ja seadis oma pampe. Jalgratta jättis õue Topile valvata kui ise Tallinnasse sõitis. Topi nuuskis ka neis kottides, aga midagi talle ei antud.
Meie peres kujunes nii välja, et Milvi käis vahel Saaremaal oma asju ajamas. Kas Topi ka seda äraminekut märkas – ei tea. Aga seda küll, kui Milvi teda enam tuppa ei kutsunud ega teda näha ei olnud. Paar päeva passis õueväravat, et aga ikka tuleb. Aga aegamööda unustas ja hakkas jälle korralikumalt sööma. Mida ta oma peas mõtles, jäi teadmatuks.
Siis paar nädala pärast oli Milvi tagasi. Lasin tal üksinda minna aiavärava taha, peatuda ja mitte sõnagi lausuda. Topil jäi jooksmine ja haukumine pooleli. Ei näinud kohe, kes see „võõras“ on. See kestis vaevalt 5 sekundit, kui saba hakkas Topil käima. Siis aga juba ka väravat nuuskima. Tundis ära. Kui Milvi oli juba oma kompsudega õues, ei tahtnud ümber ta jalgade keerutamine lõppeda. Silita-silita-patsuta! Kui siis veel kompsusid lahti tehti, tuli sealt ka lihamaiust. Küll tal oli terve õhtupooliku hea meel.
Keegi tõi Topile väikese kanamunasuuruse ping-pongi omadustega palli. Maha kukkudes see põrkas kõrgele õhku ja edasi veel mitu korda kuni maha jäi. See ostus Topile tõeliseks mänguasjaks. Seda mängisime temaga koos kahekesi. Viskasin palli kuhugi ja Topi otsis selle üles ja tõi mulle kätte. Lausa kümneid minuteid kulus, enne kui ta ära tüdis. Vahel viskas ta ise seda palli üles ja püüdis kusagilt kinni. Loopisin isegi teise tuppa palli. Ka sealt tõi ta mulle tagasi. Halvem lugu oli siis kui pall veeres diivani alla. Siis pidin tooma ahjuora ja palli välja koukima. Topi oli kõrval ja vaatas ka, et kas ma saan selle veel kätte. Muidugi sain, ta pani palliga kohe jooksu. See oli siis, kui meil ei olnud veel vaipa põrandal. Vaibaga pall ei põrganud ja seda mängu me mängida ei saanud. Meil oli ka üks tavaline väike kummipall, aga see ei olnud hea. Oli liiga suur Topile suhuvõtmiseks. Mis teha, igat asja ei lubata ka närida ega laiali vedada. Suur nõrkus on Topil taskurätikute ja laualappide vastu. Kui kätte saab, peeneks närib.
Aga tule tegemiseks teeme puupilpaid ja laaste. Meil on puupliit ja ahi. Kui neid väikse kirvega peenemaks lõhume, on ka Topi abis. Ta valib endale midagi välja, läheb sellega eemale ja närib. Kes seda koera mõtet teab? Ehk tahab aidata tuld teha.
Ahjuuks on madalamal ja sealt paistab tuli vilkuvat, kui ahi köeb. Ta ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Kui aga talvel õuest külma käest tuleb, on esimene asi soojendada end ahju paistel. Midagi on ta mõistuse koodis aastatuhandete arengust alles.
Kartuli ja õuna koorimisel on Topi juures. Et antagu talle ka mõni lõik. Sööb selle samas raginal ära. Õunad meeldivad talle rohkem.
See on hea, et ta mingisuguseid susse ega saapaid ei näri. Aga vahel kontrollis küll, mis köögi lauale on jäetud. Kord läksime tülli sellest, kui ta kanakintsu tahtis õue viia. Lausa hambad lõi mulle kinganinasse. Väiksena magas ta oma perega vist papist kastis. Ja nüüdki püüab ta kasti vahel magama minna. Kojas on tal puukast riidealusega. See on ta kodu. Kui ta hommikuti tahab kauem magada, vahib ta meie tegevust tükk aega üle kasti ääre, enne kui õue tuleb.
