Lihtsamaid regilauluviise ei ole viimastel sajanditel rahvasuus õieti viisideks peetudki, sest need erinevad uuemast, läänelikust muusikast. Vanu viise on kutsutud mõnuks, tooniks, hääleks, niisama jorutamiseks või muude kohalike nimetustega. Ka nende viiside üleskirjutamine on kogujatele peavalu valmistanud: “Kaasitamise või eietamise viisisi oli õige mitu – ühel eietajal ühed, teisel teised. Suur hulk on neist aga niisugused, et neid nootidega üles kirjutada ei saa, sest et eietaja oma healt täite ega poolte toonidega ei tõsta, vaid suunab rütmikaliselt oma hääle mõnu” (koguja Johannes Sõster Kadrinast, EÜS VII 215).
Ilmselt lõuna- ja idapoolsete rahvaste laulukultuuri mõjul hakati Lõuna-Eestis vanimaid viise, mis seostuvad enamasti töö-, kalendri- või pulmalauludega, laulma refräänidega. Refräänideks on enamasti tähenduslikud omakeelsed sõnad, näiteks üles või kas´ke-kan´ke (sõnast kaasik, peiu ‘kaasas’ olija). Selle laulurühma näited olemegi valinud Lõuna-Eestist, kus regilaule lauldakse ka mitmehäälselt.
Vanemas traditsioonis on regilaule lauldud enamasti nii, et eeslaulja laulab värsi ja teised lauljad kordavad seda. Lauldud on ka üksi või hulgakesi koos, ilma eraldi eeslauljata. Seto pulmades on kaasitatud samaaegselt kahe kooriga, nii et mõlemal kooril on oma eeslaulja. Teateid kahe või kolme “paariga” (kooriga) laulmisest on ka põhja poolt – nii võidi laulda näiteks põllutöödel, kus laulujärge anti põllusiile pidi edasi nagu teatepulka.
Simpler runosong melodies colloquially have not even been deemed as melodies during the latest centuries, as they differ from newer, Western music. Older melodies have been referred to using simple descriptive titles such as pleasure, tone, voice, intoning or other local terms. The transcription of these melodies has also caused a headache to the collectors: “There were quite many old singing or rambling melodies - one singer had his/hers, the other different ones. But many of the melodies are such that they cannot be transcribed with notes, because the singer does not raise his/her voice by semi- or full tone, but rhythmically directs his/her voice as it pleases” (collector Johannes Sõster from Kadrina, EÜS VII 215).
In Southern Estonia, people started singing the oldest melodies (mostly connected to work, calendar or wedding songs) with refrains - probably influenced by the singing culture of southern and eastern peoples. Refrains were mostly meaningful words in the local language, like “üles” (“up”) or “kas’ke-kan’ke” (kaasik is a companion of the bridegroom). Examples of this song group have been chosen from Southern Estonia, where runosongs are polyphonic in some regions.
In older tradition, runosongs were usually sung so that the lead singer sang the verse and other singers repeated it. They have also been sung alone or all together in a group, without a lead singer. In Seto weddings, two choirs sang simultaneously, each choir with their own lead singer. There have also been references to singing with two or three “pairs” (choirs) in the north – such a way of singing could for example have been used while working on the field, where the song was passed on along field segments like a baton.