Jah, mul on lemmikloom, lemmikloomad, kui täpsem olla. Kaks seitsmekuust Džungaaria kääbushamstrit. Nende nimed on Ruudi ja Jassu, aga vahel kutsun neid lihtsalt rotudeks. Jassu sai oma nime sellest, et ta on selline paksuke ja talle sobis see nimi. Ruudi nimi oli mul olemas juba umbes pool aastat enne tema saamist. Minu meelest see lihtsalt on selline nimi, mis sobib väiksele armsale närilisele. Alguses olid nad ühes puuris. Varsti hakkasid nad aga kaklema ja me pidime nad eraldama. Kord panime nad diivani peal taas kokku. Nad nuusutasid üksteist veidi ja siis nagu kallistasid üksteist, rabelesid hirmsat moodi ja moodustasid nagu väikese karvase palli. Nad veeresid mööda diivanit, kuni üks neist maha kukkus. Selline nägi välja nende kaklus. Rohkem me neid kokku pole pannud.
Mul oli siiamaani viis kala. Kaks surid ära. Kalade nimed on Muska, Asja, Basja, Vasja ja Gasja. Ükskord peitis üks väike kalake Basja ühe lehe taha, mille ma panin kaunistuseks. Ma otsisin ja otsisin, ei leidnud. Hakkasin juba murelikuks minema, kui Basja ujus lehe alt välja.
Mul on kass, ta nimi on Kiti. Mu kassile pani nime mu oma õde Victoria. Mu kass on kaks korda teise korruse aknast alla kukkunud kärbest püüdes. Rohkem juhtumeid mul hetkel meelde ei tule.
Mul on kass Käbi, kes saab varsti ühe aastaseks. Ta sai oma nime selle järgi, et ta sündis 1. aprillil ja ema ja isa tahtsid talle naljaka nime panna. Käbi pandi sellepärast, et ema ja isa arvasid, et kui ta puu otsa ronib, siis saab tuletõrjesse helistada ja öelda, et meie Käbi ei tuld puu otsast alla. Naljakaid juhtumeid ma eriti ei tea, ainult et ta ükskord prügikasti ronis.
Mul on kass. Siis, kui me ta saime oli ema väiksele vennale just "Pipi" raamatut ette lugenud ja siis saigi kass kotti (ta oli siis väga väike) ja poole tee peal kooli tegi "kott" mjäu. Ma nagu räigelt ehmatasin ja viisin kassi koju... jäin essat korda kooli hiljaks (ma olin ju hull tuupur siis).
Mul on väike krants ja ta nimi on Loigu. Ta on üleni pruuni-must laiguline ja tal on ka valgeid laike. Tal on palju hüüdnimesid - Loiks, Nunnu, Nupsik, Musirull jne, sest ta on nii armas väike paks nähvits. Kord pissis Loigu vaiba täis ja võõrasisa tahtis talle kerepeale anda. Minul hakkas tast kahju (tegelikult on Loigu minu ja mu õe oma) ja ma peitsin ta vannituppa ära. Võõrasisa otsis ja otsis, aga üles ei leidnud. Lõpuks, kui võõrasisa alla andis, kutsusin ma Loigut ja viimane tuli vannitoast välja. Kõik imestasid, kuidas ta sinna sai ja imestavad siiamaani.
Mul on lemmikloomaks koer nimega Gregorius. Ta sai enda nime tänu sellele, et sealt, kust me ta võtsime, paluti talle panna "G" tähega nimi. Ükskord kui me olime talvel lahesurfi harrastamas ja mu isa võistles, hakkas koer tal sabas jooksma. Siis kui mu isa võistluse lõpetas, oli koer kadunud. Üks meie sõber ütles seepeale, et mis väike liikuv täpp see seal saare juures on. Seepeale sõitis mu isa talle järgi ja tõi koera ära.
Mul oli kunagi üks lemmikloom ja tegelikult praegu ka, aga see, kes praegu on, elab maal Paides. Hetkelise koera nimi on Ceasar, aga ma ei tea kust ta selle nime sai, mul vanaema otsustas tema nime. Ta on kolmekuune, nii et temaga lugusid pole veel, aga me oleme paar korda väljas palliga mänginud.
