1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Oma 41 eluaasta jooksul on mul olnud 3 koera ja 1 kass. Kõik loomad on võetud poegadena, enamus emased, vaid 1 isane. Põhjalikult vaatlen kassi, kes elab praegu meie peres, teisi pealiskaudsemalt, sest nende kasvatamisest on möödas õige palju aega.
Esimese koera Terri muretsesid vanemad mulle ja vennale, kui elasime Tapal vanaisa (ema isa) majas ja meil oli vaja hanede kokkuajajat. Mina käisin siis 6. klassis, aastal 1977. Ära andsime ta 1981.
Teise koera nime ei jõudnudki panna, sest see läks juba väiksena kaduma. Sain 1984. juulis ja samal kuul läks ta õnnetult kaduma.
Kolmanda koera nimi oli Lolo. Sain 1988. aasta oktoobris, ära andsin 1992. sügisel, kuna kolisin korterisse ja ei saanud koera enam pidada. Ta oli kasvanud üles vabas looduses ja see korterielu oleks olnud looma piinamine. Lolo sattus headesse kätesse. Tema elukaaslaseks oli isane njuufaundlandi koer Viljandis ja koos elasid nad pea 8 aastat. Pererahval oli soov neilt tõukoeri saada, aga miskipärast isasest polnud asja. Meie Lolol olid varem ju kutsikad olnud ja poegade saamine polnud talle probleemiks. Enne suri tema elukaaslane ja siis kuu aja pärast tema. Nad hoidsid nii ühte. Käisin Lolot uues kodus mõned korrad vaatamas. Ligidale ei läinud, sest ta oleks mind ära tundnud. Mul oli teda nähes alati väga kurb olla, sest olin teda ära andes justkui ilmajäänud oma lapsest. Aga mul oli hea meel, et ta sai toreda uue kodu. Kui isasele anti kont, siis lasi ta Lolol selle ennem ära närida. Mis üle jäi, sõi tema. Varem ma ei teadnud, et loomad nii ühte võivad hoida, aga see lugu tõestas seda.
Kassi Robi, kes on praegu meie pere 5. liige, saime 3 aastat tagasi 20. augustil 2003. Tal on õige pea sünnipäev, sest on sündinud 1. augustil.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Terri lugu. Isa oli Haapsalu sanatooriumis tutvunud ühe koerakasvatajaga. Nende njuufaundlandi koeral sündisid kutsikad (isa oli hunt). Me sõitsime isaga kutsikaid vaatama ja ühe emase, kõige elavama, endale välja valisimegi. Terrile meeldis ujuda ja teha kõike seda, mis meilegi. Kõik olid poolt ja kuna elasime oma majas, oli looma hea pidada. Kuna kolisime 1979. sügisel Vana-Võitu, võtsime Terri kaasa. Siin polnud tal oma suurt aeda ja ta pidi leppima 2-toalise korteriga. Kutsikate kasvatamine oli ka raskem kui Tapal. Meie korteri peal elas üks tige kepiga vanamemm, kellele koerad kohe üldse ei meeldinud. Tema teatas miilitsale, et kuri koer teda ründab. Terri küll selline polnud, vast ehk siis, kui tal pojad olid, oli pisut ettevaatlikum võõraste suhtes, aga hammustanud polnud ta kunagi kedagi. Ka on teada, et njuufad on lastesõbralikud koerad. Miilitsal oli enda koeraga olnud sama lugu ja ta ütles, et tüli ärahoidmiseks on parem koer ära anda. Koera äraviimine oli väga kurb. Meil oli seda kodus ka jutuks olnud, aga ma ei uskunud, et sel tõepõhi all on. Ükskord tulid üks pere autoga meile. Isa ütles, et viigu ma Terri nende autoga ujuma. Ja kui ta oli autos, ütles isa, et nüüd pead temaga hüvasti jätma. Nii jäingi loomast, kes oli meie igapäevane seltsiline olnud pea 4 aastat, ilma.
Nimetu koera lugu. Olin töötanud ja õppinud ülikoolis juba aasta peale keskkooli lõpetamist. Terril sündisid pojad ja meil oli koeraomanikuga kokkulepe, et Territ ära andes raha ei võta, küll aga saame soovi korral ühe kutsika, seekord isase. Arvatavasti oleks ma temagi nimeks Terri pannud, sest nii hakkasin teda kutsuma. 3 aastat oli möödas, kui Terri meie perest eemal oli elanud. Kõige rohkem tahtsin koera muidugi mina. Vend oli sõjaväes ja koera põhikasvatajaks oleks olnud mina. Kasvas ta meie peres (elasin siis veel vanematega koos) vaid 2 nädalat. Pidin minema 1984. aasta juulis Karjala-Soome ekskursioonile ja andsin koera sõbranna kätte. Tema läks tuppa sööma, kutsika jättis õue ja sealt ta kohe ära kaduski. Hiljem selgus, et Viljandist ratsutamas käinud tüdrukud olid koera linnaliinibussiga sõitma viinud. Kutsikas oli nii tark, et hakkas ise Vana-Võidu (otse läbi metsa 5 km) poole tagasi tulema. Ühe pere juures (umbes 2,5 km enne meid) oli lahke pererahvas koera endale võtnud. Njuufad pole ketikoerad, aga nemad panid ta ketti. Koer muutus seetõttu väga kurjaks. Pererahval olid pardid, mis üksteise järel koera ette jõudes otsa said. Kui pardid olid peast naksates surma saanud, lasi peremees koera maha. Lugu tuli ilmsiks palju aastaid hiljem, kui Vana-Võidu tehnikumis õppis selle pere poeg ja isa temaga loomadest juttu tegi. Muidugi oleks kõik võinud võib-olla lõppeda õnnelikult, kui ma oleks lehte kuulutuse pannud. Seega oskan kõigile soovitada, et looma kadumise korral tuleb kindlasti kohe meedia kaudu sellest teada anda.
Herda-Lolo Siiriuse lugu. Tema võtsime siis, kui meil oli sündinud 1. laps Maarja. Lolo oli sündinud Maarjaga täpselt ühel päeval - 17. juulil 1988. Elasime maal, tiik ning Peipsi lähedal ja loomal igati lahe vabalt aias ringi joosta. Kõige rohkem soovisin koera mina ja ikka just njuufat, sest need olid mul varemgi kahel korral olnud ja koera kasvatamine selle võrra lihtsam. Mulle üldse njuufad meeldivad, seepärast pean ennast lausa njuufaatikuks. Lolo oli suurepärane laste valvur. Üks õnnetu lugu juhtus 1991. suvel, mil poeg Joosep oli 1,5 aastane ja just õppinud käima. Pesin tiigi ääres vaipa. Läksin seda pisut kaugemale kuivama viima. Olin ära vast 1 minuti. Laps jäi tiigist päris kaugele. Kui tagasi tulin, oli Joosep üleni märg, Lolo samuti. Siis sain aru, et ta oli Joosepi veest välja sikutanud. Seega on ta lausa lapse elu päästnud! Lolole meeldis kõiki veest välja tirida, kes sinna läksid. Meile tuli vend uue Datsuniga külla. Lolo koos korvis olevate kutsikatega läks pakiruumi ja nii me kõik Peipsi äärde ujuma sõitsimegi. Vette aga keegi minna ei saanud, sest kohe oli ta hakkaja kõiki sealt välja tirima.
Tore lugu Lologa juhtus ka meie kodu lähedal metsas. Seal olid koprad teinud tammi, kus Lolo sai ühe kopraonu käest õnnetult keelest naksata, sest ju ta siis oli sukeldunud nende jahimaadele. Veest välja tulles oli tal koguni pea verine. Kobrastel on teadupärast väga teravad hambad ...
Robi lugu. Kassi polnud ma varem pidanud. Lapsed teatasid vanavanemate juures telefonist, et nüüd nad tulevad vaheajalt 2-nädalase kassipojaga. Varem oli seda kassiteemat kodus üles võetud, aga võtmiseni polnud jõutud. Nüüd oli see siis käes. Lapsed olid soovi esitanud, Vahurgi sellega nõus ja mis mulgi üle jäi. Ja ma ei kahetse, sest ta on tõesti suurim rõõmupall meie peres ja positiivset energiat jagab ta ka lausa kapaga.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Terri hinda ma ei mäleta, aga mingi summa isa ikkagi maksis. Koera saime isa tuttavalt.
Terri kutsika saime ema hinnaga.
Lolo eest maksin 300 rubla, mis oli omal ajal suur raha. Kuna kasvatasime kurke ja müüsime neid Leningradi turul, siis oli raha kerge tulema. Tol ajal sai 2 kurgikoti eest koti suhkrut. Sõitsin koerale järgi Raplamaale Kärusse lausa kahel korral. Mäletan, et lugesin Postimehest kuulutust ja kohe järgmisel päeval sõitsin sinna kohale. Kuna ma samal ajal imetasin Maarjat, tuli seal rindu lüpsta. Piim läks perenaise soovil kutsikatele. Selgus, et kõik kutsikad olid juba kinni pandud. Kuna ühe ostja suhtes oli kahtlusi, sest ta polnud kutsule Saaremaalt järgi tulnud, sain nädalase ootamise tulemusena telegrammi, et võin koerale järgi tulla. Kutsikad olid siis 3-kuused. Nagu teada, peab tõukoeri just niikaua ema juures hoidma. Kurb oli see, et sellest pesakonnast surid kõik 6 koera peale meie ära, jäädes katku. Miskipärast olid koerad vaktsineerimata ja sealt see kõik algas. Kuna meie elasime maal, siis oli koer saanud tugevama tervise ja oli ka karastunum. Samuti polnud võimalik linnast tuua nii kergesti igasuguseid pisikuid. Haigusebaktereid võis tuua arvatavasti jalanõudega. Lolo oksendas pea nädala. Temast polnud midagi järel. Äi oli õppinud tõpratohtriks ja ta tegi Lolole iga päev süste. Kuid koer ei söönud midagi ja jäi aina haigemaks. Temast oli järel vaid luu ja nahk. Ainult öökis. Võtsin kätte ja läksin Tartusse loomakliinikusse. Selgus, et 7 tundi hilinemist oleks tähendanud talle surma. Peale arstivisiiti hakkas ta kenasti kosuma ja ei jäänud ka kutsikad tulemata. Need paarituslood on lausa omaette teema, sest pidime vahest külas elama lausa mitu päeva, et „noorpaar“ saaks omavahel lähemalt tutvuda.
Robi said lapsed maalt vanaema-vanaisa naabrilt, tuttavalt tädilt muidu, lihtsalt otsiti head omanikku. Naabrid jätsid endale teise poja, kellest olen teinud ka pildi, ja maal käies püüame teda külastada. Tema on hoopis nelja värvi triibuline, mitte nagu meie mustavalgekirju Robi.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Arvan, et Terri nime valis vend. Kõik olid selle nimevalikuga päri. Ka vennal on praegu hundikoer nimega Terri.
Lolo sai nime tol ajal lastemultika järgi, mis oli just telelinale tulnud. Kuna ta oli tõukoer, pidi kõigil kutsikatel olema ühine perekonnanimi - Siirius. Eesnimi pidi aga hakkama H-tähega, mõtlesin selle Herda kohapeal, sest tütrele nime pannes olin ühe variandina valinud selle. Oma valitud nime saime koerale panna alles sidekriipsu taha. Hüüdsime teda ikkagi vaid Loloks. Tema täisnimi kõlas nii: Herda-Lolo Siirius.
Robile panid nime lapsed ja see oli kassi koju jõudes juba olemas. Robi toodi Alatskivilt.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Vanasti vene ajal lugesime koerte kohta suurest koeraraamatust, kus olid kirjas tol ajal esinenud tõud kogu Venemaal. Kuna kuulusime Lolo kasvatamise ajal koerteklubisse, saime vajalikku teavet koera kohta ka sealt. Tänapäeval on kahtlemata parimaks infoallikaks internet, samuti loomasaated ja ajakirjandus. Vahest ostame ka Lemmiklooma ajakirja. Oleme osalenud loomafotode võistlustel, saates Robist tehtud digipilte. Meil on palju tuttavaid, kellel on koduloomad. Pean ütlema, et mulle meeldivad igasugused loomad ja vahet teha, et see on parem kui teine, ei oskagi. Kui ka looduses mõnd looma näen, püüan seda võimalusel pisut kauem jälgida. Viimane kogemus oli sisaliku jälgimine kivide vahel, kui läksime ujuma. Nüüd, mil meil on oma kass, ei oskakski ma elu ilma temata ette kujutada. Nii tunnevad ka teised pereliikmed. Alguses oli mul natuke väike kartus, et kuidas selle kasvatamisega ikka on ja kas saame hakkama. Vahur ja lapsed olid peaaegu kohe kassivõtmise poolt, aga mind tuli ikka pikemalt veenda. Varem olin pidanud vaid koeri. Küsisime ühelt tuttavalt armeenlannalt nõu, kes pidas kassi ja on suur kassisõber. Sofia lausa kogub kasse ja võimalusel kingitakse talle alati midagi kassidega seoses. Tema soovitas panna pissimiseks suuremasse plastkaussi kassiliiva. Sofial on kassi jaoks teinegi kauss, kus sees kuivatatud heinad, ja seal käib kass lihtsalt lesimas. Värsket heina ta vahetab suvel üsna tihti, kui õues käib. Tema soovitas ka kassi steriliseerida, kui teisiti ei saa.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kuna mulle meeldivad suured koerad, eriti njuufad, on mul soov kunagi peresse just nimelt see koer võtta. Aga see juhtub alles siis, kui saame kord oma maja ja tal on võimalik vabalt õues ringi liikuda.
Minu arust looma võtmisel on kõige olulisem see, et loom saaks aru, kes teda vajab. Muidugi tuleb enne kõvasti kaaluda, kas teda on ikka võimalik pidada, nagu loomale hea on. Leian, et looma pole mõtet võtta sellel, kes teda vaid pissitamise ajal välja jalutama viib. Loom vajab pidevat seltsi ja hoolt. Olen ise märganud, et kui suvekuudel nädalaks kodust ära läheme ja kiisukese naabritädi hooleks jätame, on ta meie saabudes nii õnnelik, aina tahab sülle ja musi. Tädi Õie jälle räägib, et nii kui ta tuppa tuleb, liibub kass igal ta sammul tugevasti tema jalgade vastu, et kuku või pikali. Kahjuks on tihtilugu nii, et kodust ära minnes pole looma võimalik kaasa võtta. Ta pole harjunud ka sõitmistega ja sõites hakkab kõvasti kräunuma.
Loom ongi omapärane ja isikupärane just tänu oma erisusele. Robi oli väiksena peaaegu musta värvi, aga suuremaks kasvades läksid need vähesed valged täpikesed kehal suuremaks. Nina ots on tal ebasümmeetriliselt valge (ühelt poolt pisut rohkem, teiselt vähem). Iga käpa otsas on valge suss, aga igale käpale on seda valget antud erinevalt. Kõhu alt jookseb väike triip üle pea sabani. Kaelas on tal justkui sall, mis on valge vaid lipsu kohast.
Robi on oma välimuse pärast lausa kiita saanud. Kord kassiga sidesse minnes ütles vastutulnud proua, et tema pole küll nii pisikesel kiisul nii pikki vurre näinud. Tihti öeldakse, kui Robiga õues jalutan, et Robil on sama mustad juuksed kui minul ja hästi ei saagi aru, kus kassi karvad lõpevad ja minu omad algavad.
Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusi vaatamas olen küll käinud (eelmisel aastal nii kassi- kui koertenäitusel), aga ise koeraga osalenud vaid ühe korra. See oli 27.05.1990. aastal, mil Tallinna Hipodroomil peeti rahvusvahelist koertenäitust. Mäletan, et koju tõime sealt päris hea koha. Sinna sõitsime Tartust ekstra näitusebussiga, mis oli koeri täis. Karvase ja koheva karvaga Lolo sõbraks oli üks suur ja peenike koer, kellel sõidu ajal nii külm hakkas, et ta pidi ennast Lolo paksude karvade vastu toetama. Suured koerad olid bussi tagumises otsas, aga ukse vahelt puhus külma tuult ja nii hakkas mõnel loomal jahe. Näitusel tuli teha jalutusring, kontrolliti hambaid ja vaadati seljajoont. Diplomi ja medali andsin Lolo uuele peremehele koos kõigi tema asjadega (kamm, rihmad, magamistekk).
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Huvitav on see, et kassi tahtsid ju tegelikult lapsed ja mees ja mina olin alguses ehk pisut vastugi. Aga nüüd ei oska me küll elu ilma temata ette kujutada. Ta on nii oluline pereliige - arvan, et nii mõnedki tülid aitab kass ära hoida, sest võtame ta lihtsalt sülle, paitame ja tüli ongi ununenud. Lapsed hoolitsevad kassi eest enamasti siis, kui meid kodus pole. Mina hoolitsen siis, kui kodus olen. Annan süüa, vahetan vett, liiva. Meie kodus olles võib ta liikuda vabalt kõigis tubades, aga kui ära oleme, saab ta olla koridoris, köögis ja rõdul. Ka magada võib ta ükskõik kus, ta on ju ainult tubane kass ja sama puhas, vaata et puhtamgi kui meie, sest ta peseb ennast päeva jooksul vähemalt 10 korda. Kahjuks pole ta kunagi saanud joosta ringi murul, sest mine tea, järsku paneb ajama ... Ostsime talle küll rihma, et kui vaja, siis kasutame. Aga talle see kohe mitte ei meeldi, hakkab peast ära kiskuma ja siis me seda ei pane ka. Mõelnud olen, et küll oleks tore ta teinekord aiamaale kaasa võtta ... Talvel olen teda pannud lumele ja pisut lumes veeretanud.
Päevas kulub kassi peale umbes 2 tundi, oleneb sellest, kas temaga ka mängida või lihtsalt hoolitseda. Kui mind pole, hoolitsevad lapsed või mees. Kui päris ära oleme, siis tädi Õie. See juhtub enamasti suvekuudel, sest siis on ka lapsed vanavanemate juures. Üle nädala me korraga tavaliselt ära ei ole. Ja seda suve kohta enamasti vaid korra.
Minu päev algab enamasti nii, et Robi ajab mind tavaliselt üles. Talveajal hüppab ta lihtsalt toolilt maha, kuulen mütsu, seejärel asub ta käpaga magamistoa ust lahti kiskuma (paneme selle peaaegu kinni, sest koridorist tuleb jahedamat õhku), aitan teda, sest voodi on ukse juures, ja olengi üleval. Kooliajal ärkan 6.15 ja enamasti ongi Robi see, kes juba magamistoa ukse juures istub ja mind ootab. Annan talle süüa, juua. Teeme oma hommikused toimetused ära ja juba jälle ta magab. Nii kordub see terve päeva 2-3 tundi magamist, siis tund ülevalolekut ja jälle tuttu. Kui ma leian, et ta karv tahab kammimist, teen seda. Mitte iga päev, vaid vastavalt vajadusele. Pesnud me kassi ei ole, küll on ta saanud aga vahel märjaks, kui olen vihmase ilmaga üle õue naabritädi juurde läinud, kass õlal. Nii me siis käimegi jalutamas. Mina hoian teda tagumikust ja tagumistest käppadest, tema laiutab enamasti minu vasaku õla peal. Talle meeldib külas käia. Tal on tädi Õie diivanil isegi magamise koht. Kui ütlen: „Lähme tädi Õie juurde", kurrub ta vastu ja ajab ennast minu najale püsti, et saaks õlale hüpata. Meil on 3-4 kohta, kus me jalutamas käime. Kord kuus käime sidest lastetoetust toomas. Miks seal? Sidetädi Tiivi kass jäi just siis auto alla, kui meie Robi saime. Tema kass sarnanes natuke meie omale. Tädi Tiivi võtab lausa kassi sülle ja räägib temaga. Meie trepikojas esimesel korrusel elab tädi Anni, kes käib pidevalt Aravetel oma laste juures. Anni juures käime toas ja rõdul lilli kastmas. Senikaua, kui mina kastan, kolab Robi mööda tuba ja pühib tolmu (nagu tädi Õie ütleb). Kui me pole tükk aega Õie pool käinud, ütleb tema, et ongi juba viimane aeg, sest ämblikuvõrke on kõik kohad täis. Robi tuleb siis voodite tagant välja, nina tolmutuuste täis. Huvitav on see, et kass saab ennast nii peenikeseks teha ja seega mahub väga kitsast vahest läbi. Peaasi, et ta pea sinna sisse mahub.
Muidugi meeldib Robile ka mängida, sest minu arust pole ta veel üldse täiskasvanud kassi moodi. Ainult kui vaadata tema nägu istumise ajal, võib aru saada, et ta on juba küllaltki täiskasvanud ja 3-aastase isase kassi nägu. Kui aga hakata teda taga ajama, muutub ta rüblikuks. Vahest ta lausa kutsub endaga mängima, kraapides mind käpaga jalast ja andes märku, et ta ootab mind ennast taga ajama. Nii me siis jookseme üksteisele järele. Kui mina ta olen vanni alt või lastetoa laua või kiigu alt üles leidnud, panen ise suure jooksuga ajama ja temal tuleb mind otsida. Talle meeldib magada hästi soojas kohas, näiteks arvuti monitori otsas. Kord juhtus aga nii, et ta suure une ajal sealt otse maha potsatas. Ükskord sain ta enne kukkumist õnneks kätte.
Ühe osa mängust moodustab kahtlemata tubade sassiajamine. See näeb välja järgmiselt. Kui ta leiab mingi ajalehe, peab ta tingimata selle alla minema, võimalusel ära kortsutama ja katki kraapima. Kilekotid, olgu need siis väikesed, et vaid pea sisse mahub, või hästi suured, on samuti tema maiuspalaks. Kui aga tuleme reisilt või läheme sinna, peab ta saama tingimata kottide sisse pugeda ja kui parajasti uneaeg on, jääb ka sinna magama. Omaette elu toimub kastide sees, sest ka need on tema ühed lemmikud. Näiteks ostsime hiljuti mikseri, mis käis karbi sisse. Muidugi oli see kast vaja kohe endale võtta. Eriti tore, kui sellele saab ka kaane peale panna. Ühesõnaga meeldivad talle kõik asjad, kuhu saab sisse pugeda. Seal olles on tal siis hea käpaga kõiki kriipida ja näidata, et see on hetkel minu pesa, teie aga hoidke kohe heaga siit eemale.
Muidugi oskab ta ka pahandust teha. Näiteks kolme aastaga on suure toa tugitoolide ja diivani nurgad kõik ära rikutud, sest need on puust ja temal on ju vaja kusagil küüsi teritada. Kui ta väike oli, tõin talle küll puuhalu, aga see polnud nii hea kui diivan. Ja lillepotid ... no need on ju lausa maiuspalad. Kui vaid saaks sealt mulda välja kraapida ja lilli sasida. Ka niisama on neid tore näksata. Olen lõiganud papist rõngad, mis kleepsuga lillepottide peale käivad. See aitab ära hoida kõige hullema. Kui aga mõni pott ikka liiga suure mullaga on, peab ta seal kraapimistöid teostama. Ja suhkur ... See on tõeline magustoit! Sünnib lihtsalt süüa ja kui rohkem oleks, siis ka kraapida.
Kuna ta on ikkagi isane kass, siis tuleb tal vahel tuju teha kole kõva näu, mis vist tähendab seda, et ta kutsub enda juurde emaseid. Jah, meie trepikojas ongi ka emane kass, aga hiljuti hakkas Elisabet teda nii kiiresti taga ajama, et Robi hirmust püksi tegi ja ma pole teda enam külla kaasa võtnud. Algusaegadel olid nad lihtsalt sõbrad ja vaatasid üksteist, siis juba tuli mõni käpahoop, kus Robi jäi kaotajaks pooleks, ja nüüd Robi kardab teda. Muidugi tuleb seda arvestada, et see kõik juhtus mitte meie kodus ja eks iga loom kaitseb oma territooriumi.
Robile meeldivad külalised, sest enamasti viitsib võõras kassiga mängida. Toredaks näiteks on väike 3-aastane naabri-Rene, kelle kõige parem mänguasi on nöör. Vahest sõlmitakse sinna otsa kas lennuk või auto ja tagaajamine võib alata ... Veel meeldib talle lillelõhn. Ta nuusutab kõike, näiteks öökuninganna õisi, lillhemeid või roose. Talle meeldib, kui teda kõhu alt silitada. Nii võib ta lausa magama jääda. Sirutab end pikalt välja ja muudkui kaifib ...
Robile ei meeldi müra. Kui naabrid teevad remonti, on asi lausa hull, sest ta ei tea, kuhu müra eest peitu pugeda. Samuti ei meeldi talle tolmuimeja. Kui ma selle juba välja võtan, jookseb ta kiiruga rõdule või köögi laua alla. Huvitav on see, et kunagi kartis ta ka mikserit, aga praegu enam mitte.
Eks ta ole muud pahandust ka teinud. Umbes aasta tagasi oh ta linnu toas maha murdnud. Eks lind vaeseke sai kuidagi rõdult tuppa ja saagiks ta langeski. Robi oh linnul suled ära kiskunud ja kui ma hommikul ärgates koridori läksin, oh mu esimene ehmatus õige suur, sest nii jubedat vaatepilti poleks ma Robi poolt tehtuna küll lootnud leida.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Enamasti tuleb tal söögiisu peale kui meilgi. Seega sööme köögis enamasti üheaegselt. Tema annab minu kööki saabudes märku kõva kurrutamisega ja jala vastu nühkimisega. Siis panen talle tema oma krõbinanõust (selle sai ta jõuludeks loomapoest kingituseks) kausikese täis, millest jätkub kogu päevaks.
Kui 51-liitrisest ämbrist vesi alanenud on, valan selle täis. See veenõu jäi talle nii, et mul oh lillekastmise ämber enne tema tulekut köögis tooli all, hiljem, kui ta suuremaks kasvas, hakkas ta sealt vett jooma. Ise pole me talle süüa teinud. Väiksena sõi ta küll vahest võileiva pealt ära pasteedi või vorstiviilu, aga nüüd ta nii ei tee. Kui midagi laualt ära võtab, siis lihtsalt mängimiseks. Alguses oh tal väike 2-osaline kausike, mis anti krõbinapakiga kaasa. Ühele poole käis toit ja teisele vesi. Kuna ta aga armastab süüa nii, et krõbinad lendavad igas ilmakaares laiali, siis muutusid need vee sees pehmeks ja süüa ta neid eriti ei tahtnud. Hiljem sai ühele poole pandud kuivtoitu ja teisele vedelat pakitoitu. Alguses maitsesid talle kõige rohkem vedela Kitekati 4-sed pakid, mis sisaldasid kana-, kala-, juurvilja- ja loomalihasegusid. Kui me eelmise aasta mais kassi steriliseerisime, pidi ta hakkama sööma arsti poolt soovitatud eritoitu firmalt Royal Canin, et ei läheks paksuks. Nii lõppes see vedela toidu andmine. See kuivtoit on mõeldud just kastreeritud isastele kassidele ja sisaldab kõiksugu vajalikke aineid, mida kass vajab. Samuti ei oksenda ta enam, mis oh tingitud sellest, et kass lakub ju pidevalt enda karvu. Kui hindu vaadata, siis selle firma toit on väga kallis, võib öelda, et poole kallim kui tavatoit. Ühte 3,5 kilost pakki sööb ta pea poolteist kuud ja see maksab 357 krooni. Umbes 100 krooni eest ostame kuus talle liiva. Kui ta oh väike, pakkusime talle ka toorest kala, aga see talle eriti ei maitsenud ja ta oksendas selle lihtsalt välja. Ka hiiri on ta oma elus 3 tükki 2. korruselt (sest me elame siin) kinni püüdnud, aga peale pikaldast hiirepiinamist oleme nad lihtsalt kempsust alla visanud. Ükskord oh ta hiirega mänginud juba mitu tundi, teine vaeseke oh täitsa invaliid ja ei saanud enam käia, vaid lohistas oma keha järel. Seda vaadata oh väga nukker, aga loom peab ju jahti ja tema jaoks on see nii tavaline.
Süüa maitseb talle ka jäätist, vahukoort, hapukoort, keefiri, jogurtit, vaniljekastet jm, muidugi pisut, kausi servast või sõrme pealt vahel harva, aga siiski. Ühesõnaga on ta paras maiasmokk!
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme 2 korda kassi vaktsineerinud (kord aastas) ja sügisel saab ta valla loomaarstilt juba 3. süsti. See talle eriti ei meeldi, aga peab. Panen ta siis kandekotti, jätan pea välja ja nii me sammume side ette, kuhu loomaarst sõidab oma autoga. Kui mõnel on selline koer või loom, keda ei saa kaasa tuua, sõidab arst ka koju. Eelmise aasta mais Robi kastreeriti ja ta ei saa enam järglasi. Kuna ta hakkas kõiki kohti märgistama, tuli see op ette võtta. Algul arvasime, et ehk piisab sellest, kui peale pissimist pritsida ühe vedelikuga (kasside ja koerade peletusvahendiga PINK NIT), aga sellest polnud kasu. Ja op tuli ette võtta. Teine kord teame, et seda tuleb teha võimalikult vara, sest loomale on see suur piin. Meie kass oli pea nädal aega haige. Tagumised jalad olid nõrgad ja loom oli loid. Kuid peale toibumist polnud midagi muutunud - elav oli ta endiselt, jooksis koridoris kõik pikali, kes ette juhtusid. Alguses oli ta nii pisike, et polnud vahest nähagi. Alles kui kõva piiks tuli, oli teada, et keegi on jala all. Ja huvitav oli see, et sammu tegema hakates teda jala all veel polnud ... Muidu pole meie kass veel haige olnud, vahest ehk on mõned korrad aevastanud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Arvan, et seda on vaja teha. Naabrid annavad oma Elisabetile teatud aja tagant tablette. Kuna meil on isane, ei oska selle kohta rohkemat öelda.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Paaritasime Lolot teadlikult, sest tahtsime tõupuhtaid kutsikaid. Muidugi on sel ajal koera pidamine raskem, sest ta peab olema kinnises ruumis ja ei tohi juhuslike koertega kokku saada. Sel ajal emasloomast erituv lõhn toob aga isaseid kokku kogu ümbruskonnast. Ja on kohe tegu, et neid eemale peletada. Peale selle kipuvad nad sel ajal lausa kodu läheduses elama. Meie kandis üks koeraomanik oli lausa mures, et kus loom on. Rahustasin siis teda, et ta elab praegu meie talu juures. Neid võib küll ära ajada, aga isasloomad tulevad ikka tagasi ja väga kaugelt, muide.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassil polegi õiget pesa, sest ta magab seal, kus parajasti inimene on või tal lihtsalt meeldib olla. Kui lapsed on toas ja tal parajasti uneisu, läheb ta lastetuppa kiiktooli, vahel magab öösiti ka Maarja jalgade juures. Minu ja mehe magamistoas magab ta meie arvuti taga töötades kas arvuti peal, kõrvalolevate tekkide otsas või, kui me magame, siis tooli peal patjade otsas või voodis jalgade läheduses teki peal. Suures toas magab päikese sisse paistes kas päikselaigus (kasvõi keset põrandat, laual), toolidel või diivanil, enamasti keras. Kui tal on arvuti otsas väga palav, viskab ta ennast maha, ajades käpad hästi laiali. Kui meid kodus pole, on ta esiku diivanil või toolidel.
