Hobune on olnud inimesega juba kiviajast peale. Ta oli jahi-, sõja- ja sõiduratsuks. Hobusega künti põllud, veeti heinad ja puud. Talus sai hobune ka perekonnaliikmeks.
Ühest sellisest hobusest tahangi kirjutada. Koimula külas kolhoosi astudes tuli Läänedel oma hobune Toksi ära anda. Usun, et nemad ei oleks võinud seda ette aimata, et selliseks piinarikkaks kujuneb Toksi vanaduspõlv.
Vaatamata põllumajanduse mehhaniseerimisele jäi kolhoosides siiski alles inimtööjõu vajadus. Samuti läks hobust tarvis...
Jõgeva rajooni Kungla kolhoosis Vaiatu lehmalaudas käisid kõik tööd peale kannulüpsi käsitsi. Laut oli selliselt ehitatud, et mehhanismidele ei jätkunud lihtsalt ruumi. Selles laudas oli mindud üle hobuvedudele.
Veoloom nimega Toksi oli juba 29-aastane. Hale oli seda hobust vaadata, kui ta vedas rasket sõnnikukoormat laudast välja. Ei Heldur Märtsin heitnud temale armu, koorem pandi ikka niisugune, et vanker oli keskelt lookas.
Palju kordi oli Toksi olnud ilma raudadeta, koormat sikutades põlved katki kukkunud. Heldur astus vankri kõrval ja muudkui sundis sundis: "Nõõ, noh nõõ..." Oleks tal vähegi kaastunnet olnud looma vastu, oleks lasknud Toksile rauad alla panna.
Sellele pingele ei pidanud vanker kaua vastu, mõni ratas lagunes ja raam läks katki. Lõpuks oli lauda seina ääres mõnigi lagunenud vankri - kosu. Uute muretsemine läks küllaltki kulukaks ja otsustati, et tuleb töökojas ehitada kummiratastel metallkastiga, tagant avatava luugiga kaarik.
Inimesel on teatud vanuse ja tööstaazi puhul õigus vanaduspensionile, kuid Toksil sellist määrust polnud kehtestatud. Päevast päeva oli ta rakkes. Õhtul seisis sõime juures ja lõdvestas väsinud liikmeid.
Kevadel pärast laudatööd tuli mõni, kel oli tarvis kartuleid mullata või heinamaal loogu riisuda. Ja inimesed olid nii südametud, et nad ei küsinud, kas see vana hobu on võimeline midagi tegema. Võeti ja kõik.
Mäletan, kui üks mees võttis Toksi kartuleid muldama. Pärast tööd oli hobune nii väsind, et tuul lükkas ta teele pikali.
Läksin vihaseks ja otsustasin Toksi rangid lukustatud ruumi panna. Kuid seegi ei aidanud. Võeti kodust rangid kaasa ja viidi ikka Toksi majapidamistöid tegema.
Kord tuli naisterahvas ja hakkas Toksid vankri ette rakendama.
Läksin, võtsin hobuse rakkest lahti ja selgitasin: "Loom on tööst nii väsind, et seisab vaevu jalgadel." Oi, kus naine hakkas tännitama: "Mul on vaja piim meiereisse viia. Kui läheb hapuks, tuleb sul, Sass, piim välja maksta." Lõin käega: "Ei karda mina sinu ähvardusi." Vahepeal, kui Toksi jalal oli kukkumisest tõsine trauma, tõi Heldur hobuse Vaiatu tallist, Toksi oli selle kõrval kleenuke, väike nagu varss. Kurvalt silmitsesin teda ja mõtlesin, kuidas ta küll suudab... Kuid mõne aja pärast enam ei toodud Vaiatu talli hobust ja Toksil tuli jälle raskeid sõnnikukoormaid vedada, nii et saba sirge. See oli küll ülekohtune.
Miks tehti kunagisele truule tööhobusele liiga, ta oli endast andnud kõik? Kas ei oleks aega temaga töövahekorrad lõpetada ja langetada võib-olla kurb otsus: sinu aeg on läbi ja sul tuleb siit maailmast lahkuda? Kurb küll, aga see oleks õiglane...
Nii toimiski Kungla kolhoosi peazootehnik K. Leier. Hommikul tööle tulles märkasin, et Toksi ase oli tühi. Arvasin kohe, et Toksiga on midagi juhtunud. Sain Heldurilt teada, et Toksi pandi autole ja sõidutati tapamajja.
Nii lõppesid selle truu hobuse rasked vanaduspäevad. Kuid mul on Toksi tänaseni meeles. Ikka patsutasin teda ja andsin talle leiba. Mind nähes ta hirnatas, nagu oleks leiva eest tänanud. Võib-olla sellegi eest, et ma ei teinud talle liiga, hoidsin teda ja astusin tema eest välja.
Seda lugu kirjutades läksid mul silmad märjaks, sest elus on olukordi, mis iial ei unune ja südames tunned valutuksatust.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu perekonnas on 10 aastat olnud koer. Isakodus olid koer ja kass alati. Nüüd on meil kassid maal vabapidamisel.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kehvas seisus koer sattus meile kutsikana hoida, kuniks peremees Rootsis käib ja meie ei andnud teda tagasi, saime tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimi Džämm. Hüüame ka Poisiks. Nimi oli talle varem pandud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood, tõupuhtus ei ole koera saamist mõjutanud. Koer on isane, segavereline, pikakarvaline. Mustavalge kirju. Loomaarstid ütlevad tõuks krants.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Jalutamas käin põhiliselt mina, kammib-puhastab abikaasa. Jalutamisele kulub päevas 1-1,5 tundi, kasimisele - kuidas kunagi. Päeval oleme maal ja koer on meil kaasas, seal toimetab ta omapäi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerale ostame kuivtoitu „Chappi”, mis on tal kausis alati võtta, kuid seda sööb ta siis, kui midagi paremat pole. Ei valmista, sööb seda, mida pererahvas.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures on käidud kaitsesüstimas, kõhunäärme häirete, liigesevalude jm pärast.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ükskõikselt. Meie koerale seda eriti vaja pole. Aeg-ajalt mõned pulmakutsed ajavad tal pea segamini ja tasakaalust välja.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Pole vajadust.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Pesa on magamistoas kapi ees, liigub korteris vabalt. Magab ka tugitoolis, diivanil. Õhtul tuleb korraks perenaise kõrvale, voodi äärele, kus on temale lina, kuid on seal 15-20 minutit. Hiljem magab mujal. Ka haiguse või erakorralise häda korral tuleb voodi äärde püsti märku andma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole. Maale autoga sõites istub perenaise süles.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäeva ei tea, ei tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid talle ostnud ega ise teinud pole. Tal on paks karvkate (karva pikkus kohati 20 cm).
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll, mõned lähevad hoolitsemisel päris arust ära. Kurjast on koera ülesöötmine. Kuid eks igal inimesel omad lõbud.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska öelda, kas tavalise koera hooldamisel vahet on. Kui tahetakse nunnutada, siis küll.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Sellist kogumust on napilt. Varem oli peres kasse, kes erinevatel põhjustel otsa said. Need matsime pappkarpi panduna oma aeda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koera pole nagu eraldi õpetanud. Puhtust peab, lillepeenras ei kraabi, magab vao või peenra vahel. Omavoliliselt toitu ei võta, kui vaja, küsib, kas käpaga kergelt püksisäärt kraapides või haukudes. Hindab oma võimeid üle, kipub suuremale ja rihma otsas olevate koerte peale haukuma. On saanud naksata, nüüd on vaiksem.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kui tuleb mõni naiskülaline, läheb koer elevile ja tahab seksida mõne riideeseme abil. Siis paneme tubade uksed kinni ja seltskonnas seks jääb ära. Sellest võõrutamiseks soovitavad tohtrid kastreerimist, mis meile pole vastuvõetav.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke pole õpetanud, koerte koolis pole käinud, kuid kuidas tänaval jalutusringidel käituda, seda oleme õpetanud küll. Midagi on ka pärale jõudnud. Teab ringe, piire ja tavaliselt peab neist kinni, kui pulmakutseid on õhus, siis vahel on arusaamatusi ja peab eksimuste korral moraali talle lugema.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah räägin. Loomaga peab rääkima, seda tegid ka minu vanemad, vanavanemad. On vaja selgitada, kuhu läheme, kui kaugele (vahel jääb jalutuskäik ajapuudusel lühemaks), andma suulisi korraldusi või muud vajalikku infot. Ka käsklused peaks olema koos selgitustega miks ei tohi, miks peab. Tundub, et midagi jõuab pärale, midagi jääb ajajooksul meelde.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mina jalutan põhiliselt vabalt jooksva koeraga, see võimaldab tal haake tehes oma teekonna minu omast 3-4 korda pikemaks teha, kuid käsklustele kuuletub. Abikaasa käib koer rihma otsas ja siis koer dikteerib, kuhu minna ja abikaasa kopeerib kõik koera haagid kaasa ning nende teekond on võrdne, kuid ajakulu mitu korda suurem.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Koer tuli meie ellu siis, kui lapsed olid suured. Varem, kui pidasime kassi, pidid nad kastis liiva vahetama, mis kahjuks sageli ununes. Oma lapsepõlvest mäletan, et kui õed kassi liiva ei viitsinud vahetada, hakkas kass köögis olevasse vanni käima.
Algul tahapoole, hiljem päris väljavoolu toru peale, siis kui kuulsid vannis kassi kraapimist, sai kraanist vesi peale lastud. Omamoodi vesitualett. Laps vajab looma. Meie peres sai see nunnutamine ka lastelastele ära lahendatud enamasti küülikupoegade abil.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei oska öelda, koerast piisab, Passiivsed loomad (mood jt) ei huvita.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tihaseid talvel söödame, nende hulgas on igasuguseid: aremaid, julgemaid, sekka mõni rähn, puukoristaja jm. Linnas käib palju leevikesi. Abikaasa söödab linnas siile, tulevad kutsumise peale peidikutest välja, III korruselt on nende liikumist, askeldamist hea jälgida. Metsloomadest-lindudest on maal jänesed, kitsed, põldpüüd, vares, varblased sagedased külalised.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kõike võib teha, kuid eestimaistest loomadest peaks piisama.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on kui pereliige, pakub seltsi, vaheldust, lohutust, aitab maandada pingeid, viib rasked mõtted mujale. Pensionäridele sageli nagu lapse eest.
Punkt 23. Lisa
Nüüd mõningad näited meie sõnavarast: Keeld FU mõjub paremini kui EI TOHI. Sõnal AUTO on mitu tähendust. Kui AUTO PEALE, siis on see meeldiv, sest autos armastab koer olla, selleks pannakse alla eraldi lina. Põhiliselt magab esiistmel, ringi ei kola.
Sõna AUTO järsul toonil öelduna tähendab tee ületamisel peatumist, et auto mööda lasta. Sellest hoiatusest peab vabalt jooksev koer ka 10-20 m kauguselt kinni ja laseb auto mööda. Oli üks üllatav juhus ristteel. Mina jalutasin ees, koer 5-10 m järel, mina läksin jalakäijate rajal üle, kui nägin koera ees peatuvat autot. Jõudsin talle paar korda hüüda AUTO, koer istus ja jäi ootama. Auto peatus, et koera üle lasta, kuid vaatamata minu kutsumisele koer ei tulnud. Seepeale hakkas autojuht naerma. Läksin siis üle tee koera juurde tagasi, koos tulime üle ja alles siis jätkas auto oma teed.
Koer teab sõnade PEREMEES, PERENAINE, VANAISA, VANAEMA, MITSUBISI (maal oleva kassi nimi), TUPPA, ÕUE, EI TOHI, PIIMA, KOJU, ISTU, OOTA jne tähendust.
Dzämm kardab müristamist, äikest, mõningaid võõraid hääli (näiteks raadios kuuldud mõningate Austraalia roomajate häälitsusi).
Vahel tormab ta haukudes oma elukoha juures võõraste koerte poole, kellelt on hammustada saanud. Nüüd vanemas eas on ettevaatlikum. Haugub taaruvate joodikute, kepiga käijate, koera kartvate inimeste peale (kuni on neid nuusutanud, lõhna meelde jätnud). Kindlasti haugub ta kolme endise nomenklatuuri töötaja peale, neid tunneb ära juba 50 - 100 m kauguselt ja tormab nende poole. Miks? Ei tea. Ju vist kurjad inimesed. Hammustanud seni kedagi pole, kuigi kära on vahel kõvasti.
Džämm ja telepaatia ning mõtete lugemine
Elame kolmandal korrusel, köögi- ja ühe toa aken on tänava poole. Koeral aknale ronimise, aknalt vaatamise kommet ei ole.
Koera jalutamine käib sageli muude käimiste kõrvalt. Käime temaga ringi ära ja tuleme akna alla, kus perenaine peaks valvet pidama, et koer tuppa lasta. Vahel, kui ootamine pikale läheb, arutame, kus perenaine võiks olla, kas peaks äkki haukumisega märku andma ja tihti koer selle küsimuse peale haugatabki, algul korra, siis rohkem. Haukuma hakkab ta ka siis, kui veidi susisevat vilet lasta. Haukudes ajab ta taga hakke, keda meie kandis on palju, maal vareseid, toonekurge, võõraid kasse jm.
Telepaatia võimed on avaldunud, kui mina olen kodust ära, kas poes, laupäeva hommikuti turul või koguni kaugemal. On olnud juhuseid, kus koer on minu tagasituleku fikseerinud ca 150-200 m kauguselt ja muutunud rahutuks, hakanud käima perenaise ja välisukse vahet kuni teda trepile lastakse. See pole alati nii, vahel kui perenaine on näinud mind turult tulemas ja seda koerale öelnud, siis ununeb tal muu tegevus ja peab saama trepikotta, kus mind ähkides tervitab.
Kui läheme tütre poole, kes elab läheduses, ja koer on kuulnud meie omavahelist ütlemist „teise tare juurde”, läheb ta meil 3 - 4 m ees, peatub elava liiklusega tänava ääres ja koos läheme õiges kohas üle tee. On olnud juhuseid, kus läheme hoopis võõras suunas, kuid koer viib mind täpselt kohale olles 2 - 3 m kaugusel lahtiselt ees.