6. Minu haigus.
Sain Seli Sanatooriumi tuusiku. Tuusik küll, aga kuhu ma selleks ajaks Topi jätan. Õnneks olid pehmed sulailmad ja Topi ei pidanud kogu aeg toas istuma. Naabri Anne ja Rein olid nõus Topile süüa andma ning teda ööseks tuppa laskma. Koer jäi nendega rahule. Oli nendega sõber. Käis ise nende õues, kui lahti pääses. Või kuulas nende juttu, kui nad meie õueväravast mööda käisid. Aga puudust tundis ta minust küll. Aga parata polnud midagi. Ei leidnud mind ja pidi teistega leppima.
2012 a. lõpus sain puugi käest hammustada. Ilma mingi ravita läks haiguseks. Kadus südame rütm ja 2013. a. jaanuaris ka eluga hakkamasaamine. Olin nädala Rakvere EMO haiglas. Hakkas parem. Milvi tuli selleks ajaks majapidamist juhtima. Vaja ahju ja pliidi alla tuli teha ja koer sööta.
Sain vähe paremaks ja lasti koju. Kuid aprillis haigestusin veel hullemini. Haiglas asi hoopis halvenes. Kui mind välja kirjutati, öeldi Milvile, et paar päeva elab veel. Toodi mind III korruselt alla ratastoolis. Eks mu mõistus oli küll selge, aga ma olevat siniseks muutunud. Rohutabel anti kaasa, mida pean võtma. Aga seal ei olnud midagi erilist tervendavat.
Tänu Milvi hoolitsusele tervis hakkas muutuma paremuse poole. Olin oma toas voodihaige. Oma osa oli ka Topil. Millest ta küll aru sai, et ta peab minu lähedal olema? Kas oli surnulõhn juba küljes? Ta käis ühtelugu mu voodi ees ja mind nuusutamas ja pai ootamas. Öösiti magas ta minu voodijalutsis. Läbi teki mõjus ka ta soojus mu külmadele jalgadele hästi. Ta oli minu juures ilma erilise käskimiseta.
Kulus mitu päeva. Haigus ei läinud hullemaks. Hoopis paremaks. Söögiisu tuli tagasi. Suur sündmus oli see, kui ma esimest korda läksin kööki laua taha sööma. Topi oli jätkuvalt minu toas. Varsti viidi minu laud voodi eest ära. Siis ütlesin Topile, et ära rohkem voodisse tule. Maga voodi ees põrandatekil. Seda ta ka tegi. Hakkasin ka päeva ajal teises toas rohkem olema. Peagi sain taas jalad alla. Pidin hoolas olema, et juurde ei külmetaks. Topi õppis minu toolil magama, kui toas oli. Siis ka suve poole minu kirjutuslaua all.
7. Edasisi sündmusi.
Suve 2013. a. jooksul tervis paranes veelgi. Kannatasin ainult rohkem jõuetuse ja väsimuse all. Milvi aitas aiatööd ja kütte muretsemise tööd teha. Käisin arstlikus kontrollis ja sain puude tõendi.
Autojuhiluba kehtis edasi ja see ei valmistanud mulle raskusi. Olid ju mul sõidud siin V-Maarja ümbruses. Põhiliselt Avispea maakodu vahet sõites.
Suursündmuseks oli tütretütrel Elenil pisipoja Marteni sündimine. Tal oli raskusi üksinda pisipoja kasvatamisel, kuna eelmine laps Laura oli alles 1 ½ aastane. Õiget kodu ega abilist ei olnud. Elasid Kuressaares.
2015. a. tuli Elen oma lastega lühikeseks ajaks meile V-Maarjasse. Milvi sai teda aidata. Oma ema Epp ei teinud aitamisest väljagi. Marten juba käis.
Nüüd jõuan Topi juurde jälle tagasi.
Topile meeldisid väiksest peale väikesed lapsed. Ta ei olnud nende vastu sugugi kuri. Kui asi kippus kiusamiseks minema, siis Topi läks lihtsalt eest ära. Kassil oli parem, tema põgenes kohe kapi otsa.
