1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kass oli, on ja jääb. Merisiga oli, hamstreid oli 2, kass sõi nad ära.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
See tuli suhteliselt äkkotsusena.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassi leidsime, merisiga anti, hamstrid ostsime.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Hetkel on kass ainult ja ta nimi on Hõbe Pintsel, aga hüüame teda Pintsliks. Nimi pandi värvi, koheva karva ja saba järgi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei saagi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei tea. Mu kass kuulab ka vennaskonda, aga tanksaapaid on talle vist raske jalga saada.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole käinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik tegelevad. Kui kass tahab välja või tuppa, siis ta ise küsib, meil pole vaja temaga jalutamas käia. Söök on tal kogu aeg olemas.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poetoitu ostame.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Jah, kass on vaktsineeritud ja tal on ka operatsioon tehtud, et ta poegi ei saaks (ta on emane).
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks on see vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Operatsioon on tehtud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Oleme ikka jah, aga nüüd aitab, rohkem ei lase tal poegi saada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kass võib käia igal pool peale kappide ja köögilaua.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma loomi transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei, kass jääb koju.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate te sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või soovite viia oma looma spaasse?
Loomapiinaja ma ei ole.
17. Kas teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kus teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel?
Ei oska öelda.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Siis ei olnudki lemmikloomi, ainult hulkuvad koerad ja kassid.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matused? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kui eelmine kass ära suri, siis matsime ta metsa, üsna ruttu võtsime uue kassi.
20. Millised „kodureegleid“ olete oma loomale õpetanud? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kass ei tee midagi, mida ta ei tohi teha. See on alati nii olnud, juba lapsest saati talle selgeks õpetatud.
21. Kas mõnel teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida on raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole olnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri? Miks?
Jah, mu kass oskab „heil Hitler“ teha.
23. Kas te räägite oma lemmikloomaga? Kas teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ei, kass saab aru inimese meeleolust ja kõneviisist.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska öelda.
25. Millised on teie peres olnud laste kohustused loomad suhtes? Kas lapsed hoolitsevad looma eest rohkem kui täiskasvanud? Kas laps teie arvates vajab looma?
Iga inimene vajab looma, mitte ainult laps vaid ka täiskasvanud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema loomapidajatega?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom keda te mingil juhul ei peaks?
Ei oska hetkel öelda.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse kodulooma on hakatud suhtuma kui lemmikusse või seltsilisse?
Ei tea küll sellist juhust.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest?
Rikkurite lõbu, kui raha on, siis miks mitte.
30. Millised loomad teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on Ioomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom“ raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom" "koduloomast"? Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole praktilist otstarvet?
Koduloomadel on praktilisi otstarbeid palju, aga nad erinevad lemmikloomadest. Ma ei oska öelda kuidas, aga nad lihtsalt erinevad teineteisest.
31. Miks teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
1995 a. varakevadel sain ootamatult lemmiklooma kaasomanikuks. Meie pere noored (poeg ja minia) tõid ühel päeval kolmekuuse prantsuse buldogi plika koju.
Selle nad võtsid ette planeerimata ajalehe kuulutuse peale, maksis tuhat krooni. Mõtlesid koduhoidjaks. Nimeks pandi Wulfi. Kui mõelda, et mu lapsepõlves olid lähemate naabrite koerte nimed: Lordi, Boi, Vihvi, siis polegi see nii imelik.
Wulfi oli musta värvi, mustade ilmekate silmadega, kikkis kõrvadega ilma sabata, nöbininaline kutsu, kergelt beeži kühmuline, lühikese karvaga.
Endiselt omanikult olid noored teada saanud, et kutsuke on harjunud ema juures magama, seal on soe ja pehme. On harjunud lapi peale tegema, selles järeldus, et kutsu polnud veel õues käima saanudki.
Hakkasime teda kohe 3-4 korda päevas õue viima. Rihma otsas muidugi. Rihma külge panemine oli vajalik selleks, et elasime Õismäel 9 korrusmajas ja Wulfil oli loomupärane omadus mitte pereliikmeid naksata.
Kui oli uksekell, oli Wulfi alati esimene ukse all.
Kui ma Wulfile esimest korda turult vasika konti tõin ja keema panin, istus ta kannatlikult köögis. Aga kui kondid pliidilt maha võtsin, muutus ta kärsituks ja haukudes nõudis kätte saamist. Ei jäänud muud üle kui külmas veel konti jahutada ja kätte anda. Kondid meeldisid talle väga. Kõigi pereliikmetega harjus ta ruttu, ka minia õe ja vanematega (kui nad külla tulid) sõbrunes koer ruttu.
