Mul ei ole hetkel lemmiklooma, kuid mul on olnud kaks merisiga. Esimene oli mul siis, kui olin üpris väike ning tema nime ma ei mäleta. Meil oli ka üks isane merisiga, siis ning neil sündisid pojad. Oli suvi, me olime maakodus ning õues oli väga soe, seega me hoidsime neid väljas, oma nn "aedikus" ehk siis puuäärtega piiritletud murulapil, mille peale olime pannud rasked terasvõred, et nad ei saaks üle äärte põgeneda. Ühel öösel peale poegade saamist nägin unes, kuidas ma merisigadega õues mängisin, kui äkki tuli must kass meile kallale ning tappis kõik merisead ära seeaeg, kui ma kõrval abitult nutsin. Unenäost ärkasin üles ülimalt häiritult ja kuna oli hommik, läksin kohe merisigu vaatama, kellega oli kõik korras. Paar päeva hiljem kadusid nad jäljetult. Ei olnud mingeid vereplekke, mingeid kaevamisjälgi, seega ei saanud nad ka puitäärte alt välja pääseda. Ka restid olid peal. Natuke hiljem saime vennaga kumbki omale uue merisea, kelle nimedeks panime Kuti ja Kati. Mõlemad merisead olid emased, mida me saime teada alles peale seda, kui nimi Kuti oli pandud ja seega see nimi ka jäi. Ähmaselt meenub, et nimed on seotud mingi meie tuttavaga, aga täpsemalt ei mäleta. Need merisead olid meil üpriski kaua, kuna minu merisiga suri vanadussurma. Venna merisea tappis aga naabri koer, kes pääses meie aeda ning ründas merisigade aedikut.
Kunagi pidasin kolme kuldkala. Nad elasid 1,5 aastat. Sisemine lein/teised pereliikmed ei ole lasknud uusi võtta. Toredad juhtumised: üritasin näha magavat kala. Ei õnnestunud.
Mina pean kassi ja koera, kuid ei nimetaks seda hobiks. Koera ja kassiga tegelen nii nagu iga tavaline inimene tegeleb. Kassiga teen igasugu trikke. Ta ei ole selline igapäevane vastu jalutav kass, vaid kõigist erinev! Toredaid juhtumeid on liiga palju.
Minu hobid on tennise mängimine, pärlite kogumine ja kodus on mul koer ja kass, päevikut pean ka. Ükskord, kui me kauaks kodust ära läksime ja meie kass Täpi üksi oli, läks ta kodust ära. Kui me koju tagasi tulime, ta koju ei tulnud. Panime juba Täpi pildiga kuulutused üles ja siis tuli Täpi koju. Arvasime, et ta luges kuulutusi ja sai aru, et me oleme kodus.
Koera ja kassi kasvatamine. Kassi ma tegelikult eriti ei kasvata, ta on isepäine. Koera treenin ma näituste jaoks. Koeraga olla on alati omamoodi naljakas, sest ta on põmmpea.
Ma pean kassi ja käin muusikakoolis (kooris, solfedzos ja kannelt õppimas). Kunagi õppisin ka muusikaajalugu. Muusikaajaloo õpetaja silmamunad hämmastasid meid iga tund, sest tundus, nagu pöörleksid need ta silmakoobastes täiesti vabalt. Kassiga on vahel palju tüli, aga igatahes vähem kui oleks koeraga. Ta käib tihti akna kaudu väljas ja ükskord viskasin ma ta kogemata vett täis patta akna all.