Ka koera meile jäämise otsustas tema. Kui õige peremees pidi Rootsist tagasi tulema, arutasime köögis söögilaua taga tema saatust, et kahju teda tagasi anda, kas anda või... kuulsime mõlemad kutsika häält, mis kostus meile nagu EI. Tema ise otsustas oma saatuse ja nii ta meile jäi kolmandaks pereliikmeks.
Lemmikloom on kaasajal nii enesestmõistetav sõna, et naiivne oleks mingit tõlgendust otsida. Lemmiklooma seisusesse pääseb igasuguseid loomi. Kutsud, kiisud, rotid, hiired, hundid, boad, ahvid ja muud eksootilisi ja imestust tekitavaid olendeid - sisalikud, ämblikud jne. Minu arust on keegi õrnusehoos välja sülitanud sõna lemmikloom ja nii see sõna on käibele läinud. Katsun anda sellele omapoolse seletuse, nagu mina seda näen. Arvan, see on mõtlemist vääriv teema.
Olen oma päritolult talulaps, kodutalust välja võrsunud ja mu arusaam on mõneti teisem kui linnas, alevis kolhoosi ühiselamutes, kooperatiivasulates võrsunud ühiskonnaliikmetel. Meie talus oli palju loomi - lehmi 16 , mullikaid 8-10, lambaid ca 20, sigu samapalju või veel rohkem, hobuseid neli, kaks koera ja kaks kassi, igat sorti kodulinde, rääkimata hiirtest, rottidest, nirkidest, tuhkrutest, mis kuulusid ühe talu koosseisu. Kahtlemata kujunesid neist ka armastatumad või lemmikud. Peres kujunes ka oma jaotus. Näiteks ei saanud ju pereisa lemmikhobune kellegi teise oma olla. Tõnnisonil (O. Lutsu “Suvi”) oli tore täkk, keda ta uhkuse ja hellusega koolivendadele näitas, aga tal oli ju hobuseid rohkem, kuid see oli teistest armsam.
Tolleaegsetel poistel oli tahtmine saada omale hobune, kuigi mõneti minu arust oli atleetlikumgi härg. Aga minul oli pai koer, kass, siga, ka hobusetallis elutses väike loomake lasnits ehk valge nirk, kes oli välkkiire ja oskas end peita. Nirk plettis hobuste lakkasid, aga selle tasuks maiustas end kaeramollist kaertega, hobuseid sellega ärritades ja isegi neid vaevates. Mina hakkasin teda eraldi söötma ning me sõbrunesime. Kui vilistasin, ilmus ta kuskilt välja. Ta oli minu vaateväljas paar aastat, hiljem ta kadus kuhugi. Vanemad inimesed arvasid, et suri vanadusse või langes mõne teise röövlooma saagiks. Tallis, kus olid nirgid, rotte, hiiri ega tuhkruid ei olnud, sest ta oli ise ka röövloom.
Hea koera omanikuks sain siis, kui kurtsin koolis oma klassivennale, et vaja karja minna, aga koera ei ole. Kodus oli küll paar vana isa-aegset koera, isa oli talvel surnud, kuid need kartsid ise loomi. Klassiveli Valter ütles, et tema naabri koeral on head karjakoera-tõugu kutsikad. Koolist tulles läksimegi koera kutsikat otsima. Perenaine ütles, et sellest “kurnast” on vaid üks laisk emane kutsikas, ei oska teda pakkuda, aga kui väga tahad, siis võta ja kui tast midagi ei saa, võid meilt hiljem uue saada. Muidu oli kutsika hind 25 senti (1938. a. kui nais-talutöölise päevapalk oli üks kroon), aga minult võttis perenaine nagu sümboolse raha-viis senti. Panin kutsika põue nagu Toots, seal ta siis niutsus, kuni koju sain. Ema küll ütles, et tuleb kuri koer, sest kurgu lagi oli tal must ja pealael kõrge luuvolt, aga käitumiselt oli ta hoopis laisk, loll ja unine - kuhu arvas, sinna istus, oli porilomp või mõni mustusehunnik. Alatasa oli ta mustusega koos ja vajas pesemist. Kuna oli kevadine aeg, siis pesti teda tiigis. Lõpuks harjus ta nii ära, et kui tiigi poole läksid, jooksis ise tiiki, oodates enda pesemist. Olgu mainitud, et ta armastas hiljem enda puhtust väga. Ta oli ilusa lokkis karvaga, must, topelt silmadega, kartis kõiki loomi, ega julgenud laudauksest omapead sisse minna, isegi mitte piima lakkuma. Oldi arvamisel, et kutsikast tuleb kohe vabaneda, sest asja tast nagunii ei saa, kuid enne tuli leida mingi karjakoer.
Saadi teada, et mitte kaugel meist, Semmeli talus, Sikka perel olla väga hea õpetatud karjakoer ära anda. Ainuke viga olla see, et ta on üle kümne aasta vana ja ka lita. Ekslikult arvati ja arvatakse ka praegu, et hea koera saab isasest. Kuna koera oli vaja, siis juhuslikult Võru linnas kohtudes lepiti kokku, et annavad algul katseks ja eks siis hiljem näeb. Koera nimi oli Donna ja ta oli huvitav peni. Esimesest päevast sai minuga sõbraks ja võttis karja juhtimise oma peale. Tema taktika oli istuda loomale ette nii, et loom võis süüa rohtu kuni viljani, kuid mitte rohkem. Ta astus loomale nina ette ja tavaliselt loomade poolt põhjust mõisteti ja nii kujunesid vilja ääred nagu niidetud. Ta jalutas ka karja sees ja kui mõni ülearu lamas, siis ajas selle üles. Ka armastas ta karja koos hoida - kui mõni hakkas karjast eralduma kuhugi põõsavarju, oli ta jaol ja juhtis looma karja juurde tagasi. Donnale käis külla endisest piirkonnast, 6 km kauguselt kavaler, aga tema “peikaga” kaasa ei läinud. Tal oli uus kodu ja tööd kui palju. Pealegi, kuna teised talud asusid umbes kilomeetri kaugusel, oli tema territoorium väga suur. Donna tööks oli ka uus, laisk ja rumal kutsikas tööle õpetada. Donnale sündis ka üks kutsikas. Kui see oli pea aastane, siis ühel hommikul oli Donna end sirelipõõsa alla heitnud ja igaviku teele läinud. Temast jäi järele ülev kari kui õuekoera mälestus ja tema poolt õpetatud head karjakoerad. Kui Donna toodi, oli Trulla umbes kolme-nelja kuune - nii oli selle kevadel toodud kutsika nimi. Huvitav oli see, kuidas Donna teda kasvatama hakkas, lausa dresseeris. Mäletan mitmel korral, et kutsikas tahtis karja juurest koju putkata, aga Donna jooksis talle järgi ning tassis ta, sõna otseses mõttes, tagasi karja juurde ning pani oma kõrvale. Vahel sai Trulla ka tõsisemat õpetust nii, et kutsikas valust kiunus. Olen veendunud, et juhtkoer oskab koera treenida palju paremini ja kergema vaevaga kui inimene. Donna oli ka Trulla kaitseingel. Trulla oli ju esialgu hävitamisele määratud, aga kuna osutus heaks õpilaseks, oli samuti emane ja hiljem vapper omi kutsikaid kasvatama, siis tekkis nagu iseenesest karjakoerte kasvatus. Trulla järeltulijad olid ümbruskonnas väga hinnatud kutsikad. Nüüd, kui on 65 aastat möödunud, kiidetakse veel tolles ümbruskonnas Uibosaare koeri-Uibosaare oli talu nimi. Veel meenub, et meil koeri tubadesse ei lubatud. Nad olid ukse juures, talvel köögis või tallis, väga meeldis neil magada vankrikuuris või aidatrepil, kõige vähem armastasid nad oma kuuti. Seda vist sellepärast, et kuudi juures oli ahistav kett. Aeg-ajalt anti vallast käsk, et teatud perioodil ei tohtinud koerad lahti olla, politsei kontrollis ja tavaline trahv oli siis viis krooni, mis oli kõva töömehe kahe ja poole päeva palk. Imekombel harjusid meie talu koerad talupiiri hindama ja talu piiridest tavaliselt kaugemale ei läinud. Häda oli ainult sellega, et talu maid läbis nn. III klassi tee umbes 600 m ja see koertele selgeks ei saanudki, et tema territooriumil võivad võõrad vabalt käia. Sellest tulenevalt oli pahandusi, et koerad käisid tee pääle liiklejaid tülitama. Liiklejad olid küll hobustega, jalgrattaga või jalgsi, mootorsõidukeid vast suve jooksul kümmekond. See oleks tolleaegsetest koertest väike pilt, kuna koerte järglased läksid "kaubaks”, siis sellega probleeme ei olnud.
Mõned tähelepanekud koera pulmadega. Mõni aeg enne pulmade algust hakkas liikuma üksikuid “pulmalisi”. Nad püüdsid ligineda ükspuha kuidas meie emasele, aga ega see nii lihtne ei olnud. Esiteks ei olnud veel innaaeg alanud ja teiseks üksikud pulmalised ei olnud veel pulm, see oli võis olla eelluure ja kuigivõrd hoiti pere poolt ka oma koera kinni kas laudas, köögis, keldris, küünis või kus iganes. Ketis hoidmine ei andnud tulemusi. Meie emasel oli ka kindel “kavaler” ja õige pidu ilma temata käima ei läinud. Aga oli ka jõulisema ülemvõim. Meenub, et meie koeral oli tema endasuurune topeltsilmadega isane. Võrumaal kutsuti “hatsaja”. Kuna emast kutsuti “hat”, siis oli ütelus - ega hatsaja ei hata kui hat handa ei tõsta. Teisi isaseid ei lastud enne ligi kuni see ilmus. Kui peigmees väsis, oli teistel ka vahel harva lootust. Ja siis ühel korral ilmus üks suur beežikas ja jõuline koer, kes ei lasknud teisi ligemale kui mitmed kümned meetrid, aga mainitud põhikavaler lihtsalt pureti surnuks. Lita küll leinas, ega andunud algul, aga loodusjõud olid tugevamad. Kuna see jõuline teisi juurde ei lasknud, viis järjepidevus sihile. Ta oli ka nii võimas kavaler, et peaaegu hülgas kodu, kui sai oli emase juures, ka kande ajal. Küll teda aeti koju igal viisil, ka pandi tärpentiini saba alla, mis oli vaid looma piinamine, sest loodusjõud oli tugevam. Lõpuks ta kastreeriti, aga tulemus oli null. Peremees hävitas ta lõpuks, sest ta ei käinud rohkem kodus kui ainult söömas.
2
Kirjeldan veel mõned lood karja- ja õuekoerast Trullast.
Kui ta arenes, ei olnud ta enam loll ega laisk, aga ta püüdis oma elu teha võimalikult ökonoomseks. Kui karja aeti, ei jooksnud ta kunagi karja ees ega taga, vaid küll ühel ja teisel pool kõrval. Nii oli tema tegevus operatiivsem, sest loomadel on tavaliselt juhtloom ja seda ta põhiliselt karjataski. Minul kui karjasel, ei olnud sellistest manöövritest aimugi. Kuigi õpetaja koer õpetas teda, tundus mulle, et Trullal oli oma tõde - et tark ja laisk on edukas, kuid loll ja kärmas saavutab vähe. 1944. a. augustis ta nõukogude sõdurite poolt rekvireeriti tanki hävituskoeraks. Kuna koolitus käis meie küla põldudel, siis tean, kuidas teda õpetati. Koeri hoiti vähese toiduga, aga tanki all oli toitu hulgim. Koerale seoti lõhkeaine pakid selga ja kui ta tanki alla ronis, lendas koos tankiga õhku. Kui rinne Kuramaa poole liikus, läks ka koertepataljon Riia ligidale. Juhuslikult nägin seda autode karavani, mis koeri vedas. Koerad olid kastides ja kastid üksteise peal. Nad kilasid ja haukusid. See oli 1944. a. septembri keskel. Nii sõitis minema ka meie koer Trulla. Mõttes matsime ta maha kui sõjaohvri, aga Jumalal olid omad soovid. Juhtus nii, et umbes kolme nädala pärast, ühel sombusel pärastlõunasel oktoobrikuu päeval nägime, et üle põllu tuigub väga räbaldunud, must, meie Trulla moodi koeranäss. Meie noor koer - Trulla poeg jooksis lõrinaga koera hirmutama, kuid taipas oma eksitust. Järgnes sõnulseletamatu ja mind eluaeg saatnud stseen, kus noor koer nagu hullunud käitub - niutsudes ja kõhuli roomates ümber oma ema, aga see liikus ikka vaarudes nagu midagi märkamata koju ja langes köögi laua alla külili, sirutas jalad välja, lükkas koonu ette ja lamas peaaegu nagu surnu, hambad irevil ja raskelt hingeldades ja aeg-ajalt sügavalt ohates. Tal olid varbaküüned kulunud, päkkadel nahk kulunud ja päkad verised. Kui muidu oli ta olnud ilusa läikiva lokkiskarvaline, siis nüüd oli karv pulstunud ja üle keha haavu täis. Mingi rihmariba tolknes esijalgade juurest ümber keha -võib oletada, et lõhkeaine köidik. Nagu tolleaegsed taluperenaised ikka, oskas ema esmaseid loomaravitsemise võtteid ja vaatas ta üle. Nii kõhna koera ta ei olnud näinud. Vanasti oli koer ka taluperenaiste au ja uhkus. Meie pool öeldi, et kui kosja lähed, vaata milline on talu koer. Koheselt pakuti Trullale piima, mida ta väga vaevaliselt lakkus. Kuna olin peres tema parim sõber, siis ta silma vaadates püüdis ta veidi saba liigutada. Ema hakkas ta haavu ravitsema. Koer ise magas ja ohkas ning sage oli ta ohkamine ja unes niutsumine. Nii ta lesis kohta vahetamata ligemale kolm päeva, siis tõusis ja hakkas ettevaatlikult liikuma. Neljandal päeval läks ta veel köögist välja, aga kohe peale oma asjaajamist pöördus oma asemele tagasi. See lauaalune jäigi talle pikaks ajaks asemeks. Lõplikult taastus koer 3-4 kuu möödudes. Trulla oli siis koera parimates aastates - seitsmeaastane. Minu teada on koera eluiga inimelueaga võrrelda üks seitsmele, s.t. 7x ta aastad. 7x7=49 inimaastat. Selle koera elu ei lõppenud vaatamata sellele kodutalus. Kui meie kodu 1946.a. hävitati, siis ta käis ühe peretuttava, üksiku naise juurest iga päev 2 km kauguselt kodu vaatamas. Tihti olla ta istunud väikse mäekünka otsas, koon kodu poole. 1949. a. 17. veebruari hommikul leiti ta sealt surnuna. Seal majakeses, kus ta viimased ajad veetis, sai ta vahel kokku ka mõne oma pereliikmega, sest seal varjas end nõukogude julgeoleku eest mu vend Enn. Tollel, 17. veebruari hommikul langes ebavõrdses võitluses ka Enn, küll 30 km kaugemal - saatus või juhus?
