Mul on kodus neli looma: kolm kassi ja üks koer. 1) Griss. Ta sai endale nime CSI’st teadatuntud Grissomi järgi. 2) TinnTinn, Tim. Nime sai ta endale lihtsalt millegi järgi. 3) Kiki alias Neeger. Algne nimi on tal Kiki. Aga Neeger tuli selle järgi, et ta musta värvi kass. 4) Tommy alias Bräss. Algne nimi on siis Tommy. Aga nime Bräss sai ka tema endale mingi CSI asja järgi. Lugusid on nendega väga palju juhtunud. Aga Grissiga oli ükskord nõnda, ta ronis suure pärnapuu otsa ja siis ei saanud keegi teda enam kätte ning lõpuks olime me sunnitud tuletõrje kutsuma, kes ta puuotsast alla tooksid.
Kui loomadest rääkida, siis mul on kodus üks kass. Nime alguses tal ei olnud, aga siis ükspäeva tuli mulle õudne kräsupeakoogi isu ja siis vaatasin kassi ja nimi tuligi. Ta sai nimeks Kässu. Temaga on juhtunud igasuguseid asju. Üks oli selline: Ükspäev kassi polnud eriti toas, ma olin juba mures. Ja ma ei teadnud, kus mu kass on. Õhtu tuli ja ma läksin peole. Kui ma peolt tulin, siis kuulsin kassi karjumist. Jooksin kähku tuppa ja tõin taskulambi. Nägin, et kass on katusealuse pööningu moodi asjas kinni. Ma teadsin, et sinna saab ainult siis, kui katusele ronida ja sealt luugist sisse minna. Olin peoriietega, kuid ronisin siiski katusele. Oli pime. Õnneks sain oma kassi ilusti kätte. Ta on pärast seda veel sinna läinud, aga ma olen ta siis jälle kätte saanud. Õnneks on temaga kõik korras.
Mul on lemmikloom, see on koer. Aga minu kass sai nime selle järgi, et ta on must ja nii kutsumegi teda Mustiks. Ta hüppas ükskord meil ahju, kui isa pani puud ahju. Õnneks märkas isa, et ta on ahju roninud ja võttis ta sealt ära.
Minu lemmiklooma nimi on Hallivatimees. Selle nime sai ta selle järgi, et ta ronis korstnasse. Ema pidi pliidi juurest ühe kivi ära võtma, et teda sealt kätte saada. Kui kass oli kätte saadud, siis ta oli halli värvi ja karvkate oli pehme. Selle järgi saigi ta endale nime.
Lemmikloomaks on mul koer nimega Berry, kes saab alles kolmeseks. Ega tegelikult ta ei olegi nii väga just minu koer, aga mina olen see, kes peab tema järel alati koristama, teda toitma ja treenima, sest mu noorem õde ei saa sellega eriti hästi hakkama, vanematel on aga alati kiire. Tegelikult temaga tegelemine mind ei häirigi, aga nende aukude kinni matmine ja puuroigaste kokku korjamine viskab kiiresti üle. Nime sai Berry ühe pika vaidluse tagajärjel. Minu arvates on selline nimi siiski pisut naiselik ühe isase hundikoera kohta, kuid asi oleks võinud hullem olla. Oleks mu noorem õde talle nime saanud panna, oleks koera nimi kindlasti midagi Nunnu-Punnu sarnast. Seoses Berryga meenub alati üks lugu, kuigi eriti seda sündmust meenutada ei tahaks. Oli Berry esimene vana-aasta õhtu ja kuna ta on õuekoer veetis ta selle loomulikult õues. Arvatavasti hirmutasid teda ilutulestiku hääled, sest ta peitis end kuuri ja aia vahelisse avausse, mis oli tegelikult nii kitsas, et ta poleks pidanud selleks suuteline olema. Siiski seda ta tegi ja seal sattus ta klaaside otsa, mis olid ehitusest ülejäänud. Hommikul, kui koerale süüa läksin panema, nägin üht väga jubedat vaatepilti. Igal pool olid mõned vereplekid. Vähem kui paari sekundiga olin ma täielikus paanikas, seejärel jooksin tuppa ja äratasin oma vanemad, enne kui alustasin paanitsemise teist poolaega. Pärast selgus et see ei olnudki nii jube ja et Berry oli lihtsalt klaasikillu jalga astunud, mitte klaasikildudesse kukkunud, nagu mu noorem õde pakkus. Mõnikord vahetaksin ma oma õe kommipaberi vastu. Igatahes viidi koer arsti juurde, kus ta käpp kinni seoti ja vähem kui paari nädalaga oli Berry jälle terve. Mälestused, kui tahes nõmedad nad ka ei oleks, on mul aga ikka alles.
