Mul on kass, kes on üleni must. Seega panime alguses ta nimeks Tont. See nimi vajus aga kuidagi ära ja kõik hakkasid teda Kassiks kutsuma. Ehk nüüd mul on kodus kass, kelle nimi on Kass.
Minu arust mu kass ainult sööb ja magab. Vahel ta hammustab ka inimesi, kui ta ei saa, mida ta tahab. Diivanitest ja vaibast peab teda ka eemal hoidma, et ta neid ei kraabiks. Ausalt öeldes on see kass rohkem nagu koer. Me anname talle vahel koeratoitu ka.
Koera nimeks on Jack ja selle me panime talle lihtsalt, sest see kõlas toredalt.
Ta on esimene koer, keda ma tunnen, kes reaalselt inimesi hammustab. Seni on olnud 5 ohvrit. Midagi hullu pole kunagi olnud, kuid inimesed on siiski mõnusalt sinikaid saanud. Ühe korra pidi ka verejooksu peatama, aga polnud mingit suurt kriimu vaid väike täpp otse veresoone kohal.
Meil siiski käib veel külalisi, aga nüüd me ei lase lihtsalt kedagi enne väravast sisse, kui koer on kinni või keegi mängib temaga.
Kunagi olid meil ka kalad. Siis läksime perega reisile ja jätsime vanaemad kalu toitma. Ütleme nii, et kui reisilt tagasi tulime, olid kalad ületoitunud ja surnud. Vanaemad küll ostsid uued kalad, et me aru ei saaks. Varem olid kalad olnud sinised. Tagasi tulles olid nad punased, seega me saime siiski aru, et miski on muutunud.
Mul on 2 koera ja 2 kassi.
Kõige vanem neist on berhardiin. Ta nimi on Lotte. Ma arvan, et see nimi võis tulla "Leiutajateküla Lottest". Ma olin sel ajal, kui ta sündis umbes kuue aastane.
Teise koera on Blacky. Ma ei tea kust see nimi on tulnud, sest see oli tal juba sellel ajal, kui me ta võtsime. Aga võibolla tuli see sellest, et tal on oma tõu kohta eriti palju musta karvkatet.
Mul on ka oma kass, kelle nimi on Roosi. Minu peres on ta just minu kass, sest mina hoolitsem tema eest ning Roosi on minuga kõige lähedasem. Ta on justkui metsik kass, aga kui ma kodus olen, siis ta tuleb mulle voodisse mitte teistele. Nimi oli tal samuti enne pandud kui ta meie juurde tuli, aga see sobib suurepäraselt meie koduga, sest meil on hiiglasltik roosiaed.
Meil on üks Roosi poeg. Ta nimi on Miisu/Miška. Algselt pidi mu vanaema ta endale võtma ning ta pani nimeks Miisu, aga me kiindusime temasse liiga palju, et ta lihtsalt ära anda ning jätsime endale. Siis avastasime, et ta on poiss ning nüüd suurema osa avast kutsume teda Miškaks.
Mul oli kaks merisiga, Nette ja Cleo. Pikkade täisnimede tõttu kutsusime neid terve perega lühendatud hüüdnimede järgi. Oma täispikad nimed Marie Antoinette ja Cleopatra said nad täiesti juhuslikult. Ma ei teadnud, mida neile nimeks panna ja küsisin oma tädilt nimevariante. Tema pakkuski välja Marie Antoinette ja Cleopatra ning need tundusid väärikad nimed väikestele merisigadele. Lugusid Nettest: ta ei kartnud kasse ja oli üldse väga rahuliku iseloomuga. Talle meeldis väga süles olla ja kaisutada. Cleo seevastu oli aktiivsem, jooksis kogu aeg ringi ja kiusas veidi Nettet ka. Kui nad koos õues olid ja ma veidi hooletu olin ja nad oma aedikust välja said, meeldis neile koos ära põgeneda ja kuskile põõsastesse peitu minna. Nettele meeldis suvel kirsse süüa.Talle ei meeldinud kohe üldse, kui tal küüsi lõigati ja seetõttu pidin ma temaga pikalt pusima, enne kui küüned lõigatud sain. Neile mõlemale meeldis igasuguseid suvalisi asju süüa. Kui ma nad oma tuppa vabalt jooksma lasin, sõid nad näiteks vihikuid või plastmassist asju, nii et ma pidin neid kogu aeg kantseldama. Suvel meeldis notsudele väga reisida, nad on käinud Soomes, Saaremaal, Haapsalus ja Kehras. Suvel olid nad puuriga õues ja said vabalt muru ja võilillelehti süüa, mis neile väga maitsesid. Kevaditi, kui esimesed võilillelehed kasvama hakkasid, tõi mu isa neid neile. Talle muidu loomad väga ei meeldi, aga võilillelehti notsudele talle tuua meeldis. Kuna merisead elasid teisel korrusel, olid nad harjunud kuulma samme trepil, kui keegi üles tuli ja neile süüa tõi. Seetõttu iga kord kui keegi trepist üles läks, hakkasid nad kõvasti piiksuma. Isegi siis, kui ma oline neile 5 minutit tagasi värsket toitu toonud.