Ükskord juhtus selline lugu, et Joosepile tuli sõber külla ja jättis välisukse lahti. See oli vaid mõni minut, kui avastasime, et kassi pole. Vahur läks välja maja tagumisest uksest ja kuulis kohe kõrval trepikojast heledat kisa. Robi oli sama 2. korruse ukse taga, kus meiegi elame. Ta istus lapse nukuvankris ja ootas tuppalaskmist. Kui Vahur teda sülle võtma hakkas, hakkas kass veel rohkem nutma, arvates, et teda tahetakse ära viia. Ta oli lausa hüsteerias ja värises, vaeseke, tuppa tuues veel tükk aega. Kass oli tõelises šokis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaks korda on Robi reisinud, neist ühe korra ebaõnnestunult. Need olid siis, kui Robi oli pooleaastane ja oli talvevaheaeg. Lapsed tahtsid minna Alatskivile vanavanemate juurde koos kassiga. Nad ostsid Raplast piletid Tartu, kuid nii kui nad bussiga sõitma hakkasid, hakkas kass väga nutma ja tahtis mööda seina üles ronida. Nad hoidsid Robit süles, paitasid, kuid asjata. Kuna ta polnud varem sõitnud, oli kõik talle võõras. Lapsed tulid 10 km pärast bussist maha ja sammusid tagasi kodu poole, kass lukuga spordikotis. Kuna olid jõulud, tahtsime kodust ära minna ja võtsime ikkagi kassi kaasa. Enne aga ostsime talle loomaapteegist tablette, mis looma 2 tunniks rahulikumaks teevad. Üle ühe tableti ei lubatud väikesele loomale anda, sest see võivat kaasa tuua kurbi tagajärgi. Rohi mõjus 2 tundi ja seejärel muutus ta pisut virilaks, aga õige pea olime ka sihtpunktis. Peale seda talvereisi me rohkem temaga sõitnud pole, sest leidsime hea võimaluse tädi Õie näol, kes meie kiisut vajadusel valvab.
Loomahotellis pole käinud, aga see võiks huvitav olla. Mina nagu ei teagi siinkandis selliseid kohti.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Robi on sündinud 1. augustil ja seda oleme ka tähistanud. Kingime siis mõne toreda mänguasja (hiire, palli, rõnga). Erilisi sööke talle ei anna, sest tema oma krõbinad maitsevad talle kõige meelsamini.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riietest ei tea meie kass midagi. Lipsu, prille ja mütsi oleme talle proovinud, aga eriti kaua ta neid kanda ei taha. Kassipesu pole teinud. Vast paar korda pepupesu, kui see on kakaseks jäänud. Spaas talle kindlasti meeldiks, sest oleme näinud, kui väga ta tahaks meiega vanni tulla.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik üle hoolitseda. Arvan, et see juhtub siis, kui peres peale looma kedagi ei ole ja teda kasvatatakse nagu oma last. Mulle tundub, et tegelikult oleme meie ka Robi eest võib-olla liiga palju hoolitsenud ja teda hellitanud, aga see on sellepärast, et meil pole väikseid lapsi, keda nunnutada. 16- ja 18-aastased lapsed ju enam sülle ei mahu! Ja nunnutada nad enam ei taha.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomadele rohkem mõeldud. Neile on võimalik osta lausa oma kodu (kuut, maja) või pesa. Nad saavad vitamiine, mis on vajalik neile loomadele, kes ei saa õues käia või kelle toit seda ei sisalda. Toidu valik on suur ja seda saab lubada oma lemmikule vastavalt rahakoti paksusele. Ka tõuge on juurde tulnud. Minu jaoks on eksootilised loomad täiesti karvata kassid ja koerad. Kunagi, kui neid esmakordselt nägin, tundusid nad liiga imelikud, aga praegu on meie majas ühel perel selline tõukoer ja minu arust on ta täitsa vahva. Nii et arvamus loomade suhtes võib muutuda, kui ise selle loomaga kokku puutud. Loomade märgistamine on vajalik, sest nii saab peremees oma lemmiku kadumise korral kiiresti kätte. Peagi hakatakse seda tegema Tallinnas, loodetavasti varsti ka mujal Eestis.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Mina pole ise ühegi looma surma juures olnud ja seega puuduvad ka kogemused. Kõige viimane kogemus looma surmaga oli umbes nädal tagasi. Minu tuttav on bussijuht. Ta käib tihtilugu pikematel reisidel. Tal oli rotveiler Džäkk, kes valvas kodu, kui ta ära oli. Lapsed andsid siis koerale süüa. Koer oli aga ennast ketist lahti tõmmanud ja teise koersõbra juurde läinud. Muidu oli ta üsna kuri, aga mind näiteks hammustanud ta polnud ja ka teisi mitte, kuigi peremees alati enne hoiatas, et igaks juhuks ei maksa temaga eriti tegemist teha. Purjus inimesi ta ei sallinud, nagu enamus koerad. Külas elab aga loomavihkaja, vanapoiss, kes kõik hulkuvad koerad lihtsalt maha laseb (kuigi tal selleks luba pole), ja nii oli seegi koer saanud selle mehe püssist lausa kaks pauku, nii külarahvas rääkis. Laskja oli looma metsa viinud ja kui peremees 2 nädala pärast koju tuli, sai ta alles loost täpselt teada. Mis matuseid sa enam pead, kui see mees ütleb, et tema pole midagi teinud. Koera peremees ütles, et uut looma ta niipea ei võta.
Meie naaberküla servas elab üks tore vanaproua Elsa, kes armastab väga loomi. Tal oli Lassie-tõugu koer, kes paar aastat tagasi ära suri. Elsa mattis looma taluõue maja otsa. Käisin sellest hauakääpast tema soovil isegi pilti tegemas. Sinna on palju ilusaid lilli istutatud ja see on väga kaunis. Pisut hiljem toodi talle kutsikas, keda ta sai kasvatada täpselt aastaseks, ja siis viisid pärijad looma koerte varjupaika, väites, et vanaproua ei saa tema kasvatamisega hakkama. No kuidas on see võimalik, kui ta suutis koera kõige raskemal kasvamisajal üles kasvatada. Elsa nutab iga päev taga oma koera ja on kole õnnetu, aga midagi pole teha ... Tükk aega arvas ta, et ööseks saiatükke trepile jättes söövad rebasekutsikad need ära. Siis aga selgus, et kass. Ja nii ongi ta endale saanud vähemalt kassi, kes teda vajab.
20. Milliseid ,,kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Teadupärast on kasse väga raske õpetada, aga kõige üldisemad asjad peaks iga peremees suutma loomale selgeks õpetada. Kass on puhas loom ja enda välimuse eest hoolitseb kõige paremini ise. Kuna Robil pole pikk karv, siis see ei puistu ja mina kammin teda vastavalt vajadusele üle päeva, sest pehmed udukarvad ikkagi tahavad kammimist. Lillepottide osas on peletusvedelik ja papid. Seega on lilled kontrolli all. Laualt toitu ta enam ei võta, sest see lihtsalt ei maitse talle. Hädal käies kipuvad tal mõned liivaterad üle kausiserva lendama, aga need pühib ära see, kes parajasti seda näeb. Muidugi meeldib tal ajalehti katki kraapida, aga selle koristamine pole eriti raske. Samuti põrandavaibad on ühed tema lemmikud, kuhu alla on hea peitu minna ja sealt alt teisi käpaga puudutada. Kuna ta oma küüsi pidevalt ise teritab, siis pole ta küüned liiga pikad ega ohtlikud. Vahel on meil väiksed hammustusetäksed küll kätel, sest talle meeldib käsi pureda. Muidugi tuleb ise olla kärme, et õigel ajal lõpetada see mäng, mis võib pikapeale muutuda metsikuks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Mina nagu halva harjumuse näiteid ei tea, sest oleme Robil ise lubanud diivani ääri kraapida, kuna plaanime uued osta. Aga kahtlemata on inetu, kui loomale tehakse haiget. Kuna loom on elusolend, saab ta väga hästi aru, kui temaga kurjustada asja pärast (näiteks pissis sussi sisse). Muidugi ta märgistas oma territooriumi ja tegi seda sellel eesmärgil. Meie karistuseks riidleme Robiga. Ei pea õigeks, et teda karistada söömata jätmisega, sest see pole õige.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kuna Terri ja Lolo käisid koertekoolis, said nad vastava väljaõppe. Koerad alluvad märksa paremini dressuurile ja neid on hea õpetada. Eks väike maius taskust kulub iga õpetuse juurde ja sellepärast loom teatud trikke õpibki. Kassi puhul, kui ta pole näitusekass, pole õpetamine oluline. Piisab sellest, kui ta saab aru, mida ma talle ütlen: sööma, õue, sülle, ei tohi. Muidugi saab ta neist aru siis, kui ta seda tahab.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägivad arvatavasti kõik, sest olen teiste vestlusi pealt kuulnud. Minu arust saavad kõik loomad inimkeelest aru. Muidugi meeldib Robile, kui ma talle kurriga vastan. Kurr teeb ta sööma tulles, voodisse tulles, sülle tulles, mängides, ühesõnaga väga erinevates olukordades. See on märk, et tal on hea tuju ja ta tahab, et sa temaga tegeleksid.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Näiteks sellised loomad, kes on väga paksuks söödetud. Muidugi võib mõni loom ka haige olla, aga enamasti on oma lemmikule liiga palju lubatud. Minul õnneks selliseid kogemusi pole.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kui lapsed kassi tõid, meeldis neil väga looma eest hoolitseda, aga ajapikku võtsin mina hoolitsemise üle. Kui nähakse, et loom on häda teinud ja see tuleb ära koristada, teevad nad seda. Ka süüa-juua panevad, kui nõud on tühjad. Iga laps vajab looma. See teeb teda sõbralikumaks, seltsivamaks ja hoolivamaks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kui mul oli Lolo, suhtlesin klubiliikmetega pidevalt, sest see käis koerapidamise juurde. Vaja oli vahetada kogemusi nii igapäevaselt koerapidamise kohta kui ka kutsikate kasvatamise osas. Samuti tundsid kohalikud inimesed huvi njuufade pidamise küsimustes.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Neid loomi, keda on võimalik kodustada, ma peaksin. Küll aga olen kategooriliselt selle vastu, et metsikus looduses üleskasvanud loomi kodustama hakata. Nad on üles kasvanud teises keskkonnas ja küllaltki raske oleks neil ümber kohastuda.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kui olin 4. kassis, pidas meie kooli bioloogiaõpetaja kährikut, kelle ta oli metsast leidnud. Loom oli kinnises aedikus ja nägi üsna kuri välja. Kuidagi oli ta ju kinni püütud ja arvan, et metsikuks oli ta läinud selles võrkaias.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mina ei peaks neist ühtki, sest kodu pole neile sobiv koht elamiseks. Näiteks siga tahab ikkagi mullas sonkida ja tuba talle seda pakkuda ei võimalda.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb ..lemmikloom” „ koduloomast ”? Kas „ lemmikloom ” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom peaks sobima korterisse või majja, olema peremehele meeltmööda, hoidma puhtust, olema sõbralik ja seltsiv. Lisaks neile omadustele tulevad juurde tõug, välimus, vanus. Lemmikloomal võib olla järglaste muretsemise otstarve. Koduloomal on lisaks järglastele ka praktiline otstarve. Kassid teadupärast aitavad ära hoida haigusi. Pean oma kogemustest ütlema, et pole 3 aastat haige olnud, kindlasti tänu Robile. Hoian teda nii tihti süles ja see on taganud selle, et mulle pole kallale tulnud külmetushaigused.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloom aitab perel rohkem koos olla, on hea seltsiline, ustav sõber, kes kuulab ära kõik su mured ja pärast hakkab sul kohe parem. Mina ei kujuta elu ilma lemmikuta enam ettegi.
Kui tahate olla rõõmsad, terved ja sõbralikud, võtke omale üks lemmikloom!
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kaks kassi: Nöpsu ja Tötsu aastast 2002.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
See tuli äkkotsusena. Alguses taheti ühte kassi ära anda, aga siis mõeldi, et kahekesi koos on neil parem.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Mu isa leidis nad kuurist täpselt minu sünnipäeval 12.10.2002.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Ema pani need nimed: ühele Nöpsu ja teisele Tötsu ning kõigile meeldisid ja nii jäigi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Meil on kodus kasside raamat, kust saame vajaliku info.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei ole mood, kuna kasse ei pügata. Loom ei pea ka tõupuhas olema, iga loom on armas.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole, kuna meie kassid ei ole tõupuhtad.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kogu pere, aga ilmselt kõige rohkem ema. Ärkan üles, lähen kooli, teen kassiliiva puhtaks, annan neile süüa ja teen pai. Kui ma köögist lahkun, tulevad nad minu järel mu tuppa ja siis ma lähen kooli. Kui koolist koju olen jõudnud, teen kassiliiva uuesti puhtaks, kui vaja, annan natuke neile süüa ja siit jätkavad teised minu toimetusi. Mul kulub kassile päevas tund kuni poolteist tundi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame Whiskasi, sest nad on toidu suhtes väga nõudlikud. Aga vahel söövad nad ka magusat küpsist, kooki jne, mis sest, et nad magusat ei tunne.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kui me nad leidsime, siis neil olid ussid ja oli vaja teha ussikuur. Ja teine kord oli siis, kui üks kass arvas, et ta on tiine. On kindlasti vaja vaktsineerida, aga meil on kassid vaktsineerimata, kuna nad on toakassid.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
On küll vaja steriliseerida, kui on emane õuekass, et poegi ei saaks, sest igale kassipojale on vaja leida kodu. Meil on kaks steriliseerimata emaslooma ja meil ei ole vaja, kuna nad on toakassid.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole lasknud loomadel järglasi saada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Minu kassid magavad põhiliselt seal, kus tahavad. Kassid võivad ringi liikuda kogu korteris, väljaarvatud öösel.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisile ei ole võtnud, meil käib naaber siis mitu korda päevas vaatamas kasse.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea, aga mu isa leidis nad minu sünnipäeval ja me peame nende sünnipäeva minuga samal päeval. Midagi me neile ei osta, sest nad ei mängi mitte ühegi poest ostetud mänguasjadega.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Neil ei ole riideid olnud, aga mänguasju on küll: pallid, hiir – sõbranna antud, päris jänesesaba jne.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu jaoks on piir siis, kui looma koheldakse kui last.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal ei olnud poes müüa loomatoite, ei olnud loomariiete poode, hotelle ega spaasid, ainult majanduslikult tähtsa loomaga mindi arsti juurde.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie lemmikud on elus ja enne meil ei ole sellist kogemust olnud.
20. Milliseid ,,kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Liivakasti tuleb lasta. Kui süüakse, siis ei tohi laua peal olla, ei tohi lilli süüa, üks kass ei tohi teise kausist süüa.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbu kombeid ei ole olnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole õpetatud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah räägime. Eks nad midagi ikka mõistavad, näiteks hääletoonist. Iga loom mõtleb, muidu nad ei oskaks käituda.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kui keegi kööki läheb, siis tuleb kass ja istub oma söögikausi juurde ning teeb suured silmad pähe ja on hästi kurb, siis on raske ei öelda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Koristan kasside järelt, toidan neid, hoolitsen, mängin ja suhtlen nendega. Üksik laps kindlasti vajaks mõnda lemmikut.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ega ei ole, sest enamjagu meie tuttavatel olid enne meid lemmikloomad.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma arvan, et talulooma ei taha, sest nad ei mahu korterisse ära.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei ole kuulnud küll.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Las teised peavad eksootilisi loomi, mul ei ole selle vastu midagi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb ..lemmikloom” „ koduloomast ”? Kas „ lemmikloom ” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomade alla ei mahu sellised, kes muutuvad inimese elule ohtlikuks. Näiteks kiskjad. Koduloom on mõeldud majanduslikuks otstarbeks. Lemmikloom on väga hea stressimaandaja ja seltsiline, kindlasti tal on otstarve.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmiklooma, et neil oleks hea seltsiline.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minul on olnud 2 kassi, 2 kilpkonna, 7 kala, 1 koer, 2 hamstrit ja 1 jänes. Teile räägin ma 2 kassist!
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Minu soovil võeti meile kass. Muidugi olime me ammu mõelnud, et võtame endale kassipoja. Kõik olid nõus, et me kassi võtame.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassi saime minu vanema õe kaudu. Tema klassivend ütles, et neil on kassipojad ja nii me saimegi Kity. Ta taheti meile anda tasuta, aga ema viis talle 10 krooni.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Loomade nimed: kassid: Tuluus, Kity
Kilpkonnad: Kipsi ja Turtel
7 kala: nimesid ei ole
Koer: Kelli
Jänes: Jänksu
Hamstrid: Tipp ja Täpp
Kity hüüdnimed: Kitukas, Kitu, Kits, musi…
Mina pakkusin, et talle pandaks nimeks Kity ja pandigi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ema loeb rohkem ajakirjadest ja internetist teavet kasside kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud meie kassi. Minu meelest ei ole vahet, kas on puhtatõuline või segu.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Me ei ole veel näitusel käinud ja arvatavasti ei lähe ka.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitseb kassi eest peamiselt ema, vahepeal ka mina. Kui ma koolist tulen, siis ma mängin temaga 10-20 minutit. Vahel ka õhtul.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Meie kassile antakse spetsiaalset toitu. Kuna ta ei söö oma tehtud toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Me oleme temaga 1 korra arsti juures käinud ja siis me ka vaktsineerisime teda. Looma tuleks küll vaktsineerida.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meie ei opereerinud oma kassi, vaid anname talle tiinusevastaseid tablette. Meie küll ei taha et meie kass tiineks jääks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Tal ei ole oma pesa, kuna ta võib igal pool magada.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Me pole nii kaua ära olnud, et teda oleks vaja kaasa võtta.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Tema sünnipäev on 12. juunil. Me kingime talle tavaliselt mänguasja.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie ei pane oma kassile kunagi riideid selga.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll liiga palju hoolitseda. Töölt ei tohiks küll koju jääda.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on tehtud loomadele palju mänguasju, aga enne ei olnud midagi.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ainult koer on surnud. See korraldati aia taga metsa all. Ja me otsustasime kinkida mu vanaemale uue koera (ta oli ka meie koer, kuna me elasime siis seal).
20. Milliseid ,,kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Meie kass ei tohi käia toidulaua peal. Puhtust oskab ta hoida.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Tal ei olnud selliseid kombeid, mida ei oleks saanud välja õpetada. Karistamine ei ole eriti karm. Me paneme nina sinna, kus ta on pahandust teinud ja siis saab väikese laksu vastu tagumikku.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Me ei ole talle küll trikke õpetanud. Ta ise on mõned õppinud. Meie temaga koolis ei käi.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Me räägime vahel temaga. Minu meelest saavad loomad väga hästi aru, mida me räägime. Loomad oskavad mõelda.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei või liigselt ära kasutada, kuna loomad teevad, mida ise tahavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mina pean talle süüa andma, kui ema kodus ei ole.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Minu ema pole suhtlema hakanud, et teada saada infot kassi kohta.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Me ei pea kindlasti hobust, kuna elame korteris.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Hiirt on küll hakatud pidama lemmikloomana.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minu meelest on suva, mis tõugu loom on, peaasi, et sa teda armastad.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb ..lemmikloom” „ koduloomast ”? Kas „ lemmikloom ” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Sa ise valid endale lemmiku. Karu ei ole kindlalt lemmik. Lemmikloomad: kass, hiir, papagoid, koerad, hobused jne. Koduloomad: lehm, lammas jne.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on hetkel koer ja varasemaid loomi pole olnud.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena?
Lemmikloom võeti minu soovil. Pikalt ei kaalutletud, pika palumise peale tuli.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Looma saime tuttavatelt, ta anti meile muidu.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera pärisnimi ongi Mossu. Nimepanek pandi välimuse järgi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teave oli olemas juba enne looma võtmist (raamat).
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)?
Ei ole mõjutanud, kuna loom on loom.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel?
Ei ole näitusel käinud, koer on alles kutsikas.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi.
Kõik hoolitsevad. Hommikul käime jalutamas, päeval jalutame ja õhtupoole on aias lahti, siis kui pere kodus on.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame toitu poest, sest see on ikka spetsiaalselt loomale tehtud.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ei ole olnud juhuseid, kus oleks pidanud loomaarsti juurde minema. Vaktsineerimine on vajalik neile, kes käivad tihti õues jalutamas või siis, kes elavadki õues (kuudis).
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik?
Oleneb, kas on toaloom. Või kui kaugel on teised samaliiki loomad, kas pääsevad loomale lähedale. Kui kõik ohutusnõuded on tagatud, arvan ma et ei ole vaja steriliseerida.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada?
Ei ole.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Loom elab õues kuudis. Jah, on lubatud ringi liikuda majas ja õhtuti õues. Ei luba koera voodisse.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah teame, millal on sünnipäev, tähistame ka sünnipäeva, aga vaevalt koer sellest ise aru saab. Ostame koerale maiustusi ja kõike head ja paremat.
16. Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Jah on mänguasju - suured ja häält tegevad (piuksuvad), koerale meeltmööda. Kindel koerašampoon on. Ei ole spa-ni veel jõudnud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll, näiteks üle sööta või täitsa ära kurnata (mängimisega). Piir on igal inimesel oma mõistuse järgi.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei tea, ei ole nõukogudeaegse looma hooldamisega kursis. Aga arvan, et toit ja mänguasjad on paremaks läinud ja neid on suurem valik.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ei ole lemmikloom surnud (alles võtsime).
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Madalamatelt kohtadelt, kus koer ligi pääseks, on asjad ära võetud. Korra õpetamisega alles tegeleme.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole halbu kombeid.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Noh kuivõrd need trikid nüüd on, aga jah, ikka istu ja lama ja sitsi (põhilised vajalikud asjad, mida koer oskama peaks.). Algul aitasime käega kaasa (surusime pepu peale vms.) ja magustoit (preemia) oli käes. Kui koer ilusti hakkama sai, sai pai (patsutada) ja talle mõeldud magustoidu.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
No mingit pikka lugu ei räägi, aga ninnutame ja nännutame ikka. Ma arvan, et meeleolu mõistab. Ei usu, et kõnet mõistab. Ma arvan, et siiski loomad kah mõtlevad, sest kuidagi peavad nad aru saama ju käsklusest istu jms.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Hammustada?
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Olen ise laps. Mina hoolitsen ja käin koeraga jalutamas ja mängimas. Oleneb lastest ja täiskasvanutest. Minu peres hooldavad koera kõik võrdselt. Nii ja naa, koer pakub tegelemist ja ajab maast püsti, aga samas kah on vahel üsna tüütu.
Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Mingeid juhtumeid ikka vahetame.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
No taluloomad. Nad vajavad ikka suurt maalappi ja hoolitsemist.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
No kellele meeldib, siis ei ole midagi hullu nende pidamises.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” "koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Suured metsloomad ikka ei ole ei lemmik- ega koduloomad. Ma arvan, et lemmikloomaga tegeletakse rohkem kui koduloomaga. Oleneb loomast, koer näiteks viib sind toast välja.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Sest nad tahavad endale loomi, kedagi kellega tegeleda, loom on keegi, kelle eest hoolitseda.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on olnud kass, kilpkonn ja kalad. Praegu ei ole ühtegi lemmiklooma.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti minu soovil ning see tuli äkkotsusena. Vastuargumente ei olnud ja poolt oli see, et minul oleks lemmikloom.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmiklooma sain oma klassikaaslaselt ja see anti niisama.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassi nimi oli Karla, kilpkonnal Kipsi ja kaladel ei olnud midagi. Hüüdnimesid ei olnud ja nimi otsustati peres ühiselt.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmiklooma kohta on ema otsinud teavet internetist ja raamatukogust raamatutest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole lemmiklooma valikut mõjutanud ja tõupuhtus ei ole oluline.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud näitustel. Mina suhtun näitustesse positiivselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitses lemmikloomade eest algul mina ja pärast ema.
Hommikul oli vaja anda kaladele süüa ja kord nädalas oli vaja puhastada akvaariumi. Lemmikloomadele kulus päevas keskmiselt pool tundi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostsime spetsiaalset toitu, kaladele ju midagi muud anda ei ole.
Firmade nimesid enam ei mäleta, milliste toitu ostsime.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ei ole vajadust olnud.
Lemmikloomade vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun hästi, sest kui ei taheta loomale järglasi, on see parem kui tablettide andmine.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ja. Need juhtuvad lihtsalt ise ja kalamaime olen andnud sõpradele ja tuttavatele.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kalakeste pesa on akvaariumis olevad majakesed.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Minu lemmikloom ei ole käinud kuskil.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea, millal on sündinud ja sünnipäevi ei tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kaladele pole kahjuks võimalik riideid osta. Viiks küll, aga kuidas kalu viia??????????????
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kalade eest küll mitte.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei tea.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kalad surid ja matuseid neile ei korraldanud, vaid kallasin nad WC potist lihtsalt alla.
Uusi kalu võtta ei lubata enam.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ei ole õpetanud mingit puhtust pidama. Kalade puhul lootusetu ju.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole minu kaladel halbu harjumusi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kaladele ei ole ma mingeid trikke õpetanud, nad kardavad mindki.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin küll, aga ega nad minust välja küll ei tee. Panevad vees ikka omasoodu edasi tagasi.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kalade puhul välistatud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Minu kohustus on olnud kalu sööta ja nende akvaariumi puhastada aidata.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Koer, sest koera koht ei ole korteris.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei pea seda päris õigeks. Nad peaksid elama ikka vabas looduses.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Igasugused loomad. Kindlasti mitte.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Oma lemmikloomadesse suhtume nagu pereliikmesse ja seda nad ongi.
1.
Oli „Naksi“, väike hall koer, kes oleks väärinud medalit. Sellepärast, et ta ajas jäneseid eemale salaküttide eest, kes pimedas mootorratastega külmunud põllul jahtisid jäneseid, pimestades neid lampidega ja maha lastes, aga Naksi segas neid, ajades jäneseid neil eest ära. Lõpuks lasid nad koera, et ta ei saaks neid enam segada. Koer tuli koju suuri vaevu roomates, ta oli verest nii kuivaks jooksnud, oli lastud tal kõrist läbi. Puhastasin ta haava vesinikuga, sidusin pea ja kaela sidemetega kinni, et ta ei saaks käpaga ära kiskuda, õmblesin kinni ümberringi igalt poolt. Niisviisi talitasin ma ülepäeva, lõikasin kääridega verised sidemed ära, panin rohtu ja õmblesin uued sidemed peale. Vaene Naksi juua ega süüa ei saanud, haavatud kõri ei võimaldanud seda. Jootsin teda pipetiga, vesi jooksis teiselt poolt haavast välja. Viimaks andsin talle piima ja koort, et sööta ikka pipetiga ja siis lõpuks teelusikaga. Kaua tuli ravida, aga koeral visa hing, pidas vastu ja ühel päeval tuli metsavaht teda vaatama ning ütles, et „koer väärib medalit.“ Aga keegi seda talle ei toonud. Naksi paranes ja elas palju aastaid eel. Aga tal tekkis pärasoolte kasvaja ja see tegi suurt valu talle. Kutsusime noore loomaarsti Jüri Roosalu Raplast, kes süstis teda igavesele unele. Jüri Roosalu oli kogu aeg meile seltsiks. Isa kaevas koplisse haua, vooderdas selle kuuseokstega, panime Naksi laste väikseks jäänud teki sisse ja matsime ta ära laulu saatel „Õhtu ehal olen sündind, õhtu ehal tahan surra ka, sõbrad andke andeks mulle, kui teil olen paha teind…“ Naksi oli meil alati hea koer olnud. Koera haual õitsevad kollased ülased, tuul on sinna need seemned toonud kevadel, mis igal aastal õitsevad.
2.
Muki.
Punasekarvaline väike koer, paksu koheva sabaga mis nii sarnane rebasele. Väikese terava ninaga, aga kui haukus, siis võis väljast tulija võõras arvata, et toas on suur koer, kes nii valju ja jämeda häälega haugub. Minu õepoeg Valdis tõi ta Kose-Uuemõisast meie isale seltsiks portfelli sees selle kutsika. Me ise käisime tööl ja isa, olles vana, rohkem lamas voodis kui üleval käis. Muki aseme tegime isa voodi alla, et ta saaks teda paitada. Ja koer hoidis isa nagu konti valvates, kedagi võõrast ta isale ligi ei lasknud, kargas kohe kinni. Ta ei lasknud isegi kolhoosi esimeest ega partorgi ligi, kui nad tulid isa õnnitlema 90 a. juubeli puhul lillekorvi ja aukirjaga. Viisin koera kõrval ruumi seniks. Muki oli kaval koer ka, kui tuli elektri voolumõõtjat kontrollima inimene ja läks köögist teise tuppa, kus asus voolumõõtja, lasi ta võõra ilusti sinna minna, aga tagasi ei lasknud, inimene pidi nii kaua ootama kuni ta ära kutsusin. Ükspäev tuli meile üks külaline, kes istudes laua juures, läks pliita juurde vaatama, mis seal potis keeb, sel ajal kui ma sahvris käisin, kui tagasi tulin, valvas koer seda naist ega lasknud sammugi teda pliita juurest ära. Küll sel naisel oli piinlik nägu ees! Pärnust tuli külla meie õemees. Muki ei teinud temast väljagi, võis käia, kus tahtis. Ta näitas oma uusi pükse meile, mis oli ostnud Pärnu poest. Kui istusime lauas lõunat sööma, oli ta toonud kaasa pudeli, kust aegajalt rüüpas. Suur oli ta ehmatus, kui ta tõusis. Muki oli ta uued püksisääre otsad puruks närinud. Miks ta seda tegi, ei tea. Kui meie isa oli surnud 91 a. vanuselt ja õpetaja tuli kirstupanemisel jutlustama, istus Muki kirstu ääres teda valvates, ei lasknud ennast kuhugi viia, seal ta istus kõrvad omal kikkis ja valvas. Aga Muki oma elupäevad lõppesid väga kurvalt. Tal tekkis ükskord suur verejooks, suurivaevu kraapis akna alla augu, ronis sinna sisse ja suri, mattes iseennast.
3.
Tsimpa!
