Mulle meeldivad kassid, kuid mul on kasside suhtes allergia. Mul pole endal olnud ühtegi lemmiklooma, sest enne, kui allergia selgus, elasime väikeses korteris, kus kassi ega koera jaoks ruumi polnud ja looma halbadesse tingimustesse me ei tahtnud võtta.
Üks mu vanaisadest oli koertest vaimustuses ja tal tuli mõte tuua oma 1. klassis käivale lapsele (minu emale) kutsikas. Ta tõi esimese kutsika, keda oma sõprade kodus nägi. Kutsikas kasvas suureks koeraks ega mahtunud korterisse ära. Samuti ei osanud täiskasvanud teda koolitada ja neil polnud ka piisavalt aega koera väljas jooksutada.
Mu vanaema on alati pidanud kasse, aga need kassid on alati olnud leidloomad, tänavale visatud ja väga õnnetud loomad. Meie kodus on põhimõte, et kallist tõukoera või tõukassi ei ostaks me kunagi, sest
1) tõuloom eeldaks näitustel käimist ja võimalusel tõuaretuses osalemist
2) kuna meil sellega ei tegeldaks, siis lihtsalt lemmikloom tuleb võtta kas varjupaigast või lausa tänavalt, sest tähtis on looma elu päästmine.
Vanaisa pani oma kutsikale nimeks Rinaldo, aga maja poisikesed hakkasid naerma. Siis ta nimetas sama koera ümber nimega Karamba (tuletis hispaania keelsest carrambast, mis tähendab kurat). Vanaema kassid on olnud: Saba (karvase sabaga kass), Kiidu, Kusti, Põnn, Poiss, Kiisu. Ema pani ühe kassi nimeks Junsu, sest kass oli väga väike hüljatud kassipoeg. Sama kass reageerib nimele Kass.
Loeme ajakirja „Lemmikloom“, vaatame TV-st saateid lemmikloomadest.
Ma ei pea õigeks, et lemmikloomi võetakse vastavalt moele. Iga loom on tore. Aga võtta saab isendi, kes pidajale sobib ja kellega ollakse nõus koos elama.
Mulle tundub, et koerad on näitusel stressis. Näiteks saksa lambakoerad ja šnautserid hauguvad väga raevukalt. Aga osa kassitõuge on näitusel väga häiritud: liiga palju lärmi, teiste kasside lõhna. Mõni kass magab oma liivanõus. See on ju ka protest. Lihtsalt lemmiklooma (ilma tõupaberiteta) näitusel nägin, kui suur ja tore kõuts susises omaniku peale ja üritas teda käpaga lüüa. Kõuts oli nii häiritud.
Oma kassi ma küll näitusega ei traumeeriks ja koer võiks lihtsalt käia koerte mänguplatsil ja teiste omasugustega mängida ning elada oma rõõmuks.
Kuigi mulle on kassid vastunäidustatud, võttis ema meile ükskord ajutiselt kassi, kuni me olime talle kodu leidnud. Kass oli heidik ja tuli meie rõdule elama. Oli selge, et talve ta üle ei oleks elanud. Mina pidin temast eemal olema. Ema tõi toidu, mõlemad vanemad valvasid, et kass ei oleks pidanud liiga kaua õues olema. Kui kass vajas seltsi, siis temaga räägiti. Teda hoiti süles ja temaga kõnniti ühe akna juurest teise juurde. Kass andis ise märku, kui ta seltsi vajas. Kassi tegutsemisaeg oli põhiliselt öösel. Siis ta uurib korterit ja loobib asju.
Sõi kassi kuivtoitu, sest armastab seda; piima jõi üsna palju.
Vaktsineerimine (marutaud, kõikvõimalikud haigused) on vajalik. Pärast ravimine on palju tüütum ja kulukam, kui üldse on veel võimalik ravida. Kui lemmikloom peaks ära surema on pärast väga kahju. Kui võtta õuest kodutu loom, tuleb teda kindlasti näidata arstile, sest loomale tuleb anda ussirohtu, kirburohtu, teda tuleb vaktsineerida ja tema kõrvad üle vaadata, et seal ei oleks lesti.
Steriliseerimine on vajalik, sest kõigepealt pole soovimatute lastega midagi teha ja kui kassi tahetakse toaloomaks, siis elab ta palju rahulikumalt toas ega kipu välja, samuti ei meelita emane toakass isaseid kasse rõdule. Arvan, et tiinusevastased tabletid ei ole kindlad, sest pirtsakas kass valib toitu ega lase endale midagi ülearust suhu panna.
„Juhtunud“ järglased on kohutav probleem. Kui oleks tuttavaid, kes väikest soovivad, siis oleks ju tore vaadata, kuidas kass oma lapsi hooldab ja kasvatab.
