Mul on emane kuldne retriiver. Tema nimi on Arabella. See nimi jäi lihtsalt kuidagi meile meelde, aga samas see ongi täpselt see õige nimi, sest nagu mereröövlitütar Arabella nii ka minu koer teeb palju pahandust. Hüppab kogu aeg üle aia, kuid laseb ennast autosse tõsta. Kaevab auke ja pole nõus üksi õue minema.
Kassi nimi on Patrick, lühidalt Pätu ning ta sai selle hüüdnime, sest ta on paharet/pätt. Koera nimi on Reedik, sest tal on punane kasukas. Minu eelmise kassi nimi oli Kassu, sest ma olin talle ise väga väiksena nime pannud (olin vist kolme aastane). Minu eelmise koera nimi oli Põmmu, sest ka talle olin ma väiksena nime pannud ning ju see kõlas ägedalt.
Kass, nimeks Miaula. Nimi tuli niisama, tundus nagu sobiks talle. Ta on alati väga aktiivne olnud, mistõttu on ta mitmeid kordi ka väga ebatavalistesse kohtadesse ära kadunud. Näiteks on ta mitu korda minu riidekappi ära kadunud nii, et sealt polnud väga võimalik välja saada. Õnneks on ta iga kord suutnud mingit häält teha, kuigi ta ise just tavaliselt häält ei tee.
Vanemad ei ole lubanud mul kunagi lemmiklooma võtta, sest olen terve elu väikses korteris elanud. Väga tahaksin looma võtta. Kui võtaksin meessoost looma, paneksin talle nimeks Raad ja kui võtaksin emase, paneksin talle nimeks Ciri.
Villi-kass, sest see on ilus, me kutsume teda ka Velloks, Paksuks ja Vilfrediks
- Ta sõitis ükskord minu emaga tööle. ta oli auto all kuskil ja lõunapausi ajal märkas mu ema teda parklas
Lotte-koer, sest me otsustasime nii, kui me ta võtsime
- Ta jooksis ükskord 10km kodust suustajatega kaasa
Minul ühtegi lemmiklooma pole, kuigi olen alati tahtnud. Elan aga kortermajas, mistõttu pole kunagi loomi saanud. Tahaksin endale aga väga koeri ja kanu. Kui saan aga lemmikloomad, panen esimestele neist nimeks Laika ja Juri eelmise sajandi nõukogude kosmonautide järgi.
Hetkel mul ei ole lemmiklooma, aga kui ma väike olin, siis mu vanaemal oli kass Kiki. Ma arvan, et ta oli Kiki sellepärast, et ta oli kirju ja vanaema hakkas teda lihtsalt nii kutsuma. Kõige parimini on mul meeles see, kui väga ta mind hoidis. Vanaema ostis talle tema lemmikkana ja pani selle talle kaussi, aga ta ei hakanud enne sööma, kui minul oli söödud, sest ta alati vaatas, et minul hea oleks. Üks kord ma läksin pimedasse tuppa ja astusin talle kogemata jala peale, ta sai nii haiget, et hakkas niuksuma. Kuna ma olin väike, siis arvasin, et ta ei ole enam minu sõber, aga vanaema ütles, et mine tee talle pai, et küll te lepite ära. Läksin teda paitama ja juba ta nurruski ja tahtis minuga jälle mängida.
Kui ma olin väike, siis oli mul kass, kelle nimeks sai Pätu, sest ta tegi väga palju pahandust täpselt nagu raamatu-Pätugi.
Hetkel on mul kaks isast kassi, ühe nimi on (härra) Nilson ja teise nimi on Tommi. Inspiratsioon pärineb ühest lapsepõlve lemmikraamatust "Pipi Pikksukk".
Mul on kaks kassi, nimed on Zora ja Mike. Mike oli kodutu kass, kes meie maja ette tekkis ja pärast õnnetust, kus ta jäi halvatuks, võtsime ta endale. Tema hüüdnimed on veel selgitamatutel põhjustel Kiiru ja Möku. Värvi pärast ka Hall. Teisel on hüüdnimeks näiteks Liiru.
Mul on kass, kelle nimi on Notsu. Ta on minust pool aastat vanem ehk umbes 17. Ta on ametlikult mu isa kass ja nime on ta saanud oma emalt. Ta "kraaksub" (selline ebaloomulik hääl, mida normaalsed kassid ei tee) alati vannitoas kraani juures, kui ta vett juua tahab, sest ta joob ainult jooksvat või tema silme ees kaussi pandud vett.
Kui ta noorem oli, siis mu vanemad ei saanud kuuske jõulude ajal tuppa tuua, sest kass kõõlus seal ja ajas need alati maha. Nooremana ta jõi alati kuuse veekausist vett. Meil on rutiin Notsuga: mina lähen viieks päevaks kodust ära(Tartusse kooli), tema solvub, tulen reedel koju, tema ikka solvunud, laupäeval saame enam-vähem läbi, pühapäeval saan ta ilma viga saamata sülle võtta ja siis kordub see uuesti.