Minu kallis väike kutsa! Mulle toodi ta sünnipäeva kingiks 11. jaanuaril. See kingitooja oli Keo küla mees, tal olid koerapojad ja tahtis need ära anda. Minu omaksed otsustasid teha mulle kingituse ja see mees tõi oma autoga meile väikese kutsika, tal oli must selg, pruun nägu nelja pruuni täpiga silmade kohal, jalad ja kõht pruunid, aga kurgualune valge piklik nagu lips ees! Koera peremees ütles, et ta nimi on „Tsimpa“ ja et ta olema kährikusoost. Võtsin kutsika sülle, vaatasin talle otsa ja tundsin, et meie hinged ühinesid. Oli külm talveilm, tõin ta oma jope põues tuppa. Selle Tsimpaga hakkasin alles vaeva nägema, oi oi kui palju! Kõigepealt ta ei lasknud mind tugitoolis istuda ega telekast vaadata, oma teravate hammastega näksis mind. Seadsin omale teise kohta istumise, ta ei last ka seal olla mind. Ta kiskus seinte pealt tapeedi ja näris seinu, ühesõnaga näris puruks kõikjalt minu asju. Tõin talle palju mänguasju, karvaseid koeri ja hiiri ja kasse. Neid ta väga hoidis hoolega ega teinud katki. Need tema väga hoitud asjad seisavad mul praegugi alles ja kui vaatan, siis ma nutan. Tegin talle sooja aseme lõõri äärde vana laua sahtli sisse, seda aset ta väga hoidis korras, ei ajanud segamini. Aga tal olid kähriku kombed pugeda kappide alla või taha, kust ise enam välja ei saanud, karjus kuni appi läksin. Panin laudu ette igale poole, et ta ei saaks sinna pugeda. Kui tahtsin vahel vitsa anda, rebis hammastega vitsa käest ja näris tükkideks. Istusin küdeva ahju ees ja Tsimpa ronis mulle sülle, laulsin ja ta tahtis väga ka laulu kuulata, vaatas mulle oma teraste mustade silmadega otsa, kuni jäi magama. Tsimpa oli hea laps, siis kui ta magas! Mina kannan kuuldeaparaati, olen kurt. Kutsa, mu süles olles, uuris välja, mis asi see vahel mu kõrva taga piiksub. Ühel ööl ta varastas selle ära, kui olin aparaadi oma peatsis oleva laua peale pannud, et hommikul tõustes kõrva panna, eks Tsimpa minu magamisajal tuli oma pesast, ronis mu selja taha, võttis aparaadi ning viis oma pessa. Hommikul ärgates tahtsin aparaati võtta, polnud kuskil, arvasin, et olen ta kusagile unise peaga oma paberite vahele pistnud, aga Tsimpa vaatas nii süüdlasliku pilguga mulle otsa, et aimasin halba. Kutsusin ta teise tuppa ja siis sain alles ta pesasse vaadata, aparaat oli puruks näritud ta madratsi nurga all peidus. Olin nii õnnetu, nutsin, võtsin vitsa tahtsin talle kerele anda, aga ta põgenes mu eest siia-sinna eest ära. Lõpuks haaras hammastega vitsast, tiris käest ja jälle näris vitsa tükkideks. Olin teda püüdes väsinud, istusin, Timpa tuli ronis sülle ja limpsas mu pisarais põski. Vald ostis mulle uue aparaadi ja sotsiaalosakond maksis välja. Tsimpa pidas oma käimlaga puhtust, sain liiva siis vahetada, kui ta magas, muidu ligi ei lasknud. Tsimpa oli tarkade silmadega ja väga terase vaatega koer. Suvel aias ta hammustas kõik peenra peal kasvavate lillede õienupud ära. Kaevas aeda igale poole auke ja otsis hiiri, ka toas oli hiirepüüdja. Aga armastas süüa keedetud tailina, sea või loomaliha. Hiiri ei söönud, murdis maha, kassid said omale. Tsimpa armastas pikki põlluvahe teid jalutada ja lilli nuusutada, teekummelid ja kõike mis lõhnab. Tsimpa oli vara hommikul juba üleval kell 6.00. Tahtnuks veel magada, aga ta ei lasknud, kraapis käpaga mind, rebis hammastega lina ja lõpuks ronis mu voodi ääre peale pikali, lükkasin ta maha, ronis uuesti, heitis voodiservakese peale pea mu padja peal nagu mees teine, et ma ei saanud naeru enam pidama ja pidin tõusma. Naersin siis südamest! Elame maantee ääres ja puust lipikutest punane aed on ümber, et koer sealt vahelt läbi pugeda ei mahtunud ja aia all on kividest laotud ning tsemendiga kinnitatud vundament, kusagilt koer välja ei saanud. Aga tuli postiljon, nagu ta alati käis lehte toomas. Seekord oli tal Tsimpale külakosti kaasas, andis selle kutsale. Nüüd ei tea, kas ta oli kogemata või tähelepanematusest, jätnud värava veidi irvakule ja Tsimpa lipsas sealt välja üle maantee metsa viiva kitsa teeraja peale. Läksin sel momendil aeda, et septembrikuu viimaseid õisi tuppa tuua, ma nägin Tsimpa säravaid silmi ja naervat suud kui ta tuli suure jooksuga tagasi ja jäi alla Rapla poolt tuleva suure kihutamisega, kus 5 poissi sees autos. Jooksin karjudes Tsimpa juurde, nägin, et veri tuli ninast, suust, ta ohkas veel korra ja suri. Teisel pool päris meie maja lähedal seisis politseiauto, ilmselt oli ta seal varem seismas, sest see kihutav auto oli poisse täis, küllap ärandatud. Tulin nagu segane tuppa ja karjusin, aga midagi polnud parata, mu väikest kutsat ei olnud enam. Tundsin, et mul oma jalad muutusid külmaks. Niiviisi nuttes leidis mind mu õepoeg Andres Langemets, kes oli linnast külla tulnud meile ja ta jäi mulle seltsiks, kuni teised majalised tagasi tulid, kes olid hommikul Märjamaale kellelegi külla sõitnud. Panime Tsimpa ühe suure karbi sisse linade vahele ja kaane peale. Teisel päeval kaevasime haua ja sealt tuli välja hobuseraud! Vanaaegne. Matsime Tsimpa ja ta oli 9 kuud vana, nii üürike oli tema elu. Alles elu algus, ja nii noorelt katkes. Vaatasin tihti tema mänguasju ja nutt kipub vägisi peale, et ta küll oli pahanduste tegija, oli ta mulle väga kallis kutsu. Uinu rahus! Kallis Tsimpa mulla all igavest und!
4.
Shapi.
Ühel varakevadisel hommikul kuuleb mu vend Raul, et keegi kusagil nutab. Hääle järgi läks ta lauda otsa juurde, kust nutt tuli ja see tuli kanaaiast nagu nutaks seal laps. Vend läks vaatama ja leidis väikese koerapoja. Keegi oli tõstnud selle öösel üle võrkaia. Sadas vihma ja kanad magasid alles laudas õrrel. Vend tõi väikese kutsu tuppa sooja, kus Heidi, mu vennanaine, pliida suu ees tule paistel teda soojendas ja linadega kuivatas. Tegin talle Tsimpa asemesse pesa tahatuppa lõõri äärde sama lauasahtli sisse, olin hoidnud alles seda nagu mälestuseks ja ta piimakaussi. Lapsed panid nimeks „Shapi“. Ta oli helepruun madala karvaga. Aga ta oli nii närvišokis, et nuttis palju, ja ta kõhualune läks tihedalt täis punaseid punne. Käisin paaril korral loomaarstile kurtmas, sain tablette ja salvi peale määrimiseks. Pika ravi tulemusega sain ta kõhualuse viimaks korda. Lootsin, et saan temast uue toakoera. Suur oli me imestus, kui ta kasvas suurekis ja pikajalgseks koeraks nagu hobune. „Shapi“ oli hea südamega, ainult politseinikke ei sallinud, hammustas ühte säärest, et vere välja. Shapi oli nii suur ja mu vennanaine tantsis tema esikäppadest kinni hoides valssi. Koer oskas nii samme seada, et oli kahe jala peal seistes pikem kui mu vennanaine.
Ühel varahommikul sai ketist lahti ja samas meie maja lähedal oli auto alla jäänud. Meile helistati, kes tee peal oli ära tundnud. Vennanaine jooksis ta juurde, Shapi oli tõstnud veel pead ja pannud ta sülle ning suri. Sai käruga koju toodud. Panime valge lina sisse ja sai maetud aeda Tsimpa kõrvale. Nutsime ta järgi palju. Naabridki tulid ja istutasid ta hauale nartsisse. Me ei ole siiani saanud tema kaotusvalust üle. Jõuluajal süütame küünlad iga haua peale. See on ilus komme mälestada surnuid.
5.
Beethoven.
Minu vennapoeg Tiit tõi Pärnust oma sõbra juures väikese koerakutsika, kel nimeks Beethoven. See pidi olema Bernardiini ja hundi segu koer. Temast kasvas väga tige koer, kui noor oli, siis juba kiskus käed puruks, kes aga sai, ja tegemist oli ka mu vennal temaga ja käed katki tõmmatud mitmel korral, sest ta söötis teda, pani ketti, lahtisest peast enam pidada ei saanud.
Aga meil on õnneks, et selline koer meil on, ta ju valvab meie kodu, ilm on vargaid täis, aga Pettu valvab. Pettu on ketis, aga kes tahab meile külla tulla, peame värava juurde vastu minema, ehkki külaline näeb, et koer on ketis kinni, aga kardetakse ikka. Pettu on suur, paksu halli karvaga koer, külm tal ei ole, aga ta kardab äikest, kardab paugutamist ja eriti uusaastaööl rakette, siis saab tuppa viidud, Pettu hoiab end mu vastu ja väriseb hirmust, aga inimese vastas olles on tal julgem olla. Ega väljaspool kodu Pettu tige ei ole, ei torma kellelegi kallale. Vennanaine jalutab temaga metsas, koer on rihmaga käekõrval ja kui keegi metsa teel vastu tuleb, koer ei jookse kallale, kõnnib ilusti oma perenaise kõrval. Keegi ei tohi koera puutuda, siis kohe ta hammustab. Pettu on poiss, aga mure on, et kui juhtub mõni emane koer vastu tulema, ei tea, kas suudetakse teda pidada või tõmbab käest lahti, nii suurel koeral on tugev jõud. Nii jookseb vennanaine Pettuga metsaradadel ringi igal õhtul, et koer saaks jooksta ja ise ka teeb sporti omale. Pettu sai korra ketist lahti ja oli jooksus, tuli varsti koju tagasi, kellelegi kallale ei jooksnud. Ta hoiab oma territooriumi, oma kodu, siin on ta tige ja teda kardetakse, ajab hambad vihast irevile, katsu sa tulla. Selline on meie Pettu.
6.
Kassid Kuti ja Kurri.
Nad on õde-venda. Räägin Kutist kõigepealt. Ta on poiss, on suur paks kass, valge, ja kolm musta laiku on nagu suured nööbid reas selja peal, aga saba nagu polekski tema oma, tume vöödiline lõpuni. Kõrvade vahel on must laik nii nagu Gorbatšovil. Kuti on nii omapärane kass, tal on kaks kodu, peale meie maja elab ta ka päevad läbi metsas. Magab ilusates kohtades kõrgete kivide peal või pankade otsas. Need kivid on alati huvitavate samblataimi ja muid võsundeid täis ja seal armastab Kuti suvel magada. Kui koju tuleb, on ta nii näljane, et vaata, mis talle nina ette saad. Talvel käib ka metsas jalutamas, aga varsti on jälle kodus tagasi ja pärast söömist ronib minu voodi peale magama. Külmetab oma roosasid varbaid lume sees ja tuleb varsti koju, kus ta käib, seda ei tea. Olen mures, et äkki laseb mõni jahimees ta maha. Meie kassid on süstitud marutaudi vastu, aga ega see pole Kutile otsaette kirjutatud, salakütte liigub, kes jäneste ja kitsede jahil on metsas. Üle maantee oskab ta nii tulla, et pole auto alla jäänud, naabrite kassid on kõik alla jäänud. Seni on meil kenasti olnud. Ta valvab, et autot ei tule, ja tuleb siis alles üle tee. Muide, meil on väga tiheda liiklusega maantee, et omal on tegemist, et üle pääseda. Õhtuti on suur ootamine minul, istun teleka ees ja samas ootan murega, väljas on pime, Kuti on metsa läinud, on külm, on pime, aga järsku on ta mul akna laua peal istumas ja tuppa vahtimas, et tule ja tee uks mulle lahti! Me lukustame ukse, sest Kutil on see viga, et avab käpaga ise uksed. Sellest pole midagi kui see suvel on, aga talvel peame lukustama uksi. Ega käbi kännust kaugele kuku. See sõna peab nii paika, Kuti on nagu ta isagi, kuigi ta oma isa, suurt kollast kassi, pole näinud, see sai enne otsa, kui Kuti polnud veel olemaski, ometi on ta pärinud oma isa vead, teeb uksed lahti.
„Kurri“ on Kuti õde, üleni kolme kirja siiruviiruline ilus kass. Mitte iialgi ta üle maantee metsa ei lähe, on alati kodus. Kosilased käivad tal siin, aga õnnetuseks jäävad nad auto alla, või jälle Kuti kihutab peigmehed minema. Mõlemad kassid on head hiirepüüdjad. Kodu hoiavad korras. Meil on köögis seina peal suur rivi valgeid kappe. Kappide peal reas vaasid, tassid ja mitmevärvilised pudelid. Neid pudeleid on värvinud meie noored sugulased ja kaunistanud igatvärvi õismaalingutega kui (Saksamaalt Kölnist, kus nad elavad) meile külla tulevad. Selle paari aasta jooksul pole kassid üleval ühtegi asja alla ajanud. Väga ettevaatlikult laveerivad nad asjade vahel oma samme seades suure ettevaatusega. Kiitus neile! Me paitame oma kasse ja räägime nendega. Öeldakse, kui ise korda pead, peavad seda ka loomad. Me kassid pole vitsa näinudki, seda polegi me majas. Kui Kurri midagi tahab, siis riputab ta end esikäppapidi mu riiete külge ja kõnnib tagujalgupidi minu kõrval, kui ma kõnnin edasi-tagasi toimetusi tehes, nagu laps. Nad tahaksid kala või silku, aga pole. Neid saab väga harva siin maal. Kui vahel on, siis läheb kala lõhna tundes suur nutt lahti, ja rõõm saades kala. Igapäevane toit on piim, supid, kassikrõbinad ja vorst. Öeldakse et Ussimaarja päeval läheb uss maasse. Sel soojal septembrikuul ei läinud. Meie Kuti aga jalutas metsas. Ühel päeval kui läksin metsaradapidi Paka mäele, nägin, et Kuti minust mõni samm mäest veidi allapoole keerupeal loopis hammastega kirjut rästikut ülespidi ja põrkas samas ise tagasi ja jälle haaras hammastega rästikust kinni ja viskas ülespoole ja samas põrkas ise tagasi ja nii kordus see mitu korda. See oli lõunaaeg kell kaks. Mul hakkas jube tunne, jooksin hirmuga koju, teades, et madu nõelas kassi ja et Kuti sureb. Suur oli mu imestus, kui kass tuli õhtul kella viie ajal koju ja oli terve ja nii näljane, otsisin mis talle süüa anda! Läksin mäele, et näha kas kass murdis lõpuks mao, aga rästikut polnud kuskil, sorisin kepiga rohus ja otsisin mujalt, aga mida polnud seda polnud. Mäe ääre peal asub küngas, kus igal aastal ussid talvituvad, küllap roomas madu oma kodupesasse varjule. Nüüd talvel vaatan (Kuti on paksude põskedega kass) et tema teine põsepool ajab mäda välja, oli otse lõua nurka tekkinud auk ja kael läks karvadest paljaks. Madu oli ilmselt teda ikkagi nõelanud. See mürk oli põses kaua tuuritanud. Nägin palju vaeva, enne kui sain ta põse ja kaela terveks ravida. Praeguseks on tal uus karv peal. Kevadel on Kutil palju tööd, kui mu vennanaine kevadel kapsataimi istutab, on Kuti vagude vahel kärmesti ametis hiireauke lahti kraapimas ja hiiri püüdmas, ta on sama kärme otseti tegutsemas, nagu Heidi mu vennanaine on! Neist lugudest võiks raamatu kirjutada, kui selleks tahtmist on, olen aga vana ei ole enam jaksu.
Koduloomi on ikka olnud, nii koeri kui kasse, vastasel korral poleks neist ka midagi kirjutada.
I lemmikloomaks – kõige tähtsamaks sai aga esimene koer – kogu pere arvamus.
Oli umbes aasta 1970. Perekond koosnes 4 liikmest, neist kaks algklassides käivat poissi. Juba enne kooli minekut kuulsime sageli soovi „tahaks koera“. Püüdsime selgitada lastele, et koer ei ole lihtsalt mänguasi, temaga kaasneb ka palju kohustusi. Kuigipalju andsime lootust, et saate ise pisut vanemaks, võib-olla siis ka oma koer. Ise abikaasaga lootsime, et ehk see soov ununeb. Valesti arvasime. Ühel suvel puhkasime mõned päevad Võsul ja seal läks asi tõsiseks. Suvitajatel oli kaasas igasuguseid koeri. Lapsed lihtsalt seisid ja vaatasid neid ning kui jutule said, siis uurisid, mis tõug on. Kahju hakkas lastest ja tegime otsuse. Olgu saate koera! Meil oli üks tuttav meesterahvas, kes tegeles Tallinnas Kennel Liidus koertega. Küsisime tema arvamust, milline koer oleks kõige sobilikum. Meiepoolne tingimus oli, et oleks ilus, sõbralik ja mitte väga kallis. Jõudsime ühisele arvamusele, et puudel. Sellise toreda armsa emase puudlikutsika saimegi. Sellel perioodil oli käibel vene rubla ja keskmine naisterahva kuupalk oli umbes 60.- Rohkemat ei olnud me nõus ka koera eest maksma. Kutsikal oli hambumisega mingi väike defekt ja koerte komisjon hindamisel oli sellega arvestanud. Alles palju aastaid hiljem saime teada, et see kutsikas oli siiski hinnatud 65.- rublale. Puuduva 5.- rbl oli see tuttav omast tasust maksnud, põhjendas sellega, et koerakutsu sai ju endale toreda kodu.
Nüüd algas nimepanek. Poisid olid selles eas, et kogu aeg räägiti teineteisele vastu, kusjuures südames oldi nii mõnigi kord teise arvamusega nõus. Oletasime, et nüüd läheb jällegi „madin“ lahti, kuna lubasime lastel ise nime valida. Kuid kutsikale otsustati üksmeelelt nimeks panna „Hipi“. Oli ju pikajuukseliste hipide ajastu. Ka kutsu oli musta pika lokkis karvaga. Kutsikas sai Tallinna Kennel Liidust tõutunnistuse, see oli poistele oluline, sest plaaniti temaga koolitustel ja näitustel osaleda. Seda ka vahelduva eduga tehti. Hipi tõi Tallinnas näitustel käies ära nii mõnegi diplomi ja medali. Lapsed olid õnnelikud.
II osa. Koera tõutunnistusel oli vajalik ka omaniku nimi ning tema andmed. Tekkis jällegi probleem, aga väikese nipiga suutsime asja ära lahendada. Rääkisime lastele, et Hipi on meie pere kõige noorem liige ja siis võiks ametlikult tema peremeheks jääda temast vanuselt järgmine. Seega noorem poiss. Asi õnnestus. Koeraga tegelesid mõlemad lapsed. Meil abikaasaga jäi vähe kohustusi. Minu mureks oli koerale toidu valmistamine. Sellel ajal siin Eestimaal spetsiaalseid koeratoite ei olnud. Täiskasvanuna sõi koer alles õhtul, aga poisid muidugi andsid talle vahepalasid terve päeva. Õnneks sai ta kutsikana harjutatud sööma sama toidu, mis me isegi ja nii jäigi.
Loomaarstiga kokkupuuteid oli vähe. Välja arvatud vaktsineerimine, mida tegime regulaarselt.
Nagu juba mainisin, oli tegu emase koeraga ja siis soovitati koerteklubi poolt, et ühed kutsikad võiksid tal siiski olla. Klubi poolt otsiti sobilik isane koer, et välistada sugulassidemeid, arvestati vanust, kasvu ja veel muidki näitajaid. Perekonna poegade puhul tuli üks poeg ehk ühe kutsika raha loovutada isase koera peremehele. Ülejäänud võis ise ära müüa ehk realiseeriti klubi kaudu. Meie Hipil sündis ainult 2 isast poega. Tallinnast käis kohal komisjon poegi vaatamas ja hindamas. Komisjoni kuulus ka loomaarst, kes kohe lõikas ära sabad 2 ja 3 lüli vahelt. Pojad olid alles nii väikesed, et nad üldsegi ei reageerinud sabade lõikusele. Kutsikad olid komisjoni vaatluse järgi mõlemad kergete defektidega – ühel ei olnud karv süsimust ja teisel oli hambumisel mingi viga nagu emalgi. See mittesobiliku värvitooniga koerakutsikas vana koerana läkski tumepruuniks. Koerapoistele leidsime ostjad kohapeal ja et neid oli ainult kaks, siis komisjoni otsuse kohaselt sai isase koera peremees ainult pool ühe kutsu hinnast. Mõlemad hinnati 60.- rbl tk. Otsustasime, et rohkem me koerapoegi ei soovi, siis lihtsalt indlemise perioodil käisime temaga õues, koer rihmas. Muidu jalutas ta iseseisvalt aias. Üle aia ta ei hüpanud, ega ka aia alt välja ei kraapinud. Üldiselt oli ta väga sõnakuulelik tubane koer. Ühistranspordiga tuli tal ka mõnel korral sõita, siis muidugi rihma ja suukorviga (nõue selline), kuigi selleks vajadust polnud.
Sageli oli vaja jätta teda üksinda koju. Siis oli tema lemmikpaigaks koridor, järeldasime, et sealt kuulis ta paremini meie kojutulekut, juba värava avamist. Oh, seda rõõmu siis! Kõikides tubades käimine oli tal lubatud, keelatud oli ainult diivanitele ja vooditesse minek, sellega ta ka arvestas. Külalised olid kõik väga imestunud, kuidas Hipi oskas lahti teha tubade vahelisi uksi. Tõusis tagajalgadele ja esimise käpaga vajutas ukselingile, teades täpselt missugust ust tuleb tõmmata või millist lükata.
Et II osa küsimusleht sisaldab punkti lemmiklooma surm, siis tuleb ka sellest kirjutada, olgugi raske südamega isegi 25-30 aastat hiljem. Hipi sai meil elada 13 aastat, siis loomaarst tuli koju ja pani ta magama. Tal kasvas kõhu all tissi külge kasvaja, mis kujunes vähiks. Ettevalmistused surmaks olid juba tehtud. Papist kast, mille sisse riie. Ka haud oli aias sirelite all kaevatud, kuuseokstega vooderdatud. Abikaasaga kahekesi viisime ta hauda ja ise mõlemad nutsime. Lapsed olid siis juba noormehed ja kodust alaliselt ära.
III osa. „Kodureeglid“. Õuest tuppa tulles lubas Hipi rahumeeli oma käppi pühkida. Ka vannitamise kannatas ta ära, olgugi vastumeelselt. Kammimine talle ei meeldinud, vahel isegi nuttis, sest lokkis karv pulstus ruttu. Pügamiseks viisime ta Tallinna koerte juuksurisse.
Üldiselt koerad on väga targad. Näiteks kellaaega teadis Hipi täpselt. Inimeste jutust ja meeleolust sai ta täielikult aru. Arvan, et ta oskas isegi mõelda. Vahel naljatasime, et ei tea, millal ta rääkima hakkab. Koerad valivad endile perekonnast ise lemmiku – peremehe. Meie Hipile sai selleks noorem poeg, kes oli ka dokumentide järgi tema peremees. Ilmselt vastastikune sümpaatia. Koheselt peale keskkooli lõpetamist võeti aga poiss sõjaväkke, Venemaale 3 aastaks. Sellest oli Hipi niivõrd solvunud, et teda maha jäeti, tagasi saabudes erilist sõprust enam ei tekkinudki. Aeg oli edasi läinud, koer vana ja poisid täiskasvanud.
Minu arvates on aga kõikidele lastele vaja lemmiklooma. Kusjuures tuleb arvestada igal juhul loomapidamise tingimusi. Väga hale on vaadata hüljatud koduloomi.
IV Igasugused hiired ja muud närilised ning ussid ja maod minu lemmikloomade hulka ei kuulu.
Sümpaatsed on koerad, kassid, jänesed nii õue, kui ka toa omad ja muidugi hobused.
Lindudele on meil aias söögimaja ja ka metsa viime metsloomadele majapidamises ülejäävaid toiduaineid, näiteks väikesed kartulid, porgandid, õunad jne.
Peale Hipi surma võtsime endile ühe kodutu hulkuva koera ja hiljem ka ühe varjupaigast, aga kummastki eriti meeldivad ja head koera ei saanud. Neil on väljakujunenud omad harjumised ja ka haigused, milledest võõrutamine ja ravimine on peaaegu võimatu. Mõlemad koerad tulid mõne aasta möödudes magama panna. Kurb kogemus meile. Võimalik, et mõnedel asi õnnestub.
Küsimus – miks peetakse lemmikloomi? Arvan, et selleks piisavalt põhjuseid. Kes laste pärast, kes üksinduse peletamiseks, kes on lihtsalt loomaarmastaja, kes kaastundest kodutu looma vastu ja mõned võib-olla püüavad hinnaliste loomadega endile tähelepanu tõmmata. Siis võib veel olla eesmärgiks rahaline teenistus ja räägitakse, et koertel on ka mõningaid haigusi raviv omadus. Põhjuseid on kindlasti palju, palju muidki.
Seitse esimest aastat elasin väikeses talus Järvamaal Karkuse asunduses. Suhted loomadega polnud kõige paremad, vanematel oli väga palju tööd ja mind ei õpetatud loomadega suhtlema. Sain lehmalt sarvehoope ja kukkusin raskelt hobuse seljast, kuhu isa mind tõstis. Kevadel külvasin rukist õunapuu alla aedikusse, kuhu suvel lasti sead, kes mu põllu hävitasid. Nii hakkasin taimede poole hoidma, neid olen läbi elu ka maalinud.
Kasse-koeri peeti kui tarbeasju.
Loomaarmastus tuli mu ellu koos tütre sünni ja ristiusuga. Tuli imetlus kõige Jumala loodu suhtes.
Kassid. Tütar Mari (Sobolev-Kartau) asus kohe otsustavalt Tallinna Kassisaba linnaosa hulkuvate kasside poolele. Söötsime neid ja jälgisime nende metsikut elu. Marilt hakkasid tulema raamatud "Kassi kaklus ja eluvaev" jt. Üks hall tuhakarva hakkas meie aiamaja korterisse sisenema peaga uksi lahti lükates. Naabrid rääkisid temast: see ilge tige kass, seda uhkem, et ta hakkas meid usaldama. Talvel lasime teda ka tuppa magama ja Mari ütles, et kui ta meil sööb ja magab, eks ta siis ongi meie kass.
Teise kassiga tuli meile vana naabrinaine. Ta oli selle armetu poju Snelli tiigi kaldalt leidnud, märjalt ja kirpe täis. Mari, kes hakkas siis esimesse klassi minema, hüüdis kohe: võtame endale!
See kass kujunes peale kasimist, hooldamist ja kastreerimist eriliseks iluduseks, elas 17-aastaseks, kuni tütar lõpetas ülikooli. Kassivõhikud küsisid teda aia peal istumas nähes, et kas nii ilusa kassi poegi saaks.
Siitpeale on meil alati olnud mitu kassi, eranditult oleme neid kodutute hulgast võtnud, kui nad on kuidagi osanud me südant võita. Meie tuhk oli juba õige vana, kui üks õuekass sünnitas talle tuhakarva poja. Selle me püüdsime kinni ja viisime maale mu isale. Kasvas ka sünge ilus kass, urises kurjalt meie peale, kui tüki aja pärast maale läksime. Isa kiindus temasse, põetas välja raskest haigusest teda nädalapäevad süles hoides. See kass kadus noorena, see oli aeg, kui asotsiaalid tapsid kasse ja said mingit raha nende nahkade eest. Hiljem loomakaitses kirjutasime varumispunktides välja kassitapjate nimesid ja avalikustasime neid hoiatuseks loomaomanikele.
Onu Bella, tuntud kassisõber, ütles intervjuus, et neli kassi on maksimum, keda jõuab normaalselt pidada. Täpselt seda kinnitab ka minu kogemus. Et neid isiksusteks pidada, nende tervist jälgida ja ka isikupäraselt toita. Kui ei jõua teiega hooldada, muutuvad rääbakateks, haigestuvad. Võtsin siin viienda, kirikukassil oli palju poegi, osa pidid paratamatult uppuma. Üks kantpeaga poeg oli nii armas, üritasin teda pidada. Kord ekskursioonilt tulles leidsin ta agoonias, võimalik, et kastreerimine soojal aastaajal sai talle saatuslikuks ja ma ei märganud õigel ajal talle arstiabi anda. Alati on süütunne, kui loom sureb.
Oleme kõik kassid kastreerinud või steriliseerinud (peale sünnitust). Kui tütre pere omaette elama jäi, siis ka neil on alati hulk loomi kodus olnud. Tütar on palju poegi kodudesse andnud tänu oma positsioonile ja suurele tutvuskonnale. Praegu ta elab oma poja ja tütrega Pärnus, kortermajas vaiksel tänaval. Neil on rotid, kass, kilpkonn. On olnud hamstreid, merisigu, kalu. Tema tütar ka ostab toiduraha eest närilisi, kui ema tööreisidel on. Maal minu juures veedab suure osa ajast kasside puuris. Nimelt siin Amblas on väga korralikud inimesed, kes ei kannata, kui mõni loom nende peenra peale astub, panevad rotimürki välja jms. Mulle öeldi kohe, kui siia kolisin, et kassid tuleb hävitada, kui tahan, võin koera pidada. Lapsed siis ehitasid õue sellise kompleksi nagu loomaaias, mängumaja ümber avar üleni piiratud aiavõrega aedik-katusealune, suure liiva- ja saepurukastiga.
Endal on ka rahulikum, kui loomad silma all. Palju on inimesi, kellele meeldib loomi piinata ja tappa, ka nüüd, kui selle eest enam ei maksta. Mari tõi Tšiili reisilt hulga linnapilte, kus üheltki ei puudunud vabalt hulkuvad või suvalises kohas lamavad koerad, kõik terved, julged ja heas toitumuses. Meil on teistsugune rahvas, ikka leidub inimesi, kes löövad jalaga, pussitavad, valavad mingi sodiga üle loomi, kes peremehe silma alt ära. Haige rahvas.
Linnas sai loomadega sageli Västriku tn. kliinikus käidud.
Aitas ka tuttav loomakaitsest Tiina Toomet, telefoniga ja andis ravimeid, mis just olid tähtaja ületanud. Amblas on suhted Aravete majandi loomaarsti Merike Treffneriga, kes on töö kõrvalt võtnud ka kasse-koeri ravida ja vajadusel magama panna.
Olen ravimise alal ka ise midagi õppinud, aitan ka küla kasse, kes veriste või mädaste haavadega juhtuvad mu aeda.
Kevadeti olen aidanud pesast välja kukkunud linnupoegi, keerulisematel juhtudel neid loomaaeda viinud, kus ka sellist abi antakse. Loomaaia arstid on ka mu enda loomi ravinud.
Püüan toita naturaalse toiduga, kalapoes saavad tuttavad loomapidajad ikka kokku. Lisaks kõik, mida isegi söön peale soolase ja magusa, peenestan aedvilja, rohtu, talvel kuuseokkaid. Vähem annan poetoite.
Loomade nimed on enamasti laste pandud, see olemuse tabamise küsimus. Lastel on intuitsiooni (Pätu, Pipi, Tuki). Ise olen nimetanud värvide - Orantsi, Triibu, Tuha järgi.
Kala on see, mida kõik kassid söövad, teisi toite vastavalt isikupärale. On kurb kogemus kuivtoiduga, mida tütar mingil kiirel ajal liiga palju andis. Noor isakass suri põiekivide tagajärjel, mida arst näputäie temast välja pesi. Kuid oli juba hilja, kass suri suurtes valudes. Sellepärast arvan kuivtoidu kohta, et ära tee teisele...
Kasse olen transportinud enamvähem kinnistes kastides. Üks kass lasi naabrimehel, koertetreeneril, ennast ligi tunni tühjast toast püüda, kui kolisime. Räägitakse, et kassi mälu on mõni päev, kuid ka praegu, viie aasta pärast kaob see kass jäljetult, kui on kuulda selle naabri häält.
Arvan, et kassile pole inimesel midagi olulist õpetada, potil käib ta isegi meelsasti. WCs käimist on mu tuttavad kassile õpe-tanud mõne kuuga. Ise olen kassidelt õppinud, et kui ei ole tööisu, siis ei punnita seda teha, teen siis, kui tööisu tuleb. Inimesed teevad enda sundimisega ennast haigeks. Üldse tunnen, et loomadega tegelemine mõjub tervisele väga hästi. Ka on väga õpetlik, kuidas loomad haigustest välja tulevad.
Koertest. Esimese võttis mu ema lapse tungival pealekäimisel, väiksema, natuke rebase moodi. Ja tal oli nõrkus murda naabrite kanu, kuigi elas aias, oskas leida selliseid võimalusi.