3
Arvamused teistest loomadest, mis kannatavad nimetuse ”lemmikloom” välja.
Kass on peres ju sama tähtis pereliige kui koer, kuid tema on hoopis omaette isiksus, teistsugune nii hingeelult, käitumiselt kui ka tema suhtes esitatud ootustelt. Ta ka ise säeb endale oma nõudmised, et nägu oleks puhas ja kõht täis. Peale selle nõuab kass enda kohtlemist džentelmenlikult, pahandamise kannatab ta küll välja, kuid mitte alandamist. Kuna kirjeldan lapsepõlve suhet loomadega, siis on see veidi teine kui kaasajal, kus loomal kohati on samad või isegi suuremad õigused kui loomade omanikel. Minu nooruse mälestuste maal oli kindel koht lemmikloomadel või õieti koduloomadel, sest nad olid lahutamatud talulaste mängukaaslased. Nii ka kass, kes oli talus mitte kaisuloom, vaid temal olid oma kindlad ülesanded, mida täitis nii ausalt kui ka ebaausalt. Ebaausate hulka kuulus näiteks sahvris, aidas või keldris hooletult kaetud koorepüti, võipüti, ka lihakirnu revideerimine. Samuti ei meeldinud kellelegi, eriti lastele, kassi kuriteod linnu- ja ka jänesepesades. Asjatult pole kassi vempudest ja kuritöödest lugusid folklooris (“perenaine pesse kassi mis too kas oli kurja tennü ”). Kaasaegne kass oleks mõnel nagu elus mänguasi või kurjuse väljaelamise vahend võrreldes tolleaegsega. Missugune talulaps ei ole kassipojaga mänginud, kassi kiusanud või kassi põues hoidnud. Meie talus toideti kasse piima, vahel sousti või millegi selletaolisega. Kass toitis end põhiliselt ise ja tuli sellega hästi toime. Hiiri oli kõikjal - aidas, sahvris, keldris, viljaküünis, aganikus, heinaküünis, põllul. Kass töötab ju öösel, päeval ta magab soojas soemüüril või ahju peal. Ega see minu kodus teisiti ei olnud ja oma tööd nad tundsid. Neile küll ei olnud "täisväärtuslikku kitekatti” anda, aga head nägid nad niigi välja küll, peaasi kui perenaisega hästi läbi said. Ka praegu on mul kass Pätu, aga selline nagu kirjutatakse meedias - peab temaga tegelema, et kassil igav ei oleks. Ka poes tuleb hästi valida mis ” lemmikule” maitseb. Ega kass siis edukalt hiiri püüa kui kõht head ja paremat täis. Kord juhtus nii, et hiir oli tunginud meepurki ja peaaegu liikumisvõimetu, kuid Pätu teda ründama ei hakanud. Mulle paistab, et koduloomadesse soovitatakse üldse kuidagi teisiti suhtuda kui talle omane. Imelik tundub loomade muutmine igasuguste sabaraiumiste ja kõrvade kärpimiste läbi või loomade riietamine kuni kasukateni välja. Loomadel on ju oma kasukas. Ühed aretavad karvateta loomi, teised müüvad samadele kasukaid selga. Minu kodutalus olid kassid toas eriti külmade ilmadega ja päeval ning neid peeti “hiirekuninga” ameti pärast. Samas ma ei väida, et neid ei silitatud, sülle ei võetud või nad mängukaaslasteks polnud. Muresid oli nende rohkuse reguleerimisega. Tol aal ei olnud kastreerimised moes ja pisipoegade uputamist ei peetud kuriteoks loomade vastu. Pooldati emaseid kasse, kes paremini hiiri püüdsid, aga ka vanad kõutsid olid au sees, kuna nad julgesid rottidele säru teha ja ka neid murda. Talu kassidel oli tavaliselt lühike eluiga. Nad langesid hulkudes kas rebaste, kährikute, kullide või teiste röövloomade ohvriks. Nendele seatud ülesannete tõttu oli kasse raske ruumides hoida. Vahel tekkis eriolukord - kui oli puhkenud marutaudi epideemia. Maal oli vähe kuulda kassikatkust. Arvatavasti ei puutunud kassid teiste omataolistega kuigi sageli kokku ja seetõttu see haigus levis vähe. Samas ei mäleta ma, et kassidega oleks loomaarsti juures käidud, kuigi loomaarste oli piisavalt.
Mul oli ka sõbralik suhe ka sigadega, kes on väga inteligentsed, tähelepanelikud ja arukad. Käisin viis aastat seakarjas ja seal juhtus mõndagi. Siga on võimeline kaunis kergelt sind ära petma. Mul tekkis üks väga sõbralik põrsas, kes veel seaks kasvades otsis võimaluse korral mu magamiskoha üles ja nii me kõrvuti magasime. Suviti magati ju heinaküünis ja mitte alati heinavirna otsas. Kui siga läks seda teed, kuhu sead ikka läksid, oli väga kahju. Kuigi siga peetakse roppuse etaloniks, ei kuse ega rooja ta kunagi oma asemele, mida küll ei saa öelda isegi nii puhta looma kohta nagu hobune. Oma sõbernotsu kohta võin ka tema kavalusi jutustada. Kuna olin varakult lugema õppinud ja lugesin palju saadaolevaid, võrdlemisi suurte tähtedega kirjutatud, 4-10 leheküljelisi jutukesi, nn. viiesendiseid romaane ("Pariisi timuka saladus”, "Idamaa rubiin”, “Mustlaslugusid” jne.), siis notsu, keda ma nii ka kutsusin, oskas mind jälgida. Kui ma kaotasin tähelepanu, oli ta kadunud ja muidugi vilja. Kuna sigu oli kokku üle kahekümne, oli ka tema kadumine tihti hilinemisega märgatav. Nüüd on see nagu nali, aga siis tõi palju pahandust.
Need on väiksed kirjeldused noorusaegsetest suhetest loomadega, kui veel ei olnud mõistet lemmikloom, vaid olid koduloomad, kes enamikus olid talulapsele armsad. Neid söödeti, joodeti, imetleti, neid sõna otseses mõistes nuteti taga, aga imetleti nende oskusi ja kavalusi, mida ka iga loom suuremal või vähemal määral omas.
Ajad on muutunud ja hoovikoer ei ole enam oma ülesannetes. Teda hoitakse rohkem toas kui väljas. Arvan, et koduloom ei ole mänguasi, ta on perekonnaliige, kes on küll mänguhuviline, aga temale jäävad omad põhiomadused. Koer võib ettearvamatult uriseda või kass mäu öelda. Iga lemmikuga võib juhtuda ootamatusi, ka siis kui ta on vägagi dresseeritud nagu tsirkuses. On ju selge, et ratsahobusest õiget adravedajat ei saa.
Kahtlemata olid ja on koduloomadel nimed. Mida rohkem ta lemmikuna tundus, seda hellitavamad nimed olid. Lemmikute nimepanijaks olid enamikus lapsed vanemate toetusel ja seda arutati ka oma mängukaaslastega. Tõuloomade nimedel olid erinõuded. Varsale moodustati nimi mära ja täku nimest. Näiteks kui täku nimi oli Kauter, mära nimi Miira, siis sai varsa nimeks sai Kaura. Minu praegune kass kannab nime "Pätu”. Keegi teda nii hüüdis ning nii ta jäi ja koer sai nimeks "Rolli”. See meenutas Trullat ja nii see sobis. Tihti sai loom omale nime eriomaduste järgi, lontkõrv (Londu), kriimsilm (Kriim) jne.
Kui ei ole peres mõnda aega olnud ühtegi looma, siis võtab tema ilmumine nõutuks küll. Tuleb tahtmatult pöörduda raamatu, vastava ajakirja, klubi, kaasajal ka interneti poole. Üldjoontes on need kõik vajalikud ning loomale kasulikum, vahel ka endale. Näiteks koerte koolis õpetatakse rohkem koera omanikku kui koera, koera peab õpetama omanik. Õppustel on võrdlemisi suur tähtsus nii looma mõistmiseks kui loomale nii mõnegi nipi selgitamiseks-kuidas otsida, mis on küll tema loomusega ühtiv ja mis on koerale nagu mäng, poomil käimine või barjääri ületamine. Olen näinud asju valvavaid koeri, kuid ei ole trehvand nägema koeri, kes on seda hakanud õppuseta tegema. Kui loom on tõupuhas, on tema õpetamine lihtsam ja on enamvähem teada, milliseks ta kasvab. Tõukoerad nagu kolli, njuffa, kaukaaslane, saksa lambakoer, doberman jne., on puhtverelisena kõik arusaadavad, aga segaverelisena ettearvamatud, kuigi imetlusväärseid. Ka siiami kass on puhtverelisena meeldivam kui segaverelisena. Mulle ei ole oluline tõupuhtus, sest kuna see vajab teistsugust hooldust ja arusaama temast ning tihti on raske aru saada tavainimesel tõupuhtusest. Tõupuhtus on enam oluline neile, kes peavad tähtsaks loomanäitusel käimist. Need näitused on meeldivad ja muljetavaldavad, aga minu huvi ja teadmised sellest jäävad kesiseks.
4
Kuigi kaasajal loomade eest hoolitsemine linna tingimustes ei ole üüratu suur asi, on selge, et loom tahab süüa ja ka kõik ülejäänu kuulub ka loomapidamise juurde. Kõige ebameeldivam on, kui kõik pereliikmed soovivad loomakest toita, kas emotsioonidest ajendatult või muidu. Sellisel juhul toidetakse loom üle, mida koerakooli instruktor pidas halvemaks kui väikest alatoitlust, muidugi mitte näljutamist. Loom nõuab tähelepanu ja tegelemist temaga. Minu praegune kass Pätu annab tihedalt teada, et ta on olemas. Nii soovib ta õue ja tuppa, vahel vajab ta hellust ja maabubki süles, kust sugugi ruttu ära ei lähe. Temaga toimetamiseks kulub päevas tunnike, vahest ka enam, kuid aega kunagi mõõtnud küll ei ole. Söögi tavaliselt ostan talle, sest oma toit talle hästi ei maitse. Oma koerale Rollile keetsin ise toitu ja see maitses talle paremini kui mistahes koeratoit. Söögid tegin puljongi baasil, kuhu lisasin tangaineid, põhiliselt kaerahelbeid, kõiki juurvilju ja kontide pealt puljongist saadud liha, umbes 300 grammi päevas. Iga päev sai ta piima üks liiter, vahel ka enam. Eriti meeldisid talle pannkoogid, mida ta oma eksisteerimise neljateistkümne aasta jooksul sai igal pühapäeva hommikul esimese pannitäie.
Koera või mõne teise lemmiku tervislik seisukord ei pruugi olla raudne, ohtlikud on nakkushaiguse puhangud ehk taudid. Kaasajal on neist kõrvale hoida üpris raske, sest ka loomaga jalutades võib ta nakatuda. On juhuseid, kui nööri otsas koer sattub purelusse. Seepärast pean vaktsineerimist küllaltki oluliseks.
Veel hullem on lugu kassidega, kel kassikatku jäämiseks on vaja vaid astuda kord nakatanud kassi jälgede peale. On juhuseid, kus loom vajab abi vaatamata sellele, et temale on loodud rahuldavad või head tingimused. Ühe mu semu perekonna koer vajas sünnitusabi. Rollil oli keegi käinud munade kallal nii, et üks muna tuligi ära opereerida. Ühel päeval Rolli haigestus mingisse kurgukrampi. Üle kuu ta elas ja vaatamata loomakliiniku abile ta sellesse ka suri. Ise olen esmaabi korras arstinud nii võitlushaavu, parasiite, kui pisihaavu. Põhiliselt lemmikloomade steriliseerimine lihtsustab loomade arvukuse reguleerimist, aga looma seisukohalt ei pea seda õigeks. Linna tingimustesse ma emaseid loomi ei ole muretsenud. Mina isiklikult ei pea mittevajalike lemmikloomade hävitamist kuriteoks, kui see jääb inimväärikuse piiridesse, ei riiva enda ega looma väärikust ja ilma piinadeta. Tõuloomade puhul on oluline hind, mis seab järglaste arvu paika. Looma eluiga on küllalt lühike, nii tekib uute jaoks vajadus.
Loomade pesad olgu puhtad ja loomale meeldivad. Kui Rolli toodi, oli ta alul maja taga koridoris, aga sellest jäi talle väheks. Ta pidi olema ju valvekoer. Ehitasin talle “kahetoalise” korteri-kuudi. Alul oli mure, kas võtab omaks, aga meeldima hakkas see kohe esimese korraga, kuigi vahel oli vana koht ka armas. Kuudil oli ka aken ja külje alla muretsesin kaeraõled. Uksed olid kuudil raskest presendist, mida saab koer ise ära lükata. Elumaja krunt on küll tarastatud, aga viga oli selles, et Rollile, meie sportlasele, ei olnud meeter kakskümmend mingi takistus. Aga ta oli vahva tegema teistele koertele selgeks, et see on tema valdus. Korra nägin, et ta pureles läbi heki kõigest väest. Lahtise värava kohalt läksid koerad nii aia kui tänava poolt mööda nagu poleks midagi juhtunud. Kui algas uuesti hekk, läks purelemine edasi, kuni aia lõpuni. Minu koer palju tuppa tulla ei soovinudki, aga kui tulid külalised või lapsed, siis oli eriline olukord ja ta hiilis võimalusel ikka tuppa. Ma pooldan koerale vabaduse vormi ja toas võiksid elada väiksemad koerad. Minu arust ei sobi tuppa suured ja paksu karvaga koerad -kaukaaslane, lambakoer, kolli, bernhardiin ja taolised. Ma ei oska ette kujutada, et kass, milline ta ka ei ole, peaks olema talvel väljas. Minul teki all on kass vahel mõnulend küll, aga tema karvad ei meeldi mitte põrmugi. Kass ei tunne küll lühiaegselt ka talvel väljas end pahasti, kuid oleneb sellest, milline on ümbrus.
