Kahjuks mul hetkel lemmiklooma ei ole, aga mul oli koer Kentu. Seda kust ta oma nime sai ma ei tea, kuna kui ma sündisin oli ta juba 2 aastat meie peres olnud. Ta oli alati hooliv koer, sai aru kui tuju oli all või miski oli paigast ära ning tuli omamoodi lohutama, kas siis kaissu ronides või kätt limpsides.
Robi sai oma nime nii, et mu isale meeldis nimi Robert ja me otsustasime panna talle lühema versiooni, Robi.
Esimene lugu, mis mul temaga meenub, on paar suve tagasi, kui Robi oli alles pisike ja temaga jalutamas käies, pidime tegema tihti peatusi, et Robi saaks puhata.
Mul on koer, ta nimi on Lordi. Mäletan kui ta alles tõime koju ja terve perega olime ta ümber ja arutasime, mis ta nimeks võiks saada. Me kõik olime nõus, et ta nägi suht-koht lontrus välja ja selle peale vend pakkus välja Lordi. Alguses tundus see nagu naljaga, aga praeguseks on Lordi juba kaheksa aastane ja tundub nagu oma nimega väga rahul.
Minu koera nimi on Rambo, tuli see kohe siis kui ta võtsime. Ta on tiibeti mastiff ehk ikka korralikult suur koer ning nimi tuli isalt kuidagi loomulikult.
Kasvades talus on lemmikloomi olnud palju. Väiksed lapsed ju nimetavad kõiki asju enda omaks ja nii arvasin ka mina, et kõik loomad on just minu lemmikloomad. Näiteks mäletan ma lehma Pipit, kellele pani nime minu õde. Nime esimene täht tulenes ta isa nimest, sest see on teatud reegel, mida tuleb järgida, täpsemalt ei oska öelda. Ta oli oranž, mustade juttidega ja mina leian seose tema värvi ja tegelase Pipi Pikksukk juuste värvi vahel. Arvatavasti tuleneski nimi sellest tegelases, sest nime panekul on hästi tähtis kõlavus ja lihtne hüütavus, mida sel nimel ka on. Veel on mul kass Njäuhti, kellele pani nime mu teine õde. Tema nimi tuleneb ta iseloomust, nimelt on ta juba väiksest peale hästi pirtsakas kass. Kui miski ei meeldi või midagi soovib annab ta sellest tead kõva kisaga. Kuna inimkeeles on meil kokkulepe või ühtne tava, et kassi häälitsusi immiteerime sõnaga „njäu“ tuleneb sellest ka nimi Njäuhti. Samuti on huvitav tema saamislugu ja hiljem välja tulev tõde. Kui minu õde õppis veel Võru gümnaasiumis, tuli ta üks nädalavahetus koju puhkama teatega, et meil on nüüd kass. Ütles, et leidis väikse kassipoja prügikasti äärest kui jooksis bussipeale, millega koju sõita. Lisas ise nutuäärel olles, et ei olnud südant jätta väike vaene kassikene sinna külmuma ning lausa pidi ta kaasa võtma. Sel ajal mu emale väga kassid ei meeldinud, pigem eelistas ikka koeri, kuid tal läks ka sellise jutu peale süda härdaks ja nõustus kassi endale jätmisega. Kui Njäuhti oli meil juba mitu aastat olnud istusime perega teleka taga ja ta tuli ka sinna, istus õele sülle. Õde paitas kassi, vaatas ühelt poolt vaatas teiselt poolt ning lõpuks lausus: „ Oh, ta on ikka nii oma ema moodi!“ Kõigil tekkis segadus: „Mis ema moodi, kui sa ta prügikasti äärest leidsid?“ „Kuidas sa ta ema veel nägid“. Nii rääkiski õde ennast sisse ja pidi tunnistama, et tegelikult sai kassipoja sõbranna käest ja tõi ta emale hoolitseda. Siiani visatakse nalja: „Noh prügikasti äärest leitud kass jah? :)“
Mul on must-valge kass. Ta nimi on Nupsu. Me saime ta, siis kui ma olin 6-aastane. Kui me ta esimest korda enda koju tõime, siis läks ta peitu diivani alla ja voodite alla.
Minu koeral käisime me järel Hispaanias. Tema nimi on Manchita, mis tähendab Eesti keeles Täpike. Manchita täpid on tugevalt näha vaid siis, kui ta märg on, kuivana näeb ta välja nagu üleni valge koer. Manchita armastab vett, ning meie maja juures on ka järv, mida ma vabal hetkel kogu aeg haukumas käib. Tema haugatustest kõlab seejärel kogu küla. Manchita vihkab muruniitjaid. Kui keegi muru niitma hakkab, peame ta tuppa kinni panema. Vastasel juhul, jookseks ta muruniitja juurde ja hakkaks seda närima. Manchita on oma kehalt väike, kuid hingelt suur koer.