Ise võtsin Kloogal kodutu poja, kuid ma ei suutnud talle mitte midagi õpetada, viisin ta õdede-vendade juurde varjupaika.
Kassist väiksema, musta siledakarvalise punnis silmadega Tuki leidsin külmal talvepäeval peremeheta Laagri jaamast. Vana koer, usaldas kohe ja oli väga rahul, et teda süles kandsin. Temaga ei olnud probleeme. Tütar õmbles sooja koti, millega teda talvel kaasas kandsin, käisin temaga isegi kirikus ja raamatukogus.
Venelased mitu korda ütlesid mulle linna peal, et selliseid koeri oli peetud tsaari õukonnas, ja talle olevat ausammas Piiteris, See koer meeldis inimestele, aitas kohe jutuotsale. Rongis sõitvad õpilaste grupid võtsid kohe järjekorda, et teda silitada.
Paldiski rongis sõitis mõnikord tagasihoidlik venelanna Maria, kes elas Lasnamäel ja haris peenramaad Paldiski lähedal. Kord oli seal äkki alanud laskeharjutus ja ta väike krants oli ehmudes ära jooksnud. Ta ootas õhtuni ja sõitis koerata koju. Kümne päeva pärast oli truudus koera koju juhtinud üle Keila jõe, läbi Lasnamäe liikluse.
Vaimulik A.Men usub, et side armastuse läbi kandub üle ajaliku, armastus ei hävi ilmaski.
Loomakaitsest. Ei oska näha, et tõug koerale midagi juurde annab. Kurb on loomaarmastuse väljendamine rahas ja tõukoerte muutmine zombideks, kel pole enam oma elu. Muidugi on nende koostöös inimesega ka ilu, aga rohkem olen kaasa elanud tavaliste kasside-koerte saatusele.
1988.a. suvel algatas noor majandusteadlane Avo Reinvald Tallinnas (vene ajal varjusurmas olnud) loomakaitse liikumise. Kuulutuse peale kogunes Loomaaia juurde Haabersti koolimajja ca 300 inimest. Rahvas ei mahtunud sinna ära, mindi rongkäigus mööda maanteed "Terase" klubisse. Seal oli pensionäre ja õpilasi, punkareid, kunstnikke, loomaarste, väga kirju seltskond. Sai moodustatud seltsi loomise algatusrühm, esialgu eri klubiruumides kokku saades valiti juhatus, koostati põhikiri ja selts registreeriti. Olen ka ise seal juhatuses olnud, mõne aja ka juhataja. Andsin töö üle Mai Levinile, kelle ajal selts formeerus ümber teise nime alla Maie Lepaga eesotsas.
Kuid seltsi õitseng oli Avo Reinvaldi ajal. Aktivistid olid Mati Kaal, Tiina Toomet ja ta ema Inna Tarmak, Peeter Ernits, kes vedas loomakaitse seaduse koostamist, Mai Levin, suursponsor Malle Leis ja veel kümmekond kunstnikku.
Tegime oksjone ja loteriisid annetatud kunstist ja annetustest ettevõtete poolt. Saadud rahaga aitasime varjupaika ja üksikisikuid, kes oma elurajoonides toitsid ja ravisid kodutuid loomi. Seltsile tuli pidevalt kirju üle Eesti, sest algul olime ainuke selts. Oli neid, kes tahtsid loomi saada või ära anda, kaebusi looma ja piinajate ja hätta jäänud loomade kohta. Sai levitatud teabematerjali loomade hooldamise kohta.
Osalesime (Reinvald, jurist Luule Paavo, mina, Poljantseva, Antons) Moskvas üleliidulisel konverentsil, kus domineerisid tsirkuse inimesed oma probleemidega. Sooviti allutada vabariiklikud seltsid, aga see meid ei huvitanud.
Oli ka noortesektsioon, kes kirjutas oma nägemusi loomakaitsest, oli joonistusvõistlusi. Osa neid noori läks edasi õppima loomade suunale, näit. hilisem varjupaiga veterinaar.
Praegu on seltsi puutuv materjal kunstiteadlase Mai Levini käes, kavatseb arhiivi anda. Seltsi tööd pärssisid erimeelsused selles, mis on õieti hea loomadele, diletantlus. Avo naine tegi ka peale lapse sündi ultimaatumi - kas mina või selts, sest tööd tegime tasuta, maksime ise sageli juurde.
Osa seltsi liikmeid eitas igasugust loomade hukkamist. Oli side Soome vastava seltsiga, Reinvald käis õppusel Inglismaal, aga sealne tase jäi meist kaugele vaesuse ja avalikkuse ükskõiksuse tõttu.
Rahva kaasa tõmbamiseks korraldasime avalikke üritusi, eriti Toomet korraldas krantsinäitusi ja rongkäike läbi linna. Ilusamatest krantsidest joonistas E. Valter preemiaks portreed.
Ehk kõige raskem loomakaitse ülesanne ootas mind Kloogal, kuhu kolisin omaniku majast peale sõjaväe lahkumist, õudses seisus 5-kordsesse majja. Kogu Klooga oli täis venelastest maha jäetud kasse-koeri. Lahtised räpased keldrid olid täis surnud ja veel elusaid poegi. Paari esimese aastaga sai sealt varjupaika viidud üle 50 koera (hiljem lõpetasin lugemise). Aitas mind 10a. tütrepoeg Nigol, kellel on tugevalt vaistu loomadega suhtlemiseks, ta oli selles töös tõhusam kui enamik täiskasvanuid.
Sai viidud emasid koos poegadega. Mõnikord kasutasin Toometilt saadud uimastavat rohtu, ta ütles, et sellega filmitakse koerte suremist, pärast nad muidugi toibuvad.
Kloogal oli ka palju sadiste, kes loopisid nuga koertesse, sõitsid neile meelega peale. Üks tähtis erusõjaväelane pidas elamust eemal seisva auto küljes meetrise keti otsas koera, toitis üle päeva. Selle koera viisime politseiga varjupaika, oli selline hästi mõistev konstaabel. Hiljem see purjus veteran tuli mind hirmutama, küllap oleks peksagi saanud, aga naabrid jooksid koridori.
See Klooga elu oli nagu halb unenägu, kus iga päev juhtus rohkem kui siin Amblas aastaga. Kuigi mets oli imeline.
Praegu elan oma 4 suure ilusa kassiga ja külas söömas käib sadu linde: varesed, harakad, hakid, tihased, varblased, leevikesed ja kõiki ei tunnegi. Ei tea, kas siilid elavad selle külma üle?
Kui mu abikaasa Kaug-Põhja surmalaagrist pärast 10-aastast orjatööd vabanes, saadeti ta 5-aastaks sundasumisele Turinskisse, kus üks eestlaste pere ta üürnikuks võttis. Sealne peremees kurtnud, et tal on küll hea püss olemas, kuid koer surnud hiljuti. Mehed leppisid siis kokku, et üürnik ostab jahikoera ning tal lubatakse püssi kasutada. Isa ostis noore laika, kelle nimeks sai Bella. Aasta hiljem vabanesin ka mina pärast 10-aastast sunnitööd erinevates laagrites, viimased 5 aastat Kasahstani Näljastepis. Hruštsovi amnestiaga tohtisime mõlemad Eestisse naasta.
Abikaasa asumisel vaigutamise töödel teenitud raha jätkus parajasti ühe väikese maja ostmiseks. Hoovis oli ka korralik koerakuut ja kui meie kaksiktütred said 2-aastaseks, hakkasid nad nuruma, et ostaksime koera. Umbes aasta möödus, kui lapsed ühel päeval tulid alevist – väike valge kutsikas suuremal põues. Kohe tõid nad kuuti kuiva heina, millele laotasid sooja vaiba. Koerake võttis aseme kohe omaks. Tekkis nimeprobleem, mis aga varsti lahenes – koeratüdruk sai isa Siberikoera nime – Bella.
Hoov oli traatvõrkaiaga piiratud ja koerake tohtis seal vabalt ringi joosta. Sageli käis ta ka isa ja lastega kaugemal jalutamas ilma kaelaketita, sest kuuletus hästi käsklustele.
See maja oli ligi 10 aastat olnud elanikud rotid peremeesteks. Bella hakkas kohe nendele jahti pidama ja sügiseks olid kuurid ja kelder neist vabad.
Pooleaastane väike Bella, koheva valge kasukaga, rõngassabaga segatõuline äratas naaberkoertes huvi ja juhtus, mis paratamatult juhtuma pidi: sündis emaga sarnane väike valge karvakera. See jäigi Bella ainsaks lapseks, sest edaspidi takistasime kavaleride üle aia hüppamist. Aga Bellale sai see saatuslikuks, sest andsime pisikese varsti naabrile. Bellal polnud enam võimalik järglast imetada, piimasoontes tekkis põletik, hiljem vähk… Olime kõik väga kurvad, sest loomake ei läinud enam oma kuuti, vaid tegi endale pesakese puukuuri varjulisse nurka. Ta ei lubanud enam kedagi enda lähedale, ei söönud-joonud. Kord, kui soovisin teda paitada, hakkas urisema ja lõi mulle hambad kätte. Vetarst soovitas ta piinad lõpetada ja tegigi surmava süsti. Laste ahastus oli tohutu, ehkki olin neid ette valmistanud selleks paratamatuseks. Kaevasime ploomipuude vahele Bellale hauakese. Oli kevad, kullerkuppude õitsemise aeg. Lapsed kaevasid lähedal õitsevast jõekaldast suure puhma kullerkuppe. Igal kevadel puhkevad need uuesti õide.
Bellake oli meie kõigi lemmik ja keegi ei soovinud uut koera võtta. Kuut seisab tühjana, meenutades tema lühikest elu ja kullerkupud on igal kevadel aias esimesed õideminevad lilled. Ja tütred külastavad kodus käies alati kõigepealt lemmiku hauda Tartus ja isa hauda Tapal.
Ta on vana veidrustega isane kass. Tume tuhkjas hall. Suur ja paks. Minul isiklikult oma kodus lemmiklooma pole olnud ega arvatavasti ei tule ka. Aga õe pool maal on mu sõber kass alati ootel. Kutsun teda Kõutsi. Parajalt patakas ja omade olemistega. Kord meeldib süles olla ja siis ei taha, et puudutadki. Kui ta oli imepisike piimanaise juures, tahtis õepoeg, et võtame ta meile. Eks õde tahtis ka lapse soovi täita, mis laps ta enam oli, suur mees pealegi. Nii võetigi kassipoeg liig vara oma ema juurest ära. Oli veel talu aeg ka. Kassipoeg külmetas laudas, öösel magas maaslamavate pullide peal, seal oli vähemalt soe. Piima talus ei olnud ja nii sai kass toiduks põhiliselt krõbinaid, harva piima, sest seda osteti linnast. Mäletan, et olin siis enamus ajast õe pool maal. Laudas olles võtsin kassipoja alati põue. Tema väikseke otsis sooja ja tissi. Lõpuks olin tal nagu ema eest (kuigi tissi ei saanud anda). Nii ta mind hoidma hakkaski. Mina hoian ka loomi, armastan lilli ja linde. Tihti käin maal, olgugi et kaugelt Tapalt. Kass ootab mind alati ja kõige pealt tuleb minu juurde süüa küsima. Viimati, kui käisin, koorisin kartuleid väikesel pingil, vaatasin, et kass käib ikka ümber minu, ei läinudki kaua kui hüppas mulle sülle, koori siis kartuleid edasi, kuidas tahad. Hakkas mulle nurruma ja näuguma, et kurtis oma elu üle. Õde oli nimelt kassi kaheks päevaks üksi jätnud, et küll leiab hiiri, aga talv ju. Ise oli linna läinud. Eks seda ta kass mulle kurtis siis. Õde ikka ütleb, et küll ta teab, kes järele annab. Annan talle ikka paremaid palukesi. Näiteks üks vorstiviil ei tee paha, mida tasub oodata. Tuleb söögilaua kõrvale ja vaatab mulle paluvate silmadega otsa, kuidas sa siis ei anna. Kui me õega läheme jalutama, teab ta õues väga hästi ära, et me kuhugi läheme ja nagu õuest välja sammume, on ta meil sabas, nagu koera eest. Siis ei aita ei tagasiajamine ega muu, kass tuleb ikka meiega. Teeme treti ära nii 1-2 km, kass ka. Tagasiteel on jalakesed väsinud siis näugub ja ootab, et sülle saada. Vahest luban talle seda luksust, et kannan, aga ta on raske ka. Nüüd on ta juba vana ja raske, haistmine viletsapoolne. Kassid on ka meelespidajad ja tasujad.
Olin ma ükskord ära sõitnud, õde ütles, et lähed ära ja jätad kassi maha ja hätta, et enam ei teeninda. Oli minu voodikattele loigu lasknud. Õde näägutas ja ütles, et näed nüüd, jätab meelde, tasub sulle. Seda on aga õnneks vähe juhtunud. Praegu on veel suured lumehanged, aga varsti on kevad käes, on kassilgi paremad ajad ees, saab jälle hiirejahti pidada ja roitma minna,
Teid tervitab Kõutsi.
Raki.
Minu esimesed lemmikloomad lapsepõlves olid kassid ja koerad. Päris oma koera sain ma 69 a. sünnipäevaks. Oli sarnane imepisike kahekuune emane krants. Kohe võttis ta meid omaks. Pikast tulekust väsinud, jäi ta mu jala peale magama ja kui ärkas otsis üles paberi, mis pissimiseks põrandale pandud. Nimeks sai Raki, mis küll vist isase koera nimi. Kasvult jäi ta väikeseks, kaelarihma asemel kasutasime ümberkeha rakmeid. Rohkem käis lahtiselt kõrval, kuid tal oli üks pahe, ta armastas seltskonda. Kui inimesi nägi, jooksis nende juurde ja seda maha harjutada ei õnnestunud, kuigi sai talle selgitatud, et see pole ilus. Ei saanud aru, et Rakil oleks välja valitud oma juht, armastas meid kõiki. Oli ka kange solvuja, pidas ka viha. Ükskord naabrinaine astus kogemata saba peale, pidas seda meeles üsna kaua aega, ei jooksnud enam vastu, pigem kadus diivani taha. Rakile meeldis väga autoga sõita, tegime koos palju automatku.
Kuigi olin uurinud ja lugenud koera raamatuid ja ajakirju, puudusid siiski teadmised koera kasvatamiseks. Sellel ajal ei olnud moes koeratoidud poest, nii tuli läbi ajada oma kodu toiduga. Lemmiktoit oli liha ja seda ta kõige rohkem ka sai. Koer muutus ülekaaluliseks, mis sai talle ka saatuslikuks, halvati tagakeha. Ravi tulemusi ei andnud, arst soovitas magama panna. Et mitte looma piinata, nõustusime. Veel haigena roomas ta üle õue garaaži juure, piilus ukseprao vahelt autot, siis keeras tagasi. Nii kiindunud oli ta autosse. Arst soovis teda uuringuteks, pärast tuhastas. See viimane Raki pilk, kui abikaasa ta arsti autosse viis, ei lähe kunagi meelest. Nutsin, lausa karjusin. Süüdistan ennast, et suurest armastusest tema üle toitsin ja seda, et ma ei küsinud tagasi tuhka, mida siis oma aeda maha matta.
Lein oli nii suur, et veel samal nädalal sõitsime Tallinna koerte varjupaika, et tuua uus koer, võimalikult Raki sarnane. Raki elupäevi oli 5 aastat.
Murka.
Suur haukumise koor kostis juba kaugele, tähendab oleme õiges kohas.
Kõigepealt viidi meid kutsikate boksi. Vastu tuli umbes 15 koerapoega. Valisin sealt ühe, mis kõige rohkem sarnanes Rakile. Võtsin ta sülle, tema surus ennast nii ligi, et tagasipanek ei tulnud kõne allagi. Kutsikas maksis 45 kr., öeldi, et vaktsineerimise tasu. Krants, oletatavalt hundi ja dobermanni segu, oli nii kõhn, et kõndides kukkus pikali. Tundus, et kutsikas pole terve. Arst tuvastaski kopsupõletiku. Ta oli kõvast ära räsitud peas ja kehal oli palju purelemise jälgi. Ravisime terveks, kosus kiiresti, nimeks sai Murka. Murka oli meeldiva iseloomuga koer. Tüütab küll vahest, sest aina tahab mängida. Kasvas 20ne kiloseks koeraks. Ei tulnud pisikest koera, kuigi oli nii peene kondiga. Algul ei suutnud ma teda omaks võtta, olin veel väga Raki mälestustes kinni. Koera jalutab abikaasa, söödan mina. Murka elab toas, suvel mõned tunnid päevas aias ketis. Vaktsineerinud oleme ainult marutaudi vastu. Ei ole steriliseerinud ega anna ka tiinusevastaseis tablette. Järglasi pole. Koer võib toas käia igal pool ja diivanil magada. Tegelik magamisase on diivani taga. Meeldib diivanile hüpata, kui keegi seal ees on, läheb häbelikult kuni padjani, siis paneb oma pea padjale ja uinub, olgu seal küll kui kitsas.
Tõukoerad ei ole mind kunagi eriti meelitanud, krantsid on ilusad ja pidamine lihtsam.
Koer on kaasas igal pool, kus käime, kuid see koer ei talunud esialgu autosõitu. Kui sai autosse tõstetud, oksendas ja värises. Arstilt saime rohtu oksendamise vastu ja rahustit närvidele. Tagumine auto iste on koerale kohandatud. Murkaga oleme palju arsti juures käinud. Noorena olid tal päraku paunad ja lasksime ka küüsi lõigata. Nüüd on meil omad küünetangid. Viieaastaselt tekkis Murkal emakapõletik, mis vajas operatsiooni. Et koer ei saaks haavalt plaastreid ära kiskuda, õmblesin ümber keha vesti, mida ta küll põlastas.
Meie koerad pole midagi ära lõhkunud ega närinud. Oleme andnud lõhkumiseks mänguasju ja närimiseks puuoksi. Kunstkonti ei tahtnud. Murka armastab väga kraapida, aias olles jäävad järgi suured koopad. Räägin küll ja teen kätega selgeks, et nii ei tohi, tunneb oma süüd küll, tõmbab saba jalgade vahele, vaatab altkulmu, aga teine päev sama lugu. Kolmandal päeval andis alla.
Trikke me õpetanud ei ole, räägime temaga palju, ta saab jutust aru. Taipab täpselt kuhu läheme: kas sauna, poodi või linna. Vastavalt siis tema ka käitub. Kui taipab, et ees on pikem sõit, pageb diivani taha. Eriti meeldivaks pole autosõit talle saanud.
Koer saab aru nii heast kui halvast pererahva meeleolust, kui ka kõvast sõnast. Reageerib vastavalt olukorrale. Kõige rohkem tahab Murka hellitusi ja kallistusi. Ei pea viha kui saab karistada.
Ei võtaks lemmikloomaks eksootilisi loomi ning kõige vastikum on rott.
Arvan, et inimesed peavad lemmikloomi, sest nad armastavad loomi. Ilma armastuseta oleks lemmiklooma elu haletsusväärne.
Murka on 10 aastat vana ja tahab veel väga mängida, kui ainult ise jõuaks kaasa teha. Kui abikaasa käis Tartus ravil aasta aega iga kahe nädala järel 3 päeva, õppis Murka ära täpse aja ja päeva, millal ta koju tuleb. Ootas ukse all mitu tundi, ära jõudis alati oodata. Kui juba välisuksest tuli, pani karjuma, ja kui uks avanes, algas selline trall, et sammugi astuda polnud võimalik. Jooksis ja kiunus mööda koridori ja tuba nagu hullumeelne. Abikaasa ongi tema välja valitud karja juht, hoiab ennast alati tema ligiduses. Ega seegi talle meeldi, kui mina abikaasa juure lähen, kohe astub vahele. Pikemad mõnetunnised äraolekud paneb koera nii igatsema, et jällenägemise rõõm on võrratu. Jääb ilusti üksi koju, ei karju.
Ma mõtlen, et koer mõtleb samuti kui inimene. On truu perekonnaliige, elab kõike nii head kui halba üle oma hinges, ainult et inimesed ei vaevu seda mõistma.
Lõpetuseks ei ole mul midagi head öelda. Murkal avastati vähk, tema lõpp saab olema väga kurb. Arst ütles, et operatsioon ei anna soovitud tulemust. Elab oma haigusega seni, kuni see võimalikuks osutub. On veel praegu hea väljanägemisega: mängib, mürab, sööb ning kaevab koopaid. Ei taha kaugemale mõelda.
Üks koeralugu kaugest minevikust.
Elasime seekord ühes talumajas, kus oli perenaine ja kaks koera. Perenaine läks hommikul kolhoosipõllule kartuleid noppima, koerad kaasas. Õhtul aga teist koera koju ei tulnud. Ka öö jooksul mitte. Hommikul, kui läksin kontorisse tööle ja tee viis kartulipõllust mööda, näen koera kartulipõllul. Läksin juurde, koer magas, perenaise kindad kõhu all. Perenaine unustas kindad põllule ja koer valvas neid kogu külma sügisese öö. Heldisin nii, et pisar tuli silma. Ütlesin talle, et oled tubli koer, aga nüüd tuleb küll koju minna, mina aga lubasin kindad ise perenaisele ära viia. Koer läkski koju. Õhtul tõin kindad, näitasin koerale, et ma ikka tõesti nad ära tõin. Koer vaatas nii tänulikult mulle otsa. Koera truudus on võrratu.
Alati kui läksime Murkaga pikemale jalutuskäigule koos abikaasaga, oli huvitav see, kuidas koer hoidis peret koos. Polnud tähtis, kumb meist vahel maha jäi, koer märkas seda kohe. Ta kas ei läinud sammugi edasi, kuni mahajääja järele jõudis, või lihtsalt tuli mahajääjale vastu, et koos edasi minna. See oli nii liigutav, et pisar tuli silma.
Kunagi mitte nii ammu keegi ei pidanud küülikuid lemmikloomana kodus. Kui likvideeriti „farm“, siis ehk jäeti mõni isane küülik laste palvel alles, kes elas oma puuris siis loomuliku surmani.
Me pidasime ka mitu aastat küülikuid. Kui kasvas majas kassipoeg, tikkus see alati küülikupoegadega mängima. Aga viimased ei hoolinud niisugusest maadlusmängust. Jooksid nurka ja lõid jalaga vastu maad.
Teatud vanuses oli küülikutel mood haigestuda. Nina ja tagumik märg, silmad tuhmid istusid küürus nurgas ja ootasid surma. Pesakonnast olid niisugused eraldatud. Igasugune arstimine andis vähe tulemust.
Istus meilgi üks niisugune õnnetu pliidi kõrval kaltsul. Samas oli ka kassi söögimaja. Kui küülikupoeg nägi kassi söömas, puges talle nii ligidale kui sai. Ikkagi „tuttav“, karvane olevus. Kass hakkas ka söögikordade vahel käima jänkut soojendamas. Ja küülik hakkaski paranema. Õppis „ema“ kõrval piima lakkuma ja keedetud räimi sööma. Sügiseks oli „kasulaps“ täiesti oma pesakonnas teiste suurune ja teda ära tunda oli võimatu, kuna kõik võtsid toitu ka peost.
Tõime nad siis ühekaupa kööki. „Võõrad“ tõmbasid kõrvad peadligi ja litsusid kere vastu põrandat. „Tagaotsitav“ tõusis tagajalgadele istuma, nuusutas õhku ning läks otseteed kassi söögiriistade juurde. Lõi paar korda rõõmsalt kepsu, nii et köögipõrand sai jänku herneid täis.
Teine, ja veidi pikem lugu küüliku ja kassi suhetest.
Sügiseti, kui kasvuhoone jäi tühjaks, sai talveks sinna emaküüliku eluase. Põrand tuli katta vanade uste, laudade ja traatvõrguga, et „vang“ ei saaks ennast välja kaevata. Nurka suur kuhi põhku, mis varsti uuristati urge täis.
Sügiseti ilmuvad asulates ka noored kassid, kes on suvel suureks kasvanud ja enam lastele ei sobi mängimiseks. Siis viiakse teise asulasse, ehk seal leiab uue kodu. Eks türilased tee samuti.
Nii ilmuski meie puuriidale katuse all ilus must kass. Ta oli väga kodune. Tahtis enne sööki silitamist, lõi siis nurru. Meil kodus oli kass ja nii jäigi „tulnukas“ puuriidale elama. Kui ilm muutus talvisemaks, lipsas kass ka kasvuhoonesse. Oli huvitav, kuidas „perenaine“ võtab külalise vastu. Teadsime hästi, et võõra küülikuga oleks kakluseks läinud. Siin vist küülik aimas kiskjat, lõi jalaga vastu maad, ning puges urgu. Kohe tuli aga pea teisest urust nähtavale. Kass jättis jänku rahule ja jätsimegi kassi kasvuhoonesse elama.
Mõne aja pärast leidsime kassi ja jänese koos pikutamas põhu sees. Kui jänese raskesse ahjupottkivisse panime kaeru ja kartulit, tuli kass nuusutama. Kassi söögituba oli kummuli keeratud kastil. (Jänku tassis kõik kergemad nõud minema ja kaevas kummuli.) Ja kui kassi taldrikutele sai piima ja keedetud räimi, tuli küülik, ajas end kasti najale püsti ning nuusutas kõike põhjalikult. See harjumus jäigi neil alatiseks.
Kass ei olnud veel pooleaastanegi ja mäng oli tema peamine tegevus. Riputasime talle mänguasju nööriga „lakke“ ja lömmis ping-pongi pallid vedelesid ka põrandal. Aga kass arvas, et elus asi on ikka kõige parem asi. Kui jänes põhus krabistas, hiilis kass uru juurde. Nii kui jänes sai urust välja, hüppas kass talle kaela ja katsus pikali keerata. See aga enamasti ei õnnestunud. Jänku aga oli „tähelepanust“ liigutatud. Kargas kõrgele õhku, vibutas rõõmsalt tagajalgu (see ongi küüliku hea tuju tundemärk).
Paistab, et sarnane mäng rahuldas mõlemat poolt. Vahel kass tukkus päikesepaistel, aga jänesel hakkas igav. Siis ta kapsas kassi ümber, kuni „kogemata“ astus talle peale. Kass oli silmapilk selili ja kõditas jänkut kõhu alt. Viimane kadus kohe urgu, et ilmudes uuesti alustada harjumuspärast mängu.
See kiisu oli ka osav hiirekütt. Jäneste laualt pudeneb alati raasukesi, mis meelitavad hiiri. Nii jõudiski kätte märtsikuu. Oli vaja kasvuhoone vabastada elanikest. Päike võis siis hakata mulda soojendama.
Meie tuttava sugulane töötas Aravetel. Seal oli laos palju hiiri. Meie kiisu viidigi sinna „tööle“. Jänkumaa kolis oma puuri katuse alla.
Siiani oli kõik väga lihtlabane lugu ja ei vääriks üldse tähelepanu. Kas vähe on koduloomade vahel sõprust. Siberis näiteks käisid taigas karjas lehm, siga, lammas ja koer. Nad ju talve veetsid üksi laudas.
Meie jänes aga keeldus isajänesega sõbrustamast. Käitus täpselt nii, nagu seda teevad tiined loomad.
Ja kui saigi kuu aega täis puuris elamisest, algas siis kõva pesa tegemine. Katkuti ka kõhualune paljaks, nagu see peabki olema. Ainult pojad jäid sünnitamata.
Edasi kulges küülikukasvatamine harilikku rada pidi. Eks teadlased kommenteeri.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloom on koer. Kogu mu eluaja. Olen talus sündinud, kasvanud laps ja elanud pea eluaja talus. Koerad olid minu kodus alati. Peagi augustikuus saab viis aastat, mil tulin Haljalasse elama ja siin mul enam oma koera ei ole. Mäletan oma väikesest lapseeast, et mu esimene hoidja ja seltsiline oli suur ja väga ilus koer Bonger. Olime üheealised, mina sündinud 1920 a. detsembris ja Bonger mõni kuu hiljem, ütles mu ema. Bonger oli üsna pika karvaga koer. Aluskarv oli tal pruun, otsad mustad. Seljapealt karv laineline, lontkõrvad. Tema ema olnud Rakveres kaupmehe koer. Seal aga tüdinetud emasest valvurist, koer otsustati ära anda. Meil aga momendil koera polevat olnud ja nii toodigi tiine koera mamma meile. Olnud paras suur koer kikkis kõrvadega pruuni-musta vöödiline ja üleskerkinud ninaotsaga, nii et tal hambad paistnud. Mäletan, arvati et bokseri tüüpi. Tal olnud kombeks ootamatuid hüppeid teha. Kui oli üksinda kodus ja avastas hoonete lähedal võõra inimese, siis olevat hüpanud hoogsalt talle peale, saanud inimese kindlasti pikali ja valvanud seni kuni keegi pererahvast tulnud ja ohvri päästnud. Bongri isa pidi olema suur ja karvane, sest poeg oli välimuselt umbes vetelpääste koera taoline.
Nii ka lapsepõlveaastad siis koera hoidmisel ja seltsis läksid. Kui ema ja isa olid välistel talitustel ja laudas, siis laotati tekk põrandale. Sinna tuli siruli Bonger, vahel ka suur isakass Ints, ja laps oli kindlalt hoitud. Bonger oli rahulik. Võisin tal üle ja ümber ronida – paitada. Ints lõi nurru ja mida siis üks laps veel võis ihaldada. Olid muidugi veel mul ema valmistatud puust loomad. Nukkudega pole ma kunagi mänginud.
Meil oli samal ajal veel teinegi koer, Bongerist paar aastat noorem krants. Trolli, aga tema ei pidanud minust lugu. Ta oli emale truu koer, hoidis ema väga.
