Kas võib huosta oue aeda ...
Source
„Eesti rahvakalender“
Title
Kas võib huosta oue aeda ...
Tekst
Mardisandi laul
Kas võib huosta oue aeda,
kinda panna kirstuasse,
valju panna varna’asse,
päitsi päivä renka’asse?
Kas tohib tubaje tulla,
alla katuste ajada,
ligi seina seisadella?
Ehk on allikad tuassa,
linaliud on pormandalla –
ehk mina astun allikasse,
liugen linaliuguje,
rikkun uued ummiskinnad,
Tallinna tasased saapad,
Piederburi pikkad püksid,
Riia püksid ristilised.
Peretüttar, neitsikane,
puhu sie tuli tubaje,
luetsu lokke pormandule;
puhu tulda kukke suusta,
kaaruda kana ninasta.
Kui pole pirguda peressa –
tomba sie tohi laesta;
kui pole tohtuda laessa –
kisu killud künniksesta;
kui pole kildu künniksesta –
mine mieste lastumaale,
tuo sialt lastud tullessani
(seda lauldi kuas).
Kui pole lastu lastumaalla,
võtta korvi kuuri alta,
vana vakka räästa alta;
kui pole korvi kuuri alla,
vana vakka räästä alla,
tuo siis suosta suured kuused,
laanest ladvakad pedakad –
kisu neista pierud pikkad,
särista särmed siledad,
lommuta lommud lagedad.
(Nüüd tulevad tuba.)
Tere, jumal teie tuppa,
Maria teie majasse,
siin on Maria maganud,
Maria ase maassa,
Püha rist on ringutanud.
Peitke lapsed pingi alla,
säedke sängi serva alla –
mart tuleb tuppa tantsimaie,
mardi tantsib, maa mügiseb,
Tallinna koda kumiseb,
linna müürüd müksätänne.
Ega see mart pole maasta tulnud,
mart on tulnud taeva'asta,
kuldasta korenda müödä,
vaskista vabeda müödä,
hobejasta orta müödä.
(Kui tantsivad:)
Ups, ups, mardikene,
sier, sier, sandikene.
(Mitu korda ütelda.)
Pereeite, eidekene,
peretaati, taadikene,
touse üles vuode’esta,
vuode’esta, vaade’esta,
sirgu riiete siesta,
valgu patjade vahelta –
kripsi minna kelderisse,
krapsi minna kamberisse;
maksa mardi vaevapalka,
mart on öösel hulkumassa,
kuuvalgel kondimassa.
Vota vottimed vorusta,
napputimmad naula pääldä,
kripsi minna kelderisse,
krapsi minna kamberisse,
üle oue huonetasse.
Tuo sialt mardi tuobikane,
kanna mardi kannukane,
tuo sialt tuoresta lihada,
sialiha liistakuida,
katku sialt kalad laesta.
Juba siin andi annetie,
kämpär kätte käänetie,
musta kukku murretie.
Mis suoban pereisale?
Kirves kirju härja kukla,
nuga sie orika rinda,
sie suoban pereisale.
Mis suoban pereemale?
Lehm tuogu lehmase vasika,
lammas kaksi utetalle,
siga seitse porsakasta.
Mis suoban perepojale?
Hobu toogu halli täkuvarsa,
tua päält saab tousta selgä,
pinu päält saab piirda lakka.
Mis suoban pereneidiselle?
Vallast valgepää poisikene,
sõrmed täisi sõrmuksida,
käerandamid rahuja,
rinnad Riia taaldereida –
sie suoban pereneidiselle.
(Siis hakkada menema ära, visada liiva maha:)
Siiap külvan siaonne,
ouesse hobuseonne,
väravalle veisteonne,
tua taha talleonne.
(Kui ära lähtevad, siis saagutavad, kui midagi ei anneta:)
Saagu su tuba tulele,
tuli ulvist tousemaie,
tobi su enese pääle,
tobi su naeste, laste pääle,
karu käigu karja hulka.
Kas võib huosta oue aeda,
kinda panna kirstuasse,
valju panna varna’asse,
päitsi päivä renka’asse?
Kas tohib tubaje tulla,
alla katuste ajada,
ligi seina seisadella?
Ehk on allikad tuassa,
linaliud on pormandalla –
ehk mina astun allikasse,
liugen linaliuguje,
rikkun uued ummiskinnad,
Tallinna tasased saapad,
Piederburi pikkad püksid,
Riia püksid ristilised.
Peretüttar, neitsikane,
puhu sie tuli tubaje,
luetsu lokke pormandule;
puhu tulda kukke suusta,
kaaruda kana ninasta.
Kui pole pirguda peressa –
tomba sie tohi laesta;
kui pole tohtuda laessa –
kisu killud künniksesta;
kui pole kildu künniksesta –
mine mieste lastumaale,
tuo sialt lastud tullessani
(seda lauldi kuas).
Kui pole lastu lastumaalla,
võtta korvi kuuri alta,
vana vakka räästa alta;
kui pole korvi kuuri alla,
vana vakka räästä alla,
tuo siis suosta suured kuused,
laanest ladvakad pedakad –
kisu neista pierud pikkad,
särista särmed siledad,
lommuta lommud lagedad.