Lemmiklooma peetakse küll pereliikmeks ja võetakse ka võõrsile kaasa, aga seda ei peaks tegema. Parem on organiseerida talle hoidja, sest vaevalt on peret, kes oma vara jätab ära olles valveta. Ise olin kuu aega Rootsis ja kümme päeva Itaalias, loomad elasid ilusti selle üle. Võiks ju kasutada looma hotelli, aga arvan loomale on oma kodu mugavam ja tuntud inimesega on nii kassil kui koeral parem. Ma ei usu, et väikeloomadel teine olukord oleks. Olen oma loomadele püüdnud lubada looma elu ja ei näe klubikasutusest tulu. Lemmikloomadest on aga naabrite ja tuttavatega vägagi palju rääkida, vahel venib jutt tundide pikkuseks. Alustatakse tavaliselt ilmast, jõutakse ikka loomade, ea ja käitumise juurde. Kui loom on juhuslikult saadud, siis tavaliselt dokumente pole, aga kui tõuloom on juba paberile märgitud.
Loomade pesemine on vahel ikka vajalik. Selleks on kaasajal vastavad vahendid olemas. Meil looma ujulat ei ole ligidal ja pealegi ei ole dobermannid suured veesõbrad. Minul koeral oli šampoon, ka koeraharjad ja kammid. Kodutsirkust ma ei oska loomadega pooldada ja minu teada ei meeldi see ka loomadele. Arvan, et loomade eest liighooldamine viib looma hukkumisele. Kui toitmisel koer laseb viineri või vorstlõigu maha, aga šokolaadi või šokolaadikommi näeb ning perenaine armastusest tema vastu söödabki magusaga, võib ta viia looma ainevahetushäire tõttu hukkumisele. Minu arust koera või kassi peab toitma ja koormama nii, et ta üle ei toituks. Kaasajal on lemmikloomade eest hoolitsemine võimalik mitmekülgselt ja paremini kui nõukogude ajal, mil tihti ei jätkunud vahendeid omalegi.
Hull lugu on läbi aegade olnud oma armastatud looma surm, eriti siis, kui elati üürimajas. Eramutes oli lihtsam. Kuigi ka kaasajal ei tohi oma aeda matta. On olemas koduloomade kalmistud ja krematoorium, aga see ei ole kõigile taskukohane. Nii tuleb loomaarmastust kaaluda tõsiselt, et oleks rahuldatud loom, loomaomanik ja ka jäätmekorraldajad. Huvitav, kas tuleb ka selline aeg, kuna inimkehasid ei tohi mulda matta? Ja kas looma kohta ei kehti mullast oled sa võetud, mullaks pead sa jälle saama!? Kui loom sureb ja ta on oma olekuga sind abistanud ja täiendanud, on raske kohe uut looma võtta. See ei ole mingi mantli vahetus. Koduloomadel on omad geenid. Paljud õued on koerapabulaid täis ja koerad kusevad nii maja nurkade kui auto rataste peale. Minu Rolli oli teistsugune. Jalga tõstis küll puudele ja postidele ja oma junnid tegi põõsasse, ei kõndinud iialgi porilombist läbi. Seetõttu ei kisu mind kohe koera kaotusel uut peni hankima.
5
Arvan kui mõningasi reegleid õpetada, et kus on joogi- ja kus sööginõu või kus tal on ohutu, ta seda ka taipab. Aga kui kassil ikka kohta oma asjaajamiseks pole, pole midagi imestada kui on hunnik nurgas, voodi all või miks mitte lillepotis. Imetlen ikka oma kadunud Rollit, kes, kui just tagaajamist ei olnud, jättis üle peenarde jooksmise. Täpsemalt öeldes oli tagaajamisjooksu põhjustajaks naabri kass. Tuppa mittelubamine oli seotud jalgadega pori tuppa kandmises. Kassidel on millegipärast jalad puhtamad ja nende tuppatungimist on peaaegu mõttetu takistada. Eks kass on ikka väike, armas ja oskab pererahvale pugeda. Kui kassile meeldib laual käia, ei ole seda lihtne keelata. Niikaua kui ise oled toas, on ta sõnakuulelik, aga kui ta on veendunud, et keegi ei näe, on ta hopsti laual midagi otsimas ja nuusutamas. Meil on juhtunud nii, et kui koerale keelata kasvõi lihatükki puutumast, ei võta ta midagi ilma loata, ega lase ka kassi juurde. Kassile ja koerale on võimalik õpetada uste avamist. Koer vajutas käpaga ukselingi alla ja keha raskusega lükkas ukse lahti. Kass hüppab
praegugi ukselingile ja tulemus on sama. Kui loomi dresseerida, tuleb kogu aeg rääkida, sest nad ilmselt mõistavad kõnet või hääletooni. Kui ma koerale pikalt rääkisin, kui hea ta on, liputas ta saba. Kui häbistasin või pahandasin, oli saba jalgevahel ja kadus kuuti. Palju pahandust tekkis sellepärast, et Rolli katsus oma valdust teisele poole piirdeaeda viia. Hiljem ta nagu sai aru, aga ma ei suutnud talle lõpuni selgeks teha, miks ta ei või üle aia hüpata. Ta nagu teadis, et ei tohi. Nii kui Rolli arvas, et teda ei nähta, oli ta vupsti teispool aeda. Ta sai küll aru, et ei tohi, aga miks, see jäi talle mõistatuseks. Kui inimmõistusega võtta, saan aru, et loomadel on oma mõttelaad olemas, kuid kui laialdane - ei oska ette kujutada. Räägitakse, et koer eraldab kakssada lõhna, mida segi ei aja. Endal on raske vahet teha pipra ja vürtsi lõhna vahel. Öeldakse, koera võib rohkem usaldada kui sõpra, aga ka koer võib sinu usaldusega ebaausalt käituda. Kui kodust ära läksin ja ütlesin: ”Rolli, valva!”, siis oli ta kodus seni, kuni tagasi jõudsin. Kui meie taaskohtumise rõõmud jagatud, leidis ta aja, mil kodust ise jalga lasta, tegi oma reisi 40-50 minutit ja oli tagasi. Korra tuli üks semu minu äraolles redelit laenama, tekkis tõsine arusaamatus ning sõber arvas õigemaks koerale õigus jätta. Kui ma kodus olin, võis ta aga Rollit vabalt silitada. Rollit ei saanud hoida ketis. Ma küll proovisin, aga ketis olles ta ei söönud, ega joonud, vaid ainult niutsus ja vingus. Lahtiolek palju pahandusi ei teinud, kuigi korra oli ta loomapüüdjate käes. Asi lõppes tookord naabrite abiga õnnelikult. Rolli armastas lapsi, aga ei sallinud joodikuid. Oma perele oli ta rõõmuks ja ta mõistis seda. Ta armastas väga jalgratta kõrval joosta ja valvas vapralt jalgratast igal pool, kus käisin. Usun, et lemmikloom kasvatab lastes õrnust ja olen veendunud, et looma lüüa ei tohi, ka vitsaga mitte. Kurjustamisest saab iga loom aru. Vits võib küll seinal rippuda, et sellele osutada. Loomale peab mängeldes teada andma, mis asi see on, arvan ka. On ju mäng lemmiklooma põhitegevus, sellepärast on ta lastele ja vanadele emotsioonide looja. Kassipojaga, küülikuga, kilpkonnaga tuleb ka vanainimene toime, kuid koerakutsika või ka mistahes eksootiliste loomade kasvatusega ei tule eakad toime.
6
Ma ei soetaks endale looma, kelle ülalpidamine nõuab eriteadmisi. Mõtlen eksootilisi loomi nagu ahve, tiigreid, madusid. Hamster on ju ilus loomake, kuid ta elab puuris. Ka ilusasti laulev kanaarilindgi, kes isegi siis ei laulaks, kui ta on vabaduses. Me ei tea tema laulu sisu. Me ise ei taha ju olla vanglas, kuid mida on tehtud puurilindudega? Kas “lemmikule” ikka meeldib olla ”looduse krooni” rahuldamiseks vangistuses või on puurilooma pidaja Jumala ees eelisseisuses? Miks ketikoer on loomulik nähtus, aga kaleeriori mitte? Arvan, et koera on võimalik nii treenida, et ta täidab oma kohuseid ilma teda ahistamata. Me ise valime omale lemmiku meeldivuse, mitte otstarbe pärast. Vahel kingitakse endale meeldiv loom meeldivale inimesele, aga kingitud loom ja kingi saaja pehmelt öeldes ei ole üksteisele lemmikud.
Eelpool kirjeldasin, kuidas ma lasnitsat hooldasin. Tagantjärele oli see austus kahe looma vastu. Esiteks hobune sai rahulikult oma kaeranormi süüa ja teiseks oli lasnits-loomakese kõht toidumurest prii ning ta võis tegelda oma meelistegevusega - hobuse lakapunumisega. Ma küll kahjuks ei tea, miks ta seda tegi. Mõned aastad tagasi juhtus mul üks selline lugu. Minule tagastatud talumaadele oli kasvanud ohtralt metsa ja seal elutses üks ilus mitme sarvega sokk. Iga kord kui käisin talumaadel, järelejäänud põldusid mööda jalutamas, pistis ta ikka oma pea kuskilt metsa äärsest võsast välja. Kui teda aga ei kohanud, oli alati nagu miskit puudu. Ühel ajal teda enam ei ilmunudki. Kuuldavasti olid kohalikud jahimehed ta kätte saanud, tundes head meelt võimsatest sarvedest. Suveõhtul koduaias podisev siil on nii imeilus, kuid tuppa ta loomulikult ei sobi. Ma ei mõista, milleks vedada Eestimaal kodudesse boamadusid, arvestamata looma huve ja tingimusi. Minu arust võiks olla lemmikloomad need, kes tunnevad, et neil on oma hooldaja juures hea olla. Vahel öeldakse, et parim kass on see, kes on endale ise kodu valinud ehk teisisõnu ise pererahva juurde tulnud kass. Minu arust on eelistatumad lemmikloomad kassid, kes on nii nunnud ja muutuvad hästi pereliikmeteks, kuigi kassid on individualistid ja sellega tuleb arvestada. Kui tahta omale alluvat lemmikut, tuleb koer võtta. Arvan, et meil propageeritud lemmikloomad nagu valge hiir, rott või kilpkonn, jne - neil ei ole mingit otstarvet. Ka on minu arust vettpidav arvamus, et kui on kariloomi, siis tahes-tahtmata tekib nende seest eelistatum või teisisõnu-lemmik.
Kunagi tundsin ühte vanemat naist, kes oli üles kasvatanud ja õnnelikult ellu saatnud kasupoja ja -tütre. Ta rääkis oma saatusest, kuidas sõja ajal tema lapsed hukkusid. Kuna ta ise enam lapsi ei saanud, otsustas võtta omale kasulapsed. Peale sõda oli palju õnnetuid ja ta mõtles nii, et kui palju on vaeslapsi, aitan parem neid kui hakkan oma õrnusi koduloomadega jagama. Hiljem olid tal ikkagi nii koer kui ka kass.
Olen sellega püüdnud anda oma nägemuse lemmikloomadest, milleks võivad olla tegelikult igasugused loomad. Nad on vahelduseks ja kohustused looma ees panevad inimesed tegutsema, muudavad nad aktiivsemaks ja emotsionaalsemaks.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomad on põhiliselt olnud koerad. Alati emased. Praegu veel akvaariumikalad ja viirpapagoid.
a. Esimene koer oli puhastverd kolli, teine paberiteta rotweiler, kolmas on puhastverd Tiibeti mastiff ja neljas puhastverd pürenee mäestikukoer.
b. Kalad on magevee akvaarium. On olnud rohkem ja vähem kalu, praeguseks jäänud järgi neli kala, üks neist peaaegu 10 cm pikk chiclid.