Siis ühel õhtul kuulis Topi jälle tüminat vastu aknaklaasi. Hakkas ägedalt haukuma. Siia oli jõudnud Eleni abiellumata mees Meelis Joamets. Oleks nagu tulnud lapsi vaatama (kelle eest Elen üldse põgenemas oli). Aga sisuliselt tahtis Laurat oma juurde viia. Nagu kasvatamiseks, aga tegelikult Laura toetusraha saamiseks, et viina osta. Siia valla lastekaitsesse oli ta oma „vagad“ soovid teatanud. Keegi tuli vallast ka siia. Ja kohe nii, et võtab Eleni ahastuseks kohe Laura ära. Ma astusin vahele, et see on minu maja ja ma ei luba Laurat sulle. Siis ta otsesest viimisest küll sel korral loobus.
Kogu see suur riid toimus Topi ägeda haukumise saatel. Ta nagu sai aru, kus peab meid kaitsma. Mõni päev hiljem Meelis sundis Elenit Laurale järele sõitma ja sai Laura endale. Nüüd jäi Marten päriselt meile. Elen ei olnud võimeline Martenit Meelise vastu kaitsma. Marten muutuski meie pere liikmeks. Eelmisel kuul sai ta juba 5-aastaseks. Topil võis osalt väga hea meel olla – üks temasugune laps meil juures!
8. Topi haigus ja surm
Talv 2014/2015 on meile nii väljas kui toas külm. Kütame ahju ja pliidi all on 3 korda päevas tuli, aga ikka on külm. Eriti põrandal. Kui õhtul on kummuti kõrgusel 18ºC sooja, siis hommikuks 15ºC ja põrandal koguni veel 5ºC jahedam. Sellepärast siis lasemegi ööseks Topi ja kassi tuppa. Ja sellepärast tahab Topi diivanil magada, kus on soojem kui põrandal. Õhtul ta peab enne tuppajäämist õues pissil ära käima. Seda on ta harjunud imekähku tegema. Nagu aru saades, mis temalt oodatakse.
Peagi muutuvad ilmad soojemaks ja valgemaks. Juba ulatub päike paistma kuudi katusele. Topi käib seal päikese käes istumas. Panen talle riide ka alla. Talvel haugub ta vähem. Aga juba kevade saabudes valvab ta hoolega värava taga liikujaid. Väiksed poisijõnglased on ulakad ja loobivad Topit väikeste kivikestega. Käin neid vahel keelamas.
Juba algab suur ja soe suvi. Topi magab jälle esikus. Milvi niidab ta pika karva kääridega maha. Siis aga avastab, et Topil on üks esihammas välja kukkunud. Arvutan, et olen Topiga peaaegu ühevanune. Minul käib aasta-aastalt vananemine. Topil aga vastab üks minu aasta seitsmele aastale. Olen oma aastates tõsisemalt haige olnud. Topi tervis on alati hea, kuigi alati ta väga isuga ei söö.
Nüüd kevadel magas ta Milvi jalgadel voodis, sest külma põranda tõttu kannatasid ta jalad külma käes ja Topile see meeldis. Vahel ei tulnud ta sealt isegi meiega koos söömagi. Jäi veel voodisse. Siis ma meelitasin ja kutsusin teda eraldi. Vahel oli ta saba ka longus. Siis ma ütlesin, et „saba rõngasse, saba, saba!“ Ja näe imet, juba oligi tal saba rõngas ja hakkas süüa ootama. Milvi oli temaga juba varem õues pissil käinud.
Suvel jäi ta nagu uimasemaks. Magas mõnikord lausa päikese käes maa peal. Kraapis ennast käppadega. Mõtlesime, et on kirbud, aga siiski neid näha ei olnud. Käisin siiski loomaarstil ja tõin kirburohtu kuklale määrimiseks. See ka ei aidanud. Käisin temaga jalutamas nagu ennegi. Ka söögiisu oli nagu vähemaks jäänud. Aga vorst, kont ja kanaliha maitses talle nagu ennegi. Traumasid tal ka ei olnud näha, kuigi paar korda oli keti otsas rappides keti konksu sirgeks oma kaelaga tõmmanud. Tihti ei pidanud keti põrge teda ja pääses aeda jooksma.