Kass ei tohtinud tulla minu kui allergiku tuppa. Aga muidu ta hõivas kogu korteri. Looma koht pole voodis, sest kass on väike ja ta võib haiget saada, kui magav inimene end pöörab või vähkreb. Koer võib samuti haiget saada ja siis enesekaitseks magajat hammustada. Aga kui mõelda, et magav inimene on loomale mõistetamatu ja omaniku magamise ajal tunneb loom end hüljatuna, siis peaks teda ikkagi lubama voodisse.
Kui loom on võetud, ei tohi teda üksi jätta. Ainus võimalus oleks loomahotell. Kassi näiteks randa kaasa ei võta. Kassi võib kanda spetsiaalses kassipuuris, juhul, kui loom on nõus sinna minema ja seal ka olema. On ka spetsiaalsed kassikandekotid, mis on pehmed ja mille otstes on võrk, et välja vaadata. Kassid ei lase ennast aga kuhugi sundida. Kui talle puuris või kotis ei meeldi, siis hakkab loom karjuma ja kraapima.
Usun, et oleks ju tore mõte lemmiklooma sünnipäeva pidada. Kuid see oleks ikkagi pidupäev omanikule, sest loom vajab head kohtlemist igal päeval.
Koerte riietamine õue viimiseks on hea mõte, sest neid tuleb kaitsta külma eest ja endal on ka mugavam, kui koer end õues mustaks ei teeks.
Me ei ostnud kassile spetsiaalseid mänguasju. Me proovisime, mis talle meeldib. Talle meeldisid igasugused paelad, mida sai püüda. Talle meeldisid juukserullid. Vahepeal mängis õmmeldud karvase palliga. Samuti meeldisid talle papist rullid.
Ma ei poolda looma ehtimist, sest kas ta ikka ise tahab seda? Kass vajab spetsiaalset kammi. Usun, et koertele meeldiks spaas möllamine küll (kui koer pole liiga arg).
Loom peab saama tähelepanu ja pai siis, kui ta tuleb ja seda palub. Kui loom on halvas tujus tuleks püüda teda lohutada ja tema meeleolu kuidagi parandada. Ma ei mõista neid inimesi, kes kohtlevad oma looma kui inimest. Nimelt on olnud saateid ülirikaste inimeste lemmikloomadest. Neile korraldatakse abiellumistseremooniaid, neid ehitakse ja neile pannakse pärleid kaela. Tahan öelda, et omanik on olemas looma jaoks ja loom peab end tundma õnneliku ja rahulikuna. Kuid loom peab alati saama rahu, kui ta tahab rahu saada ja tal peab olema võimalus pugeda peitu, kui ta tunneb end häirituna.
Ma arvan, et nõukogude ajal oli suhtumine lemmikloomasse üleolev. Samuti polnud loomapoode nagu neid praegu on. Tänapäeva loomaomanik saab oma loomale kõike lubada. Lemmikloom on tänapäeval pereliige.
Arvan, et kõige ilusam oleks surnud loom matta lemmikloomakalmistule. Kuna ligipääs sinna nõuab oma transporti, võib see osutuda keeruliseks. Võib ju ka aeda matta ja paik ära märkida. Aga kui ta talvel sureb, siis ma küll ei tea.
Kui inimene on võimeline looma pidama, võiks uue looma võtta. Kuid surnud looma ei saa asendada. Tuleb aru saada, et uus loom on uus elu.
Laualt toitu võtta ei tohtinud, aga kui kassil oli kõht täis ja talle oli antud näha erinevaid toite ja ta ka ise valis, siis ta vaevalt vargile läks.
Kui kass kraabib tugitooli, tuleb talle võimaldada kraapimispuu. Karjumine ei aita. Arvan, et puhtust oskab näiteks kass hästi pidada. Kui kass või koer on veel väikesed, tuleb neile kohe reegleid hakata õpetama.
Karistamine ei aita. Aga kui tuleb karistada, siis peab enne lugema vastavat kirjandust või rääkima loomatundjatega. Kindlasti ei tohi looma lüüa, talle haiget teha. Näiteks kui kassi raputati turjast, siis see ei aidanud: ta tegi järgmisel päeval jälle sama, mille eest teda eelmisel päeval oli raputatud. Kui kass harutab WC-s paberirulli lahti, on parem hoida WC-uks kinni.
Koer vajab kindlasti dressuuri, sest muidu ta hakkab kodus ise peremeheks. Võib-olla kassile piisab, kui ta saab kõik ise üle vaadata.
Koer peaks sõna kuulama, alluma käsklustele. Aga ma ei usu, et koer inimese lõbustamiseks just sitsima peaks.
Loom mõistab inimese meeleolu. Ta saab aru hääletoonist. Loomaga tasub rääkida. Nad õpivad mõistma mõningaid sõnu, aga tähtsam on, millise häälega neid kõnetada. Loomale meeldib, kui temaga rääkida. Siis nad vaatavad väga pingsalt otsa. Koer on õppinud mõistma mu nägu: õue, jooksma. Loomad mõtlevad, lausa kavandavad tegevust.