Mul on koer. Oma nime sai ta eelmiselt omanikult, ku me ta kustikana võtsime. Küll aga on tal hüüdnimi, mis lihtsalt kujunes aja jooksul välja. Mina ise kutsun teda veel nustikuks ja nuuskuriks, sest ta nuusutab absoluutselt igal pool ja nustik, sest ta lihtsalt on numpsik nustik. Kuna ta nuusib hästi palju, siis peituse mängimine ei ole just kõige vahvam, kui mina pean peidus olema, sest ta reedab tihti, aga kui ma pean otsima, siis on temast kasu küll :D
Sünnipäevaks tõi mu sõber mulle kilpkonna, kellele ma panin nimeks Tommy. Tommy, sest mulle nii meeldib see nimi + ma kujutasin ette kuidas ma kutsun teda Tommyks ja siis saigi nii. Aga kui ma ta sain, siis ma ei teadnud, mis sugu ta on ja jäigi Tommy, aga siis mu loodusetark sõber ütles, et tegelt hoopis emane. No esmalt ma naersin kõhutäie ja siis otsustasin, et kuna Tommy nii meeldib ja sai juba ära nimetatud, siis jääb emane Tommy :D
Villu nimi on Villu sellepärast, et ta on tsintsilja ehk villakhiir. Villakhiir Villu kõlab hästi ju. Ta närib pidevalt asju ja tegime nalja, et see on Villu disain - visain. Ta on üldiselt kartlik, aga vahepeal laseb ennast paitada, eriti siis, kui talle rosinat anda.
Kass nimega muta, sai nime vanaema käest. Oli kass kiti, kes sai kaa nime vanaema käest. Olis rotid Ruta ja Riinu, Saba ja Naba, neile mõtlesin ise nimed välja. Ühel oli valge saba, teisel naba juures valge laik. Ruta ja Riinu olid lihtsalt nimed, mis mulle siis meeldisid.
Mul on kaks lemmiklooma, kass ja koer. Kassi nimi on Sass ja mu õde andis talle nime. Ta on väga huvitav kass. Ta on veidi paksem ja on hästi suur üldiselt ka. Kõik inimesed on alati väga üllatunud, kui teda näevad. Samuti on mul koer, kelle nimi on Kronos. See nimi on pärit Kreeka mütoloogiast ja on ühe kurja titaani nimi, kes on ka Zeusi isa. Kuna ta on alles kutsikas, siis teeb ta VÄGA palju pahandusi ja talle meeldib närida väga imelikke asju, näiteks on ta meil seina pealt krohvi maha närinud.
Meie koeral on väga pikk nimi, mille ta sai kindla süsteemi järgi, sest ta on tõukoer, aga keegi ei kasuta seda nime, vaid kutsume teda ta hüüdnime, Deby, järgi. Üks naljakamaid asju on vaadata kuidas ta klaaspurgi seest asju üritab kätte saada.
Mul ei ole kahjuks kunagi lemmiklooma olnud, kuigi ma tahaks endale koera. Mu tädil on kass ja tema nimi on Kiisu. Seda sellepärast, et tädi ei tahtnud kassile konkreetset nime panna, vaid kuna ta on kass, siis sai ta lihtsalt nimeks Kiisu.
Mul on vipeti-tõugu koer Otto. Koerakasvataja müüb koeri nii, et iga pesakond on tähestikus järgmine täht. See tähendab, et Otto vendade ja õdede nimed algavad ka "O" tähega, eelmiste pesakondade koerade nimed algasid "N" tähega.
Mul on kass nimega Kiisu. Ta oli alguses hulkuv kass ning sellel ajal olid kõik kassid kelle nime ma ei teadnud kiisud. Ja nimi jäigi külge. Nüüd on tal pikem nimi Kiisu de Nurr, sest me emaga mõtlesime, et meie kassile sobiks paremini mõni uhkem ja välismaisem nimi. Aga hüüdnimi on jätkuvalt Kiisu. Lisaks veel igasugused hellitusnimed nt Nurru, Minu nunnu, Kullake jne. Toredaid lugusid temaga on palju. Talle meeldib väga minu tassist vett juua ja lambanahast vaiba alla peitu minna. Samuti öösel maja peal ringi joosta ja terve pere üleval hoida.
Mul on merisiga. Kelle nimi on Setu. Tema sai oma nime oma päritolust. Nimelt me tõime ta Setumaalt. temaga Seoses tuleb mul vaid üks lugu meelde. Nimelt oli ükskord nii ,et ta põgenes oma puurist ja jooksis ühte tihedasse põõsasse kust oli teda väga raske kätte saada.
Mul on kaks kassi ja üks koer. Kõige vanem kass on Pätu ka ta on seitseteist aastat vana. Pätu kingiti minu emale sünnipäevaks. Pättu teeb kogu aeg pättusi. Teine kass on Tupsukes on poolteist aasta vana. Ta leiti Tartu linnast tänavalt kui ta oli kuu ajane. Tartust toodi ta Tallinnasse ja sinna me siis läksime järgi. Ta oli üks karvapall. Koer toodi meile Tapalt. Ta nimi on Nähva. Nähva toodi siis kui mina sümdisin. Talle ei meeldi autod ega ka jalgrattad.