Lemmikloomaks on koer. Oma nime on ta saanud oma esivanematelt. Meenutusi oma koeraga koos olles nii palju, et kunagi paar aastat tagasi läksin ma oma koeraga välja ja unustasin võtmed koju ja vanemad olid ka juba ära läinud kodust ja siis pidin olema oma koeraga mitu tundi väljas. Lõpuks väsis koer ära ja ei jaksanud enam kõndida. Istus lihtsalt tee peale maha ja ei kõndinud edasi.
Jah, mul oli lemmikloom, ta oli laborirott, valge ja hästi armas. Temaga midagi märkimisväärselt naljakat ei juhtunud, kuigi tal oli selline komme alati pükstelt üles, õla peale ronida. Ta oli väga kallis sõber.
Mul on mitu lemmiklooma: väga palju kalu, kollane konn (aafrika küünistega konn) Gertrud ja tšintšilja, keda igaüks kutsub omamoodi, mina kutsun teda näitseks Tsintsuks. Konna nimi oli algselt Herodes, kuid aasta hiljem, kui me huvi pärast hakkasime selle loomakese kohta infot otsima, avastasime, et ta polegi poiss, vaid on hoopis tüdruk, mispärast ta saigi nime Gertrud. Üks naljakas lugu on seotud konnaga, ta elab ainult vees ja õhu käes viibides ta esiteks ei oska eriti liikuda ja teiseks sureb veepuuduse kätte. Ühel öösel isa kuulis toas mingit plärtsumist ja ei saanud üldsegi aru, mis toimub. Ta jäi jahmunult istukile ja üritas selle "plärtsutaja" üles leida. Ettevaatlikult mööda põrandat sorkides otsis isa lõpuks konna üles, kes uudishimust akvaariumist välja hüppas ja pani ta akvaariumisse tagasi. Sellest ajast peale on akvaariumi peal võrk.
Kahjuks mul pole oma lemmiklooma kodus, kuid maal on. See on kass Juhan. Mul on veel teine kass ka maal. Tema nimi on Parts. Nimed said nad Juhan Partsi järgi, sest Juhanil on ka kass, kes on sarnane meie Juhani ja Partsiga. Kui Juhan ja Parts väiksemad olid, olid nad lahutamatud. Alatasa olid nad koos. Nüüd suurest peast nad ainult kaklevad.
Mul on kodus pikakarvaline taksikoer. Ta on oma nime saanud ühest raamatust. Iga kord kui hakkame koera arsti juurde minema, siis väriseb koer juba kodus nagu haavaleht. Ta on hirmunud ka siis, kui seal talle midagi ei tehta. Ükskord oli meil maal nii, et mõtlesime, et kuhu koer kadus. Hakkasime siis kõik koos teda igalt poolt otsima, nii maja ümbert kui ka metsast. Olime juba kaua aega teda otsinud, kui tuli välja, et tema vaatas kõrgelt keldrikatuse ääre alt välja ja naeris meie üle. Siis oli meil probleem, et teda sealt hoopiski lõpuks alla saada.
Mul ei ole enam lemmikooma, sest mul surid hiired ära, nimi oli tal Hallu, sest ta oli halli värvi. Mäletan seda kui ta puurist plehku pani ning näris kõlari juhtmed läbi.
Mul on kass, nime panin mina, ma hüüdsin teda hästi paljude nimedega ja siis leidsin talle sobiva ja ilusa nime. Kui ta väike kassipoeg alles oli, siis ta mängis nii hoogsalt, et lõi kogu aeg oma pea ära, jooksis millegi vastu või kukkus kuskilt alla.