Kuna ta vabalt õues ei kolanud ja tuppa tulles pühkisime tal jalad puhtaks, võis ta kogu korteris liikuda (kolmes toas).
Kui noored kõrgkooli lõpetasid ja pulmareisile läksid, jäi Wulfi minu hooleks.
Esimesel õhtul Wulfi nuusutas kõik jalanõud üle, olles veendunud, et tema peremees ja perenaine pole koju tulnud, kobis lõpuks minu selja taha. Mõtlesin, et las Wulfi olla selle voodi peal ja läksin teise tuppa magama. Wulfi aga tuli varsti jälle minu juurde, seisis teki peal ja nuuksus – igatses taga oma perenaist ja peremeest, kelle toas ta oli harjunud magama. Mul hakkas tast kahju ja püüdsin silitades lohutada. Wulfi tuli vastu minu jalasäärt ja jäi magama, ilmselt oli seal soe ja pehme. Järgmisel päeval, kui tahtsin välja minna, muutus Wulfi rahutuks, tõenäoliselt ta ei tahtnud üksi jääda. Õue viies ei tahtnud ta majast kaugemale minna, jäi keset teed seisma, vaatas mulle otsa ja tõstis aeglaselt lõuga. Võtsin ta sülle ja viisin põõsa taha, siis tuppa.
Kui noored tagasi tulid, oli Wulfi jälle rahulik ja õnnelik kutsu.
Hakkasin suvel maal käima, kui koju tulin oli Wulfi üksi ja kohe ukse all vastus, võttis mu käe õrnalt hammaste vahele, nagu tahaks öelda: „Miks sa kodus ei seisa.“
Kutsikapõlve tempude hulka kuulus koridori lipsamine. Elasime I korrusel, Wulfi kihutas mu eest 9 korrusele välja. Kasutasin vastukavalust, läksin liftiga ülesse ja siis ta hakkas mu eest alla jooksma, nii sain kätte ja viisin tuppa.
Ühekorra viis peremees Wulfi Harku järve äärde ja vette, tuli märjalt koju ja varsti peale seda jäi haigeks. Värises palavikus ja oli nõrk. Viidi arsti juurde, diagnoositi: kopsupõletik! Sai süste ja lamas nädal aega, seejärel sai terveks. Arst ütles, et tal on külm lühikese karva tõttu ja soovitas koera vesti, mille peremees talle ka tõi.
Pereisa käis veel tööl, mina käisin maal, noored tööl. Kellelgi polnud Wulfi jaoks nii palju aega, et koerte üritustel käia.
Ma siiski rääkisin koeraga ja ta sai mõndagi aru, näit. kui öelda, mine kööki, toit on Wulfi oma nõu sees, siis ta ka läks.
Püüdsin temaga vahel veidi mängida, selleks oli pall. Olen veendunud, et koer tunnetab inimese meeleolu. Kui ma ühekorra minia teravate sõnade pärast nutsin, tuli Wulfi mu kõrvale ja tõmbas keelega pisarad põselt ära. Kui ma vahel Wulfiga riidlesin, kui asjakesed olid toas maas, siis ta vaatas kuidagi süüdlaslikult, altkulmu. Kui toidunõu oli tühi ja Wulfil oli kõht tühi, vaatas ta mulle otsa murelikud silmad ja nõutu ilme, kuni süüa sai, või juua, sama juhtus kui jooginõu oli tühi.
Toidu suhtes muutus Wulfi võrdlemisi valivaks. Ta pole kunagi söönud ühtegi suppi ega putru. Kuid sööb saia ja sepikutükke hakkliha kastega, maksakastega või lihtsalt keedetud maksatükikestega. Sööb koera kuivtoitu, konserve, kuid meelsamini selliseid konte, mille küljest ta liha saab, näit. raguu kondid. Ka kohupiima. Hea meelega sööb ära tükikese torti või õunakooki, kuid mitte kunagi šokolaadi. Kord pani pereisa talle lusikaga veini nina alla, Wulfi tegi ägeda ninakrimpsutuse ja pearaputuse ja eemaldus seda maitsmata.
Kui noored omale tütrekese said oli, Wulfi truu valvur, ta ei lubanud kellelgi last jalast tirida ega raputada, muutus jalapuudutaja vastu ähvardavaks.