(Nüüd tulevad tuba.)
Tere, jumal teie tuppa,
Maria teie majasse,
siin on Maria maganud,
Maria ase maassa,
Püha rist on ringutanud.
Peitke lapsed pingi alla,
säedke sängi serva alla –
mart tuleb tuppa tantsimaie,
mardi tantsib, maa mügiseb,
Tallinna koda kumiseb,
linna müürüd müksätänne.
Ega see mart pole maasta tulnud,
mart on tulnud taeva'asta,
kuldasta korenda müödä,
vaskista vabeda müödä,
hobejasta orta müödä.
(Kui tantsivad:)
Ups, ups, mardikene,
sier, sier, sandikene.
(Mitu korda ütelda.)
Pereeite, eidekene,
peretaati, taadikene,
touse üles vuode’esta,
vuode’esta, vaade’esta,
sirgu riiete siesta,
valgu patjade vahelta –
kripsi minna kelderisse,
krapsi minna kamberisse;
maksa mardi vaevapalka,
mart on öösel hulkumassa,
kuuvalgel kondimassa.
Vota vottimed vorusta,
napputimmad naula pääldä,
kripsi minna kelderisse,
krapsi minna kamberisse,
üle oue huonetasse.
Tuo sialt mardi tuobikane,
kanna mardi kannukane,
tuo sialt tuoresta lihada,
sialiha liistakuida,
katku sialt kalad laesta.
Juba siin andi annetie,
kämpär kätte käänetie,
musta kukku murretie.
Mis suoban pereisale?
Kirves kirju härja kukla,
nuga sie orika rinda,
sie suoban pereisale.
Mis suoban pereemale?
Lehm tuogu lehmase vasika,
lammas kaksi utetalle,
siga seitse porsakasta.
Mis suoban perepojale?
Hobu toogu halli täkuvarsa,
tua päält saab tousta selgä,
pinu päält saab piirda lakka.
Mis suoban pereneidiselle?
Vallast valgepää poisikene,
sõrmed täisi sõrmuksida,
käerandamid rahuja,
rinnad Riia taaldereida –
sie suoban pereneidiselle.
(Siis hakkada menema ära, visada liiva maha:)
Siiap külvan siaonne,
ouesse hobuseonne,
väravalle veisteonne,
tua taha talleonne.
(Kui ära lähtevad, siis saagutavad, kui midagi ei anneta:)
Saagu su tuba tulele,
tuli ulvist tousemaie,
tobi su enese pääle,
tobi su naeste, laste pääle,
karu käigu karja hulka.
Kommentaar
Mardilaul.
Tervituslaul (õues, ukse taga) ja tuppatulemislaul pole sageli eristatavad; suhteliselt iseseisvad ning vähem obligatoorsed on ketruslaul ja martide tantsulaul (tegevusega võib kaasneda kõneline kommentaar). Sajatustes esineb enam improvisatsiooni kui tsükli muudes osades. Suuresti ühised kadrilauludega (vahetuvad sõnad mart – kadri). Vrd. ERlA V, lk. 122–123.
* kuas – kojas; särmed – halud peergude kiskumiseks; korenda – põikpuud, ritva; vabeda – võrguaeda; napputimmed – puuluku võtmed; kämpär – känts; suoban – soovin; pinu – küttepuuvirn; saagutavad – sajatavad, siin sõnast saagu!; ulvist – katuseaugust
Tervituslaul (õues, ukse taga) ja tuppatulemislaul pole sageli eristatavad; suhteliselt iseseisvad ning vähem obligatoorsed on ketruslaul ja martide tantsulaul (tegevusega võib kaasneda kõneline kommentaar). Sajatustes esineb enam improvisatsiooni kui tsükli muudes osades. Suuresti ühised kadrilauludega (vahetuvad sõnad mart – kadri). Vrd. ERlA V, lk. 122–123.
* kuas – kojas; särmed – halud peergude kiskumiseks; korenda – põikpuud, ritva; vabeda – võrguaeda; napputimmed – puuluku võtmed; kämpär – känts; suoban – soovin; pinu – küttepuuvirn; saagutavad – sajatavad, siin sõnast saagu!; ulvist – katuseaugust
Kihelkond
Kuusalu
Koguja
R. Põldmäe
Kogumisaasta
1937–1938
Täisviide
ERA II 161, 217/23 (16) < Kuusalu khk – R. Põldmäe (1937–1938)
Tähtpäev
Mardipäev
Teema
MARDISKÄIMINE
Alateema
Mardilaul
Tähtpäevateksti nr
326
Teksti nr
6150
- Date Added
- September 22, 2016
- Collection
- Tekstid ERAst
- Item Type
- Kalendriteade
- Tags
- Kuusalu khk/ MARDIPÄEV/ maskeerimine/ meelelahutus
- Citation
- “Kas võib huosta oue aeda ...,” Eesti rahvakalender, accessed November 21, 2024, http://www.folklore.ee/erk/items/show/50150.