c. Viirpapagoisid on kaks - emane ja isane.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Esimese oma koera sai võetud minu soovil, kuigi hiljem kujunes sellest vanemate koer. Teine koer sai ostetud abikaasa soovil Nõmme turu väravast. Kolmas ja neljas koer juba koos otsustades. Kindlasti tahtsime suurt koera, Tiibeti mastiffi puhul võlus meid meie koera kuldne värvus. Teine koer sai juurde võetud praktilistel kaalutlustel, kuna tundus et ühel koeral on igav ja selle tõttu toimub liiga palju hävitustööd. Sai pikalt kaalutud, millist tõugu võtta kuni sattusime juhuslikult pürenee mäestikukoera peale, kelle välimus meeldis meile mõlemale.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Viimased kaks koera on ostetud otse kennelitest, mis said leitud interneti teel. Kummagi hinnaks u 13000 krooni. Teise koera hinda ei mäleta, aga ega ta turu väravas palju olla ei saanud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koerte nimed on Netravati Ameena Akuti ja Pyrzillacs Uguline. Esimene nimi on nagu perekonna ehk kenneli nimi. Kutsume õige nime pidi Ameena ja Uguline, kui on vaja koerale rangemalt suhtuda, muidu natuke lühendatult Meena ja Liine. Nimi tuli koos koeraga kaasa ehk oli juba kenneli poolt pandud. Teisele koerale sai nimi ise pandud ja selleks oli Sally. Esimene koer tuli samuti kenneli poolt pandud nimega.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet saab peamiselt kennelitest, internetist ja olen ostnud ka mõned pürenee mäestikukoeri puudutavaid raamatuid. Kalade kohta tellisin vahepeal ingliskeelset akvaariumi ajakirja ning vajadusel on muidugi vaadatud internetist. Viirpapagoide kohta ostsime raamatu ja sellega on asi piirdunud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole otsustanud, kuigi pärast Tiibeti mastiffi ostmist selgus, et tegemist on praegusaja moekoeraga Eestis. Looma tõupuhtus on oluline, kuna arvame, et see tagab vähemalt mingisugused ettearvatavad iseloomuomadused.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oleme käinud koertega näitustel. Arvan, et kui tahta järglasi saada, siis peaks näitustel käima, muidu suhteliselt mõttetu asi. Võibolla natuke, et saab kokku sama koeratõu kasvatajatega, aga tegelikkuses piirdub suhtlemine ikka ainult mõne tuttavaga. Eriti halvad on talviti sisenäitused, kus on kitsas ja palju rahvast. Ka on koeranäitused siiski suhteliselt subjektiivsed. Ühel näitusel võid saada koeraga hea hinde ja järgmisel täiesti halva. Kõik sõltub kohtunikust.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koerte eest hoolitseb rohkem abikaasa. Mina annan vahel toitu ette, aitan toidu valmistamisel ja väga suur osa koerte kammimisest on minu õlgadel. Kalade veevahetus on ainult minu pärusmaa, samas ei puutu ma papagoide elu. See on abikaasa ja laste asi. Lastega on asi ikka nagu tavaliselt - kui loom võtta, siis lubatakse kõike ja ollakse valmis ta eest hoolitsema, aga hiljem kui vajadus tuleb, siis peab neid sundima ja lõpptulemusel teevad ikka vanemad asja ära. Tavalisel päeval kulub koertele võibolla tund või vähem. Tavaliselt on koerad õues. Hommikuti lasen koerad tuppa, kus nad siis hommikusöögi aja veedavad köögis magades. Kaladel vahetan vett kord nädalas ja iga päev hommikuti söögi andmine. Papagoisid ei tea.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerad saavad pooleks valmistoitu ja pool ise keedetud tanguputru lihaga. Ise valmistame, kuna arvame, et see on koertele kasulikum kui poetoit. Kalad poest ostetud toitu, samuti papagoid. Papagoidele saab vahel antud värsket rohelist.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole pöördume siis, kui koer on haige või teda vaja vaktsineerida. Praegustest koertest sai hiljuti käidud kirbuprobleemiga ja püreneekaga ka karvaprobleemiga. Vaktsineerimisse suhtume natuke negatiivselt. Ise arvan, et vaktsineerimine on vajalik haiguste ennetamiseks, aga samas teeb muret vaktsiinide kvaliteet, mis võib ise põhjustada koertele terviseprobleeme.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun positiivselt. Kui koera ei soovita kasutada aretustegevuses, siis on see mõistlik tegu ja hoiab ära hulga probleeme endale. Praegustest koertest ei ole kumbki steriliseeritud. Eelmine koer sai tiinusevastaseid tablette, aga nagu tablettide puhul on suur oht, tekkis lõpuks põletik ja ta tuli tühjaks lõigata.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Tiibeti mastiffil olid selle aasta alguses pojad täiesti planeeritud. 8 pojast on veel kaks müümata. Eelmisel koeral juhtus paar korda apsakas. Siis läks enamik poegi merekooli ja kaks või kolm sai antud ära.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kummalgi koeral on oma kuut, kuigi nad neid aeg-ajalt vahetavad. Toas kindlaid kohti ei ole, köögis magatakse tavaliselt laua all või seinte ääres rohkem jalust ära. Üldiselt on keelatud koertel minna elutuppa, kuigi eks vahel saab ka tehtud erandeid. Voodisse kindlasti mitte. Viirpapagoid elavad lapse toas ja aeg ajalt lastakse neil seal ka vabalt lennata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Suvel maal elades on koerad seal kaasas. Muidu jäävad ärasõitude puhul nii koerad, kui kalad ja papagoid koju ämma ja naisevenna hoole alla. Autoga sõitudel on koerad autos lahtiselt. Loomahotelli teenust kasutanud ei ole. Pidudele koeri kah kaasa võtnud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi teame, aga meil ei ole kombeks sünnipäevi tähistada.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie koerad ei vaja riideid ja seetõttu pole olnud ka vajadust neid osta.
Mänguasja eriti spetsiaalselt ostnud ei ole, kui kuskilt on saadud, siis on antud, aga ega nad eriti hooli. Viirpapagoidele on küll ostetud spetsiaalseid mänguasju. Koertele on ostetud spetsiaalsed kammid kasuka hoolduseks ja ka küünetangid.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei usu, et oleks võimalik üle hoolitseda. Kui hoolitsemine ei lähe just nõmeduseks ja sellega ei kaasne ebamugavus hoolealusele. Aga kui hoolitsemine piirdub siiski mõislikkuse piires hoolealuse vajaduste rahuldamisega ja talle tähelepanu osutamisega, siis on kõik korras. Eks me kõik taha, et meile osutatakse tähelepanu ja koerad veel eriti.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ega suurt ei erine, ma arvan. Võibolla lihtsalt praegu on valmistoidu valik suurem ja ka muid hooldus- ja ilu- ning tarbeasju on lihtsalt saadaval suuremas valikus.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eelmise koera surma korral korraldati matmine oma hoovi. Esimene koer on maetud vanemate maja taha metsa. Surnud kalad on läinud ilma erilise tähelepanuta tulematusele ahju.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koertele on ikka püütud õpetada kodureegleid. Osadest saavad isegi aru. Nagu tuppa siiski ei pissita. Aga õues, kui tuleb ikka tahtmine kaevata, siis ka auk kaevatakse. Samuti on väga raske välja juurida postiljoni peale haukumist.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Oli juttu juba eelmises punktis. Veel üks komme on sageli lahti unustatud väravast välja lipsata ja naabri koerte juures haukumas käia. Olen surunud turjast vastu maad. Olen proovinud siduda koera kinni pika nööri otsa ja siis jätta värava lahti, et kui läheb väravast välja, saaks ta nii öelda tabada teo pealt ja siis nahutada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koerte kool on ikka vajalik. Mingi kuulekus peab koeral olema. Meil käib tütar ühe või teise koeraga koerte ringis noortemajas. Aga mingeid erilisi trikke ei ole õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, olen koertega rääkinud ja arvan, et eks nad hääletoonist saa midagi aru. Sõnadest nüüd vast mitte. Lapsed on rääkinud ka papagoidega.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Ehk vast siiski rohkem arenenud loomad nagu koerad ja kassid. Vaevalt, et kalad seda suudaks kuidagi kuritarvitada. Aga eks koerad saa kindlasti aru ja proovivad pidevalt piire, kuhu maani neil lastakse minna.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Otseselt ei ole kohustused siiski paika pandud. Oleme ju proovinud, et laste kohustus oleks koeri kammida, eriti vanimal tütrel. Aga sellest ei tule tavaliselt midagi välja. Kas riid või on koer piisavalt kaua kammimata, et teed ise asja ära. Sama on ka papagoidega. Eks lapsed tegele siiski siis, kui nad tahavad ja see neile huvi pakub. Kui asi muutub kole rutiinseks ja kohustuslikuks ja ei ole väga põnev, siis üritatakse kohustustest kõrvale hiilida. Aga arvan, et lapsed vajavad loomi ja nendega koos kasvamist. Muudab nad rohkem teistega arvestatavateks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole eriti rohkem hakanud. Suhtleme põhiliselt ainult kenneli omanikuga, kust koer osteti.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei usu. Aga kõik sõltub muust taustast. Kui mingi looma pidamiseks tingimused ikka täiesti puuduvad, siis ei hakkaks vägisi sellist looma võtma. Ise ma ei võtaks küll rotte ja hiiri, samuti ei paku ka linnud praegu huvi. Mitte et nad ei meeldiks, aga ma ise ei viitsiks nende järgi koristada. Arvan, et ka paljude teiste loomade puhul võtaks lemmikuks, kui keegi teine teostaks puhttehnilist hoolitsust nagu puuride puhastus, toitmine jne.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Naise vend leidis üks kord aiast vigastatud tiivaga varese. Pidas seda natuke aega, aga kuna kodus on seda siiski raske teha, siis anti ära kuhugi varjupaika.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui loomale on tagatud kõik vajalikud tingimused, siis miks mitte ja inimene tunneb ka ise looma vastu huvi, mitte et loom on võetud ainult tuttavate ees eputamiseks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Arvan, et eks lemmikloomadeks võivad vast olla kõik loomad. Kindlasti on vist raske lemmikloomana pidada sinivaala või mõnda looma, kellel on erilised nõudmised keskkonna suhtes. Aga arvan, et koduloomi saab küll pidada lemmikloomadena, eriti kui vaadata praegusaja tendentse pidada siga kodus.
Kuigi arvan, et kui koduloom tõsta lemmiklooma staatusesse, siis kaotab ta kodulooma mõiste. On ju raske pidada siga lemmikloomana ja siis viie aasta pärast ta äkki jõuluks ära süüa. Ehk kõik söödavad loomad, kui nad on muutunud
lemmikloomaks, siis suhtutakse neisse natuke teisiti ja raske on neid üks kell ära süüa. Lambalt villa võtmine selle alla näiteks jälle ei käiks. Lemmikloom muutub siiski lähedasemaks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Üks põhjus on kindlasti seltsiks. Arvan, et suurim põhjus. Teiseks ei teagi õieti. Kui oled harjunud koertega elama, siis nagu ei oskagi teisiti, tekib nagu vajadus. Kolmandaks, ehk loodetavasti küll mitte suur osa, on eputamiseks.
Ühel 1984.a. Harju rajoonis, Haabneemel Ranna Tee 6-77 toimusväike pere konsiilium, kus otsustati võtta veel perekonda üks neljajalgne pereliige. Selleks oli saksa lambakoerakutsikas. Ma pole isiklikult ühtki looma pidanud, kuid minu lapselaps Villu,
kes on praegu 30-aastane ja elab Norras ning kelle ema (minu tütar) töötas Kiirovi nim. kalurikolhoosis, oli siis 7-aastane. Tal oli merisiga ja mitu hamstrit. Koer kelle nimeks pandi Gärri oli puhaste tõupaberitega. Kõige suuremat soovi avaldas muidugi Villu ja ega teistegi puhul vastuseisu polnud märgata. Looma saime osta tõukoerte klubi kaudu ja hind oli 100 rubla, mis tolle aja kohta oli küllalt suur raha. Kuna neljajalgsete väge juhatas Villu, siis ka nimede panek oli temale usaldatud. Hamstritele ja meriseale ta neid vajalikuks ei pidanud, sest nagunii nad neid selgeks ei õpi. Koer aga on teine asi. Ta võib hea õpetamise korral omandada terve käskude ja keeldude sõnavara. Oma lemmikloomade kohta leiab piisavalt infot nii raamatute näol jpm. Loomanäitustel olen pealtvaatajana käinud. Näitustesse suhtun positiivselt. Just sealt võib saada vajalikku infot. Ja on hea lemmikloomade koolituse taseme kontroll. Tütre peres hoolitses koera eest see, kes parajasti kodus oli, hommikul käidi jalutamas, toideti ja mindi, kes tööle, kes kooli. Kuna pere elas viiendal korrusel, siis ka Gärri viibis samas ruumis kõigiga ning
magas oma isiklikul vaibal. Nüüd kui kõik lahkusid kodust, kes kuhu, pandi koer vähemalt kaheksaks tunniks tuppa luku taha, muidugi sel juhul kui mina s.t. vanaisa (pensionär) polnud kodus. Kuna tihti viibisin Kohtla-Järvel.
Õhtul, kui pere tuli koju, ja kes enne saabus, see läks pärast õhtusööki koeraga jalutama ning pärast sauna, mis asus maja alumisel korrusel. Saunas käidi vastavalt vajadusele: kui olid vihmased ilmad ja porine. Loomadega tegelemine võttis suurema osa vabast ajast, kuna hoolealuseid oli veel peale koera mitu hamstrit ja merisiga. Koera jaoks käidi iga päev värsket kala ja konte ostmas. Hamstritele toodi igasuguseid seemneid. Loomaarsti poole pöördusime koera jalgade pärast. Koer oli 6 kuud vana, kui meile tundus, et tal on tagajalad kuidagi nõrgad. Arst aga rahustas meid maha, et see on tõuloomade puhul üldine viga. Klubid peavad tihedamalt tõuloomade verd värskendama, et ei tekiks lähiveresugulust, umbes nii ta ütles. Koeraga peab igal aastal käima ka vaktsineerimas. Loom elas korteris, kus oli kaks tuba ja köök ning vannituba. Loomale oli pandud ühte nurka väike vaip, kus ta magas, aga muidu käis vabalt ringi. Lapselaps lubas oma lemmikul ka voodisse minna, kui ema ei näinud.
2
1985.a. kevadel, kui kool sai läbi, tulid Villu Gärriga vanaisale ja vanaemale bussiga külla. Peale koera tõi ka jalgratta kaasa.
Koerale oli ilusti suukorv pähe tõmmatud. Tulid Tallinnast Kohtla-Järvele. Nüüd tuli mul kiiresti hakata koerale kuuti ehitama. Siin tuli ta s.o. Gärri Ketti panna, mis aga Gärrile sugugi ei meeldinud, kuna ta polnud veel ketisolekut kogenud. Kes see tahab vabadust nii kergelt loovutada. Ühel ööl ta tõmbaski keti katki, kuid hea veel, et ta minema ei jooksnud. Siin said Villu ja Gärri korralikult puhata. Ega lemmikloomal ka pole suures linnas hea elada. Meil lemmikloomade sünnipäevi ei peetud, sest kui neid pole üks ja kui neid kogu aeg sünnib juurde, kes neid jõuab meeles pidada. Kuid oma peremehe sünnipäeval said nad kõik maiustada. Oma lemmikuid pole me ka riidesse pannud. Arvan, et selleks sobivad rohkem pisikesed taskukoerad ja kui veel omanik on naissoost, kes armastab nukkudega mängida. Suurekasvulisele koerale on mõttekas
riideid osta või õmmelda siis, kui ta on õues ketis talvise pakase käes. Riided millegipärast meie neljajalgsed sõpra ei kaunista, vaid teevad ta kohmakaks, karikatuurseks.