Minul ei ole lemmiklooma. Ma sooviksin väga endale koera, tüdrukut, aga kahjuks me elame korteris ja mu vanaemale ei meeldi loomad ning ta peaks loomi vahel hoidma ka.
Hetkel mul lemmiklooma ei ole, kuid mul oli merisiga Emma kolm aastat tagasi. Me saime ta mu ema sõbranna tütrelt, sest too tahtis endale kassi. Juhtus siis Emmaga kord selline juhtum: Mu ema viis ta suvel õue, et anda talle vaheldust. Alguses oli muidugi Emma paanikas, et kus ta on, kuid ta rahunes varsti maha. Siiski suutis ta plehku panna. Mu ema asus teda loomulikult taga ajama mööda õue, lootes ta kinni püüda. Muidugi lõppes kõik hästi ning Emma sai oma puuri tagasi. Emma suri kaks aastat tagasi.
Meie kogu pere oleme valinud endale lemmikloomaks kassid. Meil kodus linnas on kolm kassi ja mitu tosinat kala (elavat). Kaladel nimesid pole, ainult ühel kõige suuremal Suur Prints. Kasside nimed on: (vanim) Pähkel, (erksaim) Saara, (väikseim) Niki. Maal on meil vist 7-9 kassi, kaks koera, mitu kana, kaks kukke, pardid, jänes, kolm paabulindu ja metsaalused põdrad. Nende nimesid ma nimetama ei hakka, sest see veniks väga pikaks, kuid võite mulle kunagi kirja saata ja kirjutan teile nad. Kirjutan kahest kassipojast, kes eelmise aasta suvel sündisid (2007 a. jaanipäev). Üks neist on meil linnas - Niki (neid sündis kolm, aga kahest räägin). Nad sündisid jaanipäeva hommikul ja ema oli Suusi, hüüdnimi Suss. Mõlemad olid oranžid kiisud ja kaklesid pidevalt. Ühel hommikul aga mõtlesid minu ema, isa, vanaisa, vanaema ja tädi nime välja. Nad olid nagu samasuguse kaklemisega juba näinud, aga inimesi. Need olime meie: minu 14-aastane vend ja mina 11-aastane (hetkel). Niisiis said nad oma nimed meie järgi Ken ja Chris. Vahe oli selles, et Ken oli vanem ja Chris nooem. Me ei hoolinud rahast ja müüsime nad lihtsalt kahe krooniga ühele vanale naisele. Alguses ta tahtis küll ainult Chrissi, aga me ütlesime, et nemad saab ainult koos ja nimesid ei tohi muuta.
Mul on kodus kääbusšnautser Brändi, meie talle nime ei pannud, sest see oli juba enne olemas. Tema tegelik nimi on Yostel Angelstorm. Ma armastan oma koera, ta on rasketel hetkedel mu parim sõber. Nooremana ta näris kõik sussid, juhtmed ja ajalehed ära. Enam ta seda ei tee, aga kui salvrätikud kätte saab, siis kolme sekundi pärast on need puruks. Mul on ka veel akvaariumikalad, nende liike ma kõiki ei tea, aga ühed on neoonkalad.
Minul ei ole kahjuks enam oma lemmiklooma, kuid kunagi oli mul jänes Joosu. Me ostsime ta ühele sõbrale sünnipäevakingituseks ning seniks (kaheks nädalaks) jäi ta meie juurde. Ta oli nii väike ja armas ja iga päev, kui koolist koju jõudsin, mängisin ma temaga. Ta oli ka ulakas, kuna tegi oma hädad ebasobilikele kohtadele. Kuid sellele vaatamata kiindusin ma temasse ega suutnud teda ära anda. Niisiis lahkumise päeval peitsin ma ta kappi, et mu vanemad teda ära ei viiks, kuid ilmselgelt tuli see asi päevavalgele ning nii ma oma jänkust ilma jäingi. See kaks nädalat möödus nii kiiresti, et midagi erilist juhtuda ei jõudnudki.