Nõiasõnad (mdM mormats'ama, vorozhejama, mdE orozhejamo, ozolma).
Nõiasõnade terminoloogia on varieeruv ja sõltub nende kasutamise eesmärgist. Nad on utilitaarsed ja lahutamatult seotud inimese praktilise tegevusega. Nõiasõnades peegelduvad mitmed varasema maailmavaate reliktid ning nendega katsuti loodust ja kaasinimesi maagiliselt mõjutada. Nõiasõnu loeti mitmesuguste asjade, toidu ja vee peale. Enamasti levisid nõiasõnad suuliselt, kuid tunti ka kirjalikke tekste. Neid kanti kaasas, et nad kaitseksid omanikku haiguste ja kurja silma eest ning teekonnal.
Esimesed ersa ja moksha nõiasõnade üleskirjutused pärinevad H. Paasoselt ning avaldati teose “Mordwinische Volksdichtung” 3., 4. ja 6. köites saksakeelsete reaaluste tõlgetega.
Nõiasõnad jagunevad: külaelu ja töödega seotud sõnad (karjapidamine, mesindus, põllundus, teele saatmine jne), arstimissõnad (mdM s'är'ädemada) ja armusõnad (mdM sh'ätema 'kõrvetamine', ezhdema 'soojendamine'). Kõige levinumad on arstimissõnad - nõiasõnu on silmahaiguste (mdE sel'men' ozolma), vesitõve (mdE ozolma narfott' - narvams 'välja viima'), roosi (mdE rozhado ozolma), ussihammustuse (mdM kuen' pupafta), vigastuste (mdE pramo tarkado), põrnahaiguste (mdE kos'ke tshetsheide 'kuiv põrn'), palaviku (mdE mashtõkson'), verejooksu (mdM veron' lotkaftoma - lotkaftoms 'peatama'), põletuste (mdE pitsevte, mdM pidefta) ja koeranaelte vastu (mdM komadon' palda; komadon'bal mdM 'paise', mdE 'koeranael'). Sõnu on ka laitmise (mdE osutto) ja tüli vastu (mdE zdorsto) ning andestuse saamiseks (mdM proshtshama).
Nõiasõnad olid seotud valge (sooritati kaitseks kurjade jõude eest, kasu saamiseks, õnne tagamiseks) ning musta maagiaga (tekitati hädasid, haigusi ja kaetust).
Pikemad nõiasõnad algavad lühikese pöördumisega kindlate jumalate poole ja nende funktsioonide nimetamisega. Pöördumist võidakse korrata kolm korda. Pöörduti ühe, kahe või enama mütoloogilise olendi või tema abilise poole (*majahaldjas Kudava, *laudaema Kardo s'arko, *maaema Mastorava). Nõiasõnadega võidi pöörduda ka *vee-ema Ved'ava, *ussikuninga Inekui, koidu ja eha, püha Nikolai, Aadama ja Eva poole.
Järgneb eepiline kirjeldus. Kae-vastastes nõiasõnades kulgeb tegevus mere ääres hiigelsuurel jalakal, kus istub suur lind (mdE Ine narmun') ja nokib haigust. Teistes silmasõnades istub hõbedane (valge) hõberiietega ätt hõbedasel mäel hõbedase posti otsas ja raiub hõbedase kõplaga haigust. Ussisõnades loob *Nishkepaz ookeani (“suure vee”), kuhu laseb kolm suurt kala, kes hoiavad maad.
Nõiasõnade teises osas palutakse jumalalt abi haiguse ravimisel, kaitset kurjade jõudude eest ning lubatakse teda tänada abi eest ohvritoomisega (näiteks tappa seitsmeaastane pull).
Nõiasõnu lausub posija (mdM sodai loman', mdE sodõts'a) tavaliselt sosistades. Nõiasõnade lugemise juurde kuulub kindel kombestik: risti ette löömine; kolm korda üle vasaku õla sülitamine; näole, haigele kohale või esemele puhumine. Mõningaid ravimissõnu saatsid hüpnoosielemendid (silmade pööritamine) ja praktiline tegevus (inimest viheldi saunas, tehti massaazhi, anti juua “nõiutud vett”). Kui paranemine ei saabunud esimese korraga, korrati tegevust ja sõnu kolm korda. Nõiasõnade mõju suurendas tegevuse salapärasus ja inimese enesesisendus.
Kõige soodsam loitsimiseks oli koidu- (mdM shobdavan') või ehaaeg (mdM il'äd'en'). Loitsimiskoha määras nõiasõnade eesmärk - näiteks lapse öise karjumise puhul sõnuti kanaõrrel, haigusi arstiti (mdM prashtshengas) tavaliselt ristteel.
Oma jõu ja teadmised pidi posija enne surma üle andma väljavalitud usaldusisikule. Kui tal pärijat ei olnud, siis luges ta sõnad luuale (mdM kudon' t'äl'mot' langs). Kurjadel nõidadel oli raske surra - et kuri vaim lahkuks sureva inimese kehast, kergitati laetala.
Mordwinische Volksdichtung. Bd 3. Helsinki 1941; Bd 4. Helsinki 1947; Bd 6. Helsinki 1977;
UPTMN. T. 7, tsh. 3. Kalendarno-obrjadovyje pesni i zagovory. Saransk 1981.