Kuid enne, kui laps põrandale pandi, otsustas lapse ema siiski koerast loobuda, sest koera karvad võivad sattuda lapsele suhu jne. Ma arvan, tal oli õigus.
Koer toodi meie juurde, olime pereisaga siis suvekodus. Koer jäigi meile. Ta elas seda üle, kui nägi kusagil lapsevankrit, nuusutas kohe üle. Kui koera peremees maale tuli, puges Wulfi ruttu tema autosse, mõtles et läheb tagasi linnakodusse aga tagasi pöördumist ei olnud. Wulfi elad meiega suviti maal ja talvel Keilas.
Kui vana maja teise poole suvitajad kohal polnud, võis Wulfi õues lahti olla aga kui olid teised koos eel- ja hiljem kooliealise poisiga, siis tuli Wulfi rihma otsas õue viia. Wulfi andis meile märku kui keegi tuli, jooksis ukse alla. Või õhtul kui keegi tuleb akna taha, hüppas Wulfi äkki voodi pealt maha ja jooksis akna alla kus tal oli istumiseks ja lamamiseks oma koht ja ta võis aknast välja vaadata. Üks kõrvalt poiss ärritas Wulfit ja Wulfi temaga kunagi ei sõbrunenud. Wulfit kartsid ka üleaia naabrid (teine talu on ligidal). Ta siiski ei hammustanud aga kõrvalt poiss sai korra näksata ja naaber tallu linnast külla tulnud noor naine, kui nad meie territooriumilt heina viisid (sest meil muid loomi pole). Andsin kõigile (kelle naha peal Wulfi hambajäljed märgata olid) Rootsi rohtu kompressiks ja rohkemat ravi polnudki vaja.
Ühekorra sõime lõunat maal, kui külalised tulid, toodi mitmesuguseid taimi, läksime kohe õue ega tulnud meeldegi, et Wulfi jäi üksi kööki. Kui uuesti tuppa tulin, nägin et Wulfi oli pereisa taldrikult liha ära söönud! Päris aus kutsu ta polnud!
Teine sarnane lugu juhtus veel, kui kiiruga aiast rohelist tõin ja kööki tulin oli lihapallide karp laualt kadunud, karp toolil ja pooled ära söödud, pool järel. Wulfi sai riielda! Oluline oli mitte jätta liha lauale! Sest ta valvas momente, millal kedagi toas pole, et laualt midagi meelepärast omandada.
Ühekorra märkasin küll, et Wulfi istub laua ääres ja jälgib mind vidukil silmadega, laual polnud liha ja ma ei osanud midagi karta. Seekordki käisin aiast midagi toomas ja tagasi tulles oli suur tükk õunakooki laualt kadunud! Noomisin teda iga kord, kuid ma ei peksnud teda kunagi.
Sügisel läksime Wulfiga Keilasse, nii kordus igal aastal ja mul oli veidi piinlik, et meie koera pärast oli teistel ebamugav, ta kord naksas vastast naabri prouat käsivarrest.
Aastad möödusid, ühel sügisel kui jällegi linna tulime, vaatasin koridori, et kedagi pole ja pereisa läks koeraga ülesse. Täiesti ettearvamatu, et pühapäeva õhtupoolikul vastast proua pesi treppi vaheplatvormil, mis tõttu teda ei märganud ja pereisa oli koera rihma lahti jätnud. Kohe tuli vastast härra kaebama, et koer tema prouat hammustas. Ehmatasin väga, tahtsin kohe kiirabi kutsuda, läksin siiski enne vaatama ja südamest andeks paluma, et selline asi juhtus. Õnneks polnud see siiski hammustus vaid naha peal kergelt märgatavad jäljed, tõin jälle oma rohu ja lugu ei seganud tal liikumist ega ka valu polnud. Kuid ta oli ikkagi öelnud: „Palun hävitage ära see koer!“ Pärast muutus leplikumaks ja arvas, et mul ikka maal koera vaja.
Meie üldine otsus koera endise peremehega oli, et tuleb hoolega koer kinni hoida ja nii me tegimegi.
Oli jällegi aasta möödas kui teine alumine napsumaias naaber tuli meilt raha laenama. Olin veendunud, et pereisa kahe käega koera kinni hoiab, aga nii kui ukse avasin, kargas koer alt naabrimehele jalga sain koeral kraest kinni ja viisin teise tuppa. Vereloik jäi maha, aga purenud siiski polnud, hammas sattus nähtavasti veresoonele. Mees oli nii suuremeelne, et selles polevat mitte midagi, tal omal ka kaks koera (kes ei hammusta). Andsin rootsirohu pudelikese, mees oli lahtise toakingaga, temal ka käimist ei seganud ega valutanud.