Mul on kaks koera verhan kellel oli nimi juba siis ära pandud kui me ta ostsime, ta on suuremat kasvu Kaukaasia Lambakoer, mille tõttu osad teda kardavad kui külla tulevad. Minu teine koer on Sofi mille panin mina talle nimeks ja ka Mimi mille pani minu väike ehk siis Sofi Mimi kuna ta on alles kutsikas ja ta hüppab palju ei taha osad tema juurde minna. Mul on ka kass Palli kes sai nime tänu sellele, et tal on pikk karv ja ta näeb tänu sellele välja nagu pall.
Minu leemmikloomaks on kass Lota. Ta on Exotic shorthair tõugu. Tal on väga vahva lapik nägu, nagu oleks näoga vastu seina jooksnud. Oma nime sai ta sellejärgi, et kui me ta saime siis me lihtsalt vaatasime talle otsa ja ütlesime, et ta on täitsa Lota nägu ja nii ta nime saigi. Temaga juhtub tihti nii, et tal jääb keel suust välja ja siis ta nagu näitaks kõigile keelt. Väiksena mängis ta oma peegelpildiga ja urises ka selle peale. Talle meeldib ja inimeste kaisus magada ja õues putukaid püüdmas käia, mitu korda on ka juhtunud nii, et ta on paar kärbest ära söönud. Oleme temaga käinud ka teistel kassidel külas ja seal on alati väga naljakas kuna algul ei saa nad omavahel sõpradeks aga pärast on nii suured sõbrad, et on raske neid koju saada.
Mul on odus 2 koera, 2 kassi, 2 merisiga ja varsti võtame võibolla ka kanad. 1 Koer sai nime selle järgi et mina tahtsin panna nimeks Bella aga emme tahtis panna nimeks Roosa ja siis panime me talle nimeks hoopis Roosa-Bella. Teisele koerale saime nime selle järgi et tal oli selja peal valge täpp, me panime talle nimeks Täpi. Kassidele ma ei teagi kuidas me nime saime kuna nad on minust paar aastat vanemad j ma pole küsinud ka. Oma merisigadele panin ma suhteliselt suvalised nimed mis riimuksin , seega panin ma neile nimeks Sass ja Juss.
Mul on lemmikloom kelleks on kass. Tema nimi on Roosipuna. Tema nimi tuli sellest et kuna tal on oranž kasukas vms siis selle järgi tuli ainult alguses nimi puna. Lõpuks lisasime sinna juurde Roosi. Ja niimoodi tuli kokku siis see nimi Roosipuna.
Ma mäletan veel väga hästi kui mu kass oli haige ning ta väga tihti oksendas jne, siis üks öö ta oli mu köögi ukse taga ja tõmbles seal. Minul ja mu emal tuli juba hirm et pärast sureb sinna ära. Õnneks seda ei juhtunud. Aga see oli väga õudne kogemus.
Mul on Koerad Raksu ja Välk. Välk sai oma nime oma iseloomu pärast, ta on siberi husky ja ta on jube kiire. Raksu nimi on selline, sest me ostsime üks kord ühe Raksi jäätise ja siis tahtis nimetu meile kingitud kutsikas ka seda ja siis mina ütlesin ta kohta raksu. Mul on ka lemmik mullikas õues, ta nimi on Marta. Me pakkusime talle nimesid ja kui me pakkusime talle Marta siis ta noogutas. Marta on üks eriline mullikas, ta oli kõigi kartlike mullikate vahel, siis kui mina ja mu sõber läksime neid sisse ajama siis tule üks mullikas is meie juurde ja ta hakkas meie riideid sööma, peale seda hakkas ta meil põldudel järgi käima ja siis me mõtlesime, et talle võiks nime panna ja temast võiks saada meie uus lemmikmullikas. Meil on palju lehmi ja nende nimed on lihtsalt netist otsitud. Mul on veel kolm kassu, Kissi, Tennu ja Minni. Minnile tuli nimi sellepärast, et tema isa oli miki, Minni pojad on Tennu ja Kissi. Tennule tuli selline nimi, sest ma olin alati tahtnud panna enda loomale nimeks Sten, kuid siis ütles mu vanaema, et nii on teda raske kutsuda, siis ma tahtsin talle nimeks panna Ten, aga vanaemale see siiski em meeldinud ja lõpuks sai ta nimeks ikkagi Tennu. Kissi panin ma teise poja nimeks, sest see tundus talle sobivat.
Mul on jänes,ta nimi on Fido. Ma lugesin "Pahupidikool kukub kokku" ja siis seal oli ühe apelsini nimi Fido ja mulle hakkas see nimi meeldima ja nii saigi jänes oma nime :)
Minu kass on saanud oma nime internetist. Sellega seoses on üks huvitav lugu. Kui me ostsime ta Tallinnast, siis me tahtsime poissi, aga omanikud ütlesid, et kahjuks me jätame juba meessoost kassi endale, aga siin on üks arglik väike tüdruk, kelle me võiksime endale võtta. Nii me võtsimegi "tüdruk" kassipoja. Kui me olime talle nime Sofi ära pannud ja kui ta juba suurem oli, siis hakkasime kahtlema, et kas ta on ikka tüdruk. minu ema viis ta arsti juurde ja siis tuligi välja, et ta on poiss, aga me olime talle juba tüdruku nime ära pannud. Nüüd tal ongi tüdruku nimi.