Kes on endale lemmiklooma muretsenud, peab talle ka vastavad tingimused looma. Loomad vajavad hoolitsust s.t. nendega tegelemist. Tänapäevane lemmikloomade eest hoolitsemine ei erine millegi poolest nõukogudeaegsest. Kui, siis ainult selle poolest, et nüüd on ka loomad rohkem kaitstud, nagu inimesedki. Nõukogude ajal koheldi inimesi nagu loomi, loomadest rääkimata.
Koerale sai juba kutsikast peale õpetatud puhtust säilitama, muidugi toalilled tuli tõsta kõrgemale postamentidele, sest loom on ikkagi loom, ettearvamatu. Koer ei tohtinud ka laualt toitu võtta. Kui puhtad riided seljas olid, ei tohtinud koer üles hüpata esikäppadega riietele, kui panin riided selga, milles käisime jalutamas, siis oli tal kõik lubatud ja koer lasi oma emotsioonidel vabalt voolata. Selle selgeksõppimine polnud sugugi kerge. Sellepärast soovitangi kõigil võtta lemmikloomaks väike kutsikas.
3
Nüüd aga üks valus õppetund koerapidajatele. Kui Gärri oli kolm kuud vana, polsterdati korteris välisuks, mis viis köögist esikusse - eesmajas kõik polsterdasid, sest oli moodne. Naabrid kiitsid.
Kui ühel ilusal päeval tütar töölt koju jõudis, avanes trööstitu pilt: uksepolstrist oli natukene rohkem kui pool alles, ülejäänud osa vedeles esiku põrandad mööda laiali. See oli meie endi süü, mitte koera oma. Nüüd oli põhjust teist korda perekonsiiliumil pead kokku panna ja oma tehtud vigu tunnistada. Olime ka kuulnud, et koera ei tohi lüüa, sest ta mälu on väga hea ja ta peab seda eluaeg meeles.
Kui ükskord avaneb võimalus, maksab kätte.
Pere otsustas: see oli meie oma viga. Koer on loom, temal pole esteetikast õrna aimugi. Kui kõik kodust lahkusid, oli vaja toauks lihtsalt lukku keerata. Koerale vist ei meeldinud polstririide lõhn, mis oli võõras, arvas, et ehk on tegemist mõne konkurendi lõhnaga, kes on käinud siin territooriumi märgistamas!
Villu käis ka koerte staadionil trenni tegemas ning Gärri oli hea kuulekas õpilane.
Lemmikloomaga suhtlemiseks peab talle mõned mõisted selgeks tegema, mis nõuab suurt kannatust. Loom saab hääletoonist hästi aru, teeb kurja ja leebe tooni vahet. Kui tahta hästi dresseeritud koera, peab minema tsirkusse.
Lapsed muidugi vajavad loomi rohkem kui täiskasvanud, sest nad õpivad armastama loodust ja tekib vähem julmust ja südame kalkust. Inimene peab maast-madalast endale teavitama, et meie, inimesed, oleme samuti loomad, erineme neist vaid selle poolest, et loodus on meile kinkinud mõistuse.
Paljud inimesed toidavad talvel akna taga olevaid linnukesi: rasvatihaseid, varblasi, rähne jpt, aidates neil külma talve üle elada, inimeste sõbralik abi on alati teretulnud.
Põhimõtteliselt pole ma eksootiliste loomade nagu minisiga, madu, iguaan ja piraajad pidamise vastu, sest paljudel on need olemas, kuid kahjuks endale neid lemmikloomaks ma küll esialgu ei tahaks, vist on ka mind looduse suhtes valesti kasvatatud, et näiteks mao suhtes eriti pole häid tundeid.
Minu arvates lemmikloomaks sobivad ikkagi vähem eluohtlikud loomad. Lemmiklooma raamidesse ei taha hästi mahtuda suured kiskjad ja mürgised loomad, need jäägu parem loomaaedadesse.
Ka koduloom võib olla lemmikloom: 1955.a. kevadel võtsime turult põrsa, et kasvatame sügiseni ja siis pole talvel vaja turult liha tuua. Kuuri tehti talle pesa ja põrsake hakkas kasvama, oli selline armas väike notsu, armastas murul joosta ja rohtu näksida. Kui tuli kätte sügis, ei tahtnud meist keegi seda notsu liha süüa, ei läinud lihtsalt kõrist alla. See oli meie esimene ja viimane seapidamine. Villule lõppes lemmikloomapidamine küllalt kurvalt, sest ta emal tekkis allergia loomakarvade vastu ja nad pidid oma lemmikutest loobuma. Praegu elab pere Norras, Villu käib vahel Gärril külas, kui tulevad Eestisse. Kindlasti on kõik koduloomad lemmikloomad.
Näiteks hobune oli iga taluperemehe lemmikloom nr. 1 ja talupere¬naisel terve laudatäis igasuguseid loojuseid ja linde, keda ta südamest armastas. Kui tuli talus kätte hetk, mil mõne looma saa¬tuse tund oli tulnud, siis kui vähegi võimalik kutsuti naabrimees, kes tegi selle raske töö ära. Pole parata, elu on kord selline.
1944. a. suvel oli rinne jõudnud Väike-Emajõe äärde. Minu kodu, Kaubi talu, asus Õhne jõe kaldal. Saksa sõjaväe osa oli meie elumajast rekvireerinud 2 tuba ning meile oli jäetud köök ja 1 väiksem tuba. Igal hommikul peale päikesetõusu algas tugev kahurimürin ning õhulahingud. Oli ärev aeg. Ühel päikesepaistelisel hommikul, kui olin karjaga koju tulnud, kuulsin hirmuäratavat möirgamist ning sellele järgnevat mürskude lõhkemist. Mürsud lõhkesid meie maja taga Kaeranurmes. Üks mürsk oli lõhkenud koplis sakslaste hobuste ligidal. Need jooksid hullunult ringi. Ema ütles, et nüüd peame kodust lahkuma, rindest kaugemale. Rakendasime Mauri vankri ette. Mauri oli raskeveo hobune, raudjas ruun – väga rahulik ja mõistev. Upitasime vankrile riideesemeid ja toidukraami, mis arvasime tarvis minevat. Ema soovitas mul ees minema hakata, et tema tuleb teise koormaga varsti järele. Jõudsin umbes 1 km kodust Paatsi talu heinamaa-äärsele teele, kui kuulsin jälle ränka undamist. Jooksin teisele poole vankrit ja viskusin pikali. Käis kõrvulukustav kärgatus – ja nagu veevulin ning ninna tungis kõrbelõhn. Tõustes nägin purustatud vankrit ja aiste vahel pikali haavatud Maurit. Mauri oli mitmest kohast purustatud. Soolikad laiali ja veri voolamas. Ta tõstis pead ja vaatas mulle paluvate silmadega otsa – aita! See pilk on saatnud mind kogu elu. Mürsud lõhkesid heinamaal. Mina jooksin metsa poole, kus arvasin kartulikoopas varju leidvat. Redutasin seal, kuni laskmine lõppes. Pea oli uimane ja kõrvus undas. Jooksin rindest kaugemale. Ööbisin maantee silla all. Hommikuks jõudsin Holdre Eerale. Siia oli meil emaga kokku lepitud jõuda. Kohtusin hommikul varavalges emaga Eeral Ojaniidu talu õuel. Ema langes põlvili ja nuttis suure häälega. Kumbki ei saanud sõna suust. Ta oli arvanud, et ma olin surma saanud, kui oli näinud purustatud vankrit ja Mauri laipa. Mürsk oli lõhkenud just vankri kõrval.
Mauri paluv pilk on minul tänaseni meeles. Kui näen telekas või looduses hobust – torkab südames. Kasutan siin juhust rääkida lemmikloomas. Mauri oli taibukas, rahulik hobune. Ta oli minu lemmikloom. Arvatavasti ta kujundas ka minu elukutset. 1948. aastast kuni käesoleva ajani olen tegelenud meditsiiniga. Inimeste ravimine, loomade ja lindude eest hoolitsemine kasvatab lugupidamist kõige elava ja eluta vastu. Igal indiviidil on oma ülesanne siin meie planeedil.
Tahan veelkord mainida, et tollel saatuslikul päeval olin mina samal pool vankrit, kuhu mürsk tuli. Mind, kui mingil sunnil, kästi teisele poole vankrit minna. Kes mind hoidis? Mina tean seda. Tänu Jumalale!
I osa, kokkuvõte eluaastatest 2002-2005 ERM-le 2005. a.
Selles oli Topi lugu sündimisest kuni kolmeaastaseks kasvamiseni. Eelnev koer oli suur must Muta, kes jäi Avispea kodutalu teel auto alla ja sai silmapilkselt surma.
Siis saime kohe samal päeval Unikülast Mirja Vettikult kahekuuse Topi Muta asemele. See oli vanemale õele V-Maarjas Võidu tn 6 kui sünnipäevakingitus. Ta tahtis ikka väiksemat koera. Üldse talle meeldisid lapsest peale koerad.
3-aastasena on Topi juba täiskasvanud koer, rohkem õuekoera kui toakoera mõõtu. Kassist vähe suurem, pikem, kõrgem, paksu ja pika karvaga, umbes 9 kilo raske. Tal on juba päriskoera vigurid küljes. Õde Leida on ta päris hooldaja-söötja ketishoidja. Minu hooleks on ta harvemini. Peamised reisid teeme koos Milviga, kus käime autoga Avipeal vana talukoha aias puid-põõsaid hooldamas. Koer on meil pea alati kaasas. Nii on seal julgem üksipäini tegutseda kui on võimalikke pätipoisse meid hirmutamas. Talvel sinna koeraga ei sõida. Teed on lumised ja vahel talumajad ligipääsmatud. Seal aias pole ka talvel midagi teha. Vast ainult autole ahjupuude koorem pakiruumi laduda. Selle eest on seal peale kevadist lumesulamist tööd külluses. Leida püüab esialgu siin oma maja aias maad harida. Tuleb teda iga aastaga ikka rohkem ja rohkem aidata.
Siin V-Maarjas on koera hooldustöödeks: hommikune õuelastmine esikust, 3 korda päevas söötmine, jootmine, ketishoidmine, õhtul jällegi esikusse magama laskmine. Mõistagi peab aed ja väravad olema korralikult suletud, et ta kusagilt alevisse ära ei jookseks. Ja seda on ta igal võimalusel valmis tegema. Alevis on teiste koerte lõhnad ja siis ei loe oma kodu enam midagi.
Kui siis äkki avastame, et koera enam aias näha ei ole. Suur osa ajast on ta putka juures siiski ketis ja ta ei pääse õuest kuhugi. Õues aga lahtiselt toimetades leiab ta koha, kust välja pääseda. Ta kas hüppab üle 1,2 m kõrguse aiavärava või poeb lihtsalt aia taha. Väravatele seon tõkkepuud peale. Aiast väljapääsu kohta annab otsida. Siis avastan, et ta lihtsalt ronib võrgu najal üles, kuni pääseb üle. Selja toetab seejuures vastu puuseinu. Teen nii, et ta suurde kultuuraeda ei pääse. Eraldan eesõue võrgurõhtudega ja võrkväravatega. Siiski jääb veel võimalus äraminekuks. Kui külalised jätavad sisse tulles enda järel jalgvärava lahti.
Kes koera kadumist märkab, kohe hüüab, et „koer on kadunud“. Kohe hakkame Milviga teda otsima. Võtan jalgratta ja sõidan naabrid läbi. Tavaliselt läheb ta esmajoones naabrikoeri vaatama. Need panevad haukuma ja nende juurest saangi Topi kätte. Ühel korral ei annud ta end kätte, pani jooksu ja peaaegu oleks suurel maanteel auto alla jäänud. Aga kõik on alati õnnelikult lõppenud.
Nii ongi tihti koer kahekordselt kinni – aias ja vana putka juures ketis ka. Kui siis õues ise oleme, pole vaja alati ketti panna. Aitab võrkaiast ka. Suures aias toimetades tahab Topi meie juures olla. Siis on ta muruplatsil raudvaiaga maa sees ketis. Siis on ta rahulik, ega haugu niisama möödakäijate peale. Eriti tahab ta Milvi juures olla, kui on käsil töö ühe koha peal, nagu peenarde rohimine. Sama lugu on ka Avispea mahajäetud kodus (kutsume seda kodu Isamaaks – laste pandud nimega). Siin on Topi meie silme all, ikka ketis kusagil lagedal kohal.
2. Õe Leida surm.
Leida on tihti haiglasem ja liigub õues vähem. On küll 2007. aasta suvi, aga ta hakkab juba jõudma 90-nda aasta ligidale (s. 1918). Vanem õde Linda on juba manalas.
Topil pean ma rohkem silma peal hoidma. Vaatama, et ta oleks kinni ja söödetud. Palju see Topi sellest haigusest tead? Leida on ikka teda rohkem söötnud ja õhtuks esikusse toonud. Paar korda on toomise ajal Topi kedagi võõrast aia taga näinud ja siis robinal sellele haukudes värava taha jooksnud. Leida pole osanud end hoida ja koer on ta maha pikali tõmmanud.
Toas on Topi ehk märganud, et Leida ei taha enam temaga tegeleda. Ajab koera oma voodi eest minema kui Topi oma esimesed käpad ta voodile paneb ja nägu püüab limpsida. Eks ta ootaks rohkem enesega tegelemist nagu varem.
Paar korda on Leida olnud Rakvere haiglas ja ta voodi on hoopis tühi olnud. Aga Topi käib seda vooditki küsivalt uurimas. Leida koer on ta algusest peale rohkem kui minu koer olnud. Vähemalt siin õues aias joostes ja haukudes. Leida on teda rohkem söötnud ja jootnud. Vaadanud, et koer talvel õues ei külmetaks. Ja nüüd äkki näeb ta Leidat harvem.
Siis ma ei saa Leidaga muidu hakkama. kui saan ta mõneks ajaks Tapa haiglasse panna. Käin teda seal vaatamas. Aga paranemiseks on vähe lootust. Viimasel korral, detsembris 2007. tahaks ta koju. Aga ma ei saa seda teha. 9.XII ta sureb. Sanitar läheb veel teda õhtul vaatama peale sööki. Leida on juba läinud. Järgnevad päevad kuluvad toimetustest ja matustes. Topiga juhtub Leida surma õhtul imelik asi. Ta hakkab üksi toas olles minu juuresolekul ulguma. Ta ei ole varem millega peale ulgunud. Aga nüüd nagu põhjuseta ulub. Nii vähemalt oma veerand tundi. Püüan teda rahustada, aga asjata. Lõpuks jääb ise vait. Teisel päeval saan teada, et umbes sel ajal Leida suri. Äraseletamatu on olnud koera vaimses tundmises.