Ei tea kas sellest, et olin väiksena väga palju koeraga koos, kuigi olude sunnil – ei saadud ju väikest tüdrukut igale poole, näiteks lauta, kaasa võtta – või lihtsalt oli see mu loomus, aga koer on nagu eluajaks jäänud minule kõige tähtsamaks ja armsamaks koduloomaks. Sümpaatia on olnud kahepoolne. Neil koera hoidmise aastatel oli rohkem hoidjaga päeval, sest minust vanem vend oli päeval koolis, õhtul oli seltsi rohkem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ei oskagi ütelda, kelle soovil koeri koju toodi, sest meie talu pererahvas oli kõik selle poolt, et koer või koerad pidid lihtsalt talus olema. See oli loomulik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Varjupaigast, kuulutuse peale ja klubi kaudu ei ole minu koju ühtegi koera toodud. On saadud tuttavatelt ja ma ei mäleta, et nende eest oleks raha makstud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu kodupere koerte nimed on olnud: Bonger, Trolli, Nässu, Pluuta, Pompi, Poli, Sammi, Muri, Pluuto, Parbu, Pauka, veel teine Bonger, Poksi oli veel sõja eeli ja ajal Tolli keda kutsuti enamikus Härra (ta tuli meile naabriperest, sealset peremeest nimetati härraks) edasi Pambo-Karoliine – keda nimetasime ka Liine ehk Mamma, Polli, Parun, Juss ja Jass. Üsna palju on olnud minu 80. eluaasta kestel koeri, aga peale seda luurasid hundid ümber hoonete ja kuidas koeri ka sai hoitud – ikka nad kadusid. Tuli jälle kusagil koer tuua või kutsikast uus koer kasvatada. Väiksena toodud ja kohapeal ristitute nimed algavad enamikus P tähega. Koerte nimesid on ju palju.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei olnud mingite kanalite pidi teavet vaja.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole kunagi mõjutanud. Meil olid kõik suured, ka mõned keskmise kasvuga koerad. Väikseid ei ühtegi, ei meeldinud. Värvus polnud oluline. Talus oli vajalik, et koer oskaks karjas loomi valvata, vajadusel õues haukuda ja oleks veidi taibukas ka. Tõupuhtus polnud oluline, olid pea kõik krantsid. Oli ainult üks tõupaberitega saksa lambakoer Kadi, aga see oli kõige vastikum koer minu elus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusel pole käinud ega osalenud. Olen vaadanud mõned korrad televiisorist.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeri söötis – hooldas minu ema mu noorpõlves. Peale ta surma 1943 a. kevadel jäid kutsud minu hooldada. Jalutada nendega pole vaja olnud. Koerad said muidugi küllalt vabalt liikuda loomadega karjas jm. Ketiski olid kutsud vähe. 1969 a. alates oli meil maja juures üsna suur aed aiaga piiratud. Seal saadi vabalt joosta.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset koeratoitu ei ole kunagi ostnud. Meie kutsud sõid nagu mu mälestuses ja eluajal pererahvaga sama toitu. Eraldi neile ei keedetud. Kui enam suuremat peret ei olnud ja lapsed ära, tõin sageli odavat maksavorsti koera jaoks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda üsna mitmel juhul. Esimene, kellega oli, oli koer Pauka. Oli ilus suur krants tulehall. Rakvere sõjaväe koera järglane, isa kolhoosi karjakoer. See oli 1970 a. paiku. Pauka oli üksinda kodus aias. Aeg, nagu mäletan ,suvine. Kui koju tulime mehega koos, selgus et Paukat ei olnudki aias. Oli kraabitud kahelt poolt võrkaia alla käis, sealt siis oli ta ula peale läinud. Hiljem selgus, et samast lähedalt pereema oli oma pulmipidava emaskoera lahti lasknud, see läks muidugi peigmeest otsima leides Pauka ja koos siis kraabitigi. Pauka tuli koju poolroomates, oli võrgu all ilmselt seljale häda teinud. Kõndima hakkas korralikult üsna peagi. Aga tal jäi selg sügelema. Kraapida jalaga ei saanud, aga näris kogu aeg nagu otsiks kirpe. Keelaasime, et ei tohi kraapida, aga ta läks peitu, näris ennast ja jalg oleks ka nagu sügada aidanud, tegi vastu põrandat kop-kop. Kutsusime kohale kolhoosi vetarsti, kes andis ravimiks mingit salvi. Kuur sai läbi, aga koeral paremat ei tulnud. Siis pöördusime rajooni vet arsti poole. Jälle salv ja soovitati koerale toorest liha suhu. Siis soovitati vitamiine. Sellelgi ravil ei olnud tagajärgi paremuse poole.
Edasi sai mees Haljalas kokku endise meie küla mehe vanema vet. velskeriga ja kurtnud koera häda temale. Vastuseks oli arvatud, et ehk on midagi viga selja närvides ja soovitati määrida väävlisalviga. Mees oli samas apteegist võtnud purgitäie rohtu kaasa. Pügasime koera selja karvadest puhtaks ja määrisime rohu peale. Koer oli veidi rahulikum, aga imelik oli näha juba alanud talvel tumedat koera selga valgena ja karvadeta. Karva oras koera seljal kasvas ja salv jäi okastele kõigest masseerimisest hoolimata. Siis tuli mul meelde kuidas arst oli mind käskinud heinatolmu tõttu sügelevaid käsivarsi mentool-piiritusega määrida ja ma sain abi. Mõtlesin, et valan seda ravimit koerale ka selga, et ega ta halvemaks ikka tee, viib ehk salvi nahale paremini peale. Peagi selgus, et mentool oli hea. Kui Pauka mind rohtudega nägi, hakkas rõõmsalt keksima. Ma ei mäleta enam kui palju ma apteekidest neid väikseid mentoolipudeleid tõin, aga Pauka selg sai terveks.
Paukal oli veel üsna vanas koera eas häda kõrvadega. Oli arvatavasti valus, hakkas pead rapputama. Rakvere arst andis kõrvapanemiseks rohtu ja käskis koera soojas toas hoida. Nii tegimegi. Loom rahunes, aga jäi ajapikku kurdiks. Sellepärast sai ta magama pandud. Oli 12-13 aastane.
Teine arstiabi vajaja oli järgmine koer, kellel nimeks Bonger. Oli suur hall lambakoer. Ema punane setter isa hall Tapa sõjaväe osa lambakoer. Muide Bonger oli minu kodus kõige targem koer. Noor ja vallatu oli ta koos mehega aiast väljas. Mees lõikas klaasi ja Bonger oli oma vallatuses astunud lumme langenud klaasiribale ja esijala päka alla tuli haav. Panin rohtu peale ja sidusin käpa kinni. Koer toas sidet ära ei kiskunud aga kui oli õues ja side sai lumes niiskeks, siis toas harutas-tiris sideme ära. Edaspidi sidusin koera käpale väikese kilekoti ümber käpa ja side jäi päevaks paika. Nii paraneski Bongeri jalg koduse ravi abil. Rääkisin sidumise ajal sageli, et oleme tohtri juures. Tohtri juurde tuli temaga veel minna. Koera kikkkõrv läks paksuks ja rippu. Tohter tuli koju ja lõikas kõrvale haava, välja tuli hulga verist vett. Arst arvas, et koera kõrv on haiget saanud. Arst käis meil üsna kaua, pani igal õhtul marliribaga kõrvahaavale rohtu sisse. Pealt määrides oleks haav kinni kasvanud ja jälle tulnuks veetilgad. Nii parandas endine kolhoosi vet arst, kellest oli saanud sovhoosi direktor, meie Bongeri kõrva. Koera elu lõpp tuli aga koerte katkuga. Kuigi sama arst käis süstimas. Bonger muidu paranes, aga jäi pimedaks. Arst pani ta magama. Rohkem arstiabi pole meie pere koerad vajanud. Kõik Bongeri ravid tehti, kui ta pea oli minu põlvel, ilma suud sidumata ja kinni hoidmiseta. Käskisin paigal olla, oleme nüüd tohtri juures.
Vaktsineerimised tavaliselt iga aasta ja marutaudi vastu said alati tehtud ja minu arvates on see vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meil oli kaks emast koera, aga steriliseeritud ei olnud need kumbki. Ka tiinusevastaseid tablette ei ole tarvitatud.
Jah, oleme lasknud poegi saada. Esimene emane koer meil oli karjakoer Pluuta. Tema kevadise pesakonna pojad jäid alati kõik alles, sest nii hea karjakoera kutsikad olid nõutud. Koer hoiti ikka kinni ja silmitseti peigmeest, valides sobivat isast. Teine emane oli Bambo Karoliin, see Liine või Mamma, temal olid ühel korral 8 poega. Kõik jäid alles ja leidsid ümbruses kodu. Isa oli meie oma koer Poksi (ema poolt hall lambakoer ja isa must Foge). Poksi oli must. Must oli ka Liine – ema hall lambakoer ja isa must vetelpäästja. Rohkem meil emaseid pole olnud. Pulmade puhul said koerad lihtsalt eraldi kinni hoitud. Probleeme ei olnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Väga palju aastaid magasid koerad rehe all. Väraval oli auk nagu koera kuudil, saadi vajadusel väljas käia. Sõja järgi, kui hundid varitsesid, silmad põlemas peas, lausa õue uste taga, sai värava-ava kinni pandud. Metsakutsud tulid nii ukse ligi, et koer rehe all hirmu pärast lausa kiljus ja lasime ta tuppa. Meie koerad olid kõik perekonnaliikmed ja sageli majas inimeste seas. Hiljem, kui maja ja viljapuu aed said taraga piiratud, oli koera jaoks ilus suur ja korralik kuut, kuhu võis alati sooja minna. Kogu majas koerad ei hulkunud, suur tuba oli ikka keelu all ja koeraga koos ei magatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisidel pole käinud mina ega koerad mitte. Tavaliselt ei võetud kutsat kaasa. Loomahotelli teenuseid kasutanud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma koera poegi oli vähe ja külast toodute sünnipäevi ei teadnud. Meile toomise päeval minu vanas põlves torti ikka tõime ja koos ka sõime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole ostnud ega õmmelnud. Meie kutsud olid nii sageli toas soojas, et riideid polnud vaja. Mänguasju ikka oli tavaliselt puust. Aga Boksil oli ka kummiseid, ka palle – neid oli küll mitmel. Läksin linnast Boksile katkiläinu asemele uut lelu tooma, polnud pallile lisaks muud võtta kui kummine eesel mis vajutamisel piiksus. Oi kuidas see Boksile meeldis. Ta võis kaua aega eeslile nina vajutada ja pea viltu uut piiksu oodata. Kui eesel katki läks ja momendil mänguasjade poes ühtegi piiksuga lelu ei olnud, tõin kummist jänese, aga… Boksi oli väga nukker, survele piiks ei järgnenud. Teine mäng oli Boksil inimesega koos. Tal oli tublilt vaksapikkune kummiriba, tõi selle vastasmängija kätte, otsa suhu ja tõmbas lelu naksti omale, pani kohe peo peale tagasi ja jälle – see oli naksti mäng. Tarvitses öelda: Boksi teeme naksti mängu ja kohe tõi ta oma lataka. Vahest kohe omal algatusel ka.
Pesemisvahendeid pole ostnud. Pesin vee ja seebiga. Ehtinud ei ole. Karvade korrashoiduks kasutasin kammi ja harja.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei oska öelda, millal oli hoolitsust vähe või palju. Ehk mis moodi võiks see olla.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ka sellele küsimusele ei oska vastata. Minu kodus hoolitseti koera eest alati ühtmoodi – ta oli pereliige. Kuidas kusagil, ei tea.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma, ka koera surm on raske. Üsna mitu jäid vanaks ja haigeks, mõned surid ise ja tuli neid ka süstiga uinutada. Matsime tavaliselt kodu juurde hauda linasse mähitult. Uue looma võtsime nii ruttu kui võimalik, sest ilma koerata oli kodus midagi suurt ja olulist puudu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kõike „kodureegleid“ on koertele õpetatud. Puhtusepidamine on väga tähtis. Kutsu mängib kuni „tilgad püksis“. Juhtub sedagi, et õuest tulles peagi „lekib“. Olin kutsuga koos väljas ootasin, kuni ta pissis ja rääkisin siis alati – piss tuli. Peagi oli kutsikal selge, mille juurde see ütelus kuulus. Hiljem tarvitses öelda – pissi või lase pissi ja kutsikas õiendaski oma häda käsu peale kas või mõne tilgana. Nii oli teda kindel tuppa tuua. Niisuguse jutuga oli kutsikal peagi selge, et pissida võib õues ja toas polnudki tilku karta. Lillepeenras jooksmine andis ka seletada. Juhtus laualt vargustki. Pole ime, kui koer on suur ja lihatükk lausa nina ees, mõni ime kui suhu juhtus. Aga kõik sai ilusti selgeks tehtud, nii kõva sõna kui vahel ka laksuga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbu kombeidki on olnud. Kõige rikkalikumalt tõupaberitega must pruunil lambakoeral Kadil. Kadi oli koertekasvanduse omanikel n.ö. üle jäänud, oli juba ligemale 4 kuud elanud ja kingiti mu nooremale tütrele kellega ma koos elasin 1933 a. suve lõpul. Meil oli sama aasta talvine hall lambakoer Parun ja koos nad siis aias ringi lippasid. Ainult puhtusest ei teadnud Kadi tuhkagi. Parun lasi oma tilgad õue, enne kui lahtisest uksest tuppa tuli. Kadi aga tõi need kindlasti tuppa põranda riide veel parem vaiba peale. Hiljem selgus, et koertekasvanduse perenaine oli põrandal ukse lähedale pannud kihi ajalehti, et kutsikate järel kasimine tal lihtsam oleks. Kadi oli harjunud seega lehevaibale oma „hädast vabanema“ ja sellest kombest ei suutnud mina teda ei heaga ega kurjaga võõrutada. Pealegi oli ta murdja tüüp. Tappis ära pere kassid, kui ligi pääses, siis kanad, tibud, lõhkus jänesepuuri ukse ja oleks lambagi puruks kiskunud, aga me saime veel appi. Ühtegi võõrast ta ei haukunud, kuigi ta seda oskas, sest vahel harva kuuldus temalt „auh“, aga mispärast ei tea. Ootasime ikka, et ehk Kadi õpib midagi elus kasulikku, aga ei. Tõupaberitega peni peaks ju tark olema. Oli juba ühe kahe aasta vana kui kannatas katku ja tütar lasi ta magama uinutada. Vestluses koerakasvanduse perenaisega selgus et Kadi esiemad olid olnud samuti murdjad, see omadus oli tal kaasa sündinud. Puhtusekord oli aga sünnikodust kaasa toodud ja õpitust ei taganenud Kadi. Seega oli ta kõige vastikum ja rumalam koer minu kodus. Hullem kui kari krantsikoeri.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke sai kodusel kombel kõigile õpetada. Istumine, lamamine, küsimine, käpa andmine, sitsimine, kahel jalal seismine oli tavaline. Kuigi igaüks erinevalt õppust võttis.
Oli ka harvaesinevaid trikke. Olin juba koolilaps, kui meil oli hall karvane koeranäss, polnud tal õiget nägugi, silmad karvade sees. Ema õpetas teda käsu peale häälekalt haigutama. Aga palun püüdke seda teha, kui ei ole vajadust. Anti Nässule käsk ja ta tegi ainult häälekalt äh-niu. See pole õige, ütles ema. Siis Nässu ringutas ja sirutas ennast, kuni täitis õieti käsu. Kuidas ema teda treenis, ei mäleta. Loomadest ja karjakäigust ta ei teadnud. Karjase abilist oli aga vaja ja 1933 a. hilissügisel tõi ema naabritalust kolmekuuse emase halli lambakoera tüübilise kutsika, kellele ema soovitusel sai nimeks Pluuta. Ema teda söötis ja soojendas pliidi ees selle järel kui jõmm oli ühes Nässuga mängides külmetanud ja luksus. Vastutasuks ta kiindus „ihu ja hingega“ emasse. Jõmpsikapõlves ulakas, sai emalt vitsanuhtlustki, kui kevadel kanamune sõi. Aga seegi halb komme kadus ja kui kevadel loomad karjamaale lasti, ilmnes Pluuta õige „karjakoera loomus“. Esialgu läks salaja veiste sekka ja utsitas neid nii, et möögiti hirmust. Aga Pluuta võttis õppust ja temast sirgus parim karjakoer, kes minu kodu talus elanud. Meil oli sügiseti, kui karja heinamaa ädalal söödeti tavaliselt koos vasikatega karjas 10-12 sarvekandjat, Pluuta tundis neid kõike nimepidi. Tarvitses ainult talle ütelda looma nimi, keda oli vaja karja juurde ajada, ja selle nimega elaja juurde ta ka läks. Haugatas korra ja loom võttis korrale käsutuse omaks. Kui aga auh ei aidanud, näksis Pluuta looma tagajalast savisõrgade juurest. Vasikaid ega ka lambaid ei näksanud ta kunagi. Koeratrikke õppis Pluuta see eest vähevõitu. Sitsima ei saanudki teda. Istus, lamas ja küsis käsu peale, kas auh üks kord, kaks või kolm isegi neli kord auh. Üle nelja numbri ei osanud. Reageeris veel käsule palju. Sellele käsule järgnes pikk auh-seeria.
Eriline austus oli Pluutal ema vastu. Emal oli 1943. a. kevadel halvatus. Oli üle kolme nädala voodis – peaaegu kogu selle aja, mis ema oli voodihaige, oli Pluuta ta sängi juures. Kui välja käsutati, puges voodi alla peitu. Ema suri 20. mai hommikul ja kui surnu toast viidi, läks ka Pluuta. Oli kogu aeg aida ukse juures – ema kirst oli aidas. Matusepäeval, 3. juunil, tuli Pluuta tuppa, kui oli saamtine. Tahtis kaasa tulla, kui matusevoor (sellal hobustega) õuest lahkus. Me ei lubanud Pluutal kaasa tulla, ta jäi koju koos Härra ja noore Poliga. Kui surnuaialt tulime, olid teised penid kodus, aga Pluutat polnud. Ilmus koju õhtul hilja, üleni märg ja porine, sest eelmisel päeval oli tugev vihmasadu. Edasi kadus Pluutal söögiisu, ta ei tulnud ise ega mingi kutse peale tuppa. Ükskord viisin ta pea süles kööki. Pluuta pages õue, nagu oleks põrand jalgu põletanud. Senini täiesti terve ja elujõuline koer jäi kõhnaks, oli omaette, ei võtnud kedagi sõbraks. Siis kadus paariks päevaks. Olime mures, kas Pluuta suri kusagi, jääb viimati maapeale. Aga jaanilaupäeva hommikul, kui läksin lauta lehmi lüpsma, leidsin Pluuta surnuna elamu lauda vaheliselt teerajalt. Kus veetis truu koer oma viimased, elupäevad ei tea. Arvasime, et vast ehk ema haual, kuhu oli 6 km. Siukest truudust ei tea m ühegi teisel koeral, ehkki kõiki on ühtmoodi hoitud.
Koerad vaheldusid, juba olid aastad üle 1960. Oli meil jälle hea karjakoer, seekord Pluuto. Tema trikid olid jälle omamoodi. Lisaks tavalisele istumisele, sitsimisele jm. oli Pluuto suurimaks austuseks peale käpa andmise nakitsemine varruka või põlve peal, nagu otsiks kirpe. Keelega ei limpsanud. Saigi see tegevus nimetatud kirbu otsimiseks. Peagi otsis Pluuto kirpe käsu peale. Oli veel teine korraldus: otsi täid ka. Pluuto toetas käpad istuja põlvedele ja nakitses juustes. Haris ka võõraid külalisi kui käsk anti. Paljud inimesed naersid Pluuto tembu üle, tasuks oli mesi. Oli tal veel teinegi trikk, aga siis oli abilisi vaja. Esimene taburet: Pluuto seisis taburetil, siis kaks taburetti pealekuti. Pluutole hopp oli üleval ja jälle sitsis. Siis kolm taburetti hopp – ja ta lendas üles. Muidugi sitsima. Rohkem meie madal maja ei võimaldanud, sest Pluuto oli üsna suur koer, hall lontkõrv. Numbrite tasuks ikka midagi magusat suhu. Oli ka hea karjakoer, aga kadus.
Kõige parem trikkide peale oli koer Bonger, juba teine sel nimel. Oli ilus suur tumehall, ema punane setter, isa hall saksa lambakoer Tapa sõjaväest pärinev. Aastad olid juba 1980 lähedal. Bonger vaatas inimestele otse silmadesse, tavaliselt koerad nii ei tee. Kui ta üksinda õues oli, ei lubanud ta ühtegi võõrast aiale toetuda. Samuti ei tohtinud keegi väravast sisse, aeda tulla, kui oma pere inimest näha polnud. Tegi värava juures kõva häält – oli ka silt „kuri koer“. Majja sisenema pidi kindlasti võõras ees, oma inimene järel. Järgis aga võõras omale, pidas Bonger ta kinni. Hoidis püksisäärest või kleidist, aga ei hammustanud. Kui aga külaline lahkus, pidi majauksel olema tingimata „oma nägu“ – muidu Bonger ei lubanud kellelgi lahkuda. Meil oli vedruga sulguv aiavärav, mis tegi sulgemisel klõpsu. Kui seda ei olnud kuulda, läks ta ja tõmbas värava lahti (see käis sissepoole) ja haukus, kuulutamaks et tulge pange värav kinni. Kirjeldatut polnud talle keegi õpetanud. Bonger istus, lamas, küsis, sitsis, seisis kahel jalal andes käppa – see kõik tuli nagu iseenesest ilma trennita.
Aga edasi minu kaasa Villem teda enamist kantseldas. Õppis hundi moodi sööma, tähendab igal närimisliigutusel lõi koer hambad laksudes kokku. Alul tehti lihtsalt hundi hambalõginat. Koer istus ja Villem koputas talle lõua alla. Bongerit sai ka kahvliga sööta, võttis nii hästi toidu kahvli otsast, et suu kahvlit ei puudutanud. Temal olid meil muidugi omad toidunõud – riistad.
Vahel pani Villem Bongeri valvama käsuga "vaata, kui ema toidu lauale paneb, tule ütle mulle ka". Siis istus või lamas Bonger nii, et nägi minu liikumist. Kui sain toidu lauale ja see oli koerale meeldiv, tõusis ja läks Villemit kutsuma. Nügas ninaga külge ja astus köögi poole, kui kohe ei järgnetud, tuli auh. Oli aga tavaline nö. lusika toit, siis ma ütlesin, et nüüd võib, või kutsu isa sööma. Bonger viis kõik esemed mis talle suhu anti, sellele pereliikmele kelle juurde ta saadeti – nime järgi muidugi.
Veel oli tal üks tavaline toiming – ta oli kallis – tuli pani käpad põlvele ja surus pea kõvasti vastu inimese rinda. Hoidis nii vähe aega ja läks eemale lesima. Igal õhtul oli ta magamapanekuks kallis nii Villemine kui minule. Kui olid küliti selg toa poole, tuli jalutsi asemele ja kallis oli ikkagi. Ükski õhtu ei jäänud vahele. Bonger oli väga oma pere inimesi hoidev. Oma ligemale 9 a. ea jooksul oli tal ainult kaks meest, kes võisid omatahtsi meie õue väravast sisse-välja käia: prof. Enn Tarveli vanem vend, mu taadi sõber, kes armastas väga koeri, ja veel üks vana papi, kes oli meil vahel abiks. Aga ei ühtegi naissõpra!
Bonger oligi see koer, kellest kirjutasin eelpool, kellel oli käpp ja kõrv haiged. Ta haigestus koerte katku – arst süstis, ta jäi siis elama, aga oli peaaegu pime. Arst tegi magama jäämiseks süsti. Oli veel üks isemoodi käitumisega koer. Oli juba kolhoosiaeg, aga koerad kadusid. Saime omale uue ja üsna jõmpsikaohtu kutsa. Küllap oli kellelegi kaasa tulnud ja eksis kodutuna. Kasvas meil koeraks ja oli üsna mitu aastat – kuni taas kadus. Nimeks sai meil Muri, oli jahikoera tüüpi lontkõrv parajalt suur ja tugev. Pruuni valge kirju, valge ala veel täpiline. Muri oli selle poolest huvitav koer, et tema nagu valis või liigitas inimesi. Tuli keegi võõras, keda Muri esimest korda nägi, läks ta selle külalise juurde, vaatas ta nö pealaest jalatallani üle, eriti kaua tulija nägu või silmi. Ja kui me teda, Murit siis jälgisime, oli kohe teada, mida ta külalisest arvas. Tal oli kolm klassi rahvast: I vaatas ja saba ots veidi liikus – need olid kõige paremad vöötad, võisid tulla minna, ainult joosta ei tohtinud. II Pöördus Muri võõra juurest täitsa ilmetult ära, nagu öeldes tulge ja olge, aga III klassiga oli nii, et Muri karvad seljal turjal tõusid püsti nagu vihasel koeral muistegi, siis nende arvestatutega käitus Muri omatahtsi, nagu oleks ees üks suur koerte puremine – otsemaid kallale. Neid kolme klassi omasid oli tal ümbruskonnas vist 8 meest, nagu mäletan. Kõik olid isetüübilised, kas pikkade näppudega, valelikud, kahekeelsed jne. Mille järgi küll koer ühe silmavaatamisega inimese iseloomu hindas, ei tea.
Võiks veel paljugi kirjale lisada, aga vast ehk aitab koerte trikkidest.
Koeri on muide kergem treenida kui kasse. Aga minu Villem ühte kiisut siiski koolitas. See oli suur must valge maniskiga isane kass Miki. Villem utsitas Miki käpaga – nagu kasutati kännuga – sööma. Miki pani omale toidu käpa abil suhu, kui oli käsk kännuga süüa. Paksema toidu juures ajas esikäpa varbad laiali, haaras toidupala ja limpsas suhu, vedeliku või piima kännuga söömisel torkas käpa sisse ja lakkus siis kännu puhtaks.
Koertekoolis ega dressuuris pole ühegi elukaga käinud. Ega neid koole ju minu nooremas eas olnudki ja mis ka linnas hiljem oligi, ei olnud selleks võimalust.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomaga tuleb alati rääkida ja tegeleda. Kui koer on kuulnud ainult ust õue, ei ole ta kunagi midagi õppinud. Muide minu kodus ei öeldud kunagi koerale ust ega õst, õue või eest ära. Öeldi alati mine eest või õue. Koer kindlasti mõistab nii meeleolu kui ka kõnet. Arvan, et mõtleb ka. Kuidas muidu oleks Bonger mulle ukse lahti teinud, kui ma olin kaks ämbrit võtnud. Oleksin ühe ukse avamiseks maha pannud, aga ta tuli tegi uksed lahti. Kuigi tegi käsu peale sama vajadusel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska selle kohta midagi öelda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kogu meie pere armastas loomi, mees eriti koeri ja hobuseid, samuti ka lapsed – kaks tüdrukut mul oligi. Mõlemad olid – on koertesõbrad. Aga muide tark Bonger lapsi ei armastanud. Tema ajal meil lapsi enam ei olnud, naabritel ka mitte. Kui oli liikvel mõni võõras laps, valvas ta seda nagu kass hiirt, kuigi otse kuri ei olnud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega ei suhelnud, kui omal lemmik oli.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Talus järjestasin ma loomad nii: koer, hobune, veised, lambad, kass ka kusagile vahele ja kodulinnud. Viimasele kohale siga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu kodus ja ka minul oli kombeks talvel linde sööta. Tavalised olid varblased, tihased, talvikesed. Ei olnud neile erilist toitu anda, olid terad ja jämedapoolne loomajahu. Viimasel kolhoosi kümnendil aga eelmainituile lisaks veel liha ja peamiselt rasv, mida tihased eriti armastavad. Noorem tütar oli kolhoosi tapamajas tööl ja tema siis toiduga varustaski. Viisin süüa õue hommikul ja õhtul enne päikese loojumist. Olin mina varasem, hüüdsin värri-värri ja linnukesi tuli vurinal. Olid aga nemad, siis oodati kutset jasmiinipõõsal ja puuokstel. Oi, kui palju neid oli. Oli orav, kes käis maja juures küpsiseid söömas. Tuli enne lõunat alati ühel kellaajal maja juurde puudele luurele. Kui mul ei olnud aialauale küpsisetükke ootama viidud, keksis plaat teel, tõusis istuma, püüdis aknast tuppa vaadata ja kädistas tsuk-tsuk. Olin aga mina kärmem, siis hüüdsin tsuk-tsuk ja ta tuli. Istusin pingil, küpsisetükid laual otse käe ulatuses. Orav tuli mu juurde, sõi kõhu täis, ülejäägi peitis kastani oksaauku tagavaraks. Ühe küpsiseräbala – viimase – võttis alati suhu kui puult puule hüpates metsa poole läks. Käis nii talv läbi iga päev.
Minu kodutalu hooned olid metsa ääres. Söötsin paaril talvel metskitsi. Jahimehed tõid neile ka toitu, aga minul olid alatud külalised. Viisin nendele heinu mõnekümne meetri kaugusele majast. Juhtusid neil heinad lõppema, käidi vara hommikul õues lausa maja ees aia ääres toitu otsimas. Hiired on vastikud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi elukaid ei ole kodus pidanud ega võtaks neid majja mingi tasu eest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Eks igal inimesel on oma lemmikloomad, mõnel võib-olla ei ole neid üldse. Meie pere ja ka minu lemmikloom oli ja on koer. Ühtlasi täieõiguslik pereliige, keda hoiti ja armastati. Taluinimene peab kõiki oma koduloomi hoidma ja ka armastama, sest muidu polegi neid mõtet omale soetada. Inimesel on lemmikloom, aga ka koeral ja teistelgi võib peres olla karjajuht või lemmik. Toon oma kodust näite. 1935 a. talvel ostis mu isa lähedal asuvast Vanamõisast meile angleri tõugu pullvasika. Vanamõisa mõisasüdames oli talu endisel mõisa omanikul ja Hans Brevervil olid puhtatõulise angleri kari. Minu kodus oli alati paarituseks pull, sest ümbruse külades olid väikesed talud, kus peeti enamikus ületalve 2-4 veist. Pulle ei olnud. Meil oli liivast põldu vähe, rohkem soine rohumaa, kus lehmad vähe piima andsid. Seega tõid raha noorloomoad ja pull. Käisin veel viimast aastat koolis, kui isa Vanamõisast vissi tõi, nimeks sai vasikale Nulla. Ema teda ju jootis, mina sain alles kevadel päriselt loomade sekka. Nulla oli väga ilus ja rahulik vasikas. Ma ei mõista, miks ta mind hoidma hakkas. Mul polnud vaja kunagi Nullat vitsaga lüüa, tuli tuli alati mulle kaasa, kui kutsusin. Ka võõra lehma juurest lauta, sest ta teadis, et laudas künas ootavad jahu või kaerad. Viimasel neljandal eluaastal ei seisnud ta hästi karjas. Oli rohkem laudas või väljas ketis, siis karjas kui loomad olid heinamaal minu hoole all. Ta oli ka tigedavõitu. Isa ta omaks ei võtnud, emalegi puhus ja möirgas vahel vastu, olgugi et ema oli samuti iga päev laudas talitamas nagu minagi. Minuga oli Nulla suur sõber, võisin teda talutada, kui olnuks õlekõrs ümberkaela. Nulla oli kõige ilusam pull meil. Kui teda müüdi ligemale 4 a. 1938 a. detsembris, oli tuisune hommik, kui Rakvere teed alustasime. Enne, kui mõnikümmend meetrit maanteele jõudsime, lõi sarved reele alla. Läksin ta juurde ja rahustasin. Oma käekõrval lumes rampides ma Nulla Rakveresse viisin – 20 km. Kõndis mul kõrval nagu talleke. Nullal oli veel teinegi sümpaatia – meie kõige suurem ja vanem ute lammas. Suvel kui Nullale jahu anti, sõid nad künast alati koos. Teised lambad ei tohtinud juurde tulla, Nulla korraks puhus ja ümbrus oli puhas.
Oli meil veel eramajapidamise lõpul omaette loomadearmastaja paar, mustvalge peaga nudi lehm Päidu ja suur 80-90 naelane pea kahe aastane jäär. Jäär hoidis Päidut nii, et kui keegi kõvasti lehma nime hüüdis või vitsaga hirmutas, siis jääralt purakas tuli nii et maandumine oli mitme meetri peal, kuigi ta ei olnud muidu tige ega puksinud kedagi. Keegi ei saanud karjamaal Päidule ligineda, ikka oli jäär seal. Lüpsin mina karjamaal lehma, oli ta valves. Samal ajal võisid lambad olla või laudas, tema läks õhtulgi lauta ainult Päiduga koos. Loomalugusid võiks olla palju aga aitab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Miks inimesed lemmikloomi peavad ei tea.
Minul on eluaeg lemmikloom olnud koer. Öeldakse, et küll koer koera tunneb ja tõsi see vist on. Arvan, et mina meeldin koertele samuti nagu nemad minule. Nad teavad ja tunnevad seda. Olin pea neli aastat 1963-66 aastatel kolhoosis postiljon. Teenindasin üle 80 leibkonna. Enamikul olid koerad. Külastasin peresid, tavaliselt 48 aastas, lehtede tellimusi tehes ja viimastel aastatel, kui tulid kolhoosi pensionid, paljusid peresid igal kuul. Ma ei näinud külades ühtegi koera, kes oleks minuga tige või tulnuks hammustama. Kõik olid sõbrad ja ootasid pai. Rohkemat nad minult ei saanud, suhu ei midagi. Mõneski peres imestati, et millega nende kurja koera meelitasin. Küllap oli siingi tunne vastastikune.