Mul on kaks kassi ja üks koer. Minu üks kass sai oma nime minu vanaisa kassilt. Minu vanaisa kassi nimi oli Kiti ja sellepärast sai minu kassi nimeks Kiti. Mu kass jäi auto alla, aga sai õnneks terveks.
Mu lemmikkelläi om kass ja pini. Mul om kass ja ta nimi om Kiti. Kiti nimi tuli lihtsalt ja panimegiq talle nimeks Kiti. Ta om läbi elanuq avarii ja tänu sellele polõq tal inämb alalõuga ja ka tema kõrv on kortsus või kuidagi imelikult. Muidu hästi hea kass.
Mul kodus on palju lemmikloomi: koer - Bimbo, kass - Kitti, küülikud - Snoffi ja Jänks, papagoid - Romeo ja Julia. Bimbo on meil juba üle kümne aasta, tõime ta koerte varjupaigast, mina olin siis umbes kaks aastat vana, ma ise valisin ta ja arvan, et tegin õige otsuse - paremat koera ei oska endale tahtagi. Bimbo on jäänud ühe korra auto alla meie maja kõrval, õnneks midagi halba ei juhtunud: isa tõi ta tuppa, kus Bimbo pisut ringi jalutas. Kuid sellel ajal oli meil hoopis teine kass, kes koera ei sallinud, ta hakkas toas koera taga ajama, kuni mina ta kätte sain ja õue viisin.
Kodus on mul väga armas pitsu (koer), kuigi ta on minu õe oma, aga see pole oluline. Oma nime on ta saanud Liisalt, õde pani, kuid ei tea miks. Võib-olla oli lihtsalt nii armas ja Mona Liisa moodi. Alles hiljuti juhtus temaga õnnetus. Ta jäi rasedaks või kuidas seda öelda. Kuigi ta ei saanud poegida, sest ta oli läbinud autoõnnetuse (jäi auto alla) ja sellega kaasnes see, et ta jalg muutus väärakaks. Hiljem see paranes. Koer ei söönud ega joonud. Õde otsustas ta arsti juurde viia. Tehti operatsioon ning nüüd on kõik korras temaga. Kuigi see päev oli väga jube. Ta oleks võinud surra, sest ta on isegi väike. Kuid laabus kõik ning nüüd jookseb jälle suu naerul.
Jah, kiisu, ta nimi on Viki. Ta nimi on sellepärast selline, et me ei teadnud, et kas ta on emane või isane ja Viki on lühend nii Viktorist kui Viktooriast. Tegelt on ta ikkagi Viktooria. =) Kui ta pisike oli, siis ta kadus ära meil kodus xD. Aga jah, lõbus.
Minu lemmikloom on saksa lambakoer Romi. Oma nime on ta saanud Romi Erbachi järgi. Romile meeldib tihti kodust ära joosta ja kuna vanaisa on vana, ei suuda ta koera jälitada. Niisiis olen mina see, kes ta alati kinni püüab ja koju viib.
