Mul oli kaks lemmiklooma - koer ja kass. Nad surid eelmise aasta sügisel. Koera nimi oli Larri ja kassi nimi oli Mitsu. Ma ei tea kust nad omale nime said, sest Larri oli minust 3 kuud vanem ja Mitsul juba oli nimi, kui me ta saime. Nendega on juhtunud väga palju naljakaid lugusid ja seiku, kuid ma ei tahaks nendest rääkida, sest see on väga kurb meenutus.
Minu lemmikloomaks on kass ja ta nimi on Britney. Kui ta meile toodi oli ta alles kahekuune ja nime pannes hakkasime me kuulsuste nimedele mõtlema ja kuna mu õele meeldis tollel ajal Britney Spears, siis panimegi kassile nimeks Britney. Kord oli ema oma toa akna lahti jätnud ja siis kass oli sinna istuma läinud. Ema oli öösel üles ärganud ja kuulnud mingit kräunumist. Ta läks akna peale vaatama ja nägi, et kass oli katusele roninud ja jalutas veerennis. Ema läks ja pani ennast riidesse, võttis köögist harja ja läks tänavale. Veerenn oli õnneks piisavalt madalal ja ema ajas kassi sealt põrandaharjaga alla. Meie kassil on selline komme, et kui tuuakse mingi uus asi, siis ta nuusutab selle alati üle ja ronib sinna sisse (kui saab) ja käib selle ümber ringiratast. Vahel katsub seda käpaga ja proovib hammustada või keelega maitsta. Ma mäletan, kuidas see talv sain ma sünnipäevaks akvaariumi ja kohe, kui see laua peale pandi, ronis kass sinna sisse ja hakkas seda sabaga pühkima. Küll ta katsus seda siit ja sealt ja viskas akvaariumisse pikali. Tuleb meelde veel loendamatuid kordi, kui ema on just pesu kuivama pannud ja kass ronib kuivatusresti alla ja jääb ootama, et keegi mööda läheks, et siis talle mängeldes juurde hüpata.
Mul on koer, kes elab mu vanaema juures. Ta nime ütlesin ma puhtjuhuslikult Timbu ja see tal nimeks saigi. Temaga seoses tuleb alati meelde see, kuidas ta sind nähes kallistab, nagu päris inimene.
Minu lemmikloom on minu kallis kutsu Maribell, ta on chow-chow tõugu ja väga karvane. Temale oldi juba nimi pandud, kui meie ta enda juurde elama tõime. Kõigepealt elas ta vanaema juures, kuid kui nad enda majast korterisse tulid, saime meie ta endale.
Lemmikloomi on mul palju, aga neid kõiki kodus ma kahjuks või õnneks ei oma. Näiteks meeldivad mulle kaamelid ja kilpkonnad ja tegelikult on enamus loomi hästi toredad, aga kodus on hetkel kaks saksa lambakoera. Kuna neile pannakse nimi juba kennelis, siis jääb peremeestele mänguruumi kahjuks suhteliselt vähe, aga miskit ikka. Egerit kutsume hetkel Ekuks, sest see lihtsalt läks nii, aga teisele koerale, Magicule, mõtlesime hüüdnime suhteliselt kaua. Alguses kutsusime teda igatpidi, aga siis mina pakkusin, et võiks teda Mikuks kutsuda. Emme ütles, et see ei sobi tüdrukule ja siis sealt tuletasime Kiku ja see on väga suupärane nimi. Eku ja Kiku sobivad hästi kokku kah. Kiku on näiteks aiast oma neli korda vist juba plehku pannud selle aasta jooksul, mis ta meie juures on olnud, nii et närvirakke kulub tema peale tunduvalt rohkem. Muidu on naljakas see, et inimesed ei saa tihti aru, kumb on kumb, ehkki nende suurusevahe on ilmne. Lugusid võib rääkida mitmesuguseid, aga näiteks kui Kiku meie juurde tuli, ei kannatanud ta sugugi üksi koju jäämist ja tegi selle aja jooksul, mil kedagi kodus ei olnud, hästi palju pahandust. Näiteks hävitas ta ära peaaegu kõik potililled, sõi ära umbes pooled kardinad, lõhkus ära kõik nõud, mis sai ning ka telekas sai oma osa. Nüüd me ennetame seda targalt ja paneme ta iga kord kodust ära minnes puuri.
