Kunagi oli mul Miki (kass), ta oli naabri kass, kuid ta kolis n-ö meile, sest meilt sai süüa. Väiksena ma mäletan toppisin ta teki sisse ja siis mängisin, et ta on nagu laps hällis.
Jah on, kass, kes kodus mul ka on, tema nimi on Kollu, tema sai oma nime musta värvi järgi. Temaga seoses on üks lugu ka. Ta on pärit Aafrikast nagu meremehed rääkisid, ta saabus Hiiumaale koos ahvi, kuke ja seaga (kass ka), teiste loomadega oli selline lugu, et kukk lendas üle parda, ahv lasti maha, sea sõid ära ja nüüd ongi kass ainult alles minu kodus.
Hetkel ei ole ühtegi looma, kuid on olnud hamstreid, rotte, kass, koer ja hiired. Koer ja kass olid väga ammu, nende saamist ma ei mäletagi. Rottide saamislood on sellised: üks kingiti vennale sünnipäevaks ja teise tõin ma ise üks päev, kui käisin korraks Haapsalus. Nägin loomapoes väga armsaid rotipoegi ja otsustasin, et ostan ühe ära. Hiiumaale tulles oli väike rott mul mütsi sees, sest mingit puuri ma talle ei ostnud, sest hamstrist ja eelmisest rotist oli piisavalt puure järgi.
Lemmikloomaks on mul koaala. Teda mul pole, ega saagi olema, kuna see oleks võimatu. Õnneks on mul väike, armas karvane mängukoaala, mille isa mulle 8. aastaseks saamisel puhul kinkis.
Jaa, mul on koer. Selline pisike taks. Ma ei teagi, kuidas ta nime sai. Meie seda ei pannud. Teda taheti eelmises peres magama panna ja siis me võtsime ta endale. Tegelt meie emaga ei teadnud, lihtsalt isa tuli ükspäev koeraga koju. Nats ära ehmatas tegelt. A see ka, et ta nimi on Ruudi, hüüame Rutsuks teda.
Minu lemmikloomaks on minu koer Ralf. Temaga ma pean ja tahan tegeleda päevas vähemalt 1,5 h. Me saime ta oma naabritelt, kes tahtsid oma kaheksakuustest kutsikatest lahti saada. Neil oli neli kutsikat ning me saime vanematega valida. Mul oli suur soov saada koera. Ema teadis seda ning mõtles tagajärgedele ja siis ütles: "Tauri, vali omale kõige ilusam kutsikas ja head sünnipäeva." Ma olin väike ja nii rõõmus, et praegusel ajal, kui midagi head juhtuks, siis ma nii õnnelik ei oleks, vähemalt ei näitaks seda väga palju välja.
Minul on palju lemmikloomi, koerad, kassid, neid on mul koduski päris palju. Enda kohta võin öelda, et olen loomaarmastaja. Koerte nimed on meil olnud väga pidulikud: Krahv, Sultan, Prints. Paljud meie koerad on olnud visatud tee äärde maha. Me ei ole olnud nii kalgi südamega, et neid sinna jätta.
Lemmikloomadeks on mul kaks saksa lambakoera, kes on väga toredad koerad. Nime said nad juba sünnist, sest mu ema ostis Ulleri, aga teise koera saime siis, kui Uller oli ühe teise saksa lambakoeraga paaritunud. Kahjuks ei tule mul lugusid temaga seoses meelde.
Mul on lemmikloomaks koer Triks. Kuna mu ema on arst peab ta käima visiitides. Ükskord, kui mu ema ühe vana naise juurde läks tahtsin ma kaasa minna, sest seal oli hästi armas koer. Ema lubas mul minna ja ma mängisin selle koeraga ning mul oli väga lõbus. Kui naine, kelle juurde ema visiiti oli tulnud nägi, kuidas ma koeraga mängin, andis ta koera mulle.
Mul on lemmikloomaks kass. Kodus on meil kaks kassi: Mantu ja Päntu. Mantu sai omale kähku ja ilma pikema arutamata nime, aga Päntule pakuti nime kaua, talle pakuti Tiku, Taku, Pätu, Mustu ja veel teisi nimesid. Mantu ja Päntu on õde ja vend ning me tõime nad vanaema juurest, kui nad olid umbes kuu aega vanad.
Mul on üks lemmikloom kass ja ta nimi on Tondu. Ta nimi on tulnud sõnast "tont", sest ta on musta värvi, aga see kuidas ta meile sattus on väga huvitav. Mu isa läks üks õhtul Kuivastusse oma asju ajama. Talle pakuti seal üht kassipoega, aga ta ütles, et neid on kodus juba kaks tükki. Ta hakkas koju minema ning talle teadmata oli kass pugenud autosse tooli alla. Nimelt ta oli enne unustanud auto ukse lahti ja kass oli sinna pugenud. Kuskil poole tee peal tuli kass autoistme alt välja, aga ta ei tahtnud teda maha panna ja tõi ta koju. Hommikul tuli vanaema meie juurde ja ütles, et meil on võõras kass, aga tegelikult oli see Tondu.
