Mul on koer, kelle nimi on Sofi. Kahjuks ma ei tea, kust ta on saanud oma nime. Mäletan seda, kuidas väiksena, kui me ta võtsime, siis ta igatses ema järgi ja nuttis kodus kogu aeg. See oli väga kurb, aga õnneks sai see periood kiiresti läbi.
Kass nimega Perrie. Ta on Briti lühikarvaline ja seetõttu peab olema ka uhkem nimi ja Perrie on tegelikult bändi Little Mix laulja nimi (Perrie Edwards) ja sealt tuli ka kassile nimi.
Mul oli kass nimega Lotta. Mina ja mu pere mõtlesime nimede peale ja kellelegi meist tuli keelele nimi Lotte, aga kuna selline nimi oli juba Leiutajateküla tegelasel, kes on koer, siis muutsime natuke kirjapilti ja panime nimeks Lotta.
Mul on koer, Cavalier King Charles Spanjel'i tõugu. Tema nimi on Britta.
Nime panin talle mina kunagise teleseriaali "Hajameelselt abielus" tegelaskuju järgi.
Mul on väga palju toredaid lugusid temaga seoses, kuid mulle meeldiks need oma pere keskele jätta. Mu koer on minu jaoks üks väga eriline pereliige.
Lotte, ema pakkus sellise nime välja ja kõigile meeldis see. Lugude peale mõeldes tuleb kohe meelde, kui käsime suvel Narva-Jõesuu ja siis käisime meres ujumas ning kuidas Lotte läks liivale end püherdama ja sai üleni liivaseks.
Mul on kass, kelle nimi on Kirri. Kass on saadud tuttavatelt ning nime panemise algul pidsime silmas, et tema nimi hakkaks sama tähega kui tema ema nimi ning nimi pidi teda ka iseloomustama. Kuna ta on triibuline, oli kõige sobivam nimi Kirri (kirju). Olen alati kasse armastanud, kuigi väiksena oli mul ka väike hirm nende ees, nimelt kartsin nende küüniseid. Õrritasin teda, kuid niipea, kui ta ähvardavalt lähedale tuli, hakkasin ma kiljuma. Ema räägib siiani, kuidsa ma kassi jälitasin. See oli lapselik huvi, sest tahtsin teada, kuhu ta läheb. Talviti lumeonne ehitades tegin enda onni kõrvale ka väikese kassi onni.
Lemmikloomi on mul palju: kaks koera, kaks deegut, kalu on üle 7, kellest kõigil pole aga nimesid.
Ühe koera nimi on Picasso, mille panime tulenevalt tal kutsikaeas sabal olevast pintsliotsa kujutisest. Teise koera nimi on Prooton, mille panime teise nimega sama algustähe ja tema iseloomu tõttu.
Deegude nimed on Küpsis ja Pähkel, mille panime nende esialgse suuruse pärast, aga ka seetõttu, et need on deegudele kui närilistele omased toidud.
Suure hõbekogre nimi on Näts, sest alguses pidi ta olema kuldne, kuid aja jooksul kaotas oma värvi kuni muutus täiesti valgeks.
Lugusid meenub enim koertega. Näiteks otsivad nemad nagu meiegi soojust ja valgust. Seetõttu võib tihtipeale märgata ühte või kahte koera päikesetõusu ajal õues terrassi söögilaua peal pikutamas. Tegemist on umbes ruutmeetrilaiuse lauaga, kuhu kaks 40kilogrammist koera vajadusel hämmastavalt hästi end ära suudavad mahutada, kui vaid seeläbi saavad tunda kõige esimesi päikesekiiri, mis just sellele lauale langevad.
kass Maximus - väga suurt kasvu (u 6kg) oranž kass. Tegelikult ei ole ta meie oma, vaid hoopis naabri kass. Ta ei saa aga oma väikse venna Turboga üldse läbi ning seega peidab ta end meie majas ja nõuab häälekalt süüa. Nime päritolu ei tea ega julge naabritelt küsida ka.
Lemmikloom on kala nimega Daihard (sõnast Die Hard). Nime on ta saanud selle kaudu, et kui ostsime 12 aastat tagasi kalad, siis tema on ainuke, kes on elanud üle 4 aasta. Kala on näidanud üles suurt visadust.
Minul ühtegi lemmiklooma pole, kuigi olen alati tahtnud. Elan aga kortermajas, mistõttu pole kunagi loomi saanud. Tahaksin endale aga väga koeri ja kanu. Kui saan aga lemmikloomad, panen esimestele neist nimeks Laika ja Juri eelmise sajandi nõukogude kosmonautide järgi.
Hetkel mul ei ole lemmiklooma, aga kui ma väike olin, siis mu vanaemal oli kass Kiki. Ma arvan, et ta oli Kiki sellepärast, et ta oli kirju ja vanaema hakkas teda lihtsalt nii kutsuma. Kõige parimini on mul meeles see, kui väga ta mind hoidis. Vanaema ostis talle tema lemmikkana ja pani selle talle kaussi, aga ta ei hakanud enne sööma, kui minul oli söödud, sest ta alati vaatas, et minul hea oleks. Üks kord ma läksin pimedasse tuppa ja astusin talle kogemata jala peale, ta sai nii haiget, et hakkas niuksuma. Kuna ma olin väike, siis arvasin, et ta ei ole enam minu sõber, aga vanaema ütles, et mine tee talle pai, et küll te lepite ära. Läksin teda paitama ja juba ta nurruski ja tahtis minuga jälle mängida.
Kui ma olin väike, siis oli mul kass, kelle nimeks sai Pätu, sest ta tegi väga palju pahandust täpselt nagu raamatu-Pätugi.
Hetkel on mul kaks isast kassi, ühe nimi on (härra) Nilson ja teise nimi on Tommi. Inspiratsioon pärineb ühest lapsepõlve lemmikraamatust "Pipi Pikksukk".
Mul on kaks kassi, nimed on Zora ja Mike. Mike oli kodutu kass, kes meie maja ette tekkis ja pärast õnnetust, kus ta jäi halvatuks, võtsime ta endale. Tema hüüdnimed on veel selgitamatutel põhjustel Kiiru ja Möku. Värvi pärast ka Hall. Teisel on hüüdnimeks näiteks Liiru.
Mul on kass, kelle nimi on Notsu. Ta on minust pool aastat vanem ehk umbes 17. Ta on ametlikult mu isa kass ja nime on ta saanud oma emalt. Ta "kraaksub" (selline ebaloomulik hääl, mida normaalsed kassid ei tee) alati vannitoas kraani juures, kui ta vett juua tahab, sest ta joob ainult jooksvat või tema silme ees kaussi pandud vett.
Kui ta noorem oli, siis mu vanemad ei saanud kuuske jõulude ajal tuppa tuua, sest kass kõõlus seal ja ajas need alati maha. Nooremana ta jõi alati kuuse veekausist vett. Meil on rutiin Notsuga: mina lähen viieks päevaks kodust ära(Tartusse kooli), tema solvub, tulen reedel koju, tema ikka solvunud, laupäeval saame enam-vähem läbi, pühapäeval saan ta ilma viga saamata sülle võtta ja siis kordub see uuesti.