Mul on olnud (ja ikka veel on) üks ja ainuke koduloom, Liisu.
Ta on saanud oma nime oma ema omaniku järgi, Liis.
Liisu on kaheksa aastane kass, kes naudib magamist ja pikutamist.
Üks kord, kui oli talv ja olin seitsme aastane tuli ema õhtul koju, kuid laelamp ei töötanud. Liisu oli koridori lipanud ja uksest välja saanud. Keegi naaber oli kassi välja lasknud ja Liisu oli õue saanud. Hommikul märkas ema, et Liisu oli kadunud. Ta suundus õue.
Seal ta passis - maja taga. Terve öö oli ta seal passinud lume sees. Lõpuks saime ta tuppa.
Lemmik loomaks on kass, ta sai ona hüüdnime minu ema kunagisest kassist mirrist. See kass oli väga armas kui ta oli meie maja ees kõige kõrgema puu otsas ning kui hüüdsine nime siis ta tuli ja jooksis tuppa.