On küll lemmikloom. Kass. Carmen on ta nimi. Koju tõin ta ise. Lugu oli nii, et ühel päeval, kui olin jälle sõbrannaga õues, leidsin väikese kassipoja ühe koleda lagunenud maja juurest, mis jääb mu koduteele. Meil hakkas kassist kahju ja otsustasime talle süüa anda. Viisime siis kiisu minu juurde. Toitsime teda ja otsustasime ta kellelegi ära anda, ema sai samal ajal aru, et olin kassi koju vedanud. Alguses oli ta kohutavalt kassi vastu, talle polnud kunagi kassid eriti meeldinud. Lõpuks lubas ta kassi jätta senikauaks, kuni me talle kodu leiame. Seda aga õnneks ei juhtunud, tänu sellele viibibki Carmen siiamaani meie juures, olles juba kahe aastane. Emagi leppis kassiga kiiresti, nüüdseks on ta Carmeni juba päris ära hellitanud.
Mul on jänes nimega Jänku, kuna nimepanek jäi hilja peale, hakkasimegi teda nii nimetama. Hea nimi tegelt. Lugusi… kord viisime ta maale, nii palav oli, et ta ei viitsinud suurt midagi ennast liigutadagi, aga kui maakoer seal korra haukus ta peale, polnud nähagi, kui ta juba teisel pool aeda oli.
Minu lemmikloom on kass, kelle nimi on Liisu. Temaga on olnud palju naljakaid juhtumeid ning tegemisi. Meil kodus on puitpõrand. Kui kass jookseb, siis kasutab ta nurkade võtmisel küüsi, aga puitpõrandal ei ole küüned abiks, mistõttu võib ta libiseda üle poole toa, mis on naljakas, isegi väikse ehmatuse peale pistab ta punuma, kas trepist üles rõdule, diivani alla, kapi otsa või mujale oma salakohta. Väiksena kartis ta oma peegelpilti, meil on koridoris suur peegel, kui ta sinna ette panime, siis võttis küüru selga ja hakkas urisema. Läks lähemale ning hüppas kohe tagasi, nägin et talle tõepoolest ei meeldinud enda peegelpilt.
Mul, või õigemini minu vennal on koer. Tema nimi on William. Ma ei ole küll kindel, mille pärast see nimi talle (mu vennale) just meelepärane oli, aga paljud on mu koera ka Printsiks või Vilhemiks hüüdnud.
Mul on kaks lemmiklooma, kass ja koer. Kassi nimi on Elvis ja ta on väga armas. Elvis sellepärast kuna mulle meeldis Elvis Presley. Üks naljakas lugu oli kunagi, meil lauapeal vedeles palderjan ja kass läks seda nuusutama, pärast oli ta mitu tundi nagu täis, käis ühest toaotsast teise. Koerast ei hakka rääkima, kuna mulle ei meeldi koerad.
Jah, mul on lemmikloom koer. Ta on saanud oma nime, sest vanemad panid talle nime. Pole ühtegi lugu eriti meenutada, peale selle, et me pidime ise koera Belgiast ära tooma.
Mul on hamster, ta nimi on Peeter, aga… mina ei tea, kust tema nimi tuli. Mu ema lihtsalt arvas, et ta peaks olema Peeter ja ongi Peeter nüüd. Temaga pole eriti midagi juhtunud. Ta lihtsalt, elab enda puuris, magab, jookseb ratta sees või sööb. Igav loom.
On kass, kes teoreetiliselt on õe oma. Nime saanud lihtsalt õe mõttest, et see hea nimi. Viimastel aastatel pole kass millegi erilisega hakkama saanud, aga kui ta väike oli, siis tihti suutis ta igast väiksemast praost läbi ronida ja välja joosta.
Kaks papagoid on ja nende nimed on Tripu ja Nipu. Need kaks armsat lindu on saanud oma nime tänu minu emale. Kui ema nad ostis, siis kutsus ta neid kohe tripunipudeks ja otsustasime selle sõna pooleks teha ning mõlemale nime panna. Emase linnu nimi on siis Nipu ja isase nimi Tripu. Ükskord, kui lasin linnud puurist välja, siis nad lendasid ringi kuni ma tahtsin neid puuri tagasi panna. Kätte nad ennast võtta ei luba ja õlale nad ka eriti ei julge lennata ja siis ma hakkasin Nipuga rääkima, et mine koju tagasi. Ja minu üllatuseks ta lendas puuri peale ja vahtis seal ja siis ma ütlesin, et mine nüüd natukene paremale ja oledki kodus. See oli küll aeganõudev, kuid lõpuks ta ise niimoodi koju saigi. Tripu oli siis juba kodus, kui ma Niput tagasi saada üritasin.
Kodus on mul kaks kassi. Mirri ja Pipi. Mõlemad nimed on ema mõeldud ning ka teised olid sellega nõus. Nad on väga armsad, energilised ja toredad, kuid on ka aegade jooksul palju pättusi teinud.