Mul on koer. Ta nimi on Michelle ja ta sai oma nime oma eelmisest kodust kust me ta võtsime. Ta on väga arg, kuid väga armas. Ta võõrastab võõraid inimesi ja haugub ning uriseb nende peale. Ta kardab ka õues jalutamas käia.
Minu lemmikloomad on koer Kessu ja kass Peep. Ma tahan endale väga madu. Hiljuti käisime TÜ Loodusmuuseumis koos muuseumisõpradega ja seal osalesime eksootiliste loomade haridustunnis. Sain mitut magu katte võtta ja nad nii väga meeldivad. Nad on nii pikad ja see on nii lahe kuidas nad ennast ümber käe keeravad ja neil on nii ilusad silmad. Veel meeldib mulle kui nad teevad susisevat häält.
Minu esimesed lemmikloomad olid kaks liivahiirt, kellele ma panin nimeks Nupsu ja Tupsu (vahet me neil ei teinud). Ilmselt valisin need nimed lihtsalt seetõttu, et mulle kohutavalt meeldis kõik roosamanna ja nunnu ning sellised olid ka need nimed. Liivahiired olid ülivahvad tegelased. Tõime neile lisaks poetoidule vahel õuest kirsi- ja õunapuuoksi, mida närida. Vaarikaid sõid nad kahe käpa vahel. Esimesel päeval peale nende ostmist jäi üks neist liivakaussi magama. Hiired ei hammustanud meid kunagi ja olid üldse väga rahulikud, aga vahel võis keegi võõras neid häirides kerge hammustuse saada. Minu kass Mirju (9-aastane) sai nime sellest, et olin päeval, kui me ta saime, kuulnud sõpra ütlemas sõna kirju-mirju. Kuna kass on mustvalge, tundus mulle, et see on igati vahva nimi (siiani meeldib see mulle väga, sest see on klassikalistest kassinimedest erinev). Pärast tuli välja, et Eestis on veel vähemalt kaks samanimelist kassi. Mirju on hästi uudishimuliku ja ülemeeliku iseloomuga kass, kellele meeldib nii süles olla, magada kui ennastunustavalt mängida. Temaga seoses on mul sadu lõbusaid lugusid. Ühel korral väikese kassipojana kukkus ta kardinapuult jahtunud kissellikannu (jäi terveks) ning suutis kogu köögi ning iseenda katta paksu roosa vedelikuga (roosa ei tulnud tema valgelt kaelalt isegi peale pesu veel pool aastat maha). Teisel korral põgenes paaniliselt, kui iminappadega ämblik ta käpa külge jäi. Ta kardab mitmeid putukaid ning vaatab akendel pigem sisse kui välja. Kuna Mirju kasvas koos minuga üles, siis oli ta pidevalt minu juures, kui mängisin. Lapsena võisin veeta tunde mõeldes välja põnevaid ja keerulisi lugusid ning neid läbi mängides. Tavaliselt jutustasin ma lugu valju häälega ning samal ajal riietasin nukke. Kass elas neisse mängudesse sisse ning ronis nukuvooditesse, ajas ümber põrandale reastatud sadu Polly Pocket nukkude kingi ning oli üliõnnelik, kui sai nukupudinatega mängida. Lisaks sellele on Mirjul oskus (siis, kui ta viitsib) toa teise otsa visatud pabernutsakut ära tuua ja ta on väiksena vannis oma saba taga ajanud. Peale seda, kui olime ühel suvel neli nädalat temast eemal ning tema elas üksi korteris (talle toodi iga päev süüa ja hoolitseti tema eest) oli ta meie naasedes nii rõõmus, et ei suutnud paigalgi olla, tormas nurrudes mööda tube ringi, ronis iga kapi otsa ning ei suutnud otsustada, kas nühib, tuleb sülle või jookseb veelkord õnnest ringi. See oli kõige suurem rõõm, mida olen iial ühegi looma poolt näinud. Mirjust on veel palju-palju lugusid, ent need tulid mul esimesena meelde.
Mul on palju loomi, sest ma elan maal oma majas.
