Mul on kass nimega Artur. Seda kassi me ei võtnud vaid ta tuli meile ise. Eelmise aasta talvel, kui me ei elanud veel oma praeguses kodus aastaringselt, Seadis ta end sisse meie kasvuhoones, sest seal oli tal soe. Kevadel hakkasin ma temaga sõprust sobitama ja tuli välja, et tegelikult on ta lähedust sooviv kass. Suvel me teda tuppa ei lasknud, tegime talle hoopis kuudi aga kui hakkas jahedamaks minema siis me hakkasime teda tuppa ka lubama ja kuidagi sujuvalt on läinud nii, et ta ongi täiesti meie oma kiisu. Artur on ta sellepärast, et isa hakkas teda nii kutsuma. Tihti ütleb ta lause "Kass Artur, perse nagu kartul" Ma ei tea kust ta selle võttis aga nimi jäi külge ja Artur ta ongi.
Mul on taksikoer, kelle nimi on Messi. Ta sai selle nime läbi aegade parima jalgpalluri järgi. Tol õhtul kui ta meile toodi, siis käis telekast Fc Barcelona mäng, ning Messi oli parajasti värava löönud. Seepeale hakkas täiesti imestusväärsel kombel pere uustulnuk haukuma, mille peale polnud kahtlustki, mis tema nimeks saab. Muidu on ta olnud tubli ja rahulik koer, aga nooruses armastas ta tihti pere jalanõusi katki närida. Need pättustükid tulevad seoses tema tegutsemisega kohe esimesena meelde.
Minu lemmikloomaks on kreemikas pärsia kass Riksu, kes on 11-aastane. Me saime ta tegelikult siis, kui Riksu oli juba 3-aastane, sest meie sugulastel sündis väike poeg ja nad ei saanud kassi enam pidada, seega arvas sugulane, et kuna meie pere on suur loomasõber, siis võibolla sooviksime Riksut endale. Ja 10-aastane mina olin loomulikult kahe käega selle poolt, ka ema ja vend polnud vastu. Tean, et alguses peeti Riksut isaseks, sest kassipojana polnud aru saada, mis soost ta on. Esialgu oli ta nimi Riki. Mingi aja möödudes aga avastati, et ta on siiski emane ja kuna nime enam väga drastilislt muuta ei saanud(sest ta oli Rikiga harjunud), siis otsustati panna Riksu, mis on suhteliselt sooneutraalne. Ma armastan Riksut tohutult, ta on mulle nii kallis. Oleme ta päris ära hellitanud, aga kuna ta on nii sõnakuulekas ja tasane kass, siis pole probleemi, et ta pahandust teeks.
Saime riksu 5.augustil 2010 ja samal aastal läksime perega jõuludeks vanavanemate poole nagu alati. Riksu jätsime koju, sest ta on toakass ja ei tahtnud talle stressi kuidagi tekitada. Minu vend jäi koos enda tüdruksõbraga ka koju. 23.detsembril enne minekut märkasime, et Riksule väga meeldib pakkepael, millega kingitusi kinni seotakse. Ta mängis ja näris seda ja mõtlesime, et jätame selle talle mängisimiseks, siis on tal lõbusam. Pael oli päris pikk, üle poole meetri. Kahjuks oli see viga, sest kui olime juba maale läinud, saime vennalt teate, et nad nägid, kuidas Riksu selle paela alla neelas ja nad üritasid kähku seda talt suust kätte saada, aga Riksu jõudis kiiremini. Olime väga mures ja ehkki olid jõulud, siis ei saanud me seda täielikult nautida. 25. detsembril tulime Tartusse tagasi(mu vanavanemad elavad Kanepis) ja nägime koheselt, et Riksu on väga nukker ja loid. Helistasime loomaarstile, kes soovitas talle õli suhu kallata, et Riksu oksele hakkaks, aga see ei aitanud. Arst arvas, et ilmselt on ainuke lahendus operatsioon. Järgmisel päeval läksimegi loomaarsti juurde. Riksu ainult magas ja oli hädine. Ma mäletan, et nutsin kõvasti ja olin nii mures. Operatsioon oli minu teada umbes 700 krooni, mis tol ajal oli meie jaoks üsna suur summa. Kuid õnneks läks kõik hästi: pael saadi kätte ja Riksu jäi elama. Loomaarsti ütles, et kui me oleks umbes pool tundi hiljem jõudnud, oleks Riksu võinud surra, sest pael oli lootusetult ümber ta soolikate keerdunud. Lisaks avastas arst, et suguelundid olid üsna haigevõitu ning ta otsustas need opereerida ehk siis Riksu steriliseeriti. Meil sellest vahet polnud, sest ta on nagunii toakass ja kiisupoegi plaanis polnud. Järgneval kuul pidi Riksu kandma tihedalt ümber oma keha olevat vesti, mille meisterdasime talle T-särgist. Ta karv oli tölpis ja ta nägi päris kõhn ning halb välja, aga tasapisi siiski kogus. Peagi saime vesti ära võtta ja meie armas Riksu oli jälle endine. Ta on küll 11aastane, kuid mängib endiselt väga palju ja me armastame teda tohutult.
Kass ja koer. Kassi nimi on Paksu. Sain ta enda õelt. Ta oli natuke paks ja sellepärast on see ta nimi. Koera nimi on Pontu. Ei mäleta kuidas ta selle nime sai
Mul on tšintšilja kelle nimi on bibi selle nime panin ma talle Maria Rannavälja kassi järgi. Mul on kaks koera üks on Mürtsu ta sai nime jääaja filmi tegelase järgi,teine koer on Karu tema saisellise nime sellepärast,et ta on suur,karvane ja pruun. Mul on veel kaks kassi üks on kitty kes sai nime Hello Kittylt kes oli mu lemmik, teine kass on Triinu tema sai nime,sest mu unistuste nimi kassile oli väiksena Triinu.
Mul on saksa lambakoer kelle nimi on Rocky. Ta sai nime ühe filmi järgi. Kui ta oli veel väike siis talle meeldis närida tapeedi lahtiseid otsi mis turritasid seinapeal.
Mul on vanaemal koer Rex, ta pole nagu päris minu oma. Ta on saanud oma nime ühe korra järgi kes oli ühes filmis ja kelle nimi oli samuti Rex. Ükskord ta sai ise ketist lahti ja jookis ära peale seda läksime teda otsima ja tõime ta koju.