Mul on koer Roy ja merisiga Šeffu von Lepik. Roy sai oma nime vanaisa käest, kuna sel hetkel vanaisa välja pakutud nimi Roy oli minu meelest maailma ilusaim nimi. Ja Šeffu sai oma nime minu käest. Mu ema ütles, et šeffu on väga šeff poiss ja sellest tuletasin ma nime Šeffu von Lepik. Nende mõlemaga tuleb mul meelde see: kord kui tõime šeffu aeda rohtu sööma ja Roy nägi teda esimest korda. šeffu oli täiesti rahulik, kuid Roy ei teadnud, mida teha. Ta oli segaduses, kuid mänguhimuline. Aja pikku harjus Roy ära ning nüüd suvel võin ma šeffu rahulikult puuriga õue viia teades, et Roy ei tee talle midagi.
Minul on kodus kass, kelle nimi on Kitty. Kui ta väike kassipoeg oli, sõitsime me Maardusse tema järele, sest me tahtsime just sellist pikakarvalist ja punast värvi kassi nagu tema. Siis kui me koos kiisuga koju tulime, siis me mõtlesime selle nime juba autos talle. Ma ei mäleta, kuidas aga keegi ütles, et paneme Kiti ja siis ema ütles, et paneme ta nimeks Kiti, aga kirjutame kahe "t" ja "y"-ga ja nii saigi kiisu oma nimeks Kitty. Kitty oskab teha trikke. Ta annab käppa, hüppab läbi rõnga ühe tooli pealt teisele ja sitsib. Paar aastat tagasi me olime Kittyga saates "Miisu, Pontu ja muud loomad" ning näitasime Kitty trikke ja rääkisime temast. Veel sööb Kitty salatilehti, mida tavaliselt just kassid ei tee. Talle meeldib ka, kui teda pildistatakse ja filmitakse ning siis ta hakkab poseerima. Vahel ta käib võsas hiiri püüdmas ja siis viib need aeda magamistoa akna alla. Ükskord, kui me vanas kodus elasime, siis naabritel olid hiired ja ühel päeval diivani taga oli must hiir. Me arvasime, et see on Kitty mänguhiir, aga tegelikult oli Kitty hoopis ühe hiire kinni püüdnud.
Mul on kass ja hamster. Kassi nimi on Timmu ja hamstri nimi on Hamsu. Ma ise ka ei tea, kust need nimed veel tulnud on. Lampi vist. Päris palju lugusi on nendega seoses. Mingit lugu otseselt meelde ei tulegi.
Mul on kodus koer, kelle nimi on Baikal. See nimi oli tal juba sünnist saati ning me otsustasime seda mitte muuta (ise me kutsume teda Baikaks). 1. Ühel külmal talvehommikul ärkasime me perega kõik üles tugeva külmatunde pärast. Kõik olid terve öö külmetanud ning isa ei saanud aru, milles asi on. Kui isa hiljem õue läks, siis ta avastas, et Baikal oli oma ninaga meil gaasi välja lükanud (meil on aias selle jaoks üks kang) ning seetõttu meil oligi öö läbi külm. Kuna Baikalil ise on väga paks karv, siis ema viskas nalja, et ju ta sellepärast sooja meilt ära võttiski, et tema jaoks oli meil toas liiga palav. 2. Talve jooksul tekkis Baikalil tobe komme hakata öösel, kui ta sisse tahab, välisukse peale hüppama ja kraapima. Muidu mind see ei häiri, kuna mina magan kõige tagumises toas ja olen sügava unega, kuid üks öö ärkasin ma küll Baikali pärast üles. Põhjus oli selles, et Baikal lasi tol öösel meil uksekella. Samal ajal kui ta hüppas, siis ta virutas ka kogemata käpaga uksekella nupu alla. Kui ta oli seda juba kaks korda teinud, siis isa otsustas ta sisse lasta, sest muidu poleks keegi meist magada saanud.
Mul on koer Mia-Elizabeth. Ta sai oma nime nii, et kui me esimest korda emaga üldse kutsikat valimas käisime, siis tagasi koju sõites tuli meil see lihtsalt pähe. Ja ma olin just vaadanud ka filmi, kus oli sellise nimega tegelane. Elizabethi lisasime hiljem. Tahtsin et nimi oleks uhkem, kuna ta oli siiski tegelikult pooleldi tõukoer ja neil on tavaliselt pikad nimed. Kui koera kutsume, kutsume Mia. See, et tal on ka teine nimi on mõndadele siiani teadmata, kuid mulle meeldib tema nimi. Mia käib minuga iga pühapäev ratsutamas kaasas. Seal on ka teisi koeri. Kõige rohkem Mia juures hämmastab mind see, et ta on nii väike, kuid ta läheb ikkagi suure koera juurde haukuma. (peale seda jookseb ta saba jalge vahel minema, kartes haiget saada.)
