Mul ei ole praegu lemmiklooma, aga kunagi oli mul kaks chinchillat. Neile ma ise nimesid ei pannud, aga nad olid Sinnu (emane) ja Mustu (isane) nende karvavärvi järgi.
Mul on kodus 2 tšintšiljat, üks on Bruno ja teine on Pipo. Nad said enda nime põhimõtteliselt multikast "Lotte". Need nimed sobivad neile väga hästi.
Neile meeldib toas ringi joosta ja asju uudistada. Üks huvitav lugu on arvatavasti see, et vanemate toas (kus on ka loomapuur) on kapp ja seal peal on lillepott lillega(viigipuu) ja Pipole meeldib sealt potist mulda välja kraapida igasse suunda kuhu võimalik. Praegu pole lillel allpool mitte ühtegi lehte, sest loomad sõid kõik lehed altpoolt ära niipalju kui nad küündisid.
mul on palju loomi kodus. täpsemalt on mul 4 madagaskari hiid prusakat kaks papakoid kass ja veel Sintsiljad. sintsiljad on minu omad nad said nime siis kui mul käisid kaks sõpra külas ja ma nad väla võtsin.
Mul on olnud tšintsilja, tuhkur, merisiga ja loodetavasti on mul varsti koer või siis tuhkrud. Tšintsilja sai oma nime oma nime järgi Chinsu. Merisiga sai oma nime minu sõbra merisea järgi Ruudi. Tuhkuru nime ma tean aga ei tea kuidas pandi sest ma olin väga väike. Ta nimi oli Juss.
Meie koer sai oma nime oma vanemate järgi. Kass sai selle järgi, et kuna ta tegi kunagi palju pahandust siis sai nimeks Pätu. Tšintšiljad said oma nimed nende ema järgi. Ema tšintšilja sai oma nime selle järgi mis nimi sobis tema välimusega ning mille peale ta reageeris.
Mul on tšintšilla kelle nimi on Miki. Me panime telle, selle nime, sest mulle väga meeldib Mickey Mouse ning teiseks tal on väga pikad kõrvad. Mulle meenud lugu kuidas me ta saime. Ta oli jäetud loomapoodi, ta oli hüljatud. Me võtsime ta endale.
Mul on lemmikloom Posse. Ta on merisiga. Ta oskab väga hästi laulda ja sööb palju. Kõige rohkem meeldib talle olla oma majakeses. Mulle meeldivad kõik loomad.Varem oli mul Cintsilja Matu. Ta oli hästi armas ja vahva.
Mul on kass ja 2 tšintšiljat. Kassi nimi on miki, sest kui ta meile tuli märkasime esimesena ta välimuse uures et ta otsa ees on M-täht ja pealegi oli ta isane ja seega otsustasime ta nimeks miki panna. Tšintšiljade nimed on piku ja piku. See on naljakas, aga kuna nad on mõlemad õde ja vend ja täpselt samasugused ja pealegi veel kaksikud siis panime mõlemale sama nime, ehk piku. Mõlemast koduloomast mäletan ma seda kuidas nad koos mängisisd köögis nii et kass ajas neid taga ja tšintšiljad jooksid ringi ,aga seda siis kui nad noorwemad olid sest siis ei söönud nad üksteist ära.
Hetkel on mul kaks kassi ja kaks koera. Meie perel on halb komme oma kasse mitte nimetada, seetõttu on meie valge kass nimetu. Mõtlesime panna talle nimeks Pärl, Kreem, või Pilveke, kuid kutsume teda siiski vaid "valgeks kassiks". Kollast kassi kutsume me vahel harva Kõtuks. Taksikoera nimi on Sõõrik, selle nime panid talle ta eelmised omanikud, ja kuldse retriiveri nimi on Lux. Tema sai oma nime pesumasina pealt. Minu kõige esimene lemmikloom oli must kass Pussi, tema järel koer Kutsi, "hall kass" ja must kass Tondu. Meil on olnud ka papagoid, ühte kutsusime Nähtamatuks, sest ta oli seinaga sama värvi, ja tšintšillad Tšintšu, Kiku ja Lilli Vanilli. Madagaskari prussakaid, kes meil paar aastat tagasi olid, me ei nimetanud.
Mul on koer, kelle nimi on Basja. Ma ei tea, kust ta oma nime sai, sest kui me ta saime, siis oli see nimi tal juba passis.
Mu vanaemal on kass, kelle ma talle viisin ja ta nimi on Mustu, sest ta oli süsimust ja ainult silmad paistsid pimedas.
Mul on ka tšintšilja, kelle nimi on Bobo. Ma kahjuks ei tea, kust selline nimi tuli. Ma ise arvan, et äkki kuskilt multikast.
Mul oli tšintšilja, kellele ma panin nimeks Sossu. Ta sai sellise nime, sest kui ma hoidsin teda suveõhtul enda käes ja minult küsiti, mis me talle nimeks paneme, ma vastasin Sossu, sest tal oli nii soe ja pehme karv.
Kuna ta on näriline, siis ma ei teadnud, kuidas ta saaks õues käia. Mõne aja pärast me hakkasime laskma teda, ilma rihma, puuri või millegita, õue ringi jooksma, kuni ma pärast Sossu kinni püüdsin. Lõpuks me tegime ühe tema puuridest tühjaks ja kuna see oli korras, siis ta sai selle puuriga koos õues jalutamas käia.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Koer oli umbes 8 aastat tagasi, üks kass samal ajal. Mitu chinchillat praegu ja kaks kassi ikka veel.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Ma ei tea, ehk vanemate, laste - mõlemate soovil. Esimeste lemmikloomade võtmist ma ei mäleta eriti, see oli väga ammu, aga hiljem põhiliselt laste soovil. Mõeldi suhteliselt kaua.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Esimese koera me vist ostsime, ma ei mäleta hinda. Kass tuli ukse taha, teise kassi saime tuttavatelt, kolmas kass oli mahajäetud. Chinchilla saime, ühe ostsime kasvatusest ja teise saime jälle tuttavalt.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Esimene koer oli Grendi, esimene kass oli Miku, kui ma õigesti mäletan, siis Liina vanemad nimetasid nad nii.. Teise kassi nimi on Kirbi, see nimi oli talle juba varem pandud. Kolmas kass on Puugi, selle ma mõtlesin ise välja, sest Kirbi juba oli. Chincillad on Krafu ja Krotu, ei mäleta kuidas nad nimed said.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Raamatud, internet, loomakliinikud, tuttavad.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei, mul on täiesti ükstaskõik, mis tõust see loom on... Peaasi, et on ikkagi loom.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Mina ja mu ema tegelema meie loomadega.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame ja valmistame ise ka, kuidas kunagi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meil on kassid vaktsineeritud. Oleme pöördunud arsti juurde siis, kui kolmanda kassi võtmisel oli mõlemal kassil lõppkokkuvõttes nohu ja siis, kui nad on aknast all hüpanud, mõlemad ühe korra... Aga nüüd on nendega kõik korras. Eks ise ole neid ka abistanud, ei mäleta enam kuidas.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei, mu chinchilla ei ole ära lõigatud, emasele ei anna tablette ka, aga peaks andma hakkama, kui need olemas oleksid. Kassid on isased ja kastreeritud mõlemad.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Jah, chinchilladel on olnud, oleme nad ära andnud tuttavatele.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassid on igal pool, kus tahavad olla - piiramatu vabadus. Chinchillad on ikka enamus ajast puuris (kasside pärast).
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Hotelliteenuseid ei ole kasutanud, oleme transportinud kasse vanaema-vanaisa juurde transpordikastis, selles kasside omas. Pikematele reisidele kaasa neid ei võta; siis hoolitsevad vanaema-vanaisa nende eest.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah, ühel kassil on 10. oktoober, teisel ei tea, sest tema leidsime. Tähistame näiteks sellega, et ostame neile midagi väga head
süüa.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
MIS ASI ON LOOMA SPAA??? Ei ole ma neile riideid õmmelnud, aga mänguasju ikka ostan/teen. Shampooni ka ostsin, aga nad pesevad ennast ise ning selle kasutamine on mõttetu. Nad on toakassid enamus ajast, suvel käivad nad meil maal vahest õues ka.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Loomulikult, kui näiteks ei lasta loomal enam mitte midagi ise ära teha ja ainult poputatakse teda ja tal on kogu aeg suur hunnik toitu ees - see ei ole enam normaalne.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ma ei tea, olen liiga noor, et sellisele küsimusele vastata.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Oh, ma ei tahaks selle peale veel mõelda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ma lasen neil teha, mis nad tahavad. Nad on ju eelkõige lemmikloomad, mitte tsirkuseklounid.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Siiami kass pissis suhteliselt tihti igale poole, nüüd enam ei pissi ja ma ei tea, miks.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei, ma ei tee neid mingiteks tsirkuseloomadeks, selline piinamine ja tüütamine on mõttetu ning haige.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, muidugi räägin ma nendega, ning aru saavad nad ka.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Jah, nad ahistavad palju, teevad seda, mis ise tahavad jne.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Loomade toitmine, puhastamine jne.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei, see küll mingi selline asi ei ole, mille pärast inimesi valida. Kuigi loomaarmastajad on tavaliselt paremad inimesed kui need üksikud nõiad (vastaja viitab vanatüdrukutele).
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei ole.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Hiir? Hiir ei ole ju üldse ebatavaline, see on ju väga tavaline lemmikloom, poes isegi müügil, aga tavaline hiir... Ei tea, mingi nugis oli kellelgi kunagi.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Väga mõnus oleks ise selliseid loomi pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” "koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Mina ei tea, minu jaoks on nad kõik võrdsed. Oleks mul ruumi, siis teeksin oma kodust arvatavasti loomaaia.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Et neil lõbusam ja parem oleks, nad tahavad seltsi.
Olen Lobo, passi järgi mittešnautser Liivapõllu Leonart. Esivanemad pärinevad kusagilt Saksamaalt.
Eellooks.
Kirjeldan oma väga lähedase pere kodumiljööd koos karvase pereliikmega.
Nagu paljudes linnaperedes: keegi lastest igatseb väga-väga koera. Aga elatakse kahetoalises korteris. Kuhu seal koer?
Vanem laps Reili oli suviti palju minu juures, nagu väikeste koolilaste vajadus ikka. Siin oli majanaabriks tädi, kes kasvatas mitut bolonkat. Ametlikult, koostöös koerteklubiga. Tema juures õppis Reili koertega – kutsikatega hooldust, jalutamist, jooksmist. Minu kirju kasski kasvas koos kutsude perega.
Ühel järgmisel aastal, Reili oli 10-11 aastane, oli tal lugemiseks kaasas raamatuid. Need olid koerakasvatuse käsiraamatud õpetamisest, hooldamisest, haigustest ja ravist.
Niisugune põhjalikkus lapse poolt, kel omal polnud looma ega lubadustki selle saamiseks, arvatavasti asja otsustaski.
Kindel otsus vanemate poolt oli, et kui juba, siis ei mingit juhuslikkust. Otsiti koerteklubi kaudu. Ema tahtis suurt koera. Väga suure looma jaoks oleks eluruumist nappinud. Lõpuks oli leitud koertekasvatajate pere Pärnumaalt. Šnautseri kutsikas oli ammu tellitud, siis juba valitud.
2
Minuni jõudis teave kutsika toomisest lõbusa loona. Reili tuli palvega: aita tema kodukirjand ümber teha murdekeelseks. See oli kooliülesanne. Tema oli kirjutanud loo oma kutsika saamisest.
Sõidime esäga katõkesti uma kutsikule perrä. Tuu oll kongi Pärnu kandih. Imä nooremba vellega oodive kotoh. Aga mis juhtu? Mi es saaki seokõrd viil pisikeist kodo viia. Tallnast es olõ viil papre är saadetu. Mure oll suur: kuid mi ütle kotoh, et tullimi ütsinda. Pinikeis viil es olõki! Tõnõkord sõitse esä ütsinda. Joba mitu korda är kaetu pinikene magasi auton karbi seen. Kandilitse, karvatse näoga kutsik, mis tälle nimess saa? Pinikese pass oll mitu suurt lehekülge paprit. Nimess Liivapõllu Leonart. Esä arvass, et küll tä üits Lobo iks om. Ja nii jäiegi, meie pini om Lobo.
Minu murdekeel pole muidugi õige, see on segu Võrumaa eri paikadest ja Mulgimaalt. Aga koolilapsega koos oli veerimist ja nalja-naeru küllalt. See oli hilissügisel 1992. a.
Järgmisel kevadel ja suvel oli Reilil igaks pühapäeva ennelõunaks pikk programm. Koeraga jalutati, jooksti, õpetati mitu tundi. Viljandi lossimäed olid selleks just sobivad. Šnautser ongi mägedest pärit koeratõug, tugev, jooksuhimuline. Koju jõudes olid mõlemad hingetuks väsinud.
Ükskord tuldi koju nutuga. Suur hundikoer oli samuti jooksmas, küllap lahtiselt mõlemad. Oli olnud suur võitlus. Teise koera omanik, meesterahvas, aitas koerad ära lahutada. Vist tuli Reiliga kaasagi. Pureda olid saanud mõlemad. Lobo oli ka üsna mehiselt oma tugevaid lõugu näidanud. Pahandus missugune. Lahtiselt Lobot enam jooksma ei lubatud.
Varsti oli nii, et isa ja Reili said koeraga jalutada ilma rihmata, kuuletus rahulikult kõrval käima. Ema ja teised pidid jõudu kasutama. Rihmakski tuli varsti kasutusele kett. Mitu rihma lihtsalt kulusid läbi või näriti ära.
Mingeid vigureid koerale ei õpetatud, aga koduse elu käsud-keelud õppis Lobo kiiresti ja täpselt. Ühel esimestest jõuludest jäi lastel küll piparkoogimaja tegemata. Köögilaual jahtuvad majaosad sõi Lobo ära.
Loomaarsti hinnang oli, et näitusekoera Lobost ei saa, üks hammas oli kasvanud viltu. Küllap kutsikas midagi intensiivselt näris. Öeldi, et seda hammast nimetatakse siis alati miinuspunktina.
Lobo oli selle aja koer, mil tõupuhtuse rõhutamiseks olid kõrvad ja saba lõigatud. Reilil oli mure: üks kõrv kippus lonti vajuma. Kaua käis koer, plaaster kõrva tagaküljel. Oli ju tõukoer kõrvast sabani!
Veel mure. Minu juurde on paar kilomeetrit, käime bussiga. Aga Lobo? Karvane, kandiline habemes nägu on üsna hirmutav. Reili oli käinud temaga kõigis kauplustes, niisuguse kujuga suurkorvi ei olnud. Ükski ei mahtunud Lobole pähe. Nii nad siis lippasid jala.
Laaste kooliaeg täidab nende päeva pikalt. Siis on paratamatu, et koera jaoks peab ema leidma hoolt ja aega. Hilisõhtune õuering on küll alati laste päralt. Seda teab Lobogi. Kui Reili hiljem harvagi kodus oli, veel nüüdki – kella 9 paiku käib Lobo tema kannul ja ootab. See aeg olgu tema jaoks!
3
Vahepeal osteti korteri asemele maja mäeküljele, järve äärde. Siit sai Lobo kodu jaoks veel uusi reegleid.
Poolelioleva remondiga maja ei usaldatud ööseks tühjana jätta. Reili oli just põhikooli lõpetanud, saamas 16, koer 4-ne. Arvasid, et kahekesi julgevad tühjas majas magada küll.
Tüdruk magas üleval, toa uks kinni, koer jäi allkorrusele. Lobol hakkas öösel vist igav. Uuele uksevärvile jäid võimsad küünejäljed. Hommikul oli isa teinud seaduse – koer trepist üles ei lähe! Ja ei lähegi. Kui väga igatseb, paneb pea alumisele astmele ja lamab seal, vahel nutabki.
Ka õues käimiseks on oma aia kohta reeglid: sissepoole aiaväravat ei kükitata, ka pissimine kannatab väravani.
Magamiskohaks on Lobol mõnus nurk üles viiva trepi jalamil. Just paras tema teki jaoks, kogu eestuba ja välisuks on vaateväljas.
Sest oligi tore lugu. Teine vanaema pani poest tulles koti sinna kõrvale. Ise olime majas, õues, igal pool. Hakkasime koju minema, vanaema ei saa: Lobo ei luba kotti oma pesa kõrvalt ära võtta. Tuli kedagi appi kutsuda, kes koerale selgeks teeks, et kott on tõepoolest vanaema oma. Lobo oli solvunud, pani silmadki kinni, teeskles magamist.
Toiduks kasutatakse koerale spetsiaalseid koeratoite, eriti nüüd vanemas eas. Söögikoht on köögis. Ta teab – pikad habemekarvad tuleb enne tuppa minekut pühkida-kuivatada. Selleks on tal oma rätik. Ka õuest tulles ei saa märjana-porisena eestoast edasi, tuleb abi oodata.
Soenguga on omajagu tööd. Sellel karmikarvalisel koeratõul on vaja kaks korda aastas karvu „trimmida“. Seda teevad Reili, kui on kodus, enamasti ema. Istuvad kahekesi põrandal, Lobo nutab ka vahepeal. Hallide karvade hunnik ümberringi. Pole parata, karvakera poleks ju šnautser!
Mänguasjadest on armsamad kogu aeg tennisepallid. Muidugi on igasuguseid loomakesi jm. Aga jälgitakse väga nende materjali, et koer sealt midagi alla ei neelaks.
Jõuluõhtuid on kombeks veeta koos tütre perega. Kingikott kuulub kuuse juurde. Seda valvab Lobo juba aegsasti. Teab, et temagi ei jää kunagi üllatusest ilma. Seda lõbu siis - igaühe pakki on vaja aidata avada, nuusutada, võibolla ainult pead raputada, pole suurem asi! Lõpuks oma kingiga heita kusagile mõnuga seda närima.
Ühte Lobo sünnipäeva mäletan. Oli tort, vorsti lõikudest kaunistused. Sünnipäevalapsel vorstikestest kee kaelas. Pildi ajaks oli ilus tort võibolla juba söödud.
Lobo on olnud pereliige alati, igas mõttes. Ei ole olnud nunnutatud „diivankoer“. Usutakse, et ta mõistab kogu kodust elu nagu igaüks peres. Kui ta paneb pea sülle, vaatab, liigutab kõrvu ja käppi, siis lausa tunnetad, et ta saab aru.
4
Peres elasid veel mõned armsad loomad. Vennal rott Rotu, siis kirju merisiga Mõmmik. Tema suri just hiljuti. Oli juba õige vana. Need väikeloomad pole väga pikaealised. Kahju on kõigil kirjust Mõmmikust.
Kui Reili peale kodulinna kooli lõpetamist läks Tallinna kõrgkooli, oli raske lahkumine. Lobo jäi ootama kojutuleku pühapäevi, tüdruk seal igatsema. Üliõpilase päev koera jaoks aega ei jäta. Lõpuks leidis ta lahenduse. Sai pisikese üüritoa. Sinna mahutas suure täis-sisustusega puuri tšintšilja jaoks. Käies kodus, puur-kohvrike loomakesega käes nagu käekott.
Nüüd on neil oma pere. Tšintšiljade paar, aegajalt mõne pojaga, mahuvad endiselt. Kasvavad kaks koera. Bullterjer Moksi on juba paar aastat staažikas näitusekoer. Medalirosette seinal vaibatäis. Juuniori-eas inglise buldog Uma, paksuke, 25-kilone. Öeldakse, et see koeratõug polegi eriti õpetatav, aga Umale karmilt öeldud „Ei!“ mõjub küll. Keerab pea viltu, vaatab, keeleots suust väljas, ja teab, et see oli tema jaoks. Juba näituselgi käinuna pidi esinema täiesti kuulekalt ja korralikult. Kodus on ta küll naljanumber. Möllab ja mürgeldab. Äkki väsib, kukub põrandale pikali, ükskõik mis asendis või kuidas käpad jäävad. Lausa norskab kõvasti. Selle koeratõu omapärane nina ja hingamisteede ehitus pidigi olema takistuseks, sellest norskamine. Tüki aja pärast hüppab üles ja mürgel läheb edasi.
Olin hiljuti ühe õhtu nende peres. Elasin kaasa nende kodusele õhtule. Moksi on soliidne, ametlikult koolituspaberitega. Kogu oma müramises ikkagi kuuletuv, „väljapeetud“.
Koerte näituste-ringid on ulatunud kaugele. Nendest osavõtt on korraldatud koerteklubi vahendusel. See on omaette maailm: koerad ja omanikud. On oldud Soomest Lätini-Leeduni. Viimati käidi Valgevenes, seal klubi bussiga. Enamasti, vähemalt Eestimaa paikades sõidavad mehega oma autoga. On ju vaja kaasa võtta palju, alates joogiveest. Reili rõhutab eriti, et koer peab saama puhata, magada oma tuttaval tekil. Väsinud loom on närviline, see poleks siis näitusekoer. See kõik on saanud nende pere hobiks ja hooleks.
Kuidas ja kui palju mõistab koer inimest, meeleolu, kõnet? Kas ta mõtleb?
Mõtlesin hiljem õhtule Reili peres koos nende kahe koeraga. Moksi on koolituse lõpetanud, paberitega varsti 3-aastane koer. Kodus oli möllu ja mürgeldamist, ka igat inimest kaasates. Tihti üldse mitte väga kuulekas.
Aga seesama noor mürgeldaja on näituseväljakul, närvilises, pingelises ümbruses. Hulgana võõraid koeri, inimesi, haukumist, käske-keelde. Ometi on Moksi rahulik, väljapeetud – muidu poleks ju kodus vaibal kaalukaid auhinnarosette. Siin ei aita ainult oma perenaise patsutus, rahustavad vaiksed sõnad, et kõik on korras. See poleks mõeldav, kui koer ise ei mõtleks ja mõistaks. See on ju tema ise, üksi, keda jälgitakse, hinnatakse iga karvagi, igat liigutust, ka näoilmet ja sõbralikkust.
Peab olema arusaamine koera enda tasandil. On ju nii?
Veel kord peategelase Lobo juurde. Kodune pere on mures: Lobol on kuulmine jäänud viletsaks, eriti viimase poole aasta jooksul. Magab palju. On lihtsalt vanaks jäänud. Lobo saab ju varsti 15-aastaseks.
Need olid selle pere lemmikud aastate jooksul. Aeg on läinud, aga pereliikmena on olnud igal oma koht.