Mul on hetkel kaks lemmikut kodus: kääbushamster Tipsu ja angoorakass Muska. Muska sai oma nime sellest, et ta on süsimust ja ilus kass. Ta elab mu ema juures ja mu ema on mu naaber. Ühesõnaga on ta minu lemmikloom ka. Tipsu sai oma nime sellest, et ta oli pisike ja kiire. Sõbranna pani talle nagu selle nime, sest tema kinkis Tipsu mulle. Eks Tipsu sureb ka varsti ära. Ta on juba nii vana ja haige. Kahju kohe. Vahepeal oli ta mu ainus sõber. Tipsuga meenub mulle see, et ta jooksis oma puurist öösel ära ja mina pidin järgmine hommik lastekoori laagrisse minema. Ma olin hommikul nii mures. Täitsa pillisin ja värki. See oli ju kaks aastat tagasi. Kaks ja pool aastat tagasi, kui aus olla. Noh siis, kui ma ta sain... Eks ma siis läksin teadmisega, et Tipsu on kusagil rotiaugus kodust minema. Olin laagris nagu ja mu telefoniaku oli tühi. Ah sa vana vitt noh. Täiega põdesin seal. Siis tädi helistas Meritile (kooliõde) ja ütles talle, et tahab minuga rääkida. Sain teada, et Tipsu on ilusasti üles leitud. Oli kilekotti pugenud. xD
Jah on, mul on koer, tema nime sain ma ühest luuletusest. Mulle meenub, kuidas ta ära varastati, aga ta oli olnud nii tugev ja suutis koju tagasi joosta.
Kass, nimi on tal Miguel. Täpselt ei mäleta, aga siis, kui ma sain ta, siis oli telekas üks saade ja sealt talle ka nimi. Ükskord näiteks, kui me tegime korteris remonti, siis astus tema oma käppadega märja värvi peale ja sai mingi mürgituse, niimodi, et ta ei tulnud mitu päeva oma pesast välja.
Mul on lemmikloom, kass. Ta nimi on Titsu. Selle nimega oli nii, et mu tädi pakkus välja nime Tiidu. Aga minul tuli selle nime peale mõte Titsu. Ja siis jäigi see nimi. Ükskord ta kukkus meie korteri aknast alla (me elame kolmandal korrusel). Ja me väga ehmatasime. Aga kui me õue jõudsime, siis oli kass seal ja urises rahumeeli teise kassi peale. Tal ei olnud midagi viga, ainult nina all oli pisike verevalum.
Minu lemmikloom on minu üleni must kass Miisu, kellel on valge laik kaenla all ning kellest kirjutasin ka lemmik.ee koduleheküljele ning sain oma kassist kirjutatud jutu eest kassijuttude eripreemia! Kõige esimene lugu, mis meenub ongi sellest, mida ka lemmik.ee-s kirjutasin. Nimelt meeldis vanasti mu kassile väga jalutada minu korteri kolmanda korruse rõdul ning ühel päeval kuulsin, kui ta sealt alla kukkus. Olin üksinda kodus ning kuna ei näinud teda ei all, ega ka all oleval rõdul, siis helistasin ruttu emale, kes lubas appi tulla kassi otsima. Otsisime teda kaua, hilja õhtuni välja, kuid ei leidnud teda. Naljakas on praegu meenutada, kuidas mu ema iga musta kassi kinni püüdis ning uuris, et ega tal kaenla all ühtegi valget laiku ei ole. Õhtul tuli meile külla vanaema, kes tuttava soovitusel läks maja ette uurima lähedal olevaid autosid, siis kui kõik vaikne ja pime oli, kärarikkal päeval pidavat kass liiga hirmul olema, et kutsumise peale välja tulla. (nimelt elas ta enamuse oma n-ö lapsepõlvest maal ning esimene kord linnas olla, oligi sellel samal päeval, kui see sündmus juhtus.) Vanaemal õnnestuski ta maja ees oleva auto alt üles leida, nii et kõik laabus õnnelikult!
Mul on kass, ta nimi on Kiti. Mu kassile pani nime mu oma õde Victoria. Mu kass on kaks korda teise korruse aknast alla kukkunud kärbest püüdes. Rohkem juhtumeid mul hetkel meelde ei tule.