Enam isiklikku lemmikut ei ole. Kui peale tütre surma oma sünnikodust lahkumine tuli, lasin oma suure sõbra halli lambakoera Paruni ja tütrele kuuluva Jussi magama panna. Teise noore Jassi sain ära anda, nemad olid nagu rotveileri tüüpi must-pruuniga. Krantsid muidugi kõik. 18.08.2001 tulin elama siia oma praegusse Haljala kodusse. Siin enam oma lemmikut ei ole. Aga sõbraks peavad mind oma maja praegused kolm väiksemat koera, kõige suurem on arsti taks. Lisaks veel vastutulnud juhututtavad, ei teagi iga kord kelle omad, aga ligi ma neid võlun. Pai saavad kõik lähemad ja kaugemad sõbrad. Hea tervendav ja nagu noorendav on see pai.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu elus on olnud kaks lemmiklooma. Minu esimene lemmikloom, kes oli mulle väga kallis, oli mu koer Tuki, kes elas minu juures 14 a. Tuki oli mulle väga suureks sõbraks ja tema kaotust elasin üle väga raskelt. Ta oli tavaline karjakoer, kuid väga tark loomake, kes hoidis mind väga. Raske haigus tappis mu loomakese ja tuli ta magama panna. Peale Tuki kaotust mõtlesin, et ma ei võta endale enam koera, sest tema kaotus oli mulle liiga valus, sest kaotasin tõelise sõbra. Elu on aga edasi läinud ja tundsin suurt puudust tõelise, neljajalgse sõbra järele.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Otsustasin siis võtta omale uue kutsika. Arutasin koos oma laste ja lastelastega, et otsida omale kutsika, kes kasvab mulle seltsiks ja sõbraks. Lapsed soovitasid ka mitte jääda oma lemmikloomata.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lugesin ajalehest „Põhjarannik“, et Kohtla-Järve koerte varjupaigas on olemas kutsikad. Koos oma tütre ja väimehega sõitsime sinna. Meil oli võimalus valida üheksa ühekuuse kutsika hulgast ja nii me valisime omale ühe väiksema kutsika ning ostsime selle 500.- kr eest omale.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie väike ühekuune kutsikas on šnautseri ja lambakoera segu. Ema oli šnautser, isa lambakoer. Varjupaigas oli kutsika nimeks „Evalac“. Koos lastega meie andsime ühisel nõul oma väikesele nimeks „Ringo“.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oma lemmiklooma Ringo kohta saime teavet K-Järve koerte varjupaigast. Siis viisime veel Ringo kahekuuselt ja ka kolmekuuselt Jõhvi loomaarsti juurde, kus arst tegi kõik tema eale ettenähtud vaktsineerimised ja süstid ära. Samuti saime sealt oma lemmikule passi. Loomaarstilt saime ka vastavaid nõuandeid ja ravimeid looma hooldamiseks ning nõuandeid looma toitmise kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ma pole kunagi valinud looma tõupuhtuse, suuruse või värvuse järgi. Üldiselt mulle on alati meeldinud kasvult suurem koer. Mulle on tähtis, et ta on mulle sõbraks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikuga loomanäitustel pole me osalenud, ega pole ka mingit kavatsust minna. Oleme aga K-Järve koerte varjupaiga juhtkonna soovil näidanud Ringost pilte internetis kui ta oli kahe- ja kolmekuune.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres on hetkel kaks inimest, kes Ringo eest hoolitsevad. Kõigepealt mina, kes olen ta perenaine, hoolitsen ta söögi ja hoolduse, ravimite ja muude vajaduste eest. Minu kaasüüriline, minu tütre ämm, kes elab minu juures juba 13 aastat ja on minust 9 a. noorem ja tervem, käib tema meie kutsuga jalutamas, sest minu aastad ja tervislik seisukord ei luba eriti palju liikumist. Päevas läheb mitu tundi loomaga tegelemiseks. Ringo päev algab hommikul kell 5. Kuna ta on alles pooleaastane ja viibib öösel toas, siis nõuab vara hommikul välja laskmist, et oma vajadusi rahuldada.
Ta on väga korralik loomake ja ei tee tuppa. Koos Ringo tõusmisega algab ka meie päev. Hoolitsen tema hommikuse söögikorra eest. Kutsikana söötsin teda kuni kuus korda päevas, nüüd põhiliselt kolm korda.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Olen ostnud oma Ringo jaoks ka spetsiaalset koeratoitu, kuid suuremalt osalt valmistan talle toitu ise. Selleks on tangained, piim, kohupiim, kondid jm. Loom eelistab valmis koeratoidule kodus valmistatut.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures olen käinud oma Ringoga seni kahel korral. Kõigepealt kui ta oli kahekuune ja siis kolmekuune. Arsti juurde minekuks oli ettenähtud kutsika vaktsineerimise aeg.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimisse suhtun negatiivselt.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna mul on olnud isased koerad ja nad viibivad maja juures aias, siis pole olnud vajadust nende paaritamiseks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Minu lemmikloomad nii Tuki kui nüüd Ringo on põhiliselt toakoerad. Minu loomakesed liiguvad kogu majas. Voodisse tulla on neile rangelt keelatud ja sellest peavad nad kinni.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kuna elame majas kaasüürilisega kahekesi, siis on alati üks meist kodus, kui teine sõidab mõneks päevaks ära. Oma looma me ei jäta kunagi üksi.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Meie Ringo on sündinud jaanipäeval. Ta on ju meie pereliige ja loomulikult tähistame seda päeva pereringis.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Mingeid riideid oma lemmikul pole ostnud ega ostagi. Selleks puudub vajadus. Mänguasju on tal küll, sest mu lapsed ja lapselapsed on neid toonud, kui Ringo oli väike kutsikas. Tal on palle, piuksuga kummist esemeid ja vastavaid koerale närimiseks konte. Pesnud olen Ringot sooja vee ja „safegoard“ lasteseebiga, seda seepi soovitas kasutada loomaarst. Kuna ta on šnautseri segu, siis tuleb sageli pesta ja harjata ta vuntse ja habet – selleks on talle oma kamm.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest tuleb hoolitseda, kuid liigne poputamine rikub looma ära.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal mul polnud võimalust pidada lemmiklooma. Elasin siis üürikorteris. Nüüd, kus elan oma majas ja mul on aed, on loomal võimalus viibida õues ja joosta vabalt ringi.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Olen väga raskelt üle elanud oma lemmiklooma kaotuse. Tuki haigestus väga raskelt ja tuli panna ta magama. Olid parajasti lihavõttepühad. Tänu naabrimehe abile, kes tuli kaevas meie aeda haua. Panime oma lemmiklooma suurde pappkarpi. Tuki oli keeratud vanemasse saunalinasse. Minu lapsed armastasid kõik Tukit väga ja mu tütar, poeg ja väimees sõitsid õhtul Tallinnast siia ja kogu perega sängitasime oma kalli pereliikme mulda. Terve suve olid loomakese kalmukünkal istutatud lilled ja väike elupuu. Keegi meist pole suutnud teda unustada. Algul ei suutnud me võtta uut looma, kuid nüüd oleme hakanud kõik ka Ringot armastama ja võtnud ta perekonna liikmeks. Kõigele vaatamata keegi meist ei unusta Tukit.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ringol on oma sööginõu ja jooginõu ning koht kus ta sööb. Ta ei püüa laualt toitu võtta, sest see pole lubatud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Tuki oli rahulik ja healoomuline seltsiline ja kaitses oma inimesi. Ringo on oma iseloomult teistsugune. Ta on väga elav ja temperamentne. Alates kutsikast peast on tema lemmiktegevuseks närimine. Kõik, mis ta kätte saab see läheb närimiseks, sellepärast ka on muretsetud vastavad mänguasjad. Sageli on aga nii, et leiad, et on katki näritud mõni ese, mis pole kutsule ette nähtud. Seoses looma kasvamisega vähenevad ka need väärnähud, samuti on tulnud selleks kasutada peenikest vitsa, mis on põhiliselt rohkem hirmutamiseks.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Loomale mingeid trikke ma pole õpetanud. Siiski, kui loom on tubli ja sõnakuulelik, siis hindan seda lastes tal istuda ja käppa anda, silitades teda ja andes väikese tüki tema meelisküpsist. Mingit põhjalikku dressuuri ei pea vajalikuks. Ta on võetud majja sõbraks ja seltsiliseks.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma lemmikloomaga räägin alati. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja kõnet. Kui mul on olnud kurb meeleolu, tuleb ta su juurde ja lakub õrnalt su kätt ja tunned, kuis ta tahab sind lohutada. Olen kindel, et koer oskab mõelda ja tunnetada, samuti näeb ta unenägusid.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu lemmikloomad pole minu kiindumust liigselt ära kasutanud. Nad on väikesest peast mind hoidnud ja armastanud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on kõik juba täiskasvanud, kuid nad on kõik väga loomaarmastajad, samuti armastab loom neid kõiki. Mäletan kui tütrepoeg oli veel väike ja Tuki sai kahekuusena toodud majja, siis poiss oli kolm päeva toas ja mängis kutsikaga. Sellest ajast algas neil omavaheline piiritu armastus, mis kestis lõpuni.
Loomulikult neist lastest, kes loomi armastavad, kasvavad head inimesed.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Olen lapsest saadik alati armastanud loomi – eriti koeri ja hobuseid. Ma pole kunagi teinud haiget ka võõrastele loomadele.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei võtaks oma lemmikloomaks kunagi mingit närilist ega roomajat.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mittekoduloomadest oleme hästi suhtunud rasvatihastesse, toidame neid talvel. Samuti on meil valmistatud kuldnokkadele puurid, kus nad varakevadest pesitsevad ja varahommikust rõõmustavad meid oma lauluga.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi ma oma majja ei too.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomaks võiks olla igasugune koduloom, kuid nende loomade tapmine, kes on mõeldud praktiliseks otstarbeks, oleks liiga valus.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimene võtab omale looma lemmikloomaks, sest ta vajab sõpra ja seltsilist. Eriti vajab seda vanem ja üksik inimene, ta vajab kedagi, kelle eest hoolitseda ja keda armastada. Selleks on kahtlemata parim loom kas koer või ka kass. Kõige truum sõber ja seltsiline on alati koer.
Lemmikloom (kirjutatud peamiselt vabas vormis, kuid arvestatud ka küsimustikus olevaga)
„Lemmikloom“ – nagu juhendi sissejuhatuseski öeldud, on väga kaasaja mõiste. Minul kui maalapsel olid kõik loomad armsad, sõna „lemmik“ oli võõras, ka inimesi ei liigitatud nii. Aga kassid (vahest poegadega), koerad – suur ja väike – kõiki neid hellitati.
Aga lambatalled oma armsate mustade silmadega, nagu nööbid – me kutsusimegi neid nii, võtsid nime omaks, hüüdmise peale jooksid trepile. Või väikesed vissid oma naiivse kepsutamisega ja vanad lehmad oma kareda keelega, hüüdmise peale: Kirjak, Mustik jt. tulid ammudes su juurde (ikka oli midagi peos), silitasid ta sarvede vahet ja põske. Ja hobused – need raskete tööde tegijad, inimese abilised. Nad panid oma pea nii sõbralikult su kaenla alla, hirnusid, kui kuulsid su häält kopli väravas ja tulid kutse peale.
Ja kui armsast põrsakesest, keda tore oli kõrva tagant sügada ja ninakesega mängida, oli kasvanud siga, keda hellitavalt silitasid tema sulus, tuli aeg ta ära süüa (inimene on kõige julmem loom siin Issanda karjamaal), siis peitsime pisarais pea padja alla, et tema surma – valukisa mitte kuulda -aga mõni aeg hiljem sõime rõõmsalt värsket maksasousti ja jõulul verivorsti („Hirmus on inimene“ – ütles kusagil raamatus Suits või Tuglas – võin autoris eksida).
Nüüd on need lapsepõlve armsad loomad kadunud ja heldimusega vaatame hobusekasvandusi ja ahastame, kui julmad inimesed on lasknud hobused ja lehmad surnuks nälgida (mõni aasta tagasi Harjumaal, Laagna kandis, möödunud talvel meil Virumaal). Ja nüüd, linna vahel tuleb ahastus, kui sulle vaatab kurvalt otsa kodutu koer või kass. Hea, kui on midagi raasukest talle suhu pista, aga vaev jääb hinge. Õnneks on praegu meie kandis jäänud neid vähemaks.
See oli sissejuhatus.
Minul on kass PIPI („Pikksuka“ järel pandud nimi, sest tal on üks „säär“ valge + kõik varbaotsad ja manisk, ka kõhu alt) muidu on must. Ta on ajalooline olevus, sest sündinud koos Eesti Vabariigiga 1990-l aastal (vaid ketis ei osalenud!). Ta sünni- ja elulugu on ka omaette lugu.
Neil, nõukogude lagunemise ja vabariigi sünniaastatel tekkis mu pojal, kes töötas Jõhvi kutsekoolis (elukutselt jurist, luges seal oma eriala aineid ja oli õppeala juhataja staatuses) mõte – koos samas koolis töötavate noorte meestega – hakata iseseisvalt tegutsema. Rentisid Sompa linnaosas vanast, juba seisvast kaevandusest mõne tuumi (maa peal muidugi ja hakkasid tegema mööblit, siis polnud seda saada, läks edukalt, seni kui tuli välismaa kaup ja tekkisid konkurendid). Ettevõtte ümber kõndis kodutu kass, „poisid“ andsid talle ikka süüa ja lõpuks tõi poeg ta maale, minu sünni-maakodusse (Lüganuse vald, Jabara küla), kus me lapsed ja lapselapsed ikka suved veetsime koos.
Kass oli ilmselt lõbus lesk ja tõi uuesti pojad ilmale – 4. Kuhu panna? Armsakesed sellised, keegi ei suutnud neid uputada. Ühe võttis poja ämm, üks viidi tuttava peresse, ühe võttis tütar, üks minule. Kuhu ema sai, ei mäleta, talvel seal keegi ei elanud, ju läks naabritele või laia ilma rändama.
Sünnipäev oli neil jaanipäeva ümbruses. Kuidas käis õdede-vendade käsi? Ämm laskis kassipoja järelvalveta õue (Jõhvis, Narva mnt ääres), kass jäi auto alla või võttis keegi omale. Tuttav pere oli loomasõber ja küllap elas seal ilusti, praegu ei tea.
Mu tütar, kes elas sel ajal Moskvas, viis kassipoja kaasa – autoga, lapsed, just 6-7 aastased tüdrukud, kass suureks asjaks. Kass korvis autos, rahulik ja rõõmus.
Siis komandeeriti väimees välismaale. Sõideti kogu perega Berliini, elukoht südalinnas, üsna Brandenburgi väravate lähedal. Suvel tuli tütar lastega varem maale, kass TOM, jäi papaga veel linna. Siis tuli Sergei puhkusele, kuhu panna kass? Kaasa! Aga lennukis oli vaja kassile passi. Ajaski asja ja saigi passi, kus andmed: sünniaeg, -koht, vanus (siis ta oli juba suur) nimi, omaniku nimi. Kassi isanime ei nõutud!! Pass oli kollast värvi (esimese kodanliku vabariigi ajal anti kollane pass veidi lõbusamatele naisterahvastele!), TOM oli aga korralike kommetega noormees. Kui nad sõitsid tagasi Berliini, ikka TOM kaasas, rahulik, vaikne ka lennukis.
Aga ühel heal päeval kukkus TOM aknast – rõdult alla, asfaldile, 7. korrusel on korter. Loomaarst pani lahased, tegi süstid – palju markasid läks ravi, aga elas veel 8 aastat. Suri loomarsti käte vahel – neerukahjustus.
Meie kahekesi Pipiga elame Jõhvis, südalinnas, kahetoalises korteris, neljandal korrusel.
Ta söögilaud on köögis, minu söögilaua all, piklikul vaagnal kolm nõud: kuivtoidu (pakendis krõbinad), raguu (väikestes pakikestes Kite-Kat, Whiskas) ja piimanõu. Kõik toon poest ja „whiskas“ krõbinad peavad olema juuniori omad, kuigi on ise juba vana kass. Vahelduseks toon turult värsket räime (kui on liiga suured, ei meeldi), siis sea neeru, jälle algab hoogsalt söömist, aga varsti on isu otsas, hakkliha – jälle isuga sööb, aga kõige rohkem teelusika täie. Piima joob natuke, koort meelsasti (kohvikoort!), rohkem vett, seda mitte maast, nõust (olen loobunud panemast piima kõrvale) vaid kruusist, mis vannitoas kraanikausi serval, hüppab pesukasti peale ja see seal kõrval. Siis hüppab ta köögis lauale, kus alusel seisab alati keedetud veega keraamiline kann, kust MINA joon – tema joob ka! Kõige rohkem meeldib limpsida vett kraanist, kui see lahti on vannitoas.
Tualettruumis, kraanikausi all on suur plastmasskauss, kus sees poest ostetud kassi liiv (kindel sort: KITTY FRIEND – vähemalt 7-s keeles peale kirjutatud), jämedakoeline, killustikuvärvi. See sobib meile kõige paremini, 5 kg. Hind 35-36-37 kr, kuidas pood. Ta teeb kõik korralikult sinna, kaabib liiva peale, liivasse imbub ka vedelik hästi sisse, siis tõstame väikese laste mängulabidaga tualetti, vesi peale ja korras. Ei mingit lõhna.
Toas on tal täielik vabadus. Oma „voodi“ on tal „Salvo“ seljatoega tool, kus peal vaip ja istumise kohal diivanipadi (mu tütre käsitöö algkooli 3. klassis!) Seda kohta kasutab ta meelsasti aga magab ka diivanil, aknal lillede vahel, minu voodis. Õhtul, kui läheme magama, seab end sisse mu voodi jalutsisse, siis jagame, kumb serva-, kumb seinapool, et mina ikka ka jalgu sirutada saaksin. Talvel, kui külmad ilmad, magab või soojendab end radiaatori juures, vaip ulatub radiaatori alla, need radiaatorid on ribidega (45 a. vana maja) paneb käpad ribide vahele, kui liiga saab, keerab end vaimukalt maas ümber, paneb selja vastu ahju. Minule on nii kuumad, et kätt ei saa peale panna, põletab. Ulakust ei tee, kui üksi kodus on.
Vahest hommikul, kui ärkab varem kui mina (see mu oma süü, vahest tõusen kl 6, vahest magaks kauem, kui võimalik) siis hakkab käima mööda tuba, jookseb müdinaga, ajab klaveri pealt maja küünlajala ja raamatuid jm. Kobina peale ärkan, kui annan kohe süüa, tuleb magama tagasi, vahest. Kui ma ei tõuse, tõmbab käpaga mu käsivarrest, kui ikka ei reageeri, hüppab padja peale, tõmbab käpaga pea peal. Noh, võtan ta siis vähekeseks kaissu ja läheme koos siis kööki. Ega siis see tema käitumine polegi ulakus, see ju oma eesmärgiga, mida ta ka saavutab.
Tal on ka meeldiv ja kasulik või nimetada koguni arukas komme: kui ma olen toas ega kuule, kui teekann köögis „vilistab“, hakkab ta näuguma, kui on köögis, tuleb uksele ja näugub, samuti, kui ma olen vannitoas, ega kuule telefoni, tuleb ta sinna ja näugub. Ma kiidan siis teda, sülelen ja silitan, tänan.
Üks halb komme on Pipil siiski, no see tuleb igavusest, üksi kodus, kogu talve. Nimelt kui uks vähe praokil on, sipsab kohe koridori ja kohe alla. Tavaliselt on välisuks kinni. Ja kui naabritest kellelgi uks lahti, lippab kohe sisse, peidab end voodi alla või kuhugi taha – meie siis otsigu võõrast toas. Igatahes on tal lõbus. Hea, et mul on sõbralikud naabrid. Õieti kogu me sissekäik tunneb teda ja hellitab, püüab, toob tuppa jne. Nüüd ma rääkisin talle, et kui minu kord on koridori pesta, võid tulla koridori, jaluta seni, kui ma pesen, siis tule üles, läheme tuppa. Ja imelugu – kaks korda on ta nüüd nii käitunud, kui mu töö on lõppenud, uks on pool-lahti, tuleb ilusti tuppa.
Minu PIPI on „kahepaikne“. Nimelt on ta talvel minuga linnas, suvel „suvitab“ Toilas, mu noore (45) kolleegi Eve Oja juures. Miks nii? Eve oli ka õpetaja, matemaatik, töötasime ühes, K-Järve I Keskkoolis, elasime ühe koridori peal, vastasuksed. Käisime tihedalt läbi. Mina, vanema kolleegina aitasin tal klassi isegeveusüritusi ette valmistada. Kui mina enam päriselt koolis ei töötanud, tulid lapsed ta juurde kojugi. Istusime tihti kohvitassi juures ja arutasime kooli- ja eluküsimusi. Pipi kohe Eve süles ja kui Eve oma tuppa läks, tihti läks külla, käis seal siis läbi kõik ruumid ja läks aknale lillede vahele magama. Eve sünnikodu – oma maja ja kõrvalruumid – on Toila külas. Isa elas, oli kodus, küttis ahjus ja tegi mis vaja. Ema surnud. Toilast aga K-Järvele raske käia, ümberistumine ja aeg! Nii armastas Pipi varsti Evet, ja viimane hellitas teda. Ja nii otsustasimegi, et kui minul lõpeb töö, viime Pipi Toilasse – esimene korrus, õues rohelist, puud, põõsad. Nii öösi kui päeval võis olla, kus tahtis, köögis luhtaken lahti, kust käis sisse-välja, veranda peal igaks juhuks liivakast. Püüdis hiiri, tõi Evele trepi peale, ja linde (mis muidugi kurjast).
Nüüd on Evel raskem. Isa suri, ise loobus õpetaja-ametist ja töötab Narvas tollis. Sõita kauge, päevad pikad, talvel tuba külm (tal pole peret).
Aga noor inimene saab kõigiga toime. Igal suvel on aga Pipi seal. Nüüd, paar aastat tagasi tuli talle kusagilt kass, Kitiks nimetati, meesterahvas, Pipiga üldse ei sobi, magavad eri kohtades, kordamööda käivad Eve süles, söövad eri nõudest (ühtsama toitu) lausa riidu ei ole.
Eve õde, med. töötaja, elab Varnjas, tal tütar, teises klassis, suvel nad siis ikka sageli Toilas, Pipiga sõbrad.
Kas kassi pestakse? Vanasti küll ei pestud. Meie hakkasime teda Evega pesema, kui Eve veel linnas oli. See oli kohutav, ta kartis vett, Eve hoidis teda „käsist-jalust“ kinni, ta märatses – see oli talle lausa ahistamine. Pärast mõningaid kordi – loobusime. Nüüd harjan ja kammin teda kord nädalas, või vahest harvem, see meeldib talle.
Kui ta noorem oli (ja mina ka), siis kevadel ja sügisel jalutasime linnas ka õues. Tal on spets-rihm, kassi jaoks, lahti ei tahtnud lasta, järsku kaob ära, ronib mööda prügikaste ja seinaääres, kus koerte mustus. See talle meeldis, aga mitte kauaks. Nüüd pole enam väljas käinud, kui sügisel ta linna toome, 4. korrus, kõndimisega minul treppidel raskusi. Koridoris jooksen (kirjutasin).
PIPI pole sünnitanud (öeldakse, et kord peaks, ei tea). Loomaarst andis talle tiinusevastaseid tablette mõni aasta, siis steriliseerisime, talus hästi, nüüd on rahu majas.
Vaktsineerima peaks, linnas pole tähtis, aga suvel – ei tea, pole teinud.
Mingeid trikke pole õpetanud ega kuulu mingisse klubisse. Kui oli loom, siis vahet ei olnud nõukogudeaegse ega praeguse hoolitsuse vahel.
Loomulikult ma räägin oma Pipiga, vestleme – õhtul kui vaatame telerit, siis ta on ikka süles. Kui tööle lähen, ütlen, et tulen varsti, ära muretse, tavaliselt läheb ta meie voodisse siis magama. Kui tuleb, kuuleb ta samme juba teise korruse vahel, ootab ukse all, viskab selili ja ma pean siis ta kohe korraks sülle võtma. Kuidas siis, loomad mõtlevad, tunnevad, saavad aru, reageerivad – igasugused loomad ja linnud, nii kodu- kui metslinnud. Kuidas nad siis teevad pesad räästa alla ja tulevad tagasi kuldnokapuuridesse.
Mu lapselapsed on suured – tütretütred 20-23, tulevad harva, kohe Pipi asjaks. Pojapojad on ligemal, nooremad, tulevad, ikka mängivad.
Loom ju tunneb, kes teda armastab, kes mitte. Joome naabrinaistega õhtul teed (samasugused mutid kui mina), ühele läheb sülle, teisele ei. Viimane ei armasta loomi, kuigi päris talust.
Ma räägin ka lilledega aknal ja koduaias ja õues. Iga taim on ju elus tükike loodusest. Keegi kirjanik (kusagilt lugesin) ütles: te murrate lille ja kingite selle armastuse märgiks sõbrale – te katkestate, surmate ju elu ja soovite sellega õnne? Kas peaks kinkima siis kunstlilli? Kui palju vastukäivusi on siin ilmas!
Tekib küsimus – miks ei vii ma Pipit maale, oma sünnikoju, mis on nüüd vanast moonakatemajast tütre ja väimehe poolt väga kauniks tehtud. Me elame väga kõrvuti naabriga ja ühel heal päeval tuli kusagilt koer, suur, hundimoodi, peaaegu must. Käis kahe maja vahet, söötsid mõlemad, nimetati kollektiivse otsusega Muriks. Varsti tõi aga Muri 2 poega ilmale ja meie omad jätsid ühe omale, teine viidi Tallinnasse tuttavatele. Armas pisike, suurte kõrvade ja käppadega.
Ja nüüd on ta vasika suurune, ketis. Muri on siis naabritel ka ketis, vahest lastakse lahti, siis lippavad mööda metsa ja põlde, tulevad tagasi Muri on vaikne ja rahulik, meie Boss (kah nimi!) elav, lõbus, lahti lasta suvel ei või kumbagi, tee viib randa, palju sõidab ja käib rahvast. Neil on kuudid, aken ees, kõik mugavused!
Kui mina lähen on Boss imerõõmus, hüppab püsti, võtan kinni ta käppadest siis on ta pea minust kõrgemal. Ma ütlen talle, hakka pikali, sa lükkad ju mind ümber. Siis ta hakkab külili ja laseb end silitada ninaotsast sabaotsani, võiks jäädagi nii ta juurde. Talvel lastakse ta külmaga tuppa, või sügisel pestakse jalad puhtaks, käib siis mööda tube ja magab minu kušetil, kui mida pole, aga ka maas vaibal, perenaise- või peremehe pool voodi ees. See on siis ka kõigi lemmik – nüüdse nimega.
Aga Pipit sinna viia ei saa, kuigi oleks vaja hiiri põllult püüda, ta kardab ja kui Boss teeb suu lahti, siis mahub Pipi sinna sisse – üks amps ja polegi Pipit. Ta jookseb lihtsalt metsa sealt. Nii sõidame sügisel ja kevadel Toilasse ja tagasi ja sõit ei meeldi talle põrmugi, nutab autos õõnsa häälega, aga kui autost välja, siis kohe rohelisse. Mul on muidugi omal kurb ja kahju, kui ta ära on, aga temast on ka kahju, et ta vaid istub akna peal neljandal korrusel, õues ilus ilm. Ja ma olen ise ju suvel ka maal ja sõidan ringi. Kui Eve tööl on ja vihm või külm, saavad nad minna sarnasse varjule. Jookseb seal lõbusalt mööda puid üles-alla. Ma viin muidugi toitu kaasa kõigile.
Lõpuks vastused küsimustele (IV osa)
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kui ei peaks, siis pole ju lemmikloom?
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Maal on linnumaja – söögimaja, armsad punapugulised tihased on seal väga meeldivad, ka oravad on armsad, mõned lippavad vahest harva siiski kahe maja vahet, puudel. Kui mu oma lapsed olid väikesed ja veel minu ema elas, oli aias igal suvel siil, andsime tassist piima ja vist porgandeid või midagi, vahest käis köögis, nurgas pobises, armas loomake.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Madu ei peaks ma eluilmas, kuigi ta olevat tark ja hea kodu- ja lapsehoidjagi. Meie kandis, metsas, madusid polnud, legend räägib, Purtses, suure tee ääres on väike Annemägi (noortena käisime seal tantsimas, Purtse männiku lähedal, lossist mitte kaugel). Seal elanud kuri nõid Ann, kes kõik ussid Sope metsast (see maantee ja mere vahel) ära ajanud, Aseri poole Mustametsa alla. Ma olen väga tänulik sellele Annele, sest ma kardan paaniliselt usse, lausa nagu mingi allergiataoline tõbi on mul usside suhtes. Sisalikud olid lapsepõlves kartulikoobastes, kätte ei võtnud, aga liiga ei peljanud. Konna võtan meeleldi pihku, usse metsas polnud.
Kui palju on kodustatud maod õnnetusi toonud (nõuk. ajal kirjutati „Ogonekis“ ja nüüd on kirjutatud ja kuuldud). Kuid ma ei saa aru, miks mõned inimesed nähes ussi ta tapma peaks, mida sageli tehakse. Ta on ju samuti Jumala loom. Ma võin imetleda ta imekaunist mitmekesist mustrilist kuube, aga hetkeks, loomaaias ma madude puure ei armasta külastada.
Ka teisi, siinnimetatuid ei peaks, kui vast ainult väikest ahvipärdikud – kahtlane seegi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Sissejuhatuses kirjutatud – kõik koduloomad, kui nad on, peavad olema armastatud, noh siis – lemmikud. Kuid ka metsloomad – kitsed, jänesed, põdrad, ka rebased, hundid, metssead – kui nad just kurjad pole – talvel toita on me kohus. Nüüd veel meil paiguti jaanalinnudki. Kõigiga olen nõud suhtlema ja hellitama. Ja kuigi ma kardan madu, ma ei vihka teda ja kui ta oleks puuris näljas, püüan ma talle süüa anda (kuigi see on raskustega seotud ja veel ta armastavat elavaid hiiri – ikkagi julm loom, aga ka hunt murrab nõrgema ja teised!?) – ei, see Jumala loomaaed on ikka kummaliselt loodud, kõik elav peaks olema taimetoitlased, alates meist, inimestest. Aga taim on ju ka elav, kasvab, murrame! Sellise filosofeerimisega võib segaseks minna!
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloom on paljudel moeasi, rikkuritele – paljudele uhkuse ja iluasi, paljudelegi (tänapäeval) lapse asemel.
Nüüd veel mõni sõna kõneall olnud loomadest. TOM’i asemel, kes Berliinis suri, on uus kass võetud „lapsena“ loomakauplusest, nimeks pani vanem tütretütar talle koera nime – KUTSU – on kiskja moodi, kõrge jalaga, teravate küüntega, tigedate silmadega (võõra vastu). Hüppab kõrgust nagu tiiger – lauale, riiulile jne. Midagi metsiku kassi soont ta vist ongi. Oma inimesi armastab.
BOSSIL on praegu väga palav, ta kaela ümber on pikkade karvadega, siis veel see rihm ümber kaela, kett. Proovisime talle teha dušši – ei meeldinud. Õhtuti kui noortel aega, käivad – sõidavad mere äärde (tal oma spetsruum autos, taga). Aga ikka peab hoidma rihma otsas, ikka on mõni inimene rannas. Vette läheb, lased end pesta aga ujuma ei hakka – koera moodi, võibolla takistab rihm? Pärast tuleb jälle koju ja pikali liiva sisse! Ta on kaapinud sügavad augud maasse, kuudi ümber – ju on seal jahedam, kuigi kuudi ümber on ka puude vari.