Ei, mul ei ole lemmiklooma, sest mu isal on koerakarvade vastu allergia (ma tahaksin saada endale just koera). Siiski elavad maal iseseisvalt suvel meie aias kassid (kes ei lase ennast kahjuks paitada) ning üks aasta käisid seal külas ka naabri kutsikad, kes me kahjuks õhtul tagastama pidime.
Lemmikloomaks on koer Feartless Heart Queeno. Feartless Heart tuli ta esivanematelt ning Queeno kasuks otsustasime sellepärast, et kasvandusest anti meile täht "q", millega pidime siis talle nime mõtlema. Ise kutsume teda qp-ks (Kupiks).
Taks Volli, õige nimega Voldemar. Nimi tuli totaalselt 'lambist': sain koera, läksime arsti juurde samal päeval, oli nime vaja mingile paberile. Emal tuli ka talle seletamatutel põhjustel meelde Voldemar ning see ka jäi (ametlikult). Ise reageerib koer kõigele, mis on entusiasmiga öeldud.
Lemmikloom on geko. Tema nimi on Gouranga, sest keegi võõras saatis mulle kogemata sms'i, mis sisaldas mingisugust salaparooli Gouranga. Mulle meeldis see nimi.
Hetkel ei ole. Mul oli küülik nimega Nöpsik. Ta sai nime oma ema järgi, kelle nimi oli Nööbik, ilmselt suurte silmade järgi. Üks naljakas lugu oli see, kuidas ta kamina sisse ära kadus. Meil on kaminasüdamiku ja ilustuste vahel palju tühja ruumi ja nõnda ta peitiski ennast sinna sisse ära ja terve päev otsisime.
Mul oli lemmikloom. Merisiga kel nimeks Pööru. Pööru, sest tal olid selja peal pöörised. Ta oli hästi armas loom. Tal oli hästi palju hüüdnimesid, nagu nt ajuhälvik, alpinist (ta jooksis ükskord täiega laualt maha ja kukkus umbes meeter, seega hakkasime teda alpinistiks kutsuma), abesiinia irvikkass, jne. Temaga käisin väljas ka korviga. Ükskord hakkas ta jooksma heina sisse. Ma jooksin talle paanikas järgi ja õnneks sain ta ka kätte.
Minu lemmikloom on maal, koer Bobby. Ta lihtsalt sündis Bobbyks, seda ei saa kirjelda, ta on täpselt Bobby nägu, samas mu vanaisa lemmiktegelane sarjast "Kodus ja võõrsil" oli ka mingi Bobby, nii et võibolla mu vanavanemad samastasid ta sellega, kuigi minu Bobby on meessoost, aga jah. Ma olen selle koeraga koos üleskasvanud, nii et mul on lugusid virnast võtta, siia tahaks ma aga kirjutada hoopis ühe teistsuguse jutu. Tähendab, kui me ta võtsime, siis oli ta siuke haledakene, kurbade silmadega, karvatu pitsu, ükskord aga mu vanaema ütles talle, et sul võiksid vähemalt lokid kasvada, muidu sa jäädki meil selliseks vaesekeseks ning paari kuu pärast oligi Bobby lokke täis, kusjuures ta on siiamaani selline armas lokilammas, minu meelest on see suht uskumatu lugu, sest ta vanemad ei olnud ka lokkis, nii et jah.
Minu lemmikloomaks on kilpkonn Willy. Ma panin talle nime ühe filmi järgi, mis rääkis ühest armast vaalast, kelle nimi oli Willy. See film oli väiksena mu lemmikfilm.
Lemmikloomaks on mul kass Tropp, kellele pani nime mu isa. Selline idiootne nimi on tal sellepärast, et alguses, kui me kiisu saime, jooksis ta mööda tube ringi nagu närvihaige, mu väike vend kartis teda ja midagi iganes - igatahes jättis ta endast totaalse tropi mulje ja, noh, nii see läkski.
Lemmikloomaks on mul koer. Mul oli kunagi koer, tema nimi oli Reki. Saime ta endale niimoodi, et käisime kord pere ja sugulastega linnast väljas piknikul - grillisime ja tegime sašlõkki. Vorsti lõhna peale ilmus sinna üks väike armas taksikoer. Andsime talle vorsti ja sellepeale ta ei läinudki enam ära. Seadis ennast meie auto tagaistmele mugavalt magama ja kuna me teda sealt ära ka ei saanud, siis võtsimegi ta endale koju.