Mul on kass nimega Kiti. Kui ma ta sain 12-aastasena, ma ei hakanud eriti nime peale mõtlema, sest ta oli mõeldud maakassiks, kuid tänu vanaisa pahameelele sai kass rohkem linnakassiks. Kuna ta oli juba nimega harjunud, jäi see talle külge, ehkki ma hiljem olen proovinud talle külge ajada nime Cass, kuid see pole mõjunud ja ta on jäänud Kitiks.
Mu kass on paras küünistaja. Kui ta pole suveks maale viidud, ässitan teda kodus ja saan pidevalt endale arme, mis mulle isegi meeldib, aga vahel on tekkinud mõni väga ebamugavasse kohta (sõrme ots, säär) või siis väga suur (käsivars, ranne). See on natuke halb, kuid ma annan talle andeks.
Mu kassil on halb komme end ära peita. Mu vanaema kõneles, et kord, kui mu kass oli maal, ei olnud vanaema teda hommikul leidnud, kui talle süüa tahtis anda. Ta oli otsinud teda kõikjalt, kuni leidis Kiti suure kase otsast. Esimene oks oli maast kaugel ja oli vaja kasutada redelit, et selleni jõuda. Mu vanaema eeldas, et ta oli olnud seal terve öö. Kassi päästmiseks oli ta kutsunud appi naabrimehe koos redeliga. Kohe kui aga redel puud katsus, oli Kiti alla hüpanud ja minekut teinud.
Mul on kassipoeg Sam. Ei tahtnud enam Miisut panna, sest tundus kuidagi lapsik. TA nägi Samueli moodi välja. Tunde järgi sai nimi pandud. Kaks koera on ka. Roi on varjupaigast j atal vist oli juba nimi. Teine on Drežoo, kaukaasia lambakoer, seega pisut eksootilisem nimi. Tegelikult kõik kaukaasia lambakoerad, kes meil olnud on, on olnud Drežood ja ei tea, kus nimi pärit. Ma ise ei poolda uuele koerale vana koera nime panemist, aga olin liiga väike, et kaasa rääkida tol hetkel.
Räägiksin hoopis oma eelmisest lemmikloomast, kelle nimi oli Moorits, aga kes praeguseks hetkeks on kahjuks siit ilmast juba lahkunud.
Moorits oli musta värvi labrador, kes saabus meie perre, kui ma olin 5-aastane. Nimi tuli minu isalt, kes läks ühel hommikul tööle ja nägi aknast mööda sõitmas Maks&Moorits autot. Ta mõtles, et Maks on juba nii paljudele koertele nimeks saanud, paneks siis hoopis Moorits. Nii jäigi. Moorits elas meiega rõõmu täis kümme aastat.
Need kümme aastat oli Moorits mulle parimaks sõbraks ja nagu iga parima sõbraga, tuli meilgi tülisid ja halvemaid aegu ette. Näiteks siis, kui ma tahtsin viiulit harjutada, aga Mooritsale see üldse ei meeldinud. Või just meeldis. Ega ei teagi, igal juhul hakkas ta alati kõva ja kileda häälega hulguma, kui ma juba esimese noodi sain tõmmata. Viiul jäigi selle tõttu vahel harjutamata, aga vähemalt ma sain selle asemel Mooritsaga pikki vestlusi maha pidada, miks ta ikkagi peaks austama muusikat ja pillimängu. Kas ta must aru sai, ei oska öelda, aga kuulas ta mind igal juhul äärmise alandlikkuse ja ustavusega. Vot selline oligi mu parim sõber Moorits.
Mul oli väiksena 2 kassi. Üks kass, Märtin sai isalt nime rallisõitja Marko Märtini järgi ja teise nimeks kujunes Allu, alguses oli Hallu, sest ta oli halli värvi. Mu õde oli beebi ja kassid armastasid ronida tema teki alla sooja, kui ta talvel rõdul vankris magas ja ema tähele ei pannud.
Hetkel mul lemmiklooma ei ole, aga väiksemana oli mul kaks merisiga ja kari hamstreid. Tol ajal pakkusid ka sõpradele minu lemmikloomad meelelahutust. Ühe sõbrannaga läksime näiteks ükskord hamstritega välja (oma lemmikloomadega käisin väljas muidugi ka üksi ja perega) ning vahel võttis päris kaua aega, et neid kinni püüda.