Proovisime Topi aias jooksmist ühendada väikepoisi Marteni käimistega. Aga see ei õnnestunud. Topi oli nii palju tugevam, et tõmbas poisi käest lahti. Kui Isamaal päeviti autoga käisime, oli koer V-Maarjas omapead ketis. Neid lihtsalt ei saanud koos vedada.
Sügise saabudes muutus Topi uimasemaks. Ei saanud aru, mis on viga. Rääkisin oma onutütrele Aasmaale ja küsisin nõu. Too ütles, et koerale ei tohi üldse kartulit ega konti anda. Aga Topi oli meil eluaeg konti söönud. Eriti külmkapist kirvega kondiraam kui paku peal tagudes. Midagi muud pidi viga olema.
Juba muutusid ilmad jahedamaks. Aiatöö vajas tegemist, küttepuud pinusse ladumist. Topi püüdis kogu aeg meie lähedal olla. Käis lausa iga puuhaluga minuga õues kaasas.
Korraks tuli ka lumi maha. Ta tegi oma jälgi ümber maja ja puuvirnade. Aga endist ergast jooksmist Topil enam ei olnud. Aiavärav aga pidi siiski alati korralikult kinni olema, et ta välja ei pääseks. Topi söögiisu muutus olematuks. Milvil oli kassiga olnud kogemusi, et tuleb anda haput veini. Ostsime ja andsime lusikaga, ei midagi. Paar päeva nagu oleks Topil parem olnud. Aga süüa ei tahtnud isegi tibuliha mitte. Kui ta niiviisi nagu varem ei söönud, siis ta kõht ei käinud nüüd enam läbi ka mitte.
Topi ikka liikus toas, oli kus ta tahtis. Tal oli kombeks minu toas käia – mind otsimas. Kui uksel soojendasin taburetil istudes jalgu vastu ahju, siis ta läks mind märkamata tabureti alt läbi. Käis voodi juures – mind ikka polnud näha, läks tagasi. Kui siis teda tabureti alt silitama hakkasin, oli ta mind üles leidnud ja hea meelega.
9. Viimased päevad.
Päevad läksid. Sügis arenes omamoodi edasi. Lumekirmetis sulas ära.
Topi haigus muutus lootusetumaks. Oodatud paranemist ei toimunud. Loomaarst ütles, et ta juba saab varsti 13 aastat vanaks. See on koera iga. Ta ju ei söönud midagi, ei lakkunud ise ka vett. Mingi sisemine parandamatu viga pidi olema. Ise ei jaksanud enam diivanile hüpata. Kui Milvi teda voodisse püüdis võtta, siis oli tal nähtavasti valus, et hakkas urisema. Oli siis seal, kus ise tahtis. Nina oli soe, mis viitas palavikule. Aga kus ma ka toolile või diivanile ei istunud, seal oli Topi ka kohal ja toetas oma pea minu jalale. Et aga ma kuhugi ära ei kaoks.
Magama hakkas ta minu kirjutuslaua all põrandal. See oli jahedam koht ja mina olin ka nägemisulatuses. Ta ei saanud enam vett lakkuda. Milvi jootis teda paari tunni tagant. Ettevaatlikult tuli liigutada ta pead, et ta haiget ei saaks. Korra võttiski Topi Milvi pöidlast hammastega kinni. Arvates, et Milvi talle haiget teeb. Ka öösiti sai ta juua, vee neelas siiski kuidagi alla.
Püüdsin Topit rihma otsas pissile õue viia. Ta tuli ilma suurema tirimiseta järele. Ka need käimised muutusid iga päevaga lühemaks. Aga ta pingutas ja käis värava taga ikka oma pissikohti ära märkimas.
22. detsembril ta tänavale enam ei tahtnud minna. Märkis õuest endi värava ära. Tuppa tulles selle viie sammu peal puhkas kolm korda. Aga käis veel omal jalal.
