Mul on kodus pikakarvaline taksikoer. Ta on oma nime saanud ühest raamatust. Iga kord kui hakkame koera arsti juurde minema, siis väriseb koer juba kodus nagu haavaleht. Ta on hirmunud ka siis, kui seal talle midagi ei tehta. Ükskord oli meil maal nii, et mõtlesime, et kuhu koer kadus. Hakkasime siis kõik koos teda igalt poolt otsima, nii maja ümbert kui ka metsast. Olime juba kaua aega teda otsinud, kui tuli välja, et tema vaatas kõrgelt keldrikatuse ääre alt välja ja naeris meie üle. Siis oli meil probleem, et teda sealt hoopiski lõpuks alla saada.
Mul ei ole enam lemmikooma, sest mul surid hiired ära, nimi oli tal Hallu, sest ta oli halli värvi. Mäletan seda kui ta puurist plehku pani ning näris kõlari juhtmed läbi.
Mul on kass Tondu. Ta on üleni süsimusta värvi ja luurab sind pidevalt kusagil. Sellest on ta ka Tondu on hull laserkiirte järgi. Ükskord hüppas ta laseriga näidatus valgustäpi pärast kolm.
Mul on kass, nime panin mina, ma hüüdsin teda hästi paljude nimedega ja siis leidsin talle sobiva ja ilusa nime. Kui ta väike kassipoeg alles oli, siis ta mängis nii hoogsalt, et lõi kogu aeg oma pea ära, jooksis millegi vastu või kukkus kuskilt alla.
Meil on kaks lemmiklooma, kass Miku ja koer Robi. Mõlematel oli alguses kohe nimi pandud, aga koera täispikk nimi on Robi "Nässu" Mooses, selle Nässu nime panime ise talle. Paar aastat tagasi üritasime sõbrannadega Robile igasuguseid trikke õpetada. Kuigi koer oli juba siis mitu aastat vana, õppis ta isegi neid, tagasi mõeldes on päris naljakas.
Mul oli kunagi hamster, aga õiget nime tal polnudki. Tal oli alati kombeks ronida aknast sisse ja uksest välja ning vastupidi. Pidin ta ära andma, sest emal on allergia loomade vastu.