Isegi söögiisu on palavaga kadunud. Toit: 2 x päevas: õhtul koerale ettenähtud kruubid lihaga ja vesi ja kont, hommikul „koera krõbinad“, kont (ostetakse kõik poest) + vesi.
Meie koerad sõid lapsepõlves kõiksugu asju – sousti – kartulit, pudrud, piim jne – nüüd ei tohi anda! Oh lugu! (vanema – mina ikka pistab mõne pala vaikselt, teeb sohki).
PIPI on 16 aastane, varsti 17. Kaua kassid elavad? Räägitakse 15-30 aastani. Kui ma suvel teda vaatama lähen, tuleb ta mulle sülle küll, kuid läheb ruttu ära, kaob põõsaste alla või kuhugi, et ma teda ei leiaks – ilmselt arvab, et tahan ta linna tuua. Kui algavad sügisesed pimedad ööd, külm ja vihmad, tuleme koju. Rahulikult – süles istume autosse, kus ikka kogu tee häälitseb mitte just meeldiva meloodiaga aga oma tuppa jõudes käib rõõmsalt ringi, kontrollib tualetid ja toidulaual, kas kõik on korras, hüppab oma magamiskohtadesse ja tuleb meeleldi sülle.
(Kui esimesel sügisel linna tulime, siis kui sülest maha sai, läks tagatuppa voodi alla, istus seal õhtuni.)
Minu Pipi on saatuse poolt mulle sattunud (elulugu alguses kirjas) ja nüüd kannab ta siis moodsat, kaasaegset nimetust LEMMIKLOOM. See on kaunis sõna eesti keeles kasutusele võetud.
Aga ilma selle meeldiva nimetusetagi on ta mul armas kaaslane, hea seltsiline, kes mind alati ootab, kohtumisel rõõmustame mõlemad. Kodu pole tühi. Kahju ainult, et ei ole enam seda muinasjutulist aega „SIIS KUI LOOMAD VEEL RÄÄKISID“ – siis oleks me olemine veel vahvam!
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Olen sündinud maal, kasvanud maal, kõik töömeheaastad elanud maal ja ka praegu, elatisrahasaajana elan maal. Juba maast-madalast, poisieast peale kujunesid mul välja sõbralikud suhted oma pere loomadega, alates kiisust, lõpetades hobustega. Minu mäletamist mööda ei peetud maaperedes enne sõda ühtegi looma ainult lemmikloomana, vaid igal loomal oli oma kindel kohustus kogu pere elamisele kaasaaitamises, (kassil hiirejaht, koeral abiks karja hoidmisel, muul ajal koduvalvurina). Mida asjalikum üks loom oma kohustuste täitmisel oli, seda hinnatum ta lemmikloomana ka oli.
Juba koolieelikuna kujunes mul välja hea sõprus ühe kiisuga, nime kahjuks enam ei mäleta, kes alati, kui tal õnnestus ukse vahelt tuppa lipsata, kohe minu juurde voodisse teki alla puges ja seal mõnusalt nurruma hakkas. Aastaid hiljem, kui kiisu vanadusest oma elupäevad lõpetas, asendas teda segavereline taksikoer Pontu, kelle sõja-aastatel naabri koer lõhki kiskus.
Noorukiks sirgununa said minu lemmikloomadeks mära Juunu ja täkk Kalvi, kelledega ratsutasin ja kes sellest minu sõidutamisest minu arusaama järgi ka ise mõnu tundsid. Peale seda kui nõukogude võim hobused ühistas, need võõrasse talli paigutati ja minul nendega enam igapäevast lävimist polnud, ise hommikust õhtuni riigitööl osalesin, jäid mu lemmikloomadeks koerad ja nii on nad mind selle pika elu jooksul sõbratoetusega abistanud...
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kui arvestame ainult seda, et maaperes on lemmikloomaks kas kass või koer, siis kassipoja võtmisel jäi määravaks minu poisikesepõlves ema otsus, kutsika võtmisel aga isa oma. Vahel ikka küsiti ka minu arvamust, kuid eks see oli rohkem mulle meelehea valmistamiseks, kuna teati, kui väga ma armastan suhelda kiisude ja kutsudega.
Edasises elus arutasime kassi või koera kogu pere osavõtul, kuna võtmine majapidamisse kolhooside ajastul polnudki nii kindlaks kujunenud asi. Äkkotsus see polnud ja liiga pikalt ka ei kaalutletud. Koerte järele oli eriline vajadus, kuna meie kodu asub piirkonnas, mis on ohtlik veel kaasajalgi ja head õuevalvurid hoidsid minevikus nii mõnegi sündmuse ära ja ega kaasajalgi olukord teistsugune ole!
Eks see pooltargument olnudki põhiliselt kodu kaitsmine koerte abil, lastele muidugi mänguseltsilise olemasolu...
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Inimpõlvede jooksul on maal välja kujunenud selline tava, et kassid-koerad vahetavad omanikku tuttavate vahel. Tavaliselt on ikka nii, et mõnes omaküla peres on kellelgi väikesed kiisud või koerakutsikad ja neid pakutakse. Tava on ka see, et koerakutsikat ei võeta kunagi muidu, kuna muidu võetud kutsikast ei pidavat korralikku koera saama. Kas raha või midagi vahetuseks, siis võis vana uskumuse järele loota kasvavast koerast korralikku õuevalvurit. Kiisude eest polnud vaja midagi maksta, mitte nagu nüüd, kus turgudel müüjad küsivad pisikese kassirääbaka eest 25 krooni.
Nõukogude võimu ajal oli kutsika hinnaks 10 rubla, kevadel tõi tütretütar meile ootamatult kutsika ja selle eest olime kohustatud välja andma 150 krooni!
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Õuevalvureid on meil praegu kaks: vanem on Urri, kevadel toodu on Rässu. Sellise nimega on nad harjunud, teistest ei tehta väljagi. Enne sõda, poisieas, olin mina see, kes neile nimed välja mõtles. Hiljem, kui omal peres lapsed olid, jäi nimede valik nende otsustada. Nüüd kus oleme ainult kahekesi, on koertele nimepanek jälle minu pärisosaks saanud.
Kasse on meil neli ja neist kõige asjalikumal rotipüüdja on minu antud nimi: Kitu, mille ta omaks võttis ja igakord kui ma teda selle nimega kutsun, hõikab vastu! Ülejäänud kolm ei vajagi memme arvates nime: tulevad ta jalge ümber kutsumatagi!
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavete saamiseks on kanaleid mitmesuguseid: tuttavad, Saka raamatukogust tõin raamatu "Koeraraamat", tutvusin sellega. Tütar Aime, kel on võimalik kasutada internetti, on teinud sealt väljavõtteid. Ja eks muidugi ole kaasa aidanud eluaegne kogemus koerte pidamisel ja õpetamisel.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Eriti oluliselt pole mood mind koera valikul mõjutanud. Siiski viimaste aastate eelistus on kandunud kolli kasuks, sest meil oli üks sellest tõust ja oli väga andekas valvur, kuid sel kevadel järgnes soo jätkamise kihule ning ei pöördunud enam koju tagasi! Eks muidugi koera suurus mängib valikul ka oma osa, sest mida kogukam ta välja näeb, seda rohkem teda võõrad, kutsumata külalised, respekteerivad! Karva pikkusel on ka oma oluline osa, sest meil viibivad koerad talviti pidevalt õues, neil seal igaühel oma putka või pesapaik. Värvus ei mängi mingit rolli ja ka pole igatsenud tõupuhast koera, kuna sellise looma muretsemine käib minusugusele elatusrahasaajale üle jõu, kui arvestada seda, et põhiline osa saadavast rahast kulub mul kallite ravimite ostmiseks ja ka kunagi kaela võetud hobbyle teen lisakulutusi...
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma lemmikuga osalenud. Näitustesse suhtun pooldavalt, kuigi ise pole ühtegi näitust külastanud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Sel suvel aitas poeg meie avarat taluõue võrkaiaga tarastada ja nüüd on koertel jooksumaad piisavalt. Vahetevahel, kui tervis seda võimaldab, käin nendega ka jalutamas, seda põhiliselt suvisel ajal või kui muidu on ilm mulle jalutamiseks vastuvõetav. Puuri puhastanud ja värsket põhku olen juurde pesasse lisanud ka mina, vahel ka poeg, kui juhtub meil külas olema. Suuri õuevalvureid on saanud vahel ka pessa, seda suvel, kui ma olen neid upitanud kastmisvee paaki. Toidu valmistamine ja etteandmine on viimasel ajal olnud memme tegevus. Ajal, mil koerad karvu vahetavad, olen neid spetsharjaga kamminud. Kollil oli võrdlemisi pikk karv, need segas memm lambavillaga kraasides segi ning kudus lõngaks.
Ajal, mil sai tööl käidud, ega siis koeraga tegelemiseks suurt aega üle jäänud. Nüüd on tervisehädad viinud koertega tegelemise miinimumini. Hommikul siiski ootavad nad mind aiaväraval, järgneb teretamine, paitamine hea öösise teenistuse eest ja kui ma tassin riidamaalt küttepuid kööki, siis nad saadavad mina riidamaale ja tagasi, omavahel hullates. Kui palju mul ajaliselt nendega tegelemiseks kulub, pole üles tähendanud, sest minu viibimist õues mõjutab mu tervislik seisund, milline lubab ainult jalutamist, mitte mingisugust füüsilist tööd. Suvelgi ei või ma kuumadel päevadel niikaua õues viibida, kui sooviksin, vaid otsin varjulisemaid kohti ja päris ägedaga poen tagatuppa varjule, kuhu päike ei ulatu.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poest toovad meie lapsed koertele spetsiaalselt koertele mõeldud lihasaadusi ja konte ning leivasaaduseid. Poeg jahvatab koertele segavilja, mille jahust memm keedab neile putru. Ka lihasaadused keedab ära ning segab pudruga, lisades leiba või saia. Kunagi, kui lehma pidasime, siis said koerad veel piimagi pealelakkumiseks, kuid nüüd peavad leppima veega, et janu kustutada.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda mitmel korral siis, kui on olnud tegemist kutsikaga. Noored koerad armastavad kangesti kõike kättesaadavat närida ja on juhtunud, et see, mida nad on närinud, on põhjustanud sooltes midagi põletikutaolist.
On esinenud koertel mitmepäevast söögiisutust, siis oleme sisse andnud, vägisi muidugi, nõrka kaaliumpermanganaadilahust ja see on aidanud. Suviti otsivad koerad ka mõningaid raviva toimega taimi, mida nad siis söövad ja nende söömisest abi saavad. Kunagi nõelas rästik üht meie koera, kes seejärel läks kodunt minema, oli kolm päeva ära ja tuli tervena koju tagasi.
Marutaudivastase vaktsineerimise laseme arstil teha igal kevadel, kuna meie ümbruses liigub palju rebaseid ja kährikuid, kes võivad olla marutaudis. Kevadel toodud kutsikas on saanud täieliku ravikuuri, milline läks meil maksma üle viiesaja krooni. Marutaudivastane vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kuna meil oli emasloom viimati kümme aastat tagasi, siis pole olnud vajadust tegeleda steriliseerimisküsimusega. Meil naaber on lasknud oma koera steriliseerida ning peab seda otstarbekaks. Juba see ikka vajalik on, kuid mul selles küsimuses kindel seisukoht puudub.
Kas naaber ka tiinusevastaseid tablette annab, pole küsinud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kui meil kunagi emasloom oli, siis tulid järglased "juhuslikult". Tavaliselt on ikka nii, et enamikel juhtudel saadetakse emasjärglased mereväkke aega "teenima".
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Aastate jooksul on meil vahel olnud ka korraga kolm koera ning igaühel neist oli oma putka, millised on säilinud praeguseni. Vanemal koeral on oma jooksuaed, kus putka on eluasemeks. Noorema koera jaoks sai tibula esikusse valmistatud põhupallidest magamisruum, millist nüüd talvel vahel kasutab ka vanem koer, noorem pikutab siis laudaesikus pesa kõrval põhkudel. Suvel elutseb vanem koer omas jooksuaias, talvel lasevad mõlemad avaras õues ringi, kust nad ei pääse kaugemale hulkuma ilma loata. Piiratud õu on vajalik sellepärast, et nii naabril kui ka mitmel teisel külaperel on lemmikloomaks ja õuevalvuriks emasloom, kes innaajal meelitab hulgaliselt partnereid ligi.
Talvisel ajal võetud kutsikal on meil olnud tema esimeseks elupaigaks köök või esik. Koertel on oma varasem elupaik meeles ja kui juhtub vahel neil kööki pääseda, siis nad heameelega uudistavad oma kunagist elupaika.
Poisieas lubasin ma oma väikestel lemmikloomadel tulla ka voodisse, milline tegevus emale just meelepärane ei olnud. Kui meil veel kolli elas, siis tema tuli küll eestuppa diivanile pikutama.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemale reisile pole ma oma lemmiklooma kaasa võtnud. Alati on ta koju jäänud ja mitte üksi, ikka on keegi pereliikmeist tal seltsiks ja seda põhjusel, et meie elamine asub sellise suurlinna vahetus läheduses, kus kodu valveta jätmine võib kaasa tuua tõsiseid ebameeldivusi...
Oma looma transpordiks kasutame sõiduautot, olgu siis linnaskäikudel või mujal sõitudel lähiümbruses.
Loomahotelli teenuse kasutamiseks meil vajadust pole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Enamikel juhtudel olen teadnud oma lemmiklooma sünnipäeva. Eks ma ole siis surunud mulle ulatatud käppa, öelnud mõne hea sõna ning meeleheaks andnud ka mõne parema pala oma toidulaualt.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Maal elavale lemmikloomale pole sellist luksust vaja nagu riietumine. Kutsikale, mille tõi kevadel tütretütar, ostis ta mänguasjaks kummist siili, mida ta hammastega vajutades piiksuma pani. Tavaliselt aitab koerale kepikesest, mida loopides koerad armastavad viskaja juurde tagasi tuua.
Karvade harjamiseks on spetsiaalne hari, muid vahendeid pole hankinud. Oma looma pole ma spaasse viinud, ega kavatsegi seda teha.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll võimalik looma eest liiga palju hoolitseda, kuid seda mitte maaperedes vaid linnas. Tean mitut üksi elavat ahtrat naist, kes oma aega surnuks löövad isakasside eest hoolitsedes.
Kus see piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel just läheb, pole sellekohast uurimust teostanud, kuna olen tähele pannud, et meie omad koerad saavad ka ise enda hoolitsusega hakkama ja kui neil igavusest muud midagi teha pole, siis lakuvad oma riista!
Olen linnas näinud neid ülehoolitsetuid pitsusid, kes rasvununa ei jaksa enam liikudagi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikki kui seesugust pole õpetanud, kuid tagakäppadel istumist, käpa andmist, pulga toomist, neid küll. õpetamine käis püsiva treeninguga maiustuse kaasabil.
Meie kunagine kolli "Nässu" õppis käima kanu kuusikus koju ajamas. Algul käisin ise, tema koos minuga. Juhendasin teda ja pärast polnud mul muud vaja teha, kui öelda, et mine aja tibud metsast koju ja ta tegi seda ülima lustiga. Ka siis, kui kana juhtus ehmunult karjuma, tormas ta vaatama, kes on tulnud kanu hirmutama. Juhtus et vares kraaksatas ja harakas kuusikus ärevalt kädistama hakkas, tormas kolli samuti kuusikusse, kuna tal oli juba olnud seal kohtumisi rebastega. Kahel korral murdis ta noore rebase maha.
Dressuur oleks muidugi vajalik, kuid juba eelpool mainitud põhjustel pole selle läbiviimist võimalik taotleda.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Iga kord kui õue lähen ja ta mulle vastu tuleb, räägin ma temaga. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja ka kõnet. Elatud aastad on seda kinnitanud ja mind kindlale veendumisele viinud. Kuid siiski pean juurde lisama, et loomade mõistus on erinevate loomatõugude vahel suuresti erinev. Saksa lambakoera, kolli ja bernhardiineri arengutase on teistest tõugudest oluliselt kõrgem. Koeratõuge on palju, kõikide kohta mul ülevaadet ei ole, kuna pole nendega tegemist teinud. Igal loomal on teatav mõistuse arengutase ja iseseisev mõtlemine. Olen seda täheldanud pikkade aastate jooksul kõikide koduloomade juures. Eriti märkimisväärne on see hobustel. Inimese ainuomast mõtlemisvõimet võib kinnitada ainult see, kes ise mõtelda ei oska või pole mingil põhjusel üldse võimeline!
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mingit erilist näidet mul kirjeldada ei tule meelde, kuid kui hommikuti või ükskõik mis ajal õue lähen ja juhtub, et vanem koer jõuab enne minuni ning ma teda paitan, siis tormab noorem ja nügib vanema minu juurest eemale!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Meie perel on olnud alaline ja pidev suhtlemine oma naabri Jüri Schmidtiga, kes tegeleb koerte, kasside ja mesilastega vabal ajal, mis jääb üle treeneritööst. On NSVL meistersportlane suusatamises, nüüd siis Järve gümnaasiumis suusatreener. Temal koeri-lemmikloomi tavaliselt rohkem kui meil neid on, praegugi kolm ja on üks neist ka emasloom, teeb äri kutsikate müümisega. Meile pakub ka ning tasuta, kuid meile jätkub esialgu kahestki. Kevadel olid naabrimehel kutsikad juba müüdud, siis kui tütretütar meile "Rässu" tõi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kõiki neid praegu moes olevaid lemmikloomi, milliseid linnakorterites peetakse (rotid, merisead, igasugused roomajad) ma mingil juhul ei peaks! Võibolla et ehk veel akvaarium kaladega oleks veel vastuvõetav!
Eluaegse harjumuse kohaselt olen tegutsenud kasside, kõrtega ja oma väljakujunenud harjumust ma enam sellises eas ei kavatse muuta.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Meil on selliseks mittekoduloomaks varesepaar Vaak ja Kraak, kes juba aastaid pesitsevad meie viljapuuaeda ümbritsevas hekis, kõrge kuuse ladvas. Kui rebane juhtus üle heinamaa meie talule lähenema, siis kohe hõigati kõrgel kuuse otsas, et vaenlane läheneb. On võrdlemisi julged. Kui õuevalvur kõike oma sööki kausist ära ei söö, on nemad platsis ja tunnevad ennast täieõiguslike pereliikmetena. Vahel muutuvad juba päris tüütavaks...
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mida arvata? Igal lollil oma lõbu!
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadeks saavad olla kõik need loomad, kelledega tegelemine maandab pingeid ja toob rahuldust. Maaperes peetavate loomade hulgas ei leidu ühtegi, kes ei mahuks mõiste raamidesse "lemmikloom".
Inimesele võib olla iga "koduloom" "lemmikloomaks", kuid kas igale "koduloomale" on inimene alati lemmik? Selline suhte tajumine on tavaliselt mõlemapoolne ja eks seegi ole põhjuseks, miks inimene on valinud lemmikloomaks selle, kes temaga meelsasti suhelda armastab.
Maapere lemmikloomad on alati praktilise tähtsusega ja nii neid nende omanik ka hindab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimeste omavaheline suhtlemine ei maanda alati tekkinud pingeid. Nõukogude võimu ajal vaevas stress, kaasajal ei saa samuti läbi ilma stressita. Kui on võetud mõni lemmikloom, siis tegelemine temaga viib mõtted muredest mujale, tekib vaimne ja füüsiline rahulolu, olen seda omal nahal tunda saanud. Maainimesel on koer lemmikloomana ühtlasi ka ärevatel aegadel seltsiks, abiliseks ja majavalvuriks ning ka karja hoidmas. Suur osatähtsus on lemmikloomal ka selles peres, kus on lapsi.
Olen oma vastused kirja pannud põlise maainimese seisukohalt. Eks linnamees kirjelda ise omi arusaamu lemmiklooma pidamisel.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Kuidas mujal, selle kohta mul ülevaade puudub, kuid arvestades seda, et mul nüüd rohkem vaba aega käes on kui nõukogude ajal, siis ehk võin nüüd ka rohkem tähelepanu pühendada oma lemmikloomadele, kui just tervisehäired seda minu hea tahtmist ei eira!
19. Lemmiklooma surm. Kas kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eks teatud kahjutunne ole iga looma surma puhul, eriti veel siis, kui oli tegemist hoolsa õuevalvuriga. Iga loom sai omale viimse puhkepaiga. Näiteks emane koer "Bella" on maetud meil viljapuuaia nurka, tema haual õitsevad suviti püsililled. Hauakaevamine ja matmine on olnud siiani minu hooleks, memm on ka kohal olnud.
Alati otsustasime võtta uue looma, kui tegemist oli koeraga. Kasside puhul seda uue muretsemise muret pole kunagi olnud: nemad paljunevad liigagi jõudsalt!
20. Milliseid "kodureegleid" olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Noorele koerale köögis elamise ajal sai õpetatud välja küsima. Ka seda liigset kraapimise kommet sai taunitud ja õpetust nad võtsid. Kõige suuremat õpetust ja järelvalvet nõudis see, et nad kanad rahule jätaks, sest meil asuvad suvel kanad samas tootmisõues, kus koeradki. On asjast aru saanud, et isegi mängus ei tohi kanu taga ajada ja mahuvad kõik ilusasti koos elama: nii kanad kui ka koerad.
Päriselt kesk õue nad enam omi kupitsaid püsti ei pane, teevad seda majast eemal, kaugemas aianurgas. Suvel hoolitsevad kanad selle eest, et ka kaugemal aianurgas kupitsaid näha ei oleks. Kanad seevastu on ise palju lohakamad: nendel ükstapuha kuhu kükitavad...
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige eksimuse eest karistada?
Oli kunagi selline koer nimega "Polla", kes ei lasknud minul ega memmel toidukaussi talle ette viia, vaid kippus hammustama. Alati tuli ta lühemalt ketitada, kauss ette panna ja siis vabastada. Sellest halvast harjumusest ta ei vabanenudki. Karistasin teda eksimuse eest löömisega siis, kui kana maha murdis. Rohkem ta kanu ei puutunud. Löömine pole muidugi õige asi, kuid tema puhul muud abinõud ei andnud tulemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Sel ajal, kui meie peres lapsed veel kodus elasid, olid neil koerad need kõige suuremad mänguseltsilised, tüdrukutel vahel ka kassid. Eriti armastas meil poeg koertega mängida ning igal talvel vedas koer teda mööda hangesid ja kui poiss juhtus kelgult maha kukkuma, ootas koer poissi niikaua, kui see jälle kelgule ronis. Üks selline koer oli "Bella", teine "Leksi". Ühe kutsika, nimega "Muki", tõi poeg ise külast koju ja hiljem koer ainult teda tunnistaski peremehena. Eks lapsed viisid ka toitu koertele ette ja üldse oli neil loomadega suhtlus tihedam kui meil, kes me varahommikul tööle ruttasime ja õhtul väsinult koju saabusime.
Meie pere jaoks on olnud lemmiklooma mõiste lihtne: need on perele sõbralikeks seltsilisteks kujunenud loomakesed, peamiselt kassid, koerad. Lapsena maal elades olid kassid tavalised koduloomad, püüdsid hiiri, elasid laudas ja jõid lüpsisooja piima. Esimene koer meil oli saksa sõjaväe taganemisel nendest mahajäänud ilma sabata mingi hundikoera tõugu Reks. Temast sai taadi lemmik, kes sõitis vankris kaasaja isegi magas tema juures.
Hiljem linna kolides võtsime kodu kaitseks suure ketikoera: esimene oli Dingo, teine Karai. Nende pidamine väikeses hoovis lühikese keti otsas ei olnud koertele mugav, nad muutusid väga kurjaks. Pealegi olime abikaasaga mõlemad pikad päevad tööl ega saanud (eriti talvel) nende eest piisavalt hoolitseda. Abikaasa andis nad maale tallu.
Kasse on meil linnas olnud õige mitu. Mõnigi neist on saanud otsa tänaval, mis oli laste jaoks suur draama, sest kassidest kujunesid lastele ja lapselastele lemmikud. Ühtegi looma me pole ostnud, ikka on keegi oma looma ära andnud. Kui tütar Siiri oli koolitüdrukuna tihti bronhiidiga haigevoodis, siis üks kass seadis ennast talle ümber kaela magama. Kui tal kord olid kuuri all pojad, kandis ta need Siiri juurde voodisse ( kaks korda ühel päeval!).
Praeguse musta kõutsi Roki leidis tütar kaheksa aastat tagasi Ahtmest tänavalt nutvana. Kassike oli nii väike, et vaevalt oskas piima lakkuda. Igatsusest ema tissi järgi hakkas ta imema koer Nikit, kellel polnud veel järglasi olnudki. Saime neid võõrutada sellega, et määrisime Niki tissid sinepiga.
Esimese toakerekesena tõi Siiri meile emase Kuti, kelle poegadest hiljem jätkus naabritele ja Voka alevikkugi, kus elas meie poja pere. Praegu on meil Kuti poeg Niki ja selle poeg Mõmmi.
Meie lemmikud pole olnud riietatud - lipsutatud ega ka dresseeritud: nende tavad ja kombed on kujunenud iseenesest. Nii on Mõmmi lemmiktegevuseks pallimäng, Roki eelistab eraklikku vaikset elu, talvel aga püüab lund. Kõigi kolme meelismagamispaik on Siiri juures, kus igaühel on kindel koht. Talveks on Rokil spetsiaalne magamisase radiaatori juures. Suveks on hoovis trepi peal nn „ Diogenese tünn”, kus loomad leiavad varju vihma ja kuuma eest. Roki peab seal „sõpruskohtumisi" ühe naabri sama musta kassiga.
Meie pojatütrel on valge kõuts Pelle, kellele Helin väiksena pani „perekonnanimeks” Kribu. Ei tea tigedama loomuga kassi, kui see on olnud väikesest peale: kraabib ja lõhub ja iga võõra peale ainult vuhiseb. Kord kiskus puruks Helini raamatukogust toodud raamatu.
Pojapoeg Margusel on Pärnus kassike Kim, kelle jaoks linnakorteri tingimustes osteti liivakast ja liiv - esialgu oli Kim nii väike, et kadus liivakasti ära. Magamiskohaks on Kimile padi pererahva voodis nende kahe padja vahel. Marguse arvuti on täis Kimist tehtud fotosid.
Poeg Raivo peres on lemmikloomaks suur kodukaitsja Urs, kes ka on õpetust saanud kodus. Toob kätte eemale visatud esemeid, püüab palli, pererahva keeldudele - käskudele reageerib koheselt. Hoovi värav võib olla avatud, aga ta väljub sealt ainult loaga. Ursi jaoks on ehitatud suur kahe ruumiga ja aknaga ning vaipadega soojustatud maja. Lisaks on taraga eraldatud jooksuaed.
Meil ei ole olnud mingit sidet loomaklubidega; ei ole meil ka tõupuhtaid loomi. Seega pole me ka käinud näitustel.
Käesoleval ajal tegeleme oma loomadega mina ja tütar. Mina põhiliselt muretsen toidu ja koduse pensionärina toidan neid. Tütre mureks on loomade hooldamine: kammimine, pesemine, loomaarstidel käimine, ravimite soetamine jne. Kõigeks selleks igapäevaselt kulutatud aeg on väga erinev. Praegusel ajal ostame põhiliselt kõik toidud loomadele poest: valik on küllalt mitmekesine. Loomaarsti poole on tulnud pöörduda seedehäirete puhul, ühel korral Nikiga sünnitusabi saamiseks.
Vaktsineerimine on loomulikult vajalik. Tiinusevastaseid tablette kasutanud ei ole. Loomade järglaste saamine on n.ö. „ juhtunud”.
Reisidel ei ole meil kunagi loomi kaasas olnud; neil puhkudel oleme loomade eest hoolitsemise lahendanud naabrite abiga.
Oma lemmikloomade sünnipäevi küll ei tea. Ei oska piiritleda vajaliku- ja üle- hooldamise vahet, aga tundub, et tänapäeval ikka pakutakse üle: näiteks viia looma spaasse! Nõukogude aegse hoolitsemisega ei saa muidugi võrrelda: polnud ju loomade toiduvalikutki.
Meie loomad on surma korral maetud ühte kohta kodu aeda. Hauakesel on väike rist ja priimulad. Oli meil kord ka hamster, kes on ka sinna ühisaeda karbi sees maetud.
Puhtuse pidamisega pole nagu olnud arusaamatusi v.a. haigestumise korral. Muid pahandusi küll. Nii on Mõmmi kutsikana kolm villast kattevaipa „augustanud”, Rokile ei suuda keegi selgeks teha, et kassi õigus pole kõndida üle diivanilaua ega seal puhketundi pidada. Halb komme on Rokil lindude püüdmine: ta läheb sauna veerenni sisse pikutama ja
püüab sealt käpaga sauna nuka juures olevast sirelipõõsast linde.
Vitsahirmu pole meie lemmikud tunda saanud; kui on paha peal oldud, saavad nad kõvast sõnastki aru. Loom kindlasti mõistab inimese meeleolu ja kõnet. Rääkides nendega sõbraliku juttu, poevad nad sülle, nuruvad paitamist ja püüavad igati olla päikesed. Kui aga näiteks tütar ravimiprotseduurideks käsib ühe või teise sülle võtta, on nad silmapilk peidupaiga leidnud. Kui keegi ei tule telefoni helina peale vastama või hakkab mängima klaverit, siis Niki ja Mõmmi uluvad täie häälega kaasa.
Praegu meie peres enam väikesi lapsi ei ole. Omal ajal nii lapsed kui lapselapsed tegelesid loomadega ja see on väga vajalik: kasvatab lastes sõbralikkust, sallivust ja hoolimist elava looduse vastu.
Mingil juhul ei peaks ma lemmikloomana roomajaid, kiskjalisi, ka ahve. Peale selle, et nad on eemaletõukavad (eriti roomajad) on nad ohtlikud ja tülikad (näit. ahvid). Urvastes abikaasa sugulastel oli kord vares, kelle lapsed olid terveks ravinud ja ta jäigi nende juurde elama. Minu jaoks oli vastuvõetamatu, et näiteks söögi ajal vares lendas söögilaua kohal ja pillas „kingitustki” lauale.
Lemmikloomad võiksid olla eelkõige väikesed koduloomad. Neist võib olla ka praktiline kasu: kassid hiirehirmuna, koerad kaitsjana. Olen oma varasemates töödes kirjutanud meie väga targast hobusest Vana Kiljust, aga ei oskaks teda küll lemmikloomaks pidada.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koerte nimed on olnud Tommi, Jorri. Praegu on Petsu, lapselapsed tahtsid filmi järgi panna koerale nimeks Beethoven, aga selle kasutamine osutus väga raskeks ja suupärasem on Petsu, Pitsu. Kassi nimi on Miki (u).
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kasvatame oma tarkusest ja kogemustest. Ajakirjad on tõukoerte kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ja tõupuhtus ei ole oluline, sest peame tõukoera kasvatamist keeruliseks ja aeganõudvaks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Hoolitseme abikaasaga mõlemad, sest põhiliselt mina toidan, tema pügab, kammib, peseb (suvel). Aega koera ja kassi peale kulub vähe, kuna nad liiguvad vabalt ilma piiranguteta. Krunt on taraga piiratud aga nad leiavad väljapääsu. Tavaliselt algab koera ketist vabastamisega, öösel on ta ketis, toidan ja terve päev on tal vabadus. Kass saab soovi korral tuppa ja õue. Reeglina „küsib“ ta ööseks õue, isegi talvisel ajal.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalne koeratoit meie koerale ei maitse. Valmistan ise talle toitu, keedetud maksa ja makarone, puljongit, putru. Mõnikord armastab ta toorest kapsalehte ja värsket kurki.