Mul hetkel ei ole lemmikloomi, aga väiksemana oli koerakutsikas ja küülik. Mõlemale mõtlesime emaga koos nime välja. Koera Tupsut ma kartsin pidevalt, sest ma olin veel pisikene ega teadnud loomadest väga midagi. Mäletan korda kui me venna ja Tupsuga õues mängisime, see oli vahva.
Mul on taksikoer, kelle nimi on Mäks. Nime sai ta arvatavasti oma ametilikust nimest tehtud tuletusest, mis on Markus. Ta on meie peres juba alates 2004. aastast, mil ta veel 2-kuune oli. NOh näiteks eile leidis ta õuest mingi kondi ja hakkas seda järama, ilmselgelt oli see suur ja jääs ja tegelikult poleks ta jõudnud seda päriselt ära süüa, niiet ma hakkasin seda talt suust välja kangutama. Siis äkki tuli üks tädike oma koeraga, kuna ma olin selle kondi kätte saamisega nii ametis, ei märganud ma, et nad minust ja mu koerast vaid 5m kaugusel on ning järsku läks mu koer selle teise koera juurde, kes oli ka taks, ja ründas teda. Muidugi siis tõmbasin ma ta kohe ära ja eks ta enamvähem kuuletus ka, aga see lollakas tädike, kes oleks ise võinud lihtsalt meist ringiga mööda kõndida vahtis mulle otsa ja ütles, et mul on agresiivne koer. Ma siis ütlesin talle, et muidugi on kui ta oma koeraga minu koera söömist segama tuleb, mispeale tädike kärmelt minema jalutas.
Mul on kass, kes sai oma nime täiesti juhuslikult. Nimelt see naine, kes ta meile kinkis tahtis, et me paneks talle tema nime esimese tähega algava nime, milleks sai Anni. Anni pole meil piisavalt kaua olnud, et oleks otseseid lugusid temaga seonduvaid.
Mul on kaks kassi. Esimene neist on Kessu. Tema sai nime peale pikka kaalumist, see nimi tundus lõpuks kõige ilusam. Muidugi on nimel ka seos lastesaatega Kessu ja Tripp.
Kui Kessu sai endale pojad jätsime ühe endale, teised andsime ära. Temale oli samuti pereringis nimekonkurss. Peale jäi Sipsu. Sipsu on inspireeritud samuti lastele teada tegelasest Sipsikust. Kui esimene kass oli juba sellise nimega ei saanud teine teistsugune olla. Samuti kaalusime nimesid Tripp ja Roosi. Tripp ei sobinud, sest sellist nime on raske hüüda ja ei kõla üldse nii kena. Roosi oli paljude lemmik, aga tädi sõnul oli see lehmanimi, niiet see ka ei sobinud. (Mu ema perel oli olnud lehm nimega Roosi.)
Hetkel ei tule pähe ühtegi konkreetset seika, aga välja tooksin järgneva. Alati kui keegi koju tuleb, hõigatakse esimesena tere ja teisena soovitakse kasse näha, siis otsitakse kassid oma lemmikpaikadest üles, tehakse neile paar pikka paid ja siis saab elu jälle rahulikult edasi minna. Teine läbiv temaatika on kasside öine magamispaik, kassid vahetavad neid aeg-ajalt ja siis on jälle põnev arutada, kus kassid täna magasid. Tegelikult on kõigil pereliikmetel salajane soov, et kass(id) magaks(id) just tema toas.
Vahetevahel tekib mul vastupandamatu soov kassile pai teha, siis tõusen ma püsti ja lähen kassi juurde, veedan temaga natuke aega (meie kassid ei taha üldse voodisse ega sülle tulla, niiet tuleb nende juurde minna, silitamist nad naudivad) ja peale seda on süda rahul ja saan naasta oma endiste tegevuste juurde.
Mul on koer nimega Dora. Nime saamise lugu ei ole mulle täpselt teada, olin seda nime kuulnud enne vaid Aabitsas, kus oli Dogi Dora. Ei tea, kas see mõte on sealt tulnud.