Mul on koer Päntu. Tema oli maal vanaema koer, aga kui vanaema läks teise ilma edasi, võtsime me koera linna. Vaeseke oli seitse aastat ketis olnud ja tal läks natuke aega, enne kui linnakommetega harjus. Näiteks oli ta harjunud haukuma maal keti otsas iga möödasõitva auto peale ja linnas vabana ta kasutas võimalust ja tahtis pea igat autot lausa rattast hammustada. Ühe korra on Päntut lubatud selle eest maha lüüa ja ühe korra jäi käpaga žiguli ratta alla. Žigulis oli kena vanapaar, kes tundis siirast huvi koera käekäigu vastu. Õnneks ei olnud hullu midagi viga.
Jah mul on oma lemmikloom ja tema nimi on Julius Caesar. Ta on armas halli värvi kaheksa kuune kass. Ta sai oma nime minult, sest mina sirvisin oma ajaloo raamatut ja nägin seal: "Julius Caesar". Üldiselt kutsun teda Caesariks ja selle nime omakorda hüüdnimi on Tsessu. Temaga seoses tuleb mulle meelde naljakas lugu. Nimelt on tal oma kraapimispuu, kus peal on veel üks lamamise koht, kust teda ei tohi maha võtta. Ta tegi pahandust - kraapis äsja kleebitud tapeedi maha ja näris selle ära. Ma karjusin "Caesar" kõva häälega ja tema tegi mulle: "Mjäu". Tahtsin ta sülle võtta ja vannituppa kinni panna, kuid tema jooksis ära ja oma kraapimispuu peale. See on talle nii selge, et teda sealt ei puudutata.
Minul on lemmikloom kass, ta nimi on Dollar. Vend pani talle sellise nime sellepärast, et ta vaatas palju kordi ühte multikat, kus oli palju sees sõna dollar ja kui venna käest küsiti, mis ta tahab sellele kassile nimeks panna, siis ta ütles, et Dollar. See kiisu on üks igavene mürgeldis, alati kui me kodust ära läheme, siis ta hüppab ja kargab, ta ajab liivakasti ümber, siis joogi- ja söögitopsi ümber ja lõhub kardinaid.
Mul oli kass, kelle nimi oli Pinki. Ta jäi auto alla, kuid ta oli juba vana. Mäletan lugu kui õues grillisime ja ma andsin kassile viineri, mis oli tuline ja ta tahtis seda süüa ja see kõrvetas teda, ta hakkas käppadega seda põõsaste alla loopima nii kaua kuni see ära jahtus. Seda ma ei mäleta, kuidas ta nime sai.
Mul on kodus kaks lemmiklooma: üks on kass ja teine rott. Kassi nimi on Kitta ja roti nimi on Neti. Kass sai oma nime ühe hästi pika nime järgi Catariina Rosalie, aga me mõtlesime, et see nimi on tema jaoks liiga pikk. Siis me lühendasime seda nime ja me hakkasime teda kutsuma Kittaks. Rott sai oma nime selle järgi, et ma istun pidevalt internetis.
Mul oli kass, ta nimi oli Leopard. Ta on nime saanud nii, et ta jooksis üsna kiiresti ja nii ema ja isa otsustasid talle siis selle nime panna. Meil oli ka kuldkala ja ühel päeval kass jõi vee koos kuldkalaga ära. See oli minu jaoks tõeliselt nõme, kuna kuldkala meeldis mulle väga. Pärast oli kassil paha ja siis viisime ta arsti juurde. Kui ta koju tuli, oli meil jälle uus kuldkala. Ta ei julgenud isegi akvaariumi juurde minna.