Nt: Kass, koer, 50 kana (kukke)ning 12 jänest
Koera nimi on Muki, selle nime pani talle mu õde, kes oli siis 4 aastane ning see oli esimene nimi mis talle pähe tuli. Meie pere oli sellega päri ja nii on Muki selle nimega elanud juba 3 aastat
Teistel loomadel nime pole, isegi kassil me kutsume teda lihtsalt (kiisu-kiisu) tule sööma.
Mul on koer nimega Lotte. Ta on 9 aastane ja ta on emane Saksa lambakoera ja labradori ristand.
Lotte sai oma nime selle pärast, et kui mu vanemad ta tõid meeldis mulle väga muinasjutt Lotest ja leiutajate külast ja nii tuligi meie perre ka koera tüdruk Lotte.
Mul on lemmikloomadeks kass ja koer.
Koer sai oma nime sellest, et mulle väga meeldis nimi pondšu.
Kass sai aga sellest et ta meeldis mu emale väga ja ta oli mu emale väga kallis pani ema talle nimeks Bandora, see tähendab mingis keeles kallis.
Minu kodus olev lemmikloom on kass, kelle nimi on Mary. Kuna minu pere võttis selle susliku loomade varjupaigast oli see nimi talle juba kaasa antud, nimi oli ilus ja sobis
talle igati hästi ning me ei näinud põhjust nime muutmiseks.
Mulle kõige meelde jäävamad lood on ikka need, kus ta teiste loomadega rinda on pistnud
ja neile koha kätte näidanud, sellised vaatepildid juba naljalt ei unune.
Minu koer Dexter. Nimi tuli multikast "Dexter´s laboratory" mis mulle väga meeldis. Kui koera kätte saime palusin emalt väga, et me paneks koera nimeks Dexter, sest see oli mu lemmik multika peategelane.
Minu kass Muhvin. Nimi tuli Muhvinitest, sest muhvinid on väga head ja kass oli kuidagi muhvini nägu
Mul on tegelikult kaks lemmiklooma. Üks on terve pere lemmikloom, kelleks on kass Kity ja teine on mu isiklik lemmikloom, kelleks on hamster Kihv.
Kassilie valis nime mu noorem õde seega ma väga ei tea mis ta selle nimega mõtles või soovis. Mäletan siiani seda, kui viisin kassikese esimest korda õue värskele murule. Ta alguses väga kartis muru ning üritas sülle tagasi pugeda. See oli jube armas. Nüüdseks käib ta igapäev iseseisvalt õues jalutamas.
Hamstrit ma tegelikult isegi ei soovinud. Ma tahtsin endale küülikut, kuid viimasel hetkel ma mõistsin et see oleks minu jaoks liiga suur vastutus ning otsustasin hamstri kasuks. Sain oma hamstri valida paljude teiste pisikeste hamstrite seast, kes kõik ringi siblisid. Minu hamster jäi mulle kohe alguses silma ja nii ma ta valisingi. Nimeks panin ma talle Kihv ühe multika järgi.
Mul on kass ja 2 tšintšiljat. Kassi nimi on miki, sest kui ta meile tuli märkasime esimesena ta välimuse uures et ta otsa ees on M-täht ja pealegi oli ta isane ja seega otsustasime ta nimeks miki panna. Tšintšiljade nimed on piku ja piku. See on naljakas, aga kuna nad on mõlemad õde ja vend ja täpselt samasugused ja pealegi veel kaksikud siis panime mõlemale sama nime, ehk piku. Mõlemast koduloomast mäletan ma seda kuidas nad koos mängisisd köögis nii et kass ajas neid taga ja tšintšiljad jooksid ringi ,aga seda siis kui nad noorwemad olid sest siis ei söönud nad üksteist ära.