3. Saaremaa reis.
Leidat ei ole. Topi aga ei unusta ta tuba ja voodit käia tuppa tulles nuusutamas. Peame kahekesi enamiku talvest mööda saatma. Sõidame koos autoga isamaale. Vaatame majapidamist üle. Ma toon alati autos ja auto katusel küttepuid, mida siin pliidi ja ahju jaoks peeneks saen ja lõhun.
Topiga käin aia taga Võidu tänaval jalutamas. Ikka keti või nööri otsas. Kuni ühel päeval tänava otsa majaperemees kisa tõstab. Vaadaku ma, koer teeb oma junne tee äärde lumevalli. Miks ma ära ei korista. Noh, mis teha, tuleb hakata kultuurselt elama. Meie koera junnid pole kassi omadest suurt suuremad. Aga suured koerad on peamised reostajad.
Aga siiski võtan alati suure supipoti kaenlasse kui jalutama läheme. Meie järel jääb tee nüüd puhtaks. Topil pole sest suurt külma ega sooja. Nii palju ehk, et alati alevis käies peab tema kaka jaoks kott kilest kaasas olema, kuhu korjan kaka üles. Aga kakada talle meeldib, et tema märgid jääks tee tähistamiseks paigale.
Aga muudki tuleb arvestada. Pean ise koera söötma ja jootma, jalutama ja ketitama. Mul on trepikoja ehitus pooleli ja koerast on suur abi, et keegi võõras minu õuetööriistu ei tule ära viima. Majasse pannakse veevärk. Õuekraavi tuleb puhta vee ja kanalisatsioonitoru. Lühikest aega on õu üles kaevatud. Koer peab sel ajal ketis olema.
Milvi on kevadel ja sügisel rohkem mul aiatööl abis. Nii kulub paar aastat.
Ja siis osutub vajalikuks, et pean Saaremaale aiatöö asju korrastama. Koera pole kuhugi üksi jätta. Meile tõi Milvi nüüd ka musta-valgekirju kassi ka. Tuleb nad kõik autodega sõites kaasa võtta.
Teene auto pagasiruumi suletavad kastid, kus nad sõidu ajal saaksid olla ilma meid segamata. Aga tegelikult rabelevad nad kastidest-korvidest välja ja on meil jalus. Milvi peab nendega pidevalt tegelema. Neil on söök-jook kaasas. Kusagil metsa vahel peab auto kinni, et neid pissitada. Mõlemad rabelevad oma nööridest lahti ja ongi lahtiselt metsateel. Näitavad vaid sabaosa. Kas saame veel nad kätte? Alguses kohutab ära. Ei kuula nad meie kutsumist. Aga siis saan jala koera ketile peale, sellega on ta meil käes. Nüüd on veel kass, kiisutame ja tal oli ka oma rakenduse nöör taga lohisemas. Õnneks saame ka tema kinni. Ruttu autosse ja enam nendega metsa ei lähe.
Virtsu sadamas ootame praami. Milvi käib Topiga laternaposte üle märkimas! Praami peal oleme nendega koos autos. Kuivastust Kuressaare poole läheb hästi, kõik on ära rahunenud. Topi tahab Milvi süles olla ja kass magab istme taga pagasiruumis.
Linnas pole nendega midagi teha. Sõidame aiamaale, kus ka ööbime. Seal veedame mõne päeva. Koer saab haukuda ja kass liigub kus tahab. Aga ta ei kao inimeste juurest.
Milvil käib külaliseks Kaubi Aino. Temaga on Topi ootamatult sõber. Arusaamatu, miks? Aga teiste peale haugub, Aino peale mitte. Kas on Ainol ta oma koera hais küljes või mis?
Käime vahel linnakorteri peal ja poodides. Kassi ja koera paneme tuppa niikauaks kinni. Ühel päeval on rohkem tuult ja kisub akna lahti, selle klaas läheb katki.
Avastame ohtliku olukorra kui linnast tagasi tuleme. Aknal on klaas täiesti ära. Koer ja kass istuvad aknalaual toas – ootavad meid. Et nad oleksid nii targad ja ei hüppaks välja. Teiselt korruselt kukkudes murraksid oma luud-kondid ära. Kamandame ja meelitame, et nad ei hüppaks. Koerale oleks see vast surmahoop, kass pääseks kergemalt. Õnneks nad ei hüppa ja rõõmustavad, kui me teiselt poolt välisukse lahti teeme.
Aknaga juhtus aga veel pahem lugu minu endaga. Klaasimeister pani uue klaasi. Ära tulles rebis tuul akna mu käest ja sain kukkudes kõvasti haiget. Õnneks ei lõiganud klaasikillud mu kätt katki.
Aias toimetasime umbes nädala. Kass ja koer hakkasid juba ära harjuma. Linna me neid ei viinud. Aiamaal oli meil julgem ka. Keegi ei saanud tulla meie äraolekul maasikad-tomateid varastama, koera haukumist vargad pelgasid.
Ja siis ühel päeval jälle kass ja koer oma kohale autos. Milvi minu kõrvalistmele ja mina juhtima. Pikk sõit – 320 km – terve päeva Kuressaarest Väike-Maarjasse. Seekord ei juhtunud midagi iseäralikku pika tee peal. V-Maarjas olime jälle kui kodus kõik.
4. Kass (isakass e. Kõuts) ja koer Topi.
Nagu kass ja koer peavadki läbi saama. Kass on suur peremees. Igal pool, eriti toidumangumises. Ta peab enne saama. Kui koer väga lähedale satub, kohe kobab käpaga. Topi on viisakas ja tõmbub eemale. Kummalegi on oma väike kauss. Kass – teda hüütakse ka Kitiks – saab enne. Sööb oma kõhu täis ja kõnnib õue või teise tuppa diivanile magama. Topi kontrollib kassi kausi üle ja sööb ära kõik, mis kassil üle jäi. Nüüd tuleb ta lähemale kas Milvile või minule ja ootab oma osa.
Milvi teeb talle vorstist-lihast ja pudrust-saiast mingi toidu ja paneb talle ette. Topi sööb siis, sorteerides lihaolluse muust välja. Milvi segab talle siis uuesti liha, paneb uuesti ette. Nii seni, kuni kõik on otsas. Aga siis Topil alles õige mangumine algab. Ta hüppab Milvile sülle, ootab mida näpuvahelt antakse. Hoolikalt püüab kõik kätte saada, et hammas näppu ei läheks. Osa paremaid palasid annab Milvi talle kas noa või kahvli otsast või lusikast. Ise räägib, et meie koer on nii õpetatud, et sööb noa ja kahvliga. Toidu võtab väga ettevaatlikult. Siis sööb kõike, nagu tomatit, kurki, sibulakasvusid, salatit! Eriti hästi maitsevad talle magusad asjad, nagu kohupiim, jogurt, muidugi ka jäätis. Kui siis enam ei lähe, läheb ka Topi kas õue või diivanile magama. Aga kui kass on diivanil ees, siis ta sinna ei lähe. Otsib kassivaba koha.
Kass on suur hiirepüüdja. Tuleb meile näitama ja silitamist ootama, kui midagi on kätte saanud. No ükskord oli ka nii, et pani väikse hiire maha, et silita teda. Silitasimegi. Topi oli samal ajal lähedal, ja hakkas kassi saaki uurima. Uuris ja uuris kuni võttis suhu ja neelas alla. Rohi sai puhtaks ja hiirt enam ei olnud. Kass hakkas siis vaatama, et hiir ise ära süüa. Aga ka tema ei leidnud oma suutäit. Oli väga naljakas – igaühele ei tohi oma saaki ikka näidata. Hiljem hoidis ta oma hiired Topist eemale. Topi jälgis õues, millise värava taga mõni külakoer käis oma käimist märkimas. Tema pidi neist ikka üle käima. Kassil olid samad mured kevadeti ja sügiseti. Passis aknal. Kui võõrast kassi nägi, kohe oli kräunumas, et lastagu teda õue!
5. Veel Topi suursündmusi.
Kõik uue aasta vastuvõtmised toimuvad ka siin V-Maarjas suure raketi- ja paugutamise tulevärgi saatel. Muidugi ei pääse Topi ka selle üleelamisest. Aga ta ei poe nende eest kuhugi tuppa või kuurinurka. Ei, ta aina haugub, jookseb ümber maja ja vahib neid rakette. Kui me läheme tuppa, vahib ta aknast õue ja haugub veel. Ei mingit argust, vaid ületamatu meie kaitsetahtes. Et need raketid aga meile häda ei teeks.
Sama lugu on ühe värava alt teise jooksmisega. Et aga neist meie õue kedagi ei tuleks.
Ükskord Narva sugulased peatusid oma autoga tänaval. Tulid akna taha ja koputasid. Topi sai aru, et need pole õiged ja sõbralikud inimesed – meie jutu järele. Hakkas ka kurjalt haukuma. Lasime nad sisse, koer tahtis hammastega kallale minna. Aga oma elu jooksul ei hammustanud ta kedagi, haukus vaid kurjalt. Seda ka seekord. Nad lahkusid.
Aga Topile jäi see kole moment meelde. Lähen alati kurjaks ja ärevaks, kui keegi juhtus köögiaknale koputama. Topil olid ka omad sõbrad, keda ta teadis ja kelle peale kuri ei olnud. Üks Jüri käis ikka meil. Vahetas köögis riideid ja seadis oma pampe. Jalgratta jättis õue Topile valvata kui ise Tallinnasse sõitis. Topi nuuskis ka neis kottides, aga midagi talle ei antud.
Meie peres kujunes nii välja, et Milvi käis vahel Saaremaal oma asju ajamas. Kas Topi ka seda äraminekut märkas – ei tea. Aga seda küll, kui Milvi teda enam tuppa ei kutsunud ega teda näha ei olnud. Paar päeva passis õueväravat, et aga ikka tuleb. Aga aegamööda unustas ja hakkas jälle korralikumalt sööma. Mida ta oma peas mõtles, jäi teadmatuks.
Siis paar nädala pärast oli Milvi tagasi. Lasin tal üksinda minna aiavärava taha, peatuda ja mitte sõnagi lausuda. Topil jäi jooksmine ja haukumine pooleli. Ei näinud kohe, kes see „võõras“ on. See kestis vaevalt 5 sekundit, kui saba hakkas Topil käima. Siis aga juba ka väravat nuuskima. Tundis ära. Kui Milvi oli juba oma kompsudega õues, ei tahtnud ümber ta jalgade keerutamine lõppeda. Silita-silita-patsuta! Kui siis veel kompsusid lahti tehti, tuli sealt ka lihamaiust. Küll tal oli terve õhtupooliku hea meel.
Keegi tõi Topile väikese kanamunasuuruse ping-pongi omadustega palli. Maha kukkudes see põrkas kõrgele õhku ja edasi veel mitu korda kuni maha jäi. See ostus Topile tõeliseks mänguasjaks. Seda mängisime temaga koos kahekesi. Viskasin palli kuhugi ja Topi otsis selle üles ja tõi mulle kätte. Lausa kümneid minuteid kulus, enne kui ta ära tüdis. Vahel viskas ta ise seda palli üles ja püüdis kusagilt kinni. Loopisin isegi teise tuppa palli. Ka sealt tõi ta mulle tagasi. Halvem lugu oli siis kui pall veeres diivani alla. Siis pidin tooma ahjuora ja palli välja koukima. Topi oli kõrval ja vaatas ka, et kas ma saan selle veel kätte. Muidugi sain, ta pani palliga kohe jooksu. See oli siis, kui meil ei olnud veel vaipa põrandal. Vaibaga pall ei põrganud ja seda mängu me mängida ei saanud. Meil oli ka üks tavaline väike kummipall, aga see ei olnud hea. Oli liiga suur Topile suhuvõtmiseks. Mis teha, igat asja ei lubata ka närida ega laiali vedada. Suur nõrkus on Topil taskurätikute ja laualappide vastu. Kui kätte saab, peeneks närib.
Aga tule tegemiseks teeme puupilpaid ja laaste. Meil on puupliit ja ahi. Kui neid väikse kirvega peenemaks lõhume, on ka Topi abis. Ta valib endale midagi välja, läheb sellega eemale ja närib. Kes seda koera mõtet teab? Ehk tahab aidata tuld teha.
Ahjuuks on madalamal ja sealt paistab tuli vilkuvat, kui ahi köeb. Ta ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Kui aga talvel õuest külma käest tuleb, on esimene asi soojendada end ahju paistel. Midagi on ta mõistuse koodis aastatuhandete arengust alles.
Kartuli ja õuna koorimisel on Topi juures. Et antagu talle ka mõni lõik. Sööb selle samas raginal ära. Õunad meeldivad talle rohkem.
See on hea, et ta mingisuguseid susse ega saapaid ei näri. Aga vahel kontrollis küll, mis köögi lauale on jäetud. Kord läksime tülli sellest, kui ta kanakintsu tahtis õue viia. Lausa hambad lõi mulle kinganinasse. Väiksena magas ta oma perega vist papist kastis. Ja nüüdki püüab ta kasti vahel magama minna. Kojas on tal puukast riidealusega. See on ta kodu. Kui ta hommikuti tahab kauem magada, vahib ta meie tegevust tükk aega üle kasti ääre, enne kui õue tuleb.
6. Minu haigus.
Sain Seli Sanatooriumi tuusiku. Tuusik küll, aga kuhu ma selleks ajaks Topi jätan. Õnneks olid pehmed sulailmad ja Topi ei pidanud kogu aeg toas istuma. Naabri Anne ja Rein olid nõus Topile süüa andma ning teda ööseks tuppa laskma. Koer jäi nendega rahule. Oli nendega sõber. Käis ise nende õues, kui lahti pääses. Või kuulas nende juttu, kui nad meie õueväravast mööda käisid. Aga puudust tundis ta minust küll. Aga parata polnud midagi. Ei leidnud mind ja pidi teistega leppima.