Mul oli lapsepõlves kaks kassi - Kaspar ja Karl. Mõne aja pärast tuli välja, et Karl on tegelikult naissoost ja siis me muutsime ta nime Karlaks. Nimed mõtlesime naabripoisiga, tema pani ühe nime ja mina teise. Karlat ma mäletan vähe, sest tema jäi auto alla, aga Kaspar oli muu truu sõber 10 pikka aastat. Ta oli ilus, oranži värvi ja seltskondlik. Ta tuli alati, kui ma teda kutsusin, niiet ta oli pigem nagu väike koer. Tal olid omad lemmikkohad, kus ta magamas ja puhkamas käisin ja ma võisin peaaegu alati ta nendest kohtadest leida. Talle ei meeldinud ükski meessost inimene peale mu vanaisa, seega ma arvan, et enne kui ta meie kassiks sai, siis keegi oli talle liiga teinud. Ta käis minuga alati kaasa ja ei kuigi mul õdesid-vendi pole, siis tema oli minu kaaslane kogu minu üksiku aja. Ta oli ja on siiani mu parim sõber ja ma loodan, et tal on palju head sööki ja sõpru, kusiganes kassitaevas ta ka ei oleks.
3 koera(ema Brita ja tema kaks tütart Moya ja Luna), nad on oma nimed saanud šoti järvede ja jõgede järgi sest see tõug on sealt pärit. Kindlasti on kõige meeldejäävam see päev, kui Brital sündis 10 kutsikat, kellest me 2 endale jätsime(Moya ja Luna). Kogu see aeg, kui meil kodus 11 koera oli oli nii uus ja huvitav, samuti olid kutsikad väga väga armsad. Kurb hakkas siis, kui kutsikad uutesse kodudesse minema pidid.
ei ole, kuid mul oli kunagi maal koer kelle nimi oli Tuks , ta tuli meile maale aastavahetusel ja jäigi sinna sest me ei suutnud leida üles õiget omanikku jha tal puudus kaelarihm /// ei ole
Minu lemmiklooma nimi on Tiki. Tegu on meriseaga, kes sai sarnase nime temale eelnevale meriseale (tema nimi oli Miki). Üks hetk avastasin, et kõikide minu lemmikloomade nimede viimane täht on olnud 'i' ja praegu kavatsen selle arendada traditsiooniks. Tikil on tore suhe minu isaga, kes viib talle rohkem tema lemmikuid köögivilju kui tesied minu peres, tänu sellele hakkab Tiki suurest ootusest hästi kõvasti häälistema kuuldes mu ise samme juba kaugelt.
Meie peres elab hetkel 3 koera: Finfair Tributary Glenmoye Burn(hüüdnimega Moya), Finfair Tributary Lunan Burn(Luna) ja Finfair Loch Brittle(Brita). Kõik on Gordoni setteri tõugu, Brita on Moya ja Luna ema. Finfair on kenneli nimetus ning ülejäänud nimed on šoti järvede ja jõgede nimed rõhutamaks tõu päritolu- Šotimaad
Minu esimese koera nimi oli Stella, sest selline nimi oli kollitõugu koerale üpris omane. Kui talle sündis kaks kutsikat, käisin alles lasteaias ning olin väga suur koeratüdruk Lotte fänn. Samuti meeldis mulle Eesti animafilm "Tom ja Fluffy". Nii panimegi koeratüdrukule nimeks Fluffy, aga kuna tänaval oli juba teine Tom, sai koerapoja nimeks hoopis Jõmm. Jõmmu elab meie peres siiani ja aegade jooksul on ka tal olnud erinevaid hüüdnimesid nagu Jõmmu, Jõmm-poiss ja Jõmpsikas.
Mul ei ole lemmiklooma, kuid ma väga tahaks omale koera. Ma ei tea, kust mul see soov on tulnud, aga ma mäletan, et ma olen teda juba väga kaua soovinud. Tegelikult ma võõraid koeri pelgan, aga ma arvan, et oma koera mitte, sest ma tema käitumist tunneksin. Võõrad koerad on minu jaoks ettearvamatud.