Mul on kass, kes on üleni must. Seega panime alguses ta nimeks Tont. See nimi vajus aga kuidagi ära ja kõik hakkasid teda Kassiks kutsuma. Ehk nüüd mul on kodus kass, kelle nimi on Kass.
Minu arust mu kass ainult sööb ja magab. Vahel ta hammustab ka inimesi, kui ta ei saa, mida ta tahab. Diivanitest ja vaibast peab teda ka eemal hoidma, et ta neid ei kraabiks. Ausalt öeldes on see kass rohkem nagu koer. Me anname talle vahel koeratoitu ka.
Koera nimeks on Jack ja selle me panime talle lihtsalt, sest see kõlas toredalt.
Ta on esimene koer, keda ma tunnen, kes reaalselt inimesi hammustab. Seni on olnud 5 ohvrit. Midagi hullu pole kunagi olnud, kuid inimesed on siiski mõnusalt sinikaid saanud. Ühe korra pidi ka verejooksu peatama, aga polnud mingit suurt kriimu vaid väike täpp otse veresoone kohal.
Meil siiski käib veel külalisi, aga nüüd me ei lase lihtsalt kedagi enne väravast sisse, kui koer on kinni või keegi mängib temaga.
Kunagi olid meil ka kalad. Siis läksime perega reisile ja jätsime vanaemad kalu toitma. Ütleme nii, et kui reisilt tagasi tulime, olid kalad ületoitunud ja surnud. Vanaemad küll ostsid uued kalad, et me aru ei saaks. Varem olid kalad olnud sinised. Tagasi tulles olid nad punased, seega me saime siiski aru, et miski on muutunud.
Mul on 2 koera ja 2 kassi.
Kõige vanem neist on berhardiin. Ta nimi on Lotte. Ma arvan, et see nimi võis tulla "Leiutajateküla Lottest". Ma olin sel ajal, kui ta sündis umbes kuue aastane.
Teise koera on Blacky. Ma ei tea kust see nimi on tulnud, sest see oli tal juba sellel ajal, kui me ta võtsime. Aga võibolla tuli see sellest, et tal on oma tõu kohta eriti palju musta karvkatet.
Mul on ka oma kass, kelle nimi on Roosi. Minu peres on ta just minu kass, sest mina hoolitsem tema eest ning Roosi on minuga kõige lähedasem. Ta on justkui metsik kass, aga kui ma kodus olen, siis ta tuleb mulle voodisse mitte teistele. Nimi oli tal samuti enne pandud kui ta meie juurde tuli, aga see sobib suurepäraselt meie koduga, sest meil on hiiglasltik roosiaed.
Meil on üks Roosi poeg. Ta nimi on Miisu/Miška. Algselt pidi mu vanaema ta endale võtma ning ta pani nimeks Miisu, aga me kiindusime temasse liiga palju, et ta lihtsalt ära anda ning jätsime endale. Siis avastasime, et ta on poiss ning nüüd suurema osa avast kutsume teda Miškaks.
Mul oli kaks merisiga, Nette ja Cleo. Pikkade täisnimede tõttu kutsusime neid terve perega lühendatud hüüdnimede järgi. Oma täispikad nimed Marie Antoinette ja Cleopatra said nad täiesti juhuslikult. Ma ei teadnud, mida neile nimeks panna ja küsisin oma tädilt nimevariante. Tema pakkuski välja Marie Antoinette ja Cleopatra ning need tundusid väärikad nimed väikestele merisigadele. Lugusid Nettest: ta ei kartnud kasse ja oli üldse väga rahuliku iseloomuga. Talle meeldis väga süles olla ja kaisutada. Cleo seevastu oli aktiivsem, jooksis kogu aeg ringi ja kiusas veidi Nettet ka. Kui nad koos õues olid ja ma veidi hooletu olin ja nad oma aedikust välja said, meeldis neile koos ära põgeneda ja kuskile põõsastesse peitu minna. Nettele meeldis suvel kirsse süüa.Talle ei meeldinud kohe üldse, kui tal küüsi lõigati ja seetõttu pidin ma temaga pikalt pusima, enne kui küüned lõigatud sain. Neile mõlemale meeldis igasuguseid suvalisi asju süüa. Kui ma nad oma tuppa vabalt jooksma lasin, sõid nad näiteks vihikuid või plastmassist asju, nii et ma pidin neid kogu aeg kantseldama. Suvel meeldis notsudele väga reisida, nad on käinud Soomes, Saaremaal, Haapsalus ja Kehras. Suvel olid nad puuriga õues ja said vabalt muru ja võilillelehti süüa, mis neile väga maitsesid. Kevaditi, kui esimesed võilillelehed kasvama hakkasid, tõi mu isa neid neile. Talle muidu loomad väga ei meeldi, aga võilillelehti notsudele talle tuua meeldis. Kuna merisead elasid teisel korrusel, olid nad harjunud kuulma samme trepil, kui keegi üles tuli ja neile süüa tõi. Seetõttu iga kord kui keegi trepist üles läks, hakkasid nad kõvasti piiksuma. Isegi siis, kui ma oline neile 5 minutit tagasi värsket toitu toonud.