2012 a. lõpus sain puugi käest hammustada. Ilma mingi ravita läks haiguseks. Kadus südame rütm ja 2013. a. jaanuaris ka eluga hakkamasaamine. Olin nädala Rakvere EMO haiglas. Hakkas parem. Milvi tuli selleks ajaks majapidamist juhtima. Vaja ahju ja pliidi alla tuli teha ja koer sööta.
Sain vähe paremaks ja lasti koju. Kuid aprillis haigestusin veel hullemini. Haiglas asi hoopis halvenes. Kui mind välja kirjutati, öeldi Milvile, et paar päeva elab veel. Toodi mind III korruselt alla ratastoolis. Eks mu mõistus oli küll selge, aga ma olevat siniseks muutunud. Rohutabel anti kaasa, mida pean võtma. Aga seal ei olnud midagi erilist tervendavat.
Tänu Milvi hoolitsusele tervis hakkas muutuma paremuse poole. Olin oma toas voodihaige. Oma osa oli ka Topil. Millest ta küll aru sai, et ta peab minu lähedal olema? Kas oli surnulõhn juba küljes? Ta käis ühtelugu mu voodi ees ja mind nuusutamas ja pai ootamas. Öösiti magas ta minu voodijalutsis. Läbi teki mõjus ka ta soojus mu külmadele jalgadele hästi. Ta oli minu juures ilma erilise käskimiseta.
Kulus mitu päeva. Haigus ei läinud hullemaks. Hoopis paremaks. Söögiisu tuli tagasi. Suur sündmus oli see, kui ma esimest korda läksin kööki laua taha sööma. Topi oli jätkuvalt minu toas. Varsti viidi minu laud voodi eest ära. Siis ütlesin Topile, et ära rohkem voodisse tule. Maga voodi ees põrandatekil. Seda ta ka tegi. Hakkasin ka päeva ajal teises toas rohkem olema. Peagi sain taas jalad alla. Pidin hoolas olema, et juurde ei külmetaks. Topi õppis minu toolil magama, kui toas oli. Siis ka suve poole minu kirjutuslaua all.
7. Edasisi sündmusi.
Suve 2013. a. jooksul tervis paranes veelgi. Kannatasin ainult rohkem jõuetuse ja väsimuse all. Milvi aitas aiatööd ja kütte muretsemise tööd teha. Käisin arstlikus kontrollis ja sain puude tõendi.
Autojuhiluba kehtis edasi ja see ei valmistanud mulle raskusi. Olid ju mul sõidud siin V-Maarja ümbruses. Põhiliselt Avispea maakodu vahet sõites.
Suursündmuseks oli tütretütrel Elenil pisipoja Marteni sündimine. Tal oli raskusi üksinda pisipoja kasvatamisel, kuna eelmine laps Laura oli alles 1 ½ aastane. Õiget kodu ega abilist ei olnud. Elasid Kuressaares.
2015. a. tuli Elen oma lastega lühikeseks ajaks meile V-Maarjasse. Milvi sai teda aidata. Oma ema Epp ei teinud aitamisest väljagi. Marten juba käis.
Nüüd jõuan Topi juurde jälle tagasi.
Topile meeldisid väiksest peale väikesed lapsed. Ta ei olnud nende vastu sugugi kuri. Kui asi kippus kiusamiseks minema, siis Topi läks lihtsalt eest ära. Kassil oli parem, tema põgenes kohe kapi otsa.
Siis ühel õhtul kuulis Topi jälle tüminat vastu aknaklaasi. Hakkas ägedalt haukuma. Siia oli jõudnud Eleni abiellumata mees Meelis Joamets. Oleks nagu tulnud lapsi vaatama (kelle eest Elen üldse põgenemas oli). Aga sisuliselt tahtis Laurat oma juurde viia. Nagu kasvatamiseks, aga tegelikult Laura toetusraha saamiseks, et viina osta. Siia valla lastekaitsesse oli ta oma „vagad“ soovid teatanud. Keegi tuli vallast ka siia. Ja kohe nii, et võtab Eleni ahastuseks kohe Laura ära. Ma astusin vahele, et see on minu maja ja ma ei luba Laurat sulle. Siis ta otsesest viimisest küll sel korral loobus.
Kogu see suur riid toimus Topi ägeda haukumise saatel. Ta nagu sai aru, kus peab meid kaitsma. Mõni päev hiljem Meelis sundis Elenit Laurale järele sõitma ja sai Laura endale. Nüüd jäi Marten päriselt meile. Elen ei olnud võimeline Martenit Meelise vastu kaitsma. Marten muutuski meie pere liikmeks. Eelmisel kuul sai ta juba 5-aastaseks. Topil võis osalt väga hea meel olla – üks temasugune laps meil juures!
8. Topi haigus ja surm
Talv 2014/2015 on meile nii väljas kui toas külm. Kütame ahju ja pliidi all on 3 korda päevas tuli, aga ikka on külm. Eriti põrandal. Kui õhtul on kummuti kõrgusel 18ºC sooja, siis hommikuks 15ºC ja põrandal koguni veel 5ºC jahedam. Sellepärast siis lasemegi ööseks Topi ja kassi tuppa. Ja sellepärast tahab Topi diivanil magada, kus on soojem kui põrandal. Õhtul ta peab enne tuppajäämist õues pissil ära käima. Seda on ta harjunud imekähku tegema. Nagu aru saades, mis temalt oodatakse.
Peagi muutuvad ilmad soojemaks ja valgemaks. Juba ulatub päike paistma kuudi katusele. Topi käib seal päikese käes istumas. Panen talle riide ka alla. Talvel haugub ta vähem. Aga juba kevade saabudes valvab ta hoolega värava taga liikujaid. Väiksed poisijõnglased on ulakad ja loobivad Topit väikeste kivikestega. Käin neid vahel keelamas.
Juba algab suur ja soe suvi. Topi magab jälle esikus. Milvi niidab ta pika karva kääridega maha. Siis aga avastab, et Topil on üks esihammas välja kukkunud. Arvutan, et olen Topiga peaaegu ühevanune. Minul käib aasta-aastalt vananemine. Topil aga vastab üks minu aasta seitsmele aastale. Olen oma aastates tõsisemalt haige olnud. Topi tervis on alati hea, kuigi alati ta väga isuga ei söö.
Nüüd kevadel magas ta Milvi jalgadel voodis, sest külma põranda tõttu kannatasid ta jalad külma käes ja Topile see meeldis. Vahel ei tulnud ta sealt isegi meiega koos söömagi. Jäi veel voodisse. Siis ma meelitasin ja kutsusin teda eraldi. Vahel oli ta saba ka longus. Siis ma ütlesin, et „saba rõngasse, saba, saba!“ Ja näe imet, juba oligi tal saba rõngas ja hakkas süüa ootama. Milvi oli temaga juba varem õues pissil käinud.
Suvel jäi ta nagu uimasemaks. Magas mõnikord lausa päikese käes maa peal. Kraapis ennast käppadega. Mõtlesime, et on kirbud, aga siiski neid näha ei olnud. Käisin siiski loomaarstil ja tõin kirburohtu kuklale määrimiseks. See ka ei aidanud. Käisin temaga jalutamas nagu ennegi. Ka söögiisu oli nagu vähemaks jäänud. Aga vorst, kont ja kanaliha maitses talle nagu ennegi. Traumasid tal ka ei olnud näha, kuigi paar korda oli keti otsas rappides keti konksu sirgeks oma kaelaga tõmmanud. Tihti ei pidanud keti põrge teda ja pääses aeda jooksma.
Proovisime Topi aias jooksmist ühendada väikepoisi Marteni käimistega. Aga see ei õnnestunud. Topi oli nii palju tugevam, et tõmbas poisi käest lahti. Kui Isamaal päeviti autoga käisime, oli koer V-Maarjas omapead ketis. Neid lihtsalt ei saanud koos vedada.
Sügise saabudes muutus Topi uimasemaks. Ei saanud aru, mis on viga. Rääkisin oma onutütrele Aasmaale ja küsisin nõu. Too ütles, et koerale ei tohi üldse kartulit ega konti anda. Aga Topi oli meil eluaeg konti söönud. Eriti külmkapist kirvega kondiraam kui paku peal tagudes. Midagi muud pidi viga olema.
Juba muutusid ilmad jahedamaks. Aiatöö vajas tegemist, küttepuud pinusse ladumist. Topi püüdis kogu aeg meie lähedal olla. Käis lausa iga puuhaluga minuga õues kaasas.
Korraks tuli ka lumi maha. Ta tegi oma jälgi ümber maja ja puuvirnade. Aga endist ergast jooksmist Topil enam ei olnud. Aiavärav aga pidi siiski alati korralikult kinni olema, et ta välja ei pääseks. Topi söögiisu muutus olematuks. Milvil oli kassiga olnud kogemusi, et tuleb anda haput veini. Ostsime ja andsime lusikaga, ei midagi. Paar päeva nagu oleks Topil parem olnud. Aga süüa ei tahtnud isegi tibuliha mitte. Kui ta niiviisi nagu varem ei söönud, siis ta kõht ei käinud nüüd enam läbi ka mitte.
Topi ikka liikus toas, oli kus ta tahtis. Tal oli kombeks minu toas käia – mind otsimas. Kui uksel soojendasin taburetil istudes jalgu vastu ahju, siis ta läks mind märkamata tabureti alt läbi. Käis voodi juures – mind ikka polnud näha, läks tagasi. Kui siis teda tabureti alt silitama hakkasin, oli ta mind üles leidnud ja hea meelega.
9. Viimased päevad.
Päevad läksid. Sügis arenes omamoodi edasi. Lumekirmetis sulas ära.
Topi haigus muutus lootusetumaks. Oodatud paranemist ei toimunud. Loomaarst ütles, et ta juba saab varsti 13 aastat vanaks. See on koera iga. Ta ju ei söönud midagi, ei lakkunud ise ka vett. Mingi sisemine parandamatu viga pidi olema. Ise ei jaksanud enam diivanile hüpata. Kui Milvi teda voodisse püüdis võtta, siis oli tal nähtavasti valus, et hakkas urisema. Oli siis seal, kus ise tahtis. Nina oli soe, mis viitas palavikule. Aga kus ma ka toolile või diivanile ei istunud, seal oli Topi ka kohal ja toetas oma pea minu jalale. Et aga ma kuhugi ära ei kaoks.
Magama hakkas ta minu kirjutuslaua all põrandal. See oli jahedam koht ja mina olin ka nägemisulatuses. Ta ei saanud enam vett lakkuda. Milvi jootis teda paari tunni tagant. Ettevaatlikult tuli liigutada ta pead, et ta haiget ei saaks. Korra võttiski Topi Milvi pöidlast hammastega kinni. Arvates, et Milvi talle haiget teeb. Ka öösiti sai ta juua, vee neelas siiski kuidagi alla.
Püüdsin Topit rihma otsas pissile õue viia. Ta tuli ilma suurema tirimiseta järele. Ka need käimised muutusid iga päevaga lühemaks. Aga ta pingutas ja käis värava taga ikka oma pissikohti ära märkimas.
22. detsembril ta tänavale enam ei tahtnud minna. Märkis õuest endi värava ära. Tuppa tulles selle viie sammu peal puhkas kolm korda. Aga käis veel omal jalal.
Vaatasin televiisorist päevauudiseid. Topi puhkas minu jala peal. Oli näha, et liikumine on tal väga raske, aga ta ei teinud mingit valulist häält. Siis kutsusin teda oma tuppa laua alla magama. Tuli 2-3 sammu ja sinna langes pikali punasele vaibaotsale. Ei ma hakanud teda sundima edasi minema. Jäigi sinna magama. Milvi andis talle iga paari tunni järel vett lusikaga juua. Nüüd oli selge, et teda pole kauaks. Hommikul ärkan koera nutu peale. See on nagu ulgumine ja nutt segamini. Tuba on pime. Milvi ütleb, et kuula, Topi laulab! Sedasi iga mõne minuti järel ligi pool tundi. Milvi – vist Topi hakkab surema.
Viimati paneb tule põlema. Topi on istuma tõusnud. Ta nagu hüüaks meid, et kus te ometi olete? Kohe kui meid märkab, jääb ta nutt ära. Saba hakkab suurest rõõmust tonks-tonks-tonks vastu põrandat lööma. On näha, et Topil hakkab surmahirm üksinda peale tulema. Ja nüüd loodab meie peale, et ehk saame aidata nagu alati. Saab lusikaga juua ja muutub rahulikumaks. Kogu nutt ja lootus meie abile väljendavad nagu elukogemust ja inimlikke tundeid. See näib olevat lõpp. Ei ole midagi teha. Tuleb loomaarst kutsuda, kes ta magama paneb. Mis sellest, et on jõulureede. Helistame ja ta lubab tulla.
Vahepeal on Topi diivani ees vaibal istuma tõusnud. Ainult istuma, aga seda esimeste käppade toel. Tagumised on nagu halvatud ja ei liigu enam. Silitan ta pead, istun ta juures diivanil, jutustan temaga. Ta toetab esimestele käppadele ja nagu keerutab ennast nende abil. Kas ta tahab näidata, et vaadake, esimesed käpad on veel tugevad. Siis aga väsivad ka need ja ta vajub küljeli. Enam ei saa ta aru silitamisest ega oma nimest. Pea ulatub eemale, nagu surnul. Kohe on ka loomaarst kohal. Tal olevat see teenus alati valmis, et loomade elu valutult lõpetada. Võtab süstla. Kompab kaela tuiksoont ja süstib. Topi tõstab korraks pea ja siis laseb jälle põrandale vajuda. Vähe aja pärast võtab loomaarst teise mürgisüstla. Sellega otsib ribide vahelt südant ja see on juba südame seiskamise mürk. Ongi Topi meilt läinud, jäädavalt. Ilma teenistuseta meid orjanud ligi 13 aastat. Paneme ta laiba pappkasti õue. 24. detsembril matame ta aeda ploomide alla maha. Väga kurb on. Teist nii head koera pole meil kunagi olnud ega saa olema. Pisar tuleb silma. Milvi püüab väikest Martinit lohutada, kui see küsib, kus Topi on. Seletab, et Topi on kõrgel taevas ja elab oma tähe peal. Poisile jääb Topi täht meelde.