Hobid on tantsimine, laulmine, kunagi kogusin ka kleepse, päeviku pidamine aeg-ajalt. On ka koer. Tegelen nendega, sest mulle meeldib nendega tegeleda ja see on lõbus.
Mul ei ole palju hobisid. Mul on kaks merisiga, kes on maailma kõige armsamad loomad! Nad on nii armsad ja neil on väga pehme karv. Mina pean neile toitu viima ja iga nädal nende puuri puhastama.
Kui kassipidamist saaks hobiks pidada, siis mul on selline hobi. Temaga juhtus ükskord selline lugu, et ta kadus kaheks nädalaks ära. Me panime kuulutused üles ja kui ta kord tagasi saime, olime muidugi väga rõõmsad.
Mul on väike koer, kelle eest ma hoolitsen, samuti käin ma tennises. Koera pean ma sellepärast, kuna ta on armas. Tennises käin ma sellepärast, et peab ennast liigutama ja on lahe midagi uut proovida.
Peale nende on mul kodus ka kalad. Me suht alles saime need. Akvaarium on küll minu toas, aga mina ei hoolitse eriti nende eest. Polnud minu soov neid võtta. Üldiselt toidab neid ema, kui tal aga meeles on. Kalad oleme saanud mu sõbranna käest ja ta tahab mulle neid kogu aeg veel anda. Õigemini ta ema. Iga kord kui külla lähen hakkab ta ema jälle kalu pakkuma.
Mul on kodus Pärsia kiisu. Ma ei tegele temaga eriti, aga kui mul on igav, siis ma kiusan teda. Vahepeal ma kirjutan oma päevikusse kui mul on igav ja tuleb mingi hea mõte pähe. Ma tegelen nendega sellepärast, et mul poleks igav. Mulle meenub see, kuidas mu kass minuga õhtuti alati kakleb, kui ma ei lase tal enda voodi peale pehmet aset teha.
Pean kodus kassi ning kogun raha. Kassi pean selleks, sest hoolin loomadest ja nendega on vahel hea mängida ja unustada probleemid. Raha kogun sellepärast, et kui näpud on põhjas, siis sealt saab alati võtta. Kassile meeldib minu peast kinni hoida ja seda pesta.
Minu üheks kindlaks hobiks võib pidada liivahiire kodus pidamist. Mulle hullult meeldivad loomad, seega mulle meeldib neid pidada. Loomi, kes väikesed, neid ei ole raske ka pidada. Nad ei võta palju raha ja aega. Samuti armastan ma väga koeri, endale tulevikus tahan Alaska kelgukoera. Ta on minu arust väga siiras ja hullult eriline koer. Tal on ka sügavsinised silmad. Kui oleks võimalust võtaks kohe, aga linnas korteris elades on raske sellist koera muretseda, samuti on hetkel ka kiire aeg, ikkagi 9 klass :) Aga naljakas asi seoses oma lemmikloomaga oli see, kui ma ta sain ja ei teadnud veel, et ei tohi ilma valveta diivanile lasta. Lasin ta jooksma ja paari minuti pärast avastasin, et teda ei olegi enam! Pärast nägin, et ta jooksis maas. See oli suur kergendus teda nähes. Ka kinni võtmisega läks aega, aga hakkama sain!
Mul on koer ja jänes. Koeraga käime agility's ja koertenäitustel. Me oleme käinud isegi Leedus ja Lätis näitusel. Ma olen püüdnud pidada päevikut, kuid ma pole sellest vaimustunud. Mu hobi on ka ratsutamine. On juhtunud mitmeid naljakaid asju, nt ma istusin hobuse seljas, sain oksaga näkku ja kukkusin alla.
Minu üheks suuremaks hobiks on koera pidamine. Sain endale kahe aasta eest taksi, kelle nimeks sai Sofi. Ta on mulle väga kallis ja mulle meeldib temaga tegeleda. Vahetevahel käime koos minu hea sõbranna juures, kellel on samuti taksi nimega Betty või teise sõbranna juures, kelle taksi nimeks on Pille. Mõnikord käivad meil aga koos oma peremehega külas Sofi ema Kupi ja vend Juss. Sofi lemmikmänguks on sikutamine (kummist aas, mille ühest otsast tirib tema ja teisest mina), mida mängime igal õhtul. Eriti tore on Sofi pesemine duši all. Siis tõstab ta kordamööda tagumisi jalgu ja lükkab need taha pikalt sirgeks. Veel on minu meelest naljakas, kuidas ta magab kõhuli, tagumised käpad pikalt taha välja sirutatud.
Mul oli kunagi koer, Muri. Ma ise ei mäletagi, kuidas ma talle nime panin, kuid ema rääkis, et ühes loos oli koer nimega Muri ja mulle olevat ta meeldinud. Temaga juhtus kord selline lugu, et ma läksin bussile, ema oli samal ajal Muriga jalutamas selle bussipeatuse juures. Ema astus poodi ja jättis koera välja. Mina olin juba bussiga ära sõitnud ja minu koerake oli näinud seda. Samal ajal kui ema poes oli, tuli teine buss ja koer läks selle peale, lootes mind leida. Isa hakkas koera pärast muretsema, kuid õnneks oli ema viimasel hetkel näinud bussi peale minemas. Ta küll ei jõudnud koera järgi minna, kuid isa sõitis kõik peatused läbi ja leidiski minu Murikese üles.
Mul on kodus kass ja u. 15 kala. Kassi päris nimi on Muriel, aga me kutsume teda Murriks või vahepeal ka Muriks (vahepeal isa kutsub nii). Nime panid talle vanemad, ma ei tea miks sellise:) Ükskord võttis ta pähe ja ronis pesumasinasse. Loomulikult tühja ja mitte töötavasse. Meil on sellest vist isegi pilt. Ühekorra on ta meile pojad teinud. Neid oli vist neli tükki. Hall, must, triibuline ja üks kirju. Nad olid hästi armsad. See juhtus siis, kui ma olin väike, nii et minule ja mu sõbrannale meeldis neid kärru pista ja nendega ringi sõita. Mõnikord jäid nad paigale, aga mitte eriti.