Mul on merisiga, nime sai ta minu eelmise merisea järgi, kellele pani häälitsuste järgi nime Ruigu-Viiks. Veel on mul koer Lontu, temale pani nime ema ja kass Kiti-Kati, kelle nime saamist ma ei mäleta. Selle kassi võtsime me enda juurde pärast kolimist, ta oli hulkuv.
Mul on lemmikloomi. Üks neist on koer Eduard ehk Ets. Näeb välja täpselt nagu minikolli, ehkki ta pole seda. Mu tädi koeral olid pojad ning isa arvas, et meil oleks uut koera vaja. Eelmine suri vanadusse. Läksime siis vaatama, aga kutsikad olid parasjagu kusagil eemal ning tädi siis vilistas ja kutsud tulidki. Sellised pehmed ja mõnusad, kuid liialt familiaarsed. Ja siis mingi minut hiljem tuli veel üks kutsikas - nii väike, et võis oma õdede-vendade kõhu alt läbi jalutada. Ilgelt armas nagu. Tema ei olnud selline nagu ülejäänud. Nii ta meie koduvalvajaks saigi, tänu oma erilisusele.
Mul praegu ei ole lemmiklooma, kuid varem oli küll, ta nimi oli Tupsu ja ta oli rott. Ta oli alguses mu õe rott, aga õde ei tahtnud enam, siis võtsin mina ta endale. Aga ta suri sellel talvel, sest ta jäi väga vanaks.
Mul on kass. Sattus ta meie juurde nii, et lihtsalt ühel suvepäeval istus valge kass meie trepikojas minu ukse taga. Esimesel päeval ei pööranud talle eriti tähelepanu. Äkki kellegi naabri oma vms. Kui juba kolme päeva möödudes ta ikka pidevalt meie maja ees ja trepikojas oli otsustasin ta endale võtta. Ma mäletan, et ma tahtsin koguaeg kassi, ema aga mitte. Ta ütles, et kui valge kassi tood, siis olen nõus. Ning nädal hiljem juhtuski eespool kirjeldatu. Nimeks panime Jerry. Selline uskumatu lugu oli kassi muretsemisega. Ma lisaksin, et ma elan paneelmaja neljandal korrusel ning mu kass käib õues rõdu kaudu. Ta ronib ise neljandalt korruselt alla ja üles samamoodi.
Lemmikloomaks on minul pikakarvaline minitaks Robi. Selle nime sai ta seetõttu, et minule meeldis nimi Ramon ja emale nimi Roobert, siis selle keskmiseks otsustasime, et tema nimeks saab hoopiski Robi. Taksi kohta on ta meil väga intelligentne koer. Mäletan lugu, kuidas me ta endale saime. Mina olin kuusteist ja Tallinnas isa juures tööl. Just parasjagu, kui veranda peal tikksaega parketti lõikasin, helises telefon - ema helistas. Jätsin töö korraks pooleli, ema ütles, et tema tahab koera võtta. Mul kukkus saag ka käest maha ja me hakkasime üksteise peale karjuma. Eelnevad aastad on olnud alati sellised, et nii kui me endale lemmiklooma oleme võtnud, oleme pidanud ta aasta kahe pärast ära andma, sest kolime, või midagi seesugust. Ma ei olnud sellega nõus, et ema toob koju looma, kiindun temasse ning siis pean jällegi pisarais temast lahkuma. Eriti naljakas on tagant järele vaadates see, kuidas töömehed hoovi peal ehmusid minu reaktsiooni peale, kui ema ütles, et tõug on taksi ja ta on koera juba välja vaadanud. Ta oli mulle sellest varem rääkinud, aga ta teadis minu seisukohta sellel teemal ja ma ei võtnud teda eriti tõsiselt. Ma pistsin röökima, kujutasin juba ette, kuidas ema koleda, lühikeste jalgadega viineri koju toob. Töömehed vaatasid mind kui lehm lennukit. Töö oli justkui kõigil peatatud ja kõik kuulasid huviga. Pidasime emaga kaks nädalat sõda selle koera üle. Kõige hullem oli see, et ta tahtis, et koera eest hoolitseks kooli ajal mina, kuni tema tööl on. Vastutuse lükkas minu kaela, aga mulle taksid ei meeldinud. Kui töö läbi sai ja aeg Tartu poole minema hakata, olin ikka veel koera vastu, kuid kui koju jõudsin ja ema kutsika auto katusele pani, ma ei uskunud, et see taksi oli. Ta oli ju nii armas, pikkade karvadega väike totu. Mu süda sulas kohe. Nüüd juba pigem kakleme emaga kummast koer rohkem hoolib. Eks Robi veidi põikpäine ole, kuid ta kuulab ikka mingil määral sõna. Käsklustele ta allub, tema kõige naljakamad küljed on need, et ta küsib ilma hääleta, laulab telefonihelinale kaasa ja kuulab, kui temaga räägitakse ning kõige kummalisem on see, et kui enamus koeri ei vaata inimesele silma, siis temal on just vastupidi. Jaanipäeval saab ta kolme aastaseks ja on kõik temaga rahul.