Pärast seda ei näksanud Wulfi enam kedagi, aastad möödusid. Kui me kusagil käisime, Wulfi oli üksi kodus, ja ta ronis külmkapi peale ega julgenud sealt ise alla tulla, kuni võtsin sülle ja tõstsin maha. Teinekord oli ta toas laua peal. Tahtis üksi olles kõrgema koha peale, et näha, kas tuleme juba.
Kevadeti Wulfi läks tooli pealt lauale ja sealt akna peale päikese kätte, varsti hakkas lõõtsutama ega osanud alla tulla, kuni tõstsin ta maha.
Kunagi kutsika põlves noortega Haapsalus oli Wulfi autosse jäänud ja kuumarabanduse saanud, perenaine oli tookord kusagil korteri ukse taga helistanud ja koerale jahedat vanni palunud, ja nii sai kutsu päästetud.
Käesoleval aastal sai Wulfi 11 a. vanaks. Meil oli steriliseerimata emasloom, ei ole mingeid tablette andnud. Kuid mulle tundus, et ta kannatas partneri puudumise tõttu omajagu. Maal ta kihutas teised koerad õuest välja ja linnas teised koerad kartsid teda.
Tänavu aastal märtsi kuul avastasin Wulfil kasvaja alla udaras. Endine peremees käis temaga arsti juures, kes öelnud, et selle peab ära lõikama, muidu läheb täis.
12. aprillil tehti Wulfile operatsioon. Anti käte, ta oli veel narkoosi all, arvasime et magab hommikuni. Olime täiesti ettevalmistamata, kuidas haige loomaga toime tulla. Wulfi hakkas õhtul hilja liikuma. Operatsioonihaav oli arvatust pikem ja kasvaja ulatuslikum. Wulfi ajas ära operatsioonijärgsed mähkmed ja pereisa hakkas hädaldama, et ma need tagasi paneks, nii kui ma Wulfi pöörasin, hammustas järsku käsivarde mulle. Ikka nii et jooksin koridori kell oli 24.00, all teise poole noorema pere rahvas polnud veel sügavalt maganud ja mulle kutsuti kiirabi. Tehti esmane side ja viidi kaasa, haiglas õmmeldi haav kinni ja ma sain koju tagasi.
Olen õnnelik, et koer hammustas mind ja mitte teisi. Järgmise päeva hilisõhtul Wulfil hakkas vaev ja ta lõõtsutas lakkamatult, pakkusin talle vett, ei tahtnud.
Pool tundi hiljem oli ta juba elutult põrandal maas. Meie lemmiklooma elulugu oli lõppenud. Endine peremees mattis kutsu suvekodu metsamaale. Mina ravisin haava 12 aprillist kuni 25 maini. Haiglas pandi rohte ja seoti kinni.
Mu isiklik arvamus: lemmiklooma võtmine peaks olema planeeritud, et luua talle normaalsed elutingimused ja oma majake või koht. Tal oleks pidanud kord elus ka pojad olema.
Koerapidamine sobib mu arvates kõige paremini siis, kui on oma maja ja aed, et naabrid ei pea hirmu all olema teiste koera pärast.
Arvan küll et lemmikloomaks võib olla ka lammas, kits, hobune, kass jm. Keda käiakse iga päev laudas söötmas, joomas ja suvel väljas hoidmas ja vaatamas.
Madu lemmikloomana on mu meelest – õudus!
Küll aga võib olla papakoi või kanaarilind. Lastel jänes Lontu (lontis kõrvadega) või hamster. Muidugi ka head sõbralikku tõugu koerad ja kiisud.
Jah, minu meelest on võimalik ka koera eest üle hoolitseda. Kui madalakarvalisele koerale sooja saamiseks seljavesti kasutada on vajalik, kui aga soojakarvalisele puudlile valmistatakse pidulikke kleite ja ehteid on see ju ülehoolitsemine.
Üks näide selle kohta on ajakirjas „Eesti Naine“ aprill 2004 kuidas lastetu naine koertele pidulikke kleite, lehvisi ja sulgi pähe sätib!
Kleidikesed oleks rõõmustanud ka lastekodu lapsi!