Kass Aisi, nime sai ta selle järgi, et minu isa mõtles kunagi sellise nime oma mängukitsele ja kuna me ei tahtnud mingit tavalist nime oma kassile panna, nt Miisu, siis panime selle nime. Kui Aisi veel väike kiisu oli, ronis ta ükskord meie maja rõdult katusele ja hüppas sealt alla, ma olin parasjagu koolis kui ema ja isa ta üles leidsid. Õnneks midagi väga tõsist ei juhtunud.
Lemmikloom? Jah, mul on kass, kellel nimeks Minny. Ta on must emane kass. Ja mul on veel ka kalad. Neile ei tahtnud ma nimesid panna, sest neid on üle 20. :D Mul ei ole ühtki lugu kalade kohta… Tegelikult üks on: Ühel päeval ujusid kalad oma akvaariumis, lihtne ja loogiline lugu eks? Lugusi kassi kohta: Ühel ilusal suvepäeval lasime Minny oma rõdule värsket õhku hingama. Ise läksime teise tuppa. Kui tagasi tulime oli Minny kadunud! Mõtlesime, et nüüd on enesetapu teinud hüpates 9-ndalt korruselt alla! Mu vanatädi kass tegi seda, aga õnneks maandus ta põõsasse… Niisiis kutsusime teda, et äkki on kusagil mingi asja taga ja paar sekundit läks mööda ja siis nägime teda mööda rõdu äärt tulemas naabri rõdult. Hiljem tuli välja, et naabril on punane isane kass, ime pole, et ta sinna ronis. Eks tahtis poisi juurde saada Ja kassipoegi on tal olnud juba kolm pesakonda. Üks kassipoja lugu. Kassipoeg oli süsimust ühekuune, aga juba nii suur, et oli paar trikki ära õppinud. Ühel üsna külmal õhtul viis isa pesu rõdule kuivama. Hommikul kuulsime hommikusöögilauas õudset kisa. See oli kassipoeg, kes oli õhtul rõdule lippand. Õnneks oli ta elus ja… Ei, ta ei olnud terve, tal oli kas külmast või ehmatusest põhja alt ära löönud ja ta… ühesõnaga ta järgmised kaks päeva lohistas oma tagumenti mööda maad ja istus vaid seal kassi-vetsus päevad läbi, aga nüüd on ta terve ja elab siiani.
Mul on kodus kass, kelle nimi on Miša. Ta on saanud oma sellise nime, sest koridoris olid vene noorukid kogu aeg hängimas ja mu õele ei meeldinud see. Sellepärast otsustas mu õde, et paneb kassile nimeks Miša. Kass on mitmeid kordi aknast alla kukkunud ja väga agressiivne uute inimeste suhtes ning sellepärast olen pidanud alati, kui sõber külla tuleb ukse kinni panema, et kass sisse ei saaks.
Mul on kass nimega Kitty. Ma ei mäleta, miks ma talle sellise nime panin, aga vist sellepärast, et see nimi on nii kuulus kassi nimi ja ma ei viitsinud eriti midagi välja mõelda. Temaga on päris palju asju juhtunud, et kõik ei tule kohe meelde.
On küll lemmikloom. Kass. Carmen on ta nimi. Koju tõin ta ise. Lugu oli nii, et ühel päeval, kui olin jälle sõbrannaga õues, leidsin väikese kassipoja ühe koleda lagunenud maja juurest, mis jääb mu koduteele. Meil hakkas kassist kahju ja otsustasime talle süüa anda. Viisime siis kiisu minu juurde. Toitsime teda ja otsustasime ta kellelegi ära anda, ema sai samal ajal aru, et olin kassi koju vedanud. Alguses oli ta kohutavalt kassi vastu, talle polnud kunagi kassid eriti meeldinud. Lõpuks lubas ta kassi jätta senikauaks, kuni me talle kodu leiame. Seda aga õnneks ei juhtunud, tänu sellele viibibki Carmen siiamaani meie juures, olles juba kahe aastane. Emagi leppis kassiga kiiresti, nüüdseks on ta Carmeni juba päris ära hellitanud.
Mul on jänes nimega Jänku, kuna nimepanek jäi hilja peale, hakkasimegi teda nii nimetama. Hea nimi tegelt. Lugusi… kord viisime ta maale, nii palav oli, et ta ei viitsinud suurt midagi ennast liigutadagi, aga kui maakoer seal korra haukus ta peale, polnud nähagi, kui ta juba teisel pool aeda oli.