Vaatasin televiisorist päevauudiseid. Topi puhkas minu jala peal. Oli näha, et liikumine on tal väga raske, aga ta ei teinud mingit valulist häält. Siis kutsusin teda oma tuppa laua alla magama. Tuli 2-3 sammu ja sinna langes pikali punasele vaibaotsale. Ei ma hakanud teda sundima edasi minema. Jäigi sinna magama. Milvi andis talle iga paari tunni järel vett lusikaga juua. Nüüd oli selge, et teda pole kauaks. Hommikul ärkan koera nutu peale. See on nagu ulgumine ja nutt segamini. Tuba on pime. Milvi ütleb, et kuula, Topi laulab! Sedasi iga mõne minuti järel ligi pool tundi. Milvi – vist Topi hakkab surema.
Viimati paneb tule põlema. Topi on istuma tõusnud. Ta nagu hüüaks meid, et kus te ometi olete? Kohe kui meid märkab, jääb ta nutt ära. Saba hakkab suurest rõõmust tonks-tonks-tonks vastu põrandat lööma. On näha, et Topil hakkab surmahirm üksinda peale tulema. Ja nüüd loodab meie peale, et ehk saame aidata nagu alati. Saab lusikaga juua ja muutub rahulikumaks. Kogu nutt ja lootus meie abile väljendavad nagu elukogemust ja inimlikke tundeid. See näib olevat lõpp. Ei ole midagi teha. Tuleb loomaarst kutsuda, kes ta magama paneb. Mis sellest, et on jõulureede. Helistame ja ta lubab tulla.
Vahepeal on Topi diivani ees vaibal istuma tõusnud. Ainult istuma, aga seda esimeste käppade toel. Tagumised on nagu halvatud ja ei liigu enam. Silitan ta pead, istun ta juures diivanil, jutustan temaga. Ta toetab esimestele käppadele ja nagu keerutab ennast nende abil. Kas ta tahab näidata, et vaadake, esimesed käpad on veel tugevad. Siis aga väsivad ka need ja ta vajub küljeli. Enam ei saa ta aru silitamisest ega oma nimest. Pea ulatub eemale, nagu surnul. Kohe on ka loomaarst kohal. Tal olevat see teenus alati valmis, et loomade elu valutult lõpetada. Võtab süstla. Kompab kaela tuiksoont ja süstib. Topi tõstab korraks pea ja siis laseb jälle põrandale vajuda. Vähe aja pärast võtab loomaarst teise mürgisüstla. Sellega otsib ribide vahelt südant ja see on juba südame seiskamise mürk. Ongi Topi meilt läinud, jäädavalt. Ilma teenistuseta meid orjanud ligi 13 aastat. Paneme ta laiba pappkasti õue. 24. detsembril matame ta aeda ploomide alla maha. Väga kurb on. Teist nii head koera pole meil kunagi olnud ega saa olema. Pisar tuleb silma. Milvi püüab väikest Martinit lohutada, kui see küsib, kus Topi on. Seletab, et Topi on kõrgel taevas ja elab oma tähe peal. Poisile jääb Topi täht meelde.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kassid ja koer. Mõned aastad tagasi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Vanemate soovil. Äkkotsusena. Polnud.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassid varjupaigast, anti muidu. Koer tuttavalt, ostsime.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja ..pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassid: Kribu ja Kratt Koer: Minnie. Nimed olidki sellised. Ema pani.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Erinevad kanalid (kõik loetelus olnu).
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei ole.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Ema hoolitses põhiliselt.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostsime spets toitu, et loom oleks tervem.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimisel.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kasside puhul hädavajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassid olid igal pool. Koera voodisse ei lubatud ning oli ka oma koht.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole vajadust olnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tähistanud. Teame küll.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Jah, sai igasugu asju kokku ostetud. Hooldused tegime ise.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Loomadest hoolitakse rohkem praegu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pole kogemust.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või - peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassid käisid kastis ja koer õues.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ikka oli. Võõrutada ei saanud. On karistatud, kuid tegelikult loom nagunii aru sellest nii ei saa.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei olnud püsivust ja oskusi trikke õpetada.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Rääkisime. Ei usu, et mõistab.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei tea.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed mängisid loomadega. Kui võimalik ja huvi, siis võib loom olla.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Suuri ja ohtlike loomi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tuhkur, rott.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kellel oskused ja võimalused, siis ok.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom võib olla ükskõik mis loom, kuid ta ei pruugi olla koduloomaks sobiv ning käiakse nt loomaias jälgimas.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?