Mul on kass Donna, kellele pani nime ta esimene omanik, mu õde, ja kelle järgi mina nimetasin meie koera. Koer Donna - punane iiri setter - oli meil enne kass Donnat ja temaga meenub lugusid küll. Koera saime me umbes 8 aastat tagasi varjupaigast ja sel ajal elasin ma veel Võru lähedal asuvas Väimela alevikus ning käisin koolis naaberalevikus nimega Parksepa. Kuna vanaema elas meil Tartus, sai tema juures tihti bussiga käidud. Kui võtsime koera, hakkasime ka teda bussiga vanaema juurde vedama, eriti jõulude ja aastavahetuse ajaks. Kogunesime terve perega (või need, kes said tulla) - mina, ema, 10 aastat vanem vend pruudiga ja 11 aastat vanem õde - ning pidasime vanaema 2-toalises korteris jõule ja saatsime ära vana-aasta. Alati lõppes see kogunemine mingit sorti tüliga, sest vanaemale polnud iialgi midagi meeltmööda. Alles siis, kui maru lahti läks, jättis ta virisemise. Donna pidas end aga ilusti üleval, nii bussis kui ka vanaema juures. Tihti sõitsin ma temaga üksi, ilma emata. Tema oli päris palju tööl.
Donnale ei meeldinud, nagu väga paljudele koertele, kõvad helid, nagu äike ja ilutulestik. Vanaema juures tal suuremat häda polnud, kuna olime ise tavaliselt südaööl üleval ja tal oli siis kindlam tunne, aga mäletan üht lugu, kui olime kahekesi Väimelas ja öösel müristas äike. Mõni kord puges ta äikese ajal pimedasse esikusse peitu, aga see kord oli minu juures voodi jalutsis, kus oligi tema magamiskoht. Ta oli juba pikemalt rahutu ja ühel hetkel hüppas ta voodist välja ning jäi minu päitsi kõrvale seisma ja vaatas mulle otsa. Ma ei saanud aru, mis ta tahtis. Paitasin ja rääkisin temaga, kuid ta seisis ikka minu ees ja vaatas mulle pimedas otsa, justkui tahaks midagi öelda. Mõtlesin, et äkki tahab õhku - avan akna. Liigutasin end voodis üles ja tema hüppas kärmelt mulle kõrvale ja tõmbas end seal samas, kohe minu padja juures, kerra. Mõistsin - ta tahtis mulle kaissu tulla! Kallistasin teda kõvasti ja sättisin talle oma tekki peale. Ta oli nii suur, aga me mahtusime ära küll. Üritasin teda rääkides ja paitades lohutada ja ta jäigi peagi rahulikuks. Tundsin siis tema vastu ülimat hellust ja armastust - ta tahtis minu kaissu! mõtelge. Äike tegi õues veel veidi häält, kuid lakkas mõne aja pärast ja asendus ühtlase vihmagasajuga aknal. See oli ainus kord, kui ta nii moodi talitas. Olin tollal ehk 12-aastane.
Mul on koer. Tema nimi on Tommi ja ma ei mäleta kust sa oma nime sai. Aga vist sai oma nime sellest, et ta reageeris sellele. Me proovisime igasuguseid nimesid: Peedu, Tõnu, Reks jne. Aga Tommi sobis talle. Ta on üpris suur koer ning mu õde otsustas temag jalutama minna. Ma andsin siis õele koerarihma ja ta läks jalutama. Natukese ajapärast nägin, et koer jalutab hoopis õde. Õde lohises järgi.
Mul on lemmikloom, ta on kass ning ta nimi on Miisu. Ta sai oma nime meie juurest maalt, vanaisa juurest. Ta oli hästi väike tol ajal ning me sugulastega mõtlesime talle nime, tuli igasugu pakkumisi ning lõpuks jäid Pätu ja Miisu. Siis otsustasime ema käest küsida ning talle meeldis nimi Miisu rohkem.
Mul on taksikoer (tüdruk) Layma. Kahjuks ei tea, kuidas talle nimi pandi, kuid jätsime talle sama nime, mis tal võttes oli. Mäletan, kuidas Laymale järgi minnes ta mulle kohe autos sülle pissis ja õhtul koju jõudes ei tahtnud ma magama minna, sest tahtsin temaga kogu aeg koos olla.