Hällilaule laulsid läänemeresoome rahvad ja nende eellased kindlasti juba enne seda, kui kujunes regilaulu poeetiline vorm. Nende väljenduses ja muusikakeeles võib olla ka midagi regilaulust ürgsemat, näiteks äiutussõnad, mida lauldes hääl “kiigub” rütmiliselt kõrgemalt noodilt madalamale. Hällilaule lauldi üksi, see andis võimaluse teksti improviseerida, tuntud laulumotiive oma mõtetega sobitada.
Lullabies were certainly sung by Finnic peoples and their ancestors long before the development of the poetic form of runosong. Their expression and musical language may contain something more primal than runosong, like lulling words during which the singer’s voice “swings” rhythmically from a higher to a lower note. Lullabies were sung alone, which allowed singers to improvise the text, to fit well-known song motifs to their thoughts.