Mul endal ei ole olnud lemmiklooma, aga mu vanemal õel on kass nimega Ämbu. Üks varajasemaid mälestusi temaga on see kuidas me omapea jäime paariks tunniks. Ta oli suhteliselt väike ning ta küüned olid ülimalt teravad. Kui ma hakkasin ta kaussi vett panema, hüppas ta mu säärte peale ning keeldus maha tulemast.
Mul on olnud oman 3 hambstrit. Ühe nimi oli Jumber. Nimi selline, sest see hambster oli väga energiline ja sellel nimel on teises keeles hüppaja ja mul on olnud ka kass sain ta sünnipäevaks ta nimi oli Miia ta kahjuks kadus ära.
Väiksena oli mul kass ja koer. Kassi nimi oli Figaro ja koera nimi oli Rex. Kuna nad olid meie perre tulnud enne minu sündi ei tea ma nime sünnilugu. Viie aastaselt kingiti mulle sünnipäevaks kaks koerakutsikat, ühe nimeks sai Ricki ja teise nimeks Minnie, tol hetkel tundusid need nimed armsad ning olen siiani nendega rahul. Lisaks on mul väike kassipoeg, kelle nimi on Cosmo. Tema nimi tuli tema hallist karvast ning säravatest silmadest.
Mul pole praegu lemmiklooma, aga mul oli rott, tema nimi oli Rotu. Ma kül mõtlesin igasuguseid nimesi talle, aga millegi pärast kutsusin ma teda koguaeg Rotuks. Ma mäletan, et ükskord tuli mulle sõber külla ja ma tahtsin talle Rotut näidata, aga ta oli ennast ära peitnud, niiet mu sõber ei näinudki teda.
Mul on päris palju loomi, sest ma elan maal. Peamised lemmikloomad on mu kass Nässu, koer Faith ja tuhkur Rutsik. Meie kass sai oma nime, sest kui ta oli veel väike me tihti nätsutasime teda nagu mänguasja. Rutsikuga jäime hätta, sest me ei leidnud talle head nime. Meie isa hakkas teda hellitusnimega Ruts hüüdma ja siis me leppisime kokku, et sellest saab tema nimi. Faith oli meie koera sünnipärane nimi, aga ma kutsun teda ikkagi Feituks. Tal on veel hüüdnimi Lõusta, sest kui ta kiusas meie hobust sai lõpuks tema jalaga vastu lõuga. Feitul oli siis väga kole nägu ees ja me andsime talle nime Lõusta. Aga nüüd on ta nägu ära paranenud. Kui me Rutsiku saime oli ta täiesti metsik. Aega läks päris palju aega, enne kui ta meiega ära sõbrunes.
Minu lemmikloomaks on koer Saara. Nime pani vanaema kelle arvates oli Saara mustlase nimi ja koer on must. Saarale meeldis väiksena närida jalanõusid kuimjalad liikusid. Selle vastu aitas ainult kastekannust vee peale kallamine ja nüüd ta kardab vett. Saara esimene pesa oli banaanikast, kuna vanaema arvas, et koer närib õige pesa katki. Kui Saara oli 3-aastane käisime me Pärnus rannas, kus olid rannaveised. Koer jooksis elekriaia alt läbi ja läks veiste peale haukuma. Me olime kindlad, et ta sureb ära.