Vadjalased on nii surmaga seotud situatsioonides kui igapäevaelus laiemalt pannud tähele märke, mille ilmnemist on tõlgendatud kellegi surmaendena. Valdavalt on need märgid tuntud ka teiste naaberrahvaste seas.

Hulgaliselt on juhte, kus surma ennustajana on nähtud lindu või mõnd muud loodusest tulenevad märki. Lind kui sõnumikandja ja mediaator erinevate ilmade vahel on vadja uskumustes levinud (vt ka Jumal). Surma talus või lähikonnas on ennustanud ronga kraaksumine, vähem öökulli ulgumine, aga ka aknale või tuppa lendav lind üldse. Pole vähem kõnekas, et ka käolt on küsitud elada jäänud aastaid ja tema kukkumisest neid loetud. Talusiseselt on surma ennustanud koera ulgumine pea maas, harvemini ka kana laul. Tuntud enne on toonesepa tagumine seinas, veel on mainitud surma ennustamist riided läbi närinud hiire pealt. Muudeks märkideks on olnud veel kolin talus öisel ajal, nina sügelemine, rehepeksu ajal iseäralikult risti minevad õlekõrred, istuja poole koolduv tuhastunud peerg - mistõttu tavaliselt keegi polevat soovinud liiga peeru ligi istuda. Hooajaliselt sai halba aastat ning surma ennustada närvetanud männilatvade pealt kevade tulekul; oma saatust tuleval aastal ka jaaniõhtul pärast sauna spetsiaalselt tehtud jaanivihta üle õla saunakatusele visates. Lapse sündimisel on õue vaatamisega tahetud teada saada, mis surma ta sureb (vihmase ilma korral uppumissurma, miski nööri nägemisel poomissurma, hea ilma puhul head surma).

Surma on võinud ennustada ka unenäod. Nägijale on surma tähendanud unes koolnu, ka papi nägemine, või koolnult kingituse saamine. Surma on võinud tähendada ka unes kündmise, tulekahju, uue talu ehitamise või kasvava puu kuivamise nägemine. Liha nägemine unes pole tähendanud head surma. Kui unes kadus sõrmus või see purunes, oli oodata leseks jäämist. Magades valutava hamba suust äratulek tähendas lähedase surma, kui valu polnud, siis kellegi kaugema surma. Sarnaste teadete seas on küllap läbisegi laialtlevinud uskumused ja need, mis on tehtud mõne isikliku tähelepaneku põhjal, ega tarvitse seeläbi haakuda üldlevinud sümbolsüsteemiga.

Kindlad märgid on kehtinud ka põdeja või sureja juures. Haige surma nähti ta silmist: kui haige pilk oli hägune, silmavalged vaid näha, arvati ta varsti surevat. Lõpu tunnuseks loeti ka seda kui uinudes jäi haigel üks silm lahti või kui ta uinus silmad pilukil, samuti kui haige tahtis üle tüki aja järsku süüa ja juua või õue minna.

Matusesituatsioonis on ennustatud järgmist surejat. Järgmise sureja sugu sai ennustada matustel sellest, millise jalaga hobune liikuma hakkas - kui vasakuga, siis oli ta naissoost. Siit kumab läbi vasaku-parema sümboolika, mis jagab maailma nii sugude kui halva ja hea vahel (vt Parem ja vasak). Kui ruttu järgmine inimene sureb, ennustati surnu olekust kirstus: kui surnu oli kirstus jäik (mitte lodev), ei olnud karta, et keegi niipea veel sureb. Surnuaialt koju sõites tõsteti tempo üles, kuid kui mõni vanker ehk saan ümber läks, ennustati sealt kellegi peatset surma. Veel tõlgendus matusesituatsioonis haualseisja jala alt hauda pudenev liiv tema suremisega järgmisena, milles lisaks sümbolile võib näha ka otsesemat sidet siin- ja sealpoolsuse vahel.

Usk kellegi surma tingitavusse ilmneb keelust, mille järgi konna või ämbliku tapmine toob kaasa ema või isa surma (vt Hing).

MA