On küll. Mul on koer, dalmaatslane ja ta nimi on Dessy. Nime sai ta selle järgi, et meie linnas, kus me siis elasime, elas meie lähedal üks koer Daisi. Ta meeldis kõigile väga. Kui me teda hüüdsime (kiiresti), kõlas see nagu Dessi. Sellest tuli ka minu koera nimi. Kui me koera saime, käis ta kogu aeg minu järel, tegelikult teeb ta seda praegugi. Isegi siis, kui ma läksin WC-sse, tuli ta ukse taha kraapima. Esimesel päeval, kui ma magama hakkasin minema, hüppas ta kohe minu voodisse padja peale. Ja mis kõige naljakam - ta hakkas keelt näitama, ta nagu oleks mind kiusanud. Mu koera lemmik olin mina ja keda ta kartis, olid mehed. See tähendas seda, et kui isa või vennad koju tulid, jooksis Dessy kohe kas üles tuppa kardina taha ning lasi end täis või hüppas kaminasse. Õnneks ei hüpanud ta kordagi põlevasse kaminasse ja tänaseks on tal see komme kadunud.
Meil on kodus koer Robi. Mu õde pani talle selle nime, kui me ta ostsime. Mina tahtsin perest kõige rohkem koera ja lõpuks me tema saimegi, ta on saksa lambakoer. Temaga on nii palju nalja saanud. Esiteks alati kui ta tahab midagi, on tal nii naljakas nägu või kui talle midagi ei meeldi. Ta ajab kogu aeg oma saba taga nagu hull. Suvel kui ta ükskord jões ujumas käis, astus ta oma käpa katki, me käisime temaga arsti juures. Talle pandi seal suss jalga, millega ta käis peaaegu terve kuu aega kuni ta selle katki näris. Aa, ja loomaarsti juures oli üks kassi kuju ja ta hakkas selle peale haukuma. Temaga on palju nalja saanud, aga ma ei jõua kõiki üles kirjutada.
Mul ei ole lemmiklooma, aga mu vanaemal ja vanaisal on ja kuna suvel veedan palju aega seal, tean Bibi - nii on koerakese nimi, mille ta sai väikeste lutsukommide järgi - seiklustest nii mõndagi. Kui Bibi oli umbes poole aastane, jõi koer WC potist ja kukkus sinna sisse, olla sai ta seal u. 30 minutit, kui vanaisa koerakese päästis.
Mul on koer Miku ja kass Miisu. Miku nimesaamist ma ei tea, sest olin siis veel väike. Võiks ju arvata, et kümneaastane koer on elukogenud, aga tegelt on ta ikka hingelt nagu kutsikas. Ainus mänguasi, millega ta mängib, on väike roosa põrkepall. Aga minu kass on poolearuline. Tema oskab kõikidest asjadest mänguasju teha, õhust kuni digikani (fotoaparaat) välja. Sügisepoole, kui mu ema käib rohelise kootud mantliga, ronib kass selle abil nagini välja, siis proovib hakata alla tulema ja jääb kinni. Istub seal natuke ja hakkab kräunuma, kõik otsivad teda, siis leiame ja aitame ta alla. Kui keegi temaga ei mängi, kihutab ta ringi, jookseb peaga vastu ust ja läheb magama.
Mul on kodus kass Benedictus. Kuna ma armastan kasse, siis tahtsin ka mina endale kassi. Tol õhtul rääkisin emaga, et elul pole mõtet, kui mul pole enda kassi. Ema võttis seda kuulda ja kahe päeva pärast oligi meil kass majas. Nime sai ta sellest, et siis oli lugusid sellest paavst Benedictus teisest ja siis, et see on kuulus nimi, panigi õde talle sellise nime. Kuna elame väikeses korteris, ei saa me kassile pakkuda igasuguseid mängumaju jpm lõbustuseks. Tal on üks väike pall ja kui seda maast põrkega vastu ahju visata, teeb ta igasuguseid põnevaid vigureid õhus ja kui leidub vahel harva majas hiiri, tunneb ta nendest mõnu, et saab neid toas taga ajada ja käpaga õhku visata samal ajal, kui meie ronime nii kõrgele kui võimalik, sest vihkame ja kardame hiiri. Kassile meeldib hirmsasti lillevaasist lilli näksata ja neid voodisse tirida. Selline pätt mu kass ongi, aina teeb pahandust.
Mul on lemmikloom Barbo. Ta on saanud oma nime selle järgi, et õele meeldivad barbid ja ta hakkas teda kutsuma barbiks, aga vend ütles, et ärme pane koera nimeks Barbi, vaid paneme hoopis Barbo. Üks lugu mul temast on, et see oli vist mingil talvel, kui ta hakkas rõdult trepist alla minema, järsku ta libises ja läks alla hoopis tagumiku peal.