Kass sööb kõike ja väga tihti, talle maitseb spetsiaalne kassitoit hästi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kass oli väga haige, lamas jõuetuna, ei söönud ega joonud. Pöördusime arsti poole. Diagnoos oli pulmajärgne kurnatus. Ise oleme kassi silmi ja kõrvu puhastanud. Koera jalahaava ravisime ka ise. Vaktsineerinud kevaditi, arvan et see on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meie kass ja koer on isased. Küllap on steriliseerimine vajalik ja kergem loomapidajal, kes ei ole järglaste saamisest huvitatud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koera pesa on puukuuris, kus tal on soojustatud nurgake ja oma „sissekäik“. Koeral ei ole lubatud toas vabalt liikuda, mõnikord ta tuleb tuppa ka ja väga külmadel talveöödel on toas maganud aga mitte inimeste voodis. Kassil on toas oma pesa kasti sees. Siiski armastab ta diivanil või voodil magada päeval, koos inimestega pole lubatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera ja kassi sünnipäevi teame, sest oleme neid väikesest saadik kasvatanud. Lapselapsed tähistasid, kui ise väiksemad olid, ostsid maiustusi ja mänguasju nendele.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ostnud, õmmelnud ei ole. Mänguasju näiteks spetsiaalne pall on koeral. Koera kammimiseks on hari ja kamm, pesemiseks šampoon. Spaas käinud ei ole, pole võimalik viiagi.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Liiga palju on võimalik hoolitseda ületoitmisega. Naabriperes toideti tõukoera valesti, ta rasvus, võimaldati vähe liikuda, hoiti liiga palju toas. Kahjuks see tore koer suri.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Hoolitsemine sõltub koera omanikust, vist mitte riigikorrast. Nõukogude ajal ei imporditud ega valmistatud nii suurel hulgal lemmikloomale toitu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Oleme matnud oma aeda koera, kes suri ja tema matmiskoha püsililledega tähistanud. Poole aasta pärast võtsime uue koera.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassile tuleb laualt toidu võtmist keelata aga suur kolaja ta ei olegi. Väikesel kiisul oli kassiliiv toas, hiljem hakkas ta korralikult õue küsima. Koer ei tee pahandusi, mõnikord peidab oma kondi peenrasse. Kuna nad on vabad, ei vedele kusagil väljaheiteid.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kassi halvad kombed on külmutuskapi ja teleri peal magamine ja seina peal küünte teritamine. Oleme proovinud vee pritsimisega hirmutada, aga tal läheb meelest ära. Koeral on halb komme aia alt läbi pugeda ja jalgrattureid haukuda. Alati on teda keelatud, noomitud. Karistatud ei ole, ainult mõneks ajaks ketti pandud. Karistamist õigeks ei pea.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Lapselapsed õpetasid koerale sitsimist ja toidu küsimist, käskluse peale lamamist ja roomamist lihtsalt tihti talle seda korrates. Abikaasa õpetas, et ei tohi väravast välja tulla, kui tema puhtas riides kusagile läheb. Koer kuuletus sellele hästi. Koertekooli ei pea vajalikuks, sest meil pole näituste koer.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kõik pereliikmed räägivad koera ja kassiga. Minu arvates mõistab loom inimese meeleolu, kõnet ei. Koerad väljendavad väga ilmekalt oma emotsioone nagu rõõm, kurbus, hirm, tigedus. Arvan, et mõtlemisvõimet loomal ei ole. Ei oska põhjendada, miks.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei võtaks lemmikloomaks linde. Ei meeldi nende häälitsemine toas ja tundub vägivaldne hoida lindu puuris.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Eelmisel suvel sai meil lemmikuks haige tiivaga vares. Ta ei saanud lennata. Kahjuks ei „usaldanud“ ta abistajaid ja teised varesed sõid tema toidu ära. Talvel suutis ta hüpata madalate okstega puu otsa magama. Käis ümbruskonnas mitmes aias, liikus hüpates.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ise ei soovi pidada eksootilisi loomi. Eriti jälestan madu ja iguaani. Teiste inimeste soove ei arvusta, las peavad.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lapsepõlves olid kõik koduloomad lemmikud, lehmad, vasikad, lambatalled eriti, kanad. Noor hobune oli eritine lemmik, sain tema eest hoolitseda ja ratsutada. Arvan, et loomaaia loomad ei mahu mõiste „lemmikloom“ alla, sest nendega ei ole isiklikku kontakti, kuigi pildi peal võib ta mulle meeldida. Lemmiklooma saab pidada linnas, kodulooma korteris ei pea. Koeral ja kassil on lemmikloomana otstarve. Kassi ju keegi ei õpeta hiiri püüdma aga ta teeb seda, kahjuks varitseb ka linde. Koer on „valvur“ ilma õpetamatagi. See on talle iseloomulik ja sünnipärane omadus.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Sellest peale kui ennast mäletan, on mu lemmikloomadeks olnud kassid.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloomi ei toodud kusagilt. Kassid olid talus alati olemas.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Esimese ainult minu oma kassi sain juhuslikult. Töötasin alevi raamatukogus rahvamaja teisel korrusel. Samas raamatukogu kõrval oli minu eluruum. Minu juures elas kooliajal ka mu õde, kes käis algkoolis. Ühel sügisõhtul, kui tüdruk hooga trepist alla jooksis, nägi ta trepi ees fuajee põrandal musta karvamütsi lebamas ja hüppas sellest üles. Kuid „karvamüts“ võttis jalad alla ja osutus kassiks. Tüdruk tuli tuppa, kass süles. See oli ilus noor kass musta läikiva karva, valgete sokkide, valge vesti ja kõhualusega ning mustvalget kirja näoga. Ta oli väga julge ja asjalik. Ei osanud arvata, kuidas või kust ta rahvamajasse ilmus. Ka raamatukogu külastajad, kellele ma teda näitasin, ei teadnud midagi. Nii jäigi kass meile.
Ka hiljem pole ma ühtegi kassi toonud kusagilt perest. Kõik nad on olnud nende õnnetute seast, kes on vastutustundetute inimeste poolt alevisse bussijaama või poodide juurde toodud ja seal lahti lastud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassil oli ühe silma ümbrus valge ja teise ümbrus must ning eemalt vaadates näis, nagu oleks tal must side üle silma. Selle omaduse tõttu pani mu sõbranna talle nimeks Musketär ja nii jäigi. Hiljem kujunes sellest nimest suupärasem hüüdnimi Muske, aga mõlemad nimed jäid siiski kasutusele ja kass reageeris neile mõlemale ühteviisi.
Mu hilisemate kasside nimesid on olnud mitmesuguseid. Üks poe juurest toodud kodutu kassi poeg sai (samuti mu sõbranna poolt) nimeks Kulli Kukerpüks. Oma halli-valgekirju koheva kasuka ja kõrvadest välja kasvavate pikkade karvade tõttu meenutas ta väga kassikakku. Tagumistel jalgadel olid tal ilusad kohevad „püksid“ nagu kukel. Sellest siis perekonnanimi Kukerpüks. See nimi tegi mu tuttavatele palju nalja ja eriti meeldis see meie loomatohtrile.
Kord jõulude eel tuli meile üks minu tuttav, põues väike must emane kassipoeg, kes oli ühe maja aeda visatud. Selles peres olid kassid olemas ja nad ei tahtnud veel ühte juurde võtta. Minul parajasti kassi polnud ja võtsin ta vastu. Ma pole iial näinud nii elava loomuga kassilast. Ta jooksis vahetpidamata üle laudade, toolide ja kappide, ronis kusagile üles ja hüppas sealt alla ning alustas jälle uut ringi. Tal polnud aega endale isegi korralikku „tualetti“ teha. Mürgeldas seni, kuni väsis ja kusagile magama jäi. Võibolla sellepärast visatigi välja. Kuidagi iseenesest kujunes tema nimeks Sipsik.
Üks hallikasmusta karvaga kassipoeg, kelle kasukas oli pehme, nagu oleks ta vatist, sai nimeks Puhvaika, hiljem sai sellest lühend Puhva. Ühe puutöökoja aeda surema visatud pruunikasmusta karvaga kassipoja, kelle ma päästsin, ristisime Lutikaks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen ostnud mõned kassipidamist puudutavad raamatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mul pole olnud ühtegi tõukassi.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma kassidega käinud, kuid niisuguseid näitusi on huvitav vaadata.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Oma kasside eest hoolitsen ise, sest peale minu majas kedagi ei ole. Süüa saavad nad hommikul ja enne õhtut süüa ei taheta. Peale sööki on nad rahulikud ja lasevad unisest peast end paremini kammida. Selleks kulunud aega ei oska ma määrata.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset kassitoitu olen ostnud harva ja seda viimasel ajal.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole olen pöördunud lestade tõttu kassi kõrvades ja kõhuusside puhul, samuti vaktsineerimiseks marutaudi vastu. Haavu ja mädanikke olen ka ise ravinud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimine oleks muidugi vajalik, kuid ma pole seda siiski lasknud teha. Ka tiinusevastaseid ravimeid pole kasutanud, sest see on väga tülikas.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna mul on kassid, kes käivad omapead, siis tuleb ka järglasi. Emakassi pole ma kevadel kunagi lasteta jätnud. Tavaliselt olen jätnud talle kaks poega, võimaluse korral isased, kuna ühel oleks üsna kurb üksinda kasvada. Ülejäänud, samuti sügisesed pojad, on hukatud. Pärast sügiseste poegade hukkamist võtab emakass kevadised pojad uuesti omaks ja nii on neil nagu kaks lapsepõlve. Hiljem on pojad antud soovijatele või vajaduse korral ka endale jäetud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Öösel on kassid enamasti õues. Neil on sissepääs kuuri ja heinapesad olemas. Kassid võivad kogu majas liikuda ja ka kušeti peal magada.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kassidega pole ma reisimas käinud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kuigi mõne minu kassi sünniaeg on teada olnud, pole ma neid tähistanud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kasse pole ma riietanud. Mänguasjadeks on olnud mitmesugused veerevad esemed nagu pallid, niidirullid jms. Eriti meeldib kassipoegadele nööriga lakke riputatud ja maast parajal kõrgusel olev lõngakera või tennisepall, mida käpalöögiga saab liikuma panna ja seda siis taga ajada. Kasse pole ma kunagi pesnud, välja arvatud need korrad, kus nende jalad on väga porised olnud või on nad end kusagil millegigi ära määrinud, nagu näiteks õli või tahm.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Enda arvates olen ma oma kasside eest parasjagu hoolitsenud ja ma ei tea, missugune võiks olla ülehoolitsemine.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Olen kasside eest nii nõukogude ajal kui praegugi ühtemoodi hoolitsenud, kui välja arvata spetsiaalne kassitoit, mida praegusel ajal olen vahel ostnud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Surnud kassid olen matnud aeda ilupuude alla ja püsilillepeenrasse ning peale istutanud pojengi või mõne muu pikaealise püsilille. Kui on vaja olnud loomakliinikus kass magama panna, olen kasutanud loomaarsti poolt sisse seatud matmise teenust.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kasside jaoks on köögis varjulises kohas pissipott, s.t. nõu tavalise liivaga või poest ostetud kassiliivaga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ühte mu kassipoega, kelle nimi oli Puhva, oli kohutavalt raske harjutada potil käima. Tavaliselt on aidanud paarist korrast koha kättenäitamisest, kuid see loom oli lausa võimatu. Pidin teda kogu aeg silmas pidama, et vältida tema kükitamist ükskõik kuhu. Alati polnud see võimalik ja siis tuli mul hunnikuid ja pissiojasid koristada. Asi sai enam-vähem korda alles siis, kui kass oli juba üle poole aasta vana. Siis esines jälle teistpidine nähtus: õues ta oma asju ei õiendanud, vaid jooksis selleks otstarbeks tuppa potile.
Kassi karistamiseks tema nina rooja sisse toppimist ei pea ma õigeks. Ta ei saa põhjusest nagunii aru ja see on looma alandamine. Ei teagi, mismoodi teda karistada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Musketärile õpetasin ühe mängu, mille põhimõttest ta kohe aru sai ja mis talle meeldis ning mida me sageli mängisime. Algas see juhuslikult. Vaatasin raamatukogu ukse vahelt välja, et veenduda, kus Musketär on. Ta oli koridoris. Ütlesin talle: „Kes passib seal?“ ja tõmbusin kiiresti ukse varju. Mõne sekundi pärast kordasin sama. Musketär muutus tähelepanelikuks. Kordasin seda veelkord ja kui ma neljandat korda välja vaatasin, oli Musketär hiilinud ukse taha. Kui ma nüüd sinna vaatasin, kargas ta sealt kõrgele mulle vastu, peaaegu vastu rindu ilmse sooviga mind koledasti ehmatada. See läks tal korda. Kasse ma dresseerinud ei ole.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Olen oma kassidega palju rääkinud, kuigi nad jutust suurt midagi aru ei saa. Seevastu hääletooni järgi taipavad nad küll, mis neilt nõutakse. Koerad mõistavad küll inimese kõnet. Paar aastat tagasi ehitas üks noor abielupaar meie krundi vastu üle tänava endale maja. Neil on väike halli-valgelapiline koer. Kui nende majal veel aeda ümber ei olnud, käis koer vahel meie õuel kassi peale haukumas. Kui ütlesin talle: „Ei tohi kassi peale haukuda, mine koju,“ läks ta kohe ära. Kord tõi ta kaasa oma mänguasja – kummist elevandi – ja pani selle õuele maha ning läks maja taha vaatama, kas on kassi näha. Ei olnud. Siis hüüdis teda perenaine ja koer jooksis kodu poole. Ta oli juba peaaegu tänaval, kui perenaine ütles: „Too oma elevant ka ära!“ Koer pööras otsekohe ümber, tuli ja võttis oma elevandi ning läks. Ju nad siis mõistavad inimese kõnet. Ma pole nõus ütlusega, et loomad ei mõtle. Mõtlevad küll.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kas loomadega suhtlevad lapsed rohkem kui täiskasvanud, see on nii, nagu see kusagil peres on välja kujunenud. Lapsed vajavad kindlasti loomi ja kui on lapsi, kes enda arvates ei vaja loomi, siis peaks neid õpetama loomi armastama.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kui mõni võib kodus pidada ja lemmikloomaks pidada madu, siis mina ei teeks seda iialgi, sest ma jälestan madusid. Ka ei pea ma iialgi mõnda puurilindu või -looma, sest mulle ei meeldi loomade ahistamine. Samal põhjusel ei taha ma endale ka ketikoera. Mul on ääretult kahju koertest, kes peavad terve oma elu lühikese ketijupi küljes veetma. Ma väldin isegi möödumist niisugusest hoovist, kus mõni koer peab niimoodi vaevlema. Parem lähen ringiga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Aastaid tagasi elas alevis üks hakk, kes oli paljude alevi elanike lemmik. Keegi oli leidnud vigastatud tiivaga hakipoja, ta terveks ravinud ja üles kasvatanud. Haki nimi oli Jaak. Ta elas nagu kõik teisedki hakid looduses, ainult selle vahega, et Jaak suhtles inimestega. Kui koolimajas juhtus aken lahti olema, oli see siis tundide ajal või vahetunnil, lendas Jaak aknast sisse, käis üle kõik lauad ja vaatas tindipoti aukudesse. Lapsed olid sinna tema jaoks varunud saia- ja leivatükke.
Sügisel võtsin aias kartuleid ja Jaak oli minu juures ning sõi limukaid. Kui kõht täis sai, ei raatsinud Jaak limukaid siiski maha jätta, vaid hakkas neid aialati ja lipi vahele tagavaraks panema. Parajasti tuli mu õde – seitsmenda klassi tüdruk – koolist ja seisatas minu juures. Jaak lendas kohe talle õlale, suur jäme limukas noka vahel ja torkas selle mantli krae vahele. Tüdruk tormas kiljudes minema.
Jaagu lõpp oli kurb. Üks huligaanist poiss kastis ta õlitünni. Aga saatus ei jäta niisuguseid asju tasumata. Seda olen mitmel puhul märganud. Nüüd on see huligaan täiesti pime ega saa ilma saatjata kusagil liikuda.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi või ebatavalisi loomi võivad ju pidada need, kellele need loomad meeldivad, kuid ohtlike kiskjate korteris pidamine võib kallilt maksma minna, nagu juhtus kord Odessas, kus üks linnakorteri vannitoas peetav lõvi oma perenaisel arusaamatul põhjusel peanaha üle silmade tõmbas.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võib peale otstarbetute loomade olla lemmikloomaks mistahes koduloom.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed, kes loomi armastavad ja selletõttu tahavad loomadega tegeleda.
Kirjutan veel oma elu kõige armsamast lemmikloomast – kass Musketärist – kelle saamisest ja nimepanekust oli juba eespool juttu.
Kui Musketär oli juba poolteist kuud meie juures elanud, tuli ühel päeval raamatukogusse noormees, kes tundis Musketäris ära oma tädi kaotsiläinud kassi. Tädi elas alevist veidi üle kilomeetri kaugusel talus. Täditütar oli hakanud alevisse bussi peale tulema ja avastas poolel teel, et kass tuleb talle järele, ja hirmutas kassi kodu poole tagasi minema. Jalgrada viis purretpidi üle jõe, läbi lepatuka ja läbi surnuaia bussipeatusse. Ootepaviljon seisis otse rahvamaja nurga ääres. Jõe äärde jõudnud, vaatas tüdruk tagasi. Kass istus seal, kuhu ta oli maha jäänud ja tüdruk oli kindel, et ta läheb koju tagasi. Aga ei läinud. Öeldagu veel, et kassid ei oska inimesele jälgi mööda järele minna. Oskavad küll, sest kuidas muidu oleks ta bussipeatusse jõudnud. Siin lõppesid jäljed ja kass otsustas rahvamaja lahtisest uksest sisse astuda.
Musketär oli mulle juba väga armsaks saanud ja kartsin hirmsasti, et nüüd tahab tema perekond ta endale tagasi saada, kuid õnneks loovutasid nad kassi siiski minule.
Musketär oli isiksus selle sõna kõige otsesemas mõttes. Ta oli arukas, julge ja asjalik. Õue minekul või tuppa tulekul ei vajanud ta kellegi abi, sest uksed oskas ta ise lahti teha. Hüppas lingi peale ja uks läkski lahti. Ainult ust kinni panna ta ei osanud. Sageli seisis meie toauks talvel pärani lahti ja tuba oli jääkülm, aga asjaosaline ise magas riidekapi otsas. Enamuse päevast veetis ta siiski raamatukogus, sest seal käis palju lapsi, kes kõik teda imetlesid, paitasid ja temaga mängisid. Musketärile meeldis peitust mängida. Ta jooksis laenutusleti taha ja selle varjus hüppas kusagile riiulisse raamatute taha peitu ning ootas põnevusega, millal lapsed teda otsima hakkavad. Aga sageli unustas ta saba peidikust välja ja lapsed nägid kohe, kus ta on, aga otsisid siiski. Kui otsimine vahel liig pikale läks, ei kannatanud Musketär enam peidus olla ja hüppas ise ootamatult laste sekka.
Raamatukogus käis sageli üks neljanda klassi poiss, keda hüüti Meistri Luluks. Lulu oli hüüdnimi, tema õige nimi oli Leo. Lulu oli väga sünge ilmega ja kinnise loomuga laps. Suvel ei läinud ta vahel üldse koju ööbima, vaid magas palja maa peal meierei korstna ääres. Kodus ei tehtud tema kaotsisolekust numbrit. Lulu ei seltsinud pahade poistega, kuid tal polnud vist ka ühtegi õiget sõpra. Aga loomi ta armastas väga ja Musketär sai Lulu imetluse objektiks. Kui Musketär vahel suurest müramisest ja peituse mängimisest väsis, heitis ta ahju kõrvale põrandale magama ja lapsed läksid koju. Ainult Lulu jäi üksinda raamatukogusse ja istus Musketäri kõrvale põrandale. Ta võis seal istuda kasvõi tund aega ja vaadata, kuidas kass magab. „Vaat, niisugust looma ma juba peaksin,“ lausus ta kord.
Kord sai Musketär toas kusagilt kätte ühe laste piimapudeli luti. Neid lutte kasutati mahlapudelite sulgemiseks, sest muid õhukindlaid sulgemisvahendeid polnud sel ajal olemaski. Musketär tegeles selle lutiga hulk õhtuid järjest, kuni see tal kätte täiesti ära kulus. Musketär peitis luti põranda riide ääre alla ja hüppas siis kaugelt sellele peale, nagu oleks riide all hiir. Varsti võttis ta luti jälle välja ja peitis mujale, näiteks laudlina alla. Kulunud luti asemele tõin Musketärile poest uues.
Saabus kevad, lumi lagunes ja maa lõhnas. Ühel õhtul, kui läksin Musketäri tuppa kutsuma, istus ta kuuri juures lõhutud puude hunniku otsas ja keeldus tulemast. Muidugi oli Musketäri jaoks õhk täis erutavaid lõhnu, mida inimese nina pole võimeline tundma. Olin Musketäri pärast mures, sest see oli esimene öö, kus ta viibis õues. Hommikul, kui teda otsima läksin, magas ta raamatukogu turbakuuris. Musketär hakkas surnuaias jalutamas käima. Surnuaed oli samas, ainult meetrit kümme diagonaalis üle ristmiku. Musketär ei läinud kunagi diagonaalis üle tee, nagu oleks ta liiklusreeglid pähe õppinud. Esmalt läks ta rahvamaja ees üle tee, vaadates enne kahele poole, kas mitte mõni auto pole tulemas. Siis läks ta üle teise tee jälle enne kahele poole vaadates ning oligi surnuaia müüri ääres, millest ta lihtsalt üle hüppas. Kord läksin hauaplatse korrastama ja võtsin Musketäri kaasa. Musketäril oli heameel, et mina ka kaasas olin. Ta hakkas mürgeldama ja kihutas tuhatnelja üle korrastatud hauaplatside, jättes liiva sisse sügavad jäljed. Ta istus ristide põikpuudel nagu mõni nõiakass ja tormas jälle edasi. Mul oli pärast tükk tööd tema jälgede silumisega.
Märjal maal otsivad kassid tavaliselt kuivemat kohta, kuhu astuda, kuid Musketär käitus lausa vastupidiselt. Ta jooksis solinal läbi kõige sügavamatest lompidest, nagu koerad seda teevad, nii et kõhualune tilkus. Ühel vihmasel päeval oli Musketär tükk aega õues olnud ja kui ma raamatukogust tuppa läksin, istus Musketär laual ja lõpetas oma kõhualuse puhastamist. Valge laudlina oli märg ja keset lauda hunnik liiva ja pori. Nii me elasime. Musketär oli nüüd täiskasvanu ja tal tekkis ka muid huvisid peale laste ja minuga müramise. Mu sõbranna kirjutas Musketärist isegi vemmalvärsi:
Kõnnib ümber rahvamaja
meie Muske – Miu! Ja Mau!
Röövida on jälle vaja
mõne kassineitsi au.
Saabus ka aeg, millal kolisime rahvamajast alevisse uude individuaalelamusse. Asjad olid juba ära viidud, aga Musketär oli veel kolimata ja tema pärast ööbisin veel kolm ööd tühjas toas. Ootasin vana päeva, et saaksin selle koos Musketäriga veeta uues kodus ja teda seal elama õpetada. Magasin põrandal madratsil ja Musketäri küljealuseks oli diivanipadi. Enne magamaheitmist nuusutas ta padja põhjalikult üle ja veendunud, et see ikka tõesti oma on selles imelikult tühjas toas, heitis magama.
Õhtul enne vaba päeva võtsin kassi sülle ja hakkasime astuma. Minna oli ainult viie minuti tee, aga Musketär läks rahutuks ja kui ma ta uue maja köögis maha panin, oli Musketär tulivihane. Ta susises ja näitas mulle hambaid. Siis käis ta toad läbi ja nuusutas kõiki esemeid. Veendunud, et need on kõik tuttavad asjad, rahunes ta maha. Järgmisel päeval käisime mitu korda õues ja tulime jälle tuppa. Ka puukuur sai läbi vaadatud. Järgmisel päeval läksin tööle ja jätsin Musketäri kööki. Kui õhtul tulin, oli köögiaken lahti, kardin lehvis tuules aknast välja ja Musketäri polnud kusagil. Mõistatuseks jäi, kuidas ta akna lahti sai. Noh, olgu, mõtlesin. Küll ma su homme rahvamaja juurest kätte saan. Aga paari tunni pärast kolistas Musketär ukse taga. Ilmselt oli käinud ümbrusega tutvumas. Rahvamaja juurde ta enam ei tulnud. Ainult kord suvel nägin teda surnuaeda minemas. Raamatukogusse ta sisse ei astunud ja õhtul oli jälle kodus.
Musketärile meeldis vahel pööningul käia. Kord, kui läksin teda välja laskma, hakkas Musketär kargas mulle hammastega säärde. Urisemine oli tähendanud seda, et Musketär ei tahtnud mitte õue vaid pööningule minna. Edaspidi teadsin, kumba ust avada. Sain ka teada, kuidas Musketär aknast välja pääses. Ühel päeval, kui olin aias, oli Musketär aknal ja tahtis minu juurde tulla. Ta tõmbas käpaga aknahaagi lahti, lükkas ninaga akent ja oligi väljas.
Kord jõulude ajal oli Musketäris hirmus paha olla. Tal valutas kõht. Muske käis mitu korda poti peal, kuid tulemusteta. Ta puges jõulukuuse alla ja mina ei tohtinud tema poole vaadata. Niipea, kui pilgu Musketärile heitsin, hakkas ta urisema. Lõpuks siiski asi lahenes.
Meie maja naabrusse kolis üks vanapaar oma uude majja. Neil oli noor kass ja Musketär hakkas teda millegipärast ahistama. Kass põgenes puu otsa ja Musketär ronis talle sinna järele. Oli tegemist, enne kui ta sealt kutsumise peale alla sain.
Ühel suveõhtul sõitsime näitetrupiga välja pidu tegema. Jätsin Musketäri õue. Kui tänava otsast tagasi vaatasin, istus kass keset tänavat ja vaatas mulle järele. See oli viimane Musketärist. Kui öösel koju jõudsin, polnud Musketäri. Ta ei ilmunud järgmisel päeval ega ülejärgmiselgi. Üks võõras kass istus aiaposti otsas. See oli märk, et Musketäri pole enam elavate kirjas. Seni polnud ükski kass oma jalga Musketäri territooriumile tõstnud. Küsitlesin ümberkaudseid inimesi, keegi ei teadnud midagi. Vanatädi Elvine, kelle maja oli peaaegu vanapaari vastas, ei tahtnud õieti rääkida, aga vihjas siiski vanapaarile. „Oli sel õhtul siin miskit kilinat-kolinat, aga mina läksin tuppa ja panin ukse kinni. Rohkem ma ei tea midagi.“ Siis niiviisi! Küllap oli minu Musketär läinud jälle nende kassi kiusama ja mind polnud aitamas. Mu lein oli piiritu ja kõige hullem oli teadmatus. Mida nad ometi tegid Musketäriga? Kuidas nad tapsid mu lemmiku? Mu ahastusel polnud otsa ega äärt. Paari päeva pärast kohtasin naabri perenaist ja küsisin Musketäri järele. Ta vastas, et ei tea midagi. Ütlesin siis, et ma needsin ära oma kassi tapjad ja õnne ei saa neile olema. Naabrinaine vaatas mulle imeliku pilguga otsa ja ma ei saanud aru, kas ta pidas mind hulluks või võttis asja tõe pähe.
Oli aasta 1961 ja kuus aastat olin ma saanud elada koos oma lemmiku Musketäriga. Mul pole temast isegi fotot, kuigi fotoaparaat oli mul olemas. Mõtlesin palju kordi, et teen Musketärist suure foto, raamin ära ja panen seinale. Miskipärast jäi see ikka tegemata, kuni oli lõplikult hilja.
Teist nii armast kassi, kui seda oli mu Musketär, pole mul enam kunagi olnud.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil oli talus isane liiva värvi kass „Ants“. Ta oli meil umbes 10 aastat 1928-1938.
Veel oli minul isiklik kass valge-kollasekirju, ka isane kass „Marküs“. See oli aastatel 1976-1979 kui elasin üksinda.
Oli veel meil kodus must isane kass nimi „Mustlane“. See oli 1939-1940 aastal.
Selle „Mustlase“ jättis mulle üks vene perenaine kelle lapsi ma hoidsin. Nad muutsid elukoha.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ei oska öelda, kelle soovil kass võeti. Ainult minu kassi „Marküs“ tõi mulle kingiks vend. Ta oli umbes neljakuune. Magas talvel tühjas toas. See oli vana töötuba, seal keegi ei elanud.
Meil oli lapseline pere ja kass talvel magas lehma laudas. Kui ema läks õhtul lauta, kutsus kassi kaasa, kui ta oli toas. Pakasega talvel kass käis küll toas soojas. Magas ahju kõrval. Kassi meie lapsed sülle ei võtnud kunagi. Kass voodisse ei kippunud. Ühe korra oli laua peal köögis, kui mina kööki läksin. Ajasin kassi ära, aga laud oli tühi, seal ei olnud toitu.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalselt kassile toitu ei valmistanud keegi. Kass sõi seda mida, mis pere sõi. Suvel ta püüdis hiiri.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole kunagi ei pöördunud keegi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Erilist kohustust lastel ei olnud kasside suhtes.
Lapsed armastavad väikseid kassipoegi ja väikseid loomi. Laps vajab küll looma.
Kassi ma linnakorteris ei peaks. Koera ka mitte. Loom vajab õhku.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloom just selline, et tal ei ole praktilist otstarvet. Kui minul oli kass „Marküs“ ma ostsin talle kalapoest värsket kala, turska, räime või rääbist. Muud toitu spetsiaalselt ei valmistanud. Piima jõi. Ja vahel sõi ka seda, mis ise sõin. Aga „Marküs“ viimasel suvel läks küla peale, oli mitu päeva kodust ära. Viimaks ta tuli kodu, oli küll väga kriibus ja kõrvaotsad ära närtsinud.
Vend juhtus tulema see päev. Ja tema hävitas selle kassi ära.
Kass „Ants“ oli meil, kui laps olin ja ei käinud koolis. Kass on talus vajalik. Meil oli kaks viljaaita. Üks onul, nendel ei olnud kassi. Meil oli teine viljaait. Kass püüdis hiiri.
1939 a. sunniti meid lammutama elumaja ja vedama külasse ning uuesti üles ehitama. Uues kohas „Antsu“ meil ei olnud. Oli aga siis must kass „Mustlane“. Ta oli meil 1939-1940 aastal. Kuhu ta viimaks sai, seda ma ei tea.
Abielus olles 1965-1974 aastal olid meil kodujänesed. Abikaasa tõi halli emase kassi, et püüaks kuuris hiiri. See tõi pojad. Siis jätsime noore kassi. Vana kadus ise kadus ära, läks ka külasse. Ostsin kassidele siis ka värsket turska. See oli siis odav. Jänesed abikaasa hävitas ära. Aga kuhu kass sai, seda ei ka ei mäleta enam.
Siis abikaasa tõi Kaukaasiast lennukiga kolm nutripoega. Neid ta pidas nahkade pärast. Neil oli tailiha. Kui hästi söötsid, oli liha ka rasvane. Nad sõid kapsast, porgandit, rohtu, saia, kruubiputru, tooreid kartuleid ei võinud neile anda. Nendel oli ka vaja vett. Ta ehitas sügava augu, peale kuuri ja alla kaevas vee jaoks ruumi. Nendega oli palju pahandust. Ma ei jaksa sellest kirjutada.