Ei usu, et loom peremehe kiindumust kurjasti ära kasutaks. On olemas kasvatamatud koerad, kellele pole ilusasti selgeks tehtud, mida teha ei tohi. Kui kassile midagi keelata, tuleb ta sülle võtta ja teda noomida ning nii mitmeid kordi järjest.
Näiteks mu vanaemal on kass, kes kraabib tugitooli iga kord, kui sellest möödub. Aga teda vahel keelatakse, vahel öeldakse väga halvustavalt: „Kraabi, kraabi!“ Lõpuks ta möödus tugitoolist, tahtis jälle kraapida, aga siis katsus ainult käpaga. Loomulikult on teda sellest toolist ainult tõstetud eemale. Teine võimalus: lubatakse kraapida, aga öeldakse halvustavalt:
"Kraabi!“ Kass ei hakanud kuritarvitama, hoopis vastupidi, püüdis mitte kraapida.
Olen näinud rottweilerit, keda tema „mamma“ (perenaine) lausa jumaldas. Perenaisel mingit autoriteeti koera silmis polnud. Koer muutus kurjaks, kuid samas puudus tal ka enesekindlus. Ta oli väga kasvatamatu koer.
Laps ei vaja looma. Laps vajab täiskasvanut kui sõpra. Lapse jaoks saab juba päris ruttu loomast samasugune kohustus kui näiteks on õppimine. Loom oma olemuselt on ju ka laps ja kuidas siis üks laps peaks teist last pidevalt hooldama? Muidugi on lastel tore loomi vaadata, aga tuua koju loom ja öelda, et see on lapse jaoks, noh, minu meelest ei hooli see täiskasvanu ei oma lapsest ega ka loomast. Lapsel on tore koolist tulles vaadata, mida loom teeb ja kuidas ta mängib, kuid tõusta öösel selleks, et õuest kassi tuppa lasta või varahommikul koera välja viia on tõeline sunnitöö.
On inimesi, kes alati imetlevad teiste loomi. Ka siis, kui nad mingil põhjusel endale kunagi looma ei võta.
Ei peaks ohtlikke loomi: madu, krokodill. Putukad on toredad, kui nad ringi sagivad, aga ma ei mõista neid. Mingil juhul ei tooks koju mõnda metslooma (näiteks siili), sest loom peab elama loomulikus keskkonnas. Hiired-merisead-hamstrid on ka armsad, aga endale ei tahaks, sest nad pole nagu kassid ja koerad ja vestelda nendega ei saa.
Olen kuulnud, et siilile viiakse õhtuti piima õue. Ühe eramu õuel olevat tegutsenud vares. Temasse suhtuti nagu „omasse“ ja teda toideti. Kahjuks ühel väga külmal talvel suri vares ära. Arvatavasti ta külmus.
Suhtun eitavalt eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisse. Ebatavaline loom tähendab seda, et inimene soovib omada midagi, mida teistel pole. Madu, piraajad, iguaan ei saa olla lemmikloom kodus, sest ta ei vaja inimest, teda ei saa hellitada ega temaga juttu ajada. Inimene ei tunne nende vajadusi. Pealegi on sellised loomad ka ohtlikud. Minisigade kohta oma arvamus puudub. Olen vaid telerist näinud, et nad võivad koledat kisa teha.
Lemmikloom ei tarvitse olla loom ilma praktilise otstarbeta, sest ratsutaja peab ju hobust armastama. Samas koer valvab kodu. Ka koeral on otstarve. Otstarve on seegi, et loom rõõmustab inimest, koer sunnib mitu korda õue minema ja ringi kõndima. Tuttav vanaproua pidas lehma ja armastas oma lehma väga, kuigi lehm oh rahateenimisvahend. Mu enda lemmikloom oleks eelkõige kass. Minu meelest tohib inimene võtta ainult niisuguse looma, kellega ta ise toime tuleb ja keda ta suudab hooldada. Lemmikloomaks ei tohi võtta ohtlikku looma, kellega ei osata käituda ja kes võib ka teistele inimestele ohtlikuks saada. Muidugi, kui oleks hiiglasliku territooriumiga rantšo, võib ehk tiigrigi lemmikloomaks võtta (muidugi juhul, kui suudetakse tiigrile normaalne elu tagada). Aga mu enda meelest olgu lemmikloom selline, kes ka mind vajab ja kes mu elu ei ohustaks.
Kõige tavalisem vastus küsimusele miks inimesed peavad lemmikloomi, oleks, et inimene vajab sõpra. Loom on armas, ta maandab stressi. Lemmikloom on staatuse sümbol: mul on niisugune koer või kass, keda pole rohkem kogu Baltikumiski. Aga näe, ma saan seda endale lubada. Mõni inimene tahab endale ebatavalist. Teistel pole sellist looma, aga temal on.
Loomi peetakse ka kui tuluallikaid (tõulooma kutsikad müügiks või tõuisane, kes saab tasu Näiteks räägiti kord tuhkruomanikust. Tore ja uudne loom kodus pidamiseks, tema pojad osteti ka kohe kiiresti ära.