Praegu on mul kodus kass, tema nimi on Killu. Ta on tänavakass ning me saime ta siis, kui ta oli umbes mõne nädala vanune. Ta oli alguses väga väeti, kuid pärast pikaajalist ravikuuri sai ta terveks ning hakkas mängima. Nime sai ta sellest, kui Killu juba mängis meiega ning talle meeldis mu õde ehmatada kui ta ümber nurga kõndis. Ma olin siis alles 8 aastane ning nähes kuidas ta õde ehmatas, hüpates talle nii öelda kallale, mõtlesin ma , et ta on alles Killer, aga kuna ta on emane kass, siis vanemad arvasid, et see päris ei sobi ning kujunes välja Killu.
Simmu ja Pipa, kaks tegusat siiami kassi.
Vaatasime noortele kassidele näkku ja mõtlesime, mis nimi pähe tuleb.
11 aastat hiljem kinnitan, et paremaid otsuseid poleks saanud teha, nimed sobivad kassidele ideaalselt.
Simmuga seoses on meeles üks õhtupoolik mõned aastad tagasi, kui minu õde Karmen temaga välja jalutama läks. Simmut ehmatas võõras koer ning ta ronis umbes 5-korruselise kortermaja kõrguse tamme otsa. Ise ta sealt alla ei saanud ja päästma tuli 4-meheline päästebrigaad suure tuletõrjeautoga. Kõik neli ronisid järjekorras puu otsa ning andsid kassi käest kätte, kuni ta lõpuks meieni jõudis.
Pärast seda pole me Simmuga enam väljas käinud. Parem ongi.
Üldiselt pole ma eriline loomasõber, kuid jah, mul on kaks kassi, kelle nimedeks on Filemon ja Ramona. Nad on õde ja vend. Tuleb meelde lugu, kui läksime kasse esimest korda registreerima ning oli meie kord registatuuri minna ja kõlas mingisugune hüüe:"Filemon oma Mihkliga palun"..
Mul on olnud kokku kolm looma, kaks kassi ja koer. Koer kahjuks suri juba, siis kui ma olin väike. Tema nimi oli Morris, aga kutsusime Piibuks. Nime saamise lugu ei oska öelda kahjuks.
Aga praegu on mul kaks kassi, nende nimed on Kitten ja Luna. Nad on lõhkunud päris palju lillepotte ja igast muud vidinaid, aga üldiselt on nad väga armasad ja sõbralikud sõbrannad mulle.
Kass Miisu, sest Miisu on tüüpiline kassinimi. Kass Dante, sest koju jõudes põgenes ta diicani all ja urises. Miisu on kaks korda põgenenud, ajavad vett ümber, söövad lilli. Hõõruvad hommikuti jala vastu, nurruvad, lasevad paitada.
Vanaisa juures on kass, kellele pandi nimekas Veiko. Eelmine kass oli mingil saladuslikul põhjusel Maunoks ristitud, seega ilmselt otsustasime sarnase nime panna. Traditsiooni jätkamise mõttes või nii. Veiko on võrdlemisi rumal loom. Ta on ilmselt ainuke kass, kes eriti ronida ei oska. Aga kui ta ka otsustab kuhugi ronida, siis valib ta alati kõige ohtlikuma paiga. Nt katuse. Ta võis olla ainult paar kuud vana, kui ta teise korruse aknast välja pudenes. Proovisin teda küll väljaspool akent asuvalt aknalaualt sülle võtta, ent ta hakkas siplema, ning kukkuski alla. Läbi ime polnud tal ühtegi füüsilist vigastust.