Kolm kassi: Uma, Coco ja Norbert. Uma sai oma nime varjupaigast, Coco on nimetatud Coco Chaneli järgi, kuigi ta kahjuks niivõrd elegantne ei ole, ja Norbert sai oma nime filmist "Kuidas taltsutada lohe". Uma on minu esimene kass ja kui ma ta sain, siis hakkasin õnnest nutma, ma ei mäleta, kas ma olen ülejäänud elu jooksul veel õnnest nutnud. Alguses oli meil paanis võtta hoopiski koer, aga nüüdseks on meil 3 kassi - täpselt ei oska öelda, mis juhtus.
Siiralt kahju on öelda, et hetkel pole mul ühtegi lemmiklooma. Meil on olnud palju kasse, kuid alati on nendega midagi juhtunud. Kas siis mõni õnnetus või on mõni haigus kimbutama tulnud.
Mul on kaks koera, kuid kahjuks ei oska ma öelda, kust kumbki oma nime on saanud, kuna mina pole neid nimesid neile pannud. Kahjuks ei oska ma ka ühtegi lugu nendega seoses välja tuua.
Mul on koer, kes sai oma nime varjupaigast ja ta nimi on Bruno. Üks lugu on seoses õega, kes kutsus endale klassikaaslased ammu külla ja et mu koer on söögi ja külaliste seltsis tihti ülemeelik, siis on hea teda esikusse maha rahunema viia. Seekord oli Brunot vaja taaskord eraldada ja õde ütles sõbrannale, et too paneks Bruno esikusse kinni, mille peale õe klassivend oli küsinud: ,,Kas Bruno on su venna nimi?".
Minu ei ole hetkel lemmiklooma. Kuid esimeses klassis olid mul kaks merisiga Miki ja Daisy, keda meeldis mulle Barbie nukuautos nööriga ringi sõidutada (vaesed loomad) ning neid enda väikese seebikaameraga jäädvustada.
Micky ja Daisy - taust on ilmselt seotud Disney' multikaga "Mickey Mouse", kuigi ma ei mäletaks, et ma seda väga vaatasin, olin pigem "Käsnakalle" fänn.
Koer on kodus ikka olemas. Nimeks tal on Hagen ning selle on ta saanud selle nime järgi, mis talle oli kasvanduses pandud. Talle on alati meeldnunud taimi lillepottidest välja tõmmata, et saaks neid paremini närida.
Mul on olnud kaks lemmiklooma lapsepõlves. Mõlemad olid küülikud. Esimene küülik tuli meile üsna noorelt, ma olin siis ehk 3-4-aastane. Tema nimi oli Lonni ning ta oli valget värvi. Me saime ta aga hoopis peretuttavatelt, kes kolisid Soome ning jätsid kodulooma meile. Ta elas üsna vanaks, umbes 8-9-aastaseks. Oma loomu poolest oli ta üsna rahulik, nooremast peast ikka kepsakam pisut, kuid mitte eriti.
Teine küülik tuli meile poolteist aastat peale Lonni surma. Ta nimeks sai Emily Lüliti - Emily sellest, et mu vanema venna lemmikbaleriin vist oli keegi Emily ning Lüliti sellest, et see pappkast, mille sees ta toodi, sinna oli peale kirjutatud "lüliti". Ta elas kahjuks ainult 3 aastat ning suri haiguse tagajärjel. Kutsusimegi teda Lülitiks, vahepeal Lülluks. Kui me ta oma puurist vabalt ringi lasime jooksma, siis ta tegi tihti vahvaid hüppeid, mis olid rõõmsast tujust. Kuid kui ta oli vihane, mida ka ikka juhtus, kui kiusama kippusime, siis ta matsas oma tagakäpaga vastu põrandat ja andis teada, et pole olukorraga rahul. Loomulikult on olnud ka naljakaid, pisut ebamugavaid seiku, kui kumbki küülik on külalistele sülle pissinud jms.
Mul on koer nimega Panda. Selle nime sai ta selle pärast, et noorena oli tal üks kõrv must kuid ülejäänud keha valge, seega nägi ta veidi hiidpanda moodi välja. Huvitav on see, et nüüd kui ta on vana koer, siis on ta muutunud halliks ja kõrv pole enam must. Veel on mul deegu nimega Välek ja selle nime sai ta selle tõttu, et liikus väga kärmelt. Nime sai ta kohe alguses, kui temaga esimest korda mängisin. Tal on ka vend, kellele nime paneks võttis kauem aega, kuna mingit eriti silmapaistvat omadust, mille põhjal nime panna tal polnud ja nüüd on ta lihtsdalt Timmu, ühe multikategelase järgi.
Mul on lemmikloomaks kass, kelle nimi on Ott. Nime sai ta üsna tavapäratult. Mina nurusin vanematelt kassi, aga nad väga seda võtta ei tahtnud. Lõpuks ema tegi ettepaneku, et võtame kassi siis, kui ta saab nime panna. Olin loomulikult nõus sellega. Kuna ema lemmiklaulja tol hetkel 6 aastat tagasi oli Ott Lepland, siis ta otsustaski kassi nimeks Ott panna.
Mul on kass, nimega Voldemar. Leidsime ta tuttavata maakodust, kui ta oli kassipoeg. Mu isa ei olnud kunagi lubanud loomi võtta, kuid mina, olles 10-aastane ja vaadates teda kurbade silmadega, sest kassil polnud oma kodu, suutsin ta ümber veenda. Ainus tingimus, mille ta sätestas, oli, et kassile peab nimeks tulema Voldemar. Seda seetõttu, et alati ta oli last tahtnud nimega Voldemar, kuid kummagi minu venna ema seda ei lubanud.
Minul oli lemmikloom nimega Dästy. Ta oli saksa lambakoer. Me saime ta endale, sest onu koertel sündisid kutsikad ning ta andis ühe meile, kuid ma olin siis üpriski väike ja ei mäleta, kes koerale nime andis. Ilmselt oli see onu naine või onu. Mäletan, et Dästy oli lapsepõlves mu parim sõber, me tegime kõike koos, sest me kasvasime koos suureks. Me sõime lausa samal ajal ning vahel peale pikka ja väsitavat õues mängimist jäin Dästy kõrvale põrandale magama. Talv oli alati vahva, sest siis saime perega korda mööda üksteist lume alla peita ning koer leidis meid alati üles. Dästyile meeldis lumi väga, ta oli suurepärane lumepallide püüdja. Dästy oli väga tark koer ja teist sellist lihtsalt ei ole.
Minu lemmikloomaks on koer nimega Frodo (praegusel hetkel 3-aastane). Tegemist on kääbusšnautsriga. Kuna tegemist on kääbuskoeraga - tavalisest koerast palju väiksem -, siis seosnes tõuga kõigepealt J.R.R. Tolkieni raamat "Kääbik". Sellest tulenevalt tuligi mõte panna koera nimeks mõni seal raamatus esinenud kääbiku nimi. Läbi käis ka Bilbo, aga see tundus liiga malbe, seega otsustasime siiski Frodo kasuks. Kuna tegemist on pikakarvalise koeratõuga ja me saime ta Narvast, siis oleme teda ka aegajalt venepäraselt kutsunud ka Fjoodoriks.
Frodoga seondub tema treenimine kutsikana. Kuna sellele tõule on omane kõrge sotsiaalsus, siis oli alguses temaga tänaval jalutamine raskendatud - ta soovis alati teiste koerte juurde joosta ja seetõttu kiskus rihmaotsas. Võib öelda et pärast kahte aastat igapäevast jalutamist ja treenimist (kui ta kisub, jäin seisma ja ootasin et ta tähelepanu minule tagasi koonduks ja näitaks sedsa minu kõrvale istudes) ma loobusin. Tõule omaseid jooni vist ikka ei saa välja kasvatada.
Mul on kaks kassi ja üks koer. Koera tõime me varjupaigast pärast eelmise koera surma. Uue koera nimi on Bella ning see nimi tuli koos temaga varjupaigast kaasa. Koer oli algusaastatel väga rahutu ning kohati võõrastega agressiivne, ka mina olen temalt ühe korra hammustada saanud. Meenub ka üks juhtub, kus suvel tuli üks võõras mees meie hoovile, kuid koer oli lahti (st. polnud ei toas ega ketis) ning Bella tõmbas sellel mehel püksid ribadeks. Rohkem pole võõraid kutsumata külalisi meie õuele sattunud. Üks kass on vanem ja tema nimi on Ruudi, tema on meie eelmise kassi Kitty poeg, kes nüüdseks on juba surnud. Kitty oli meil juba minu lapsepõlvest peale ning mina ei mäleta aega ilma temata. Ruudi nimi aga tuli kuidagi iseeneslikult. Tegelikult kutsume me vanemat kassi majas erinevat moode. Nimevalikud on järgmised: Ruudi, Rudolf (kui ta pahandust on teinud), Kotik, Ruta, Ruts jne. See kass on tüüpiline laisk kaslane, kes päevad läbi magab ja sööb. Teine kass on Irma, tema on noorem. Tegelikult on ta isane kass, aga nime panemisel arvamsime, et ta on emane ning see nimi jäigi temaga. Irmale pani nime minu vanaema. Kassi saamise lugu on aga huvitav. Nimelt toodi ta meile kassipojana ühel küllaltki külmal talvepäeval kastiga koridori. Otsustasime ta endale jätta.
Mul oli lemmikloom mõnda aega tagasi, kuid lahkus vanaduse tõttu. Tema nimeks oli ametlikul dokumendil Kit, Kuid me kõik kutsusime teda Kituks. Ta sai oma nime, kuna kui oli aeg nime panna, siis keegi ei teadnud millist. Mu ema nägi kassikrõbina pakki KitKat ning sealt tuligi.
Mul oli kass nimega Stella (kadus ära paar aastat tagasi). Sain ta endale 7.daks sünnipäevaks. Nimeks tahtsin ma talle panna midagi väga lihtsat nagu Miisu või Kitti, kuid ema ütles, et Stella sobiks talle hästi. Ma kiusasin teda kogu aeg, kuna ma olin väike ja mul polnud piisavalt kogemust loomaga tegelemiseks. Näiteks püüdis ta kunagi hiire kinni ja tõi selle mulle ukse ette. See oli nii vastik ja ma olin tema peale hästi pahane ja karjusin ja siis ema ütles mulle hiljem, et kass ei saanud aru, mida ta valesti tegi, sest see on tema töö ja ma oleksin pidanud teda hoopis kiitma.