Jah mul on oma lemmikloom ja tema nimi on Julius Caesar. Ta on armas halli värvi kaheksa kuune kass. Ta sai oma nime minult, sest mina sirvisin oma ajaloo raamatut ja nägin seal: "Julius Caesar". Üldiselt kutsun teda Caesariks ja selle nime omakorda hüüdnimi on Tsessu. Temaga seoses tuleb mulle meelde naljakas lugu. Nimelt on tal oma kraapimispuu, kus peal on veel üks lamamise koht, kust teda ei tohi maha võtta. Ta tegi pahandust - kraapis äsja kleebitud tapeedi maha ja näris selle ära. Ma karjusin "Caesar" kõva häälega ja tema tegi mulle: "Mjäu". Tahtsin ta sülle võtta ja vannituppa kinni panna, kuid tema jooksis ära ja oma kraapimispuu peale. See on talle nii selge, et teda sealt ei puudutata.
Minul on lemmikloom kass, ta nimi on Dollar. Vend pani talle sellise nime sellepärast, et ta vaatas palju kordi ühte multikat, kus oli palju sees sõna dollar ja kui venna käest küsiti, mis ta tahab sellele kassile nimeks panna, siis ta ütles, et Dollar. See kiisu on üks igavene mürgeldis, alati kui me kodust ära läheme, siis ta hüppab ja kargab, ta ajab liivakasti ümber, siis joogi- ja söögitopsi ümber ja lõhub kardinaid.
Mul oli kass, kelle nimi oli Pinki. Ta jäi auto alla, kuid ta oli juba vana. Mäletan lugu kui õues grillisime ja ma andsin kassile viineri, mis oli tuline ja ta tahtis seda süüa ja see kõrvetas teda, ta hakkas käppadega seda põõsaste alla loopima nii kaua kuni see ära jahtus. Seda ma ei mäleta, kuidas ta nime sai.
Mul on kodus kaks lemmiklooma: üks on kass ja teine rott. Kassi nimi on Kitta ja roti nimi on Neti. Kass sai oma nime ühe hästi pika nime järgi Catariina Rosalie, aga me mõtlesime, et see nimi on tema jaoks liiga pikk. Siis me lühendasime seda nime ja me hakkasime teda kutsuma Kittaks. Rott sai oma nime selle järgi, et ma istun pidevalt internetis.
Mul oli kass, ta nimi oli Leopard. Ta on nime saanud nii, et ta jooksis üsna kiiresti ja nii ema ja isa otsustasid talle siis selle nime panna. Meil oli ka kuldkala ja ühel päeval kass jõi vee koos kuldkalaga ära. See oli minu jaoks tõeliselt nõme, kuna kuldkala meeldis mulle väga. Pärast oli kassil paha ja siis viisime ta arsti juurde. Kui ta koju tuli, oli meil jälle uus kuldkala. Ta ei julgenud isegi akvaariumi juurde minna.
On küll. Mul on koer, dalmaatslane ja ta nimi on Dessy. Nime sai ta selle järgi, et meie linnas, kus me siis elasime, elas meie lähedal üks koer Daisi. Ta meeldis kõigile väga. Kui me teda hüüdsime (kiiresti), kõlas see nagu Dessi. Sellest tuli ka minu koera nimi. Kui me koera saime, käis ta kogu aeg minu järel, tegelikult teeb ta seda praegugi. Isegi siis, kui ma läksin WC-sse, tuli ta ukse taha kraapima. Esimesel päeval, kui ma magama hakkasin minema, hüppas ta kohe minu voodisse padja peale. Ja mis kõige naljakam - ta hakkas keelt näitama, ta nagu oleks mind kiusanud. Mu koera lemmik olin mina ja keda ta kartis, olid mehed. See tähendas seda, et kui isa või vennad koju tulid, jooksis Dessy kohe kas üles tuppa kardina taha ning lasi end täis või hüppas kaminasse. Õnneks ei hüpanud ta kordagi põlevasse kaminasse ja tänaseks on tal see komme kadunud.
Meil on kodus koer Robi. Mu õde pani talle selle nime, kui me ta ostsime. Mina tahtsin perest kõige rohkem koera ja lõpuks me tema saimegi, ta on saksa lambakoer. Temaga on nii palju nalja saanud. Esiteks alati kui ta tahab midagi, on tal nii naljakas nägu või kui talle midagi ei meeldi. Ta ajab kogu aeg oma saba taga nagu hull. Suvel kui ta ükskord jões ujumas käis, astus ta oma käpa katki, me käisime temaga arsti juures. Talle pandi seal suss jalga, millega ta käis peaaegu terve kuu aega kuni ta selle katki näris. Aa, ja loomaarsti juures oli üks kassi kuju ja ta hakkas selle peale haukuma. Temaga on palju nalja saanud, aga ma ei jõua kõiki üles kirjutada.
Mul ei ole lemmiklooma, aga mu vanaemal ja vanaisal on ja kuna suvel veedan palju aega seal, tean Bibi - nii on koerakese nimi, mille ta sai väikeste lutsukommide järgi - seiklustest nii mõndagi. Kui Bibi oli umbes poole aastane, jõi koer WC potist ja kukkus sinna sisse, olla sai ta seal u. 30 minutit, kui vanaisa koerakese päästis.
Mul on koer Miku ja kass Miisu. Miku nimesaamist ma ei tea, sest olin siis veel väike. Võiks ju arvata, et kümneaastane koer on elukogenud, aga tegelt on ta ikka hingelt nagu kutsikas. Ainus mänguasi, millega ta mängib, on väike roosa põrkepall. Aga minu kass on poolearuline. Tema oskab kõikidest asjadest mänguasju teha, õhust kuni digikani (fotoaparaat) välja. Sügisepoole, kui mu ema käib rohelise kootud mantliga, ronib kass selle abil nagini välja, siis proovib hakata alla tulema ja jääb kinni. Istub seal natuke ja hakkab kräunuma, kõik otsivad teda, siis leiame ja aitame ta alla. Kui keegi temaga ei mängi, kihutab ta ringi, jookseb peaga vastu ust ja läheb magama.
Mul on kodus kass Benedictus. Kuna ma armastan kasse, siis tahtsin ka mina endale kassi. Tol õhtul rääkisin emaga, et elul pole mõtet, kui mul pole enda kassi. Ema võttis seda kuulda ja kahe päeva pärast oligi meil kass majas. Nime sai ta sellest, et siis oli lugusid sellest paavst Benedictus teisest ja siis, et see on kuulus nimi, panigi õde talle sellise nime. Kuna elame väikeses korteris, ei saa me kassile pakkuda igasuguseid mängumaju jpm lõbustuseks. Tal on üks väike pall ja kui seda maast põrkega vastu ahju visata, teeb ta igasuguseid põnevaid vigureid õhus ja kui leidub vahel harva majas hiiri, tunneb ta nendest mõnu, et saab neid toas taga ajada ja käpaga õhku visata samal ajal, kui meie ronime nii kõrgele kui võimalik, sest vihkame ja kardame hiiri. Kassile meeldib hirmsasti lillevaasist lilli näksata ja neid voodisse tirida. Selline pätt mu kass ongi, aina teeb pahandust.
Mul on lemmikloom Barbo. Ta on saanud oma nime selle järgi, et õele meeldivad barbid ja ta hakkas teda kutsuma barbiks, aga vend ütles, et ärme pane koera nimeks Barbi, vaid paneme hoopis Barbo. Üks lugu mul temast on, et see oli vist mingil talvel, kui ta hakkas rõdult trepist alla minema, järsku ta libises ja läks alla hoopis tagumiku peal.
Jahh, mul on kodus kaks lemmiklooma, nimelt kaks kassi, ühe nimi on Poisu, oma nime sai ta tegelt filmist. Paljudes filmides öeldakse seda kellegi armsa kohta, nii sai ka tema. Teise kassi nimi on Tont, algul oli Liisu ja Pätt ka. Liisu panin mina ning hüüdsin teda mõnda aega nii, aga kuna ta oli kassipojana üleni must, siis hakkas ema teda Tondiks hüüdma. Pätt on/oli sellepärast, et igal võimalusel üritab laualt toitu varastada. Üks väga naljakas vaatepilt oli siis, kui Tont oli köögis laual ning pesi tagumikku :D:D Peaaegu iga õhtu nad müravad, jooksevad toast tuppa ja ajavad karju laiali.
Kunagi oli lemmikloom, enam pole. Sai ta nime kuskilt seebikast (kass). Istus suvel väljasppol aknalauda, elasime teisel korrusel, korteris akna all oli muruplats. Katusel olid tuvid, kass pidevalt jälgis neid ja tahtis kätte saada, aga ühel päeval hüppas ta tuvile järgi. Muidugi kass oli kukkumisest veidi loll, aga mina olin šokis.
Mul on oma koer, ta sai oma nime selle järgi, et ühes saates oli ühe tegelase nimi Patrick. Kätlin on mu klassiõde ja ma rääkisin vahetevahel oma koerast ja mu klassis käib üks poiss nimega Patrik. Kätlin arvas, et Patrik on mu poiss ja et me käime, aga siis ta sai teada, et mu koera nimi on Patrick.
Jah, mul on koerakutsikas, ta nimi on Fätti. Kui ma ta sain, siis ma viisin oma tuppa. Kui ma ta sülle võtsin, siis ta pissis mu peale nagu ma oleks mingi post.
Mul on kaks kodulooma, kass ja koer. Kassi sain alles eelmine aasta umbes novembri alguses. Läksin sõbrannaga jõe äärde pilte tegema ja jõudsime mingi vana kivist/betoonist hunniku juurde vms. Istusime seal ja jõime limonaadi, kui äkki nägin imepisikest kassipoega seal all, kohe loomulikult läksin tema poole ja tahtsin sülle võtta, aga ta jooksis sinna alla peitu. Umbes 15 min. proovisime teda sealt kätte saada, lõpuks õnnestuski, tema ema ega õdesid/vendi polnud seal. Ta mahtus isegi peopessa ära. Käisime ühe maja juures, mis oli ainuke selles piirkonnas, küsimas mehelt, et äkki too on tema oma, mees eitas. Läksin koju kassiga, näitasin emale. Kuna meil kassi polnud ja ta oli nii armas, siis ta oli nõus, isa oli 100% vastu, ta vihkab neid. Lõpuks sain nad nõusse ja kass on nüüd juba suurem ja täielik metslane, ta ronib mööda ribikardinaid üles, ja teeb misiganes hulle asju. Nimi on tal Mirru, kuna kahe silma vahel on M-täht nagu.
Mul on merisiga ja ta nimi on Bossu. Lihtsalt ta oli selline paksuke ja panimegi talle sellise nime. Ühe korra me sõitsime maale ja oli hästi külm, me arvasime, et tal tulevad seepärast hambad